3-2-1-87-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Osaühingu REVALHAUS KINNISVARA hagi osaühingu

Marine Systems vastu 3 538 527 krooni 20 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1069

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing REVALHAUS KINNISVARA (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Martin Tamme

Kostja osaühing Marine Systems (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel osaühing Verpo

Ehitus (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2007. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Mikk Lõhmusele osaühingu REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebuselt

10. mail 2007. a tasutud kautsjon 35 385 (kolmkümmend viis tuhat kolmsada

kaheksakümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing REVALHAUS KINNISVARA esitas hagi osaühingu Marine Systems vastu 3 538 527

krooni 20 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 7. aprillil 2003. a kostjaga Harku vallas Harjumaal asuva

kinnistu nr 21183 müügilepingu, millele kirjutas nii hageja kui ka kostja seadusliku esindajana alla

mõlema äriühingu juhatuse liige J. Järvik. Lepingut muudeti 23. detsembri 2003. a lepinguga, millele

hageja seadusliku esindajana kirjutas alla hageja juhatuse liige A. Klaas ja kostja seadusliku

esindajana J. Järvik.

Muudetud lepingu p 2.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale müüdud kinnistu eest 15 257 329

krooni 61 senti. Lepingu p 2.2 järgi loeti müügihinna tasumise kohustus 10 548 269 krooni 61 senti

ulatuses täidetuks hageja kohustuse tasaarvestusega. Tasaarvestuse aluseks olid 23. detsembri 2003. a

kokkuleppe p 1.1.7 järgi hageja võlgnevused, sh kostjale loovutatud OÜ Verpo Ehitus 3 mln krooni

nõue. Võlgnevused fikseeriti raamatupidaja esitatud andmete põhjal.

OÜ-l Verpo Ehitus ei saanud 23. detsembril 2003. a olla nõuet hageja vastu ja ta ei saanud seda

kostjale loovutada ning kostja ei saanud väidetavat 3 000 000 krooni suurust nõuet hageja kinnistu

müügilepingu järgse ostuhinna tasumise nõudega tasaarvestada, sest hageja nimel kostja ainuosaniku

ja juhatuse liikme J. Järviku poolt OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud töövõtulepingud nr 1 ja 2 on näilikud

ning vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-le 1 tühised. Hageja raamatupidamisest

nähtub, et J. Järvik sõlmis OÜ-ga Verpo Ehitus kaks töövõtulepingut, mille kogumaht on 12 111 357

krooni. J. Järvik tasus hageja pangaarvelt OÜ-le Verpo Ehitus esitatud arvete alusel kokku 2 648 600

krooni. Arvete esitamine algas pärast seda, kui A. Klaas sai teada J. Järviku poolt 7. aprillil 2003. a

sõlmitud kinnistu müügilepingust. Vahetult enne hageja ja kostja kokkuleppe lõplikku vormistamist

23. detsembril 2003. a kandis J. Järvik hageja kontolt OÜ Verpo Ehitus kontole kokku 1 100 000

krooni.

OÜ Verpo Ehitus on nn riiulifirma. Hageja raamatupidamises puudub dokumentatsioon vastavate

teenuste osutamise kohta. OÜ Verpo Ehitus on registreeritud mahajäetud puitelamusse. Hagejal ei

õnnestunud leida andmeid OÜ Verpo Ehitus registreerimise kohta majandustegevuse registris.

J. Järvik leppis hageja nimel OÜ-ga Verpo Ehitus kokku töid mahus 5 930 611 krooni 60 senti.

Sellises mahus töid lepingutega määratud asukohas teha ei saa. Vastavad trassid ja teed ehitasid

varem teised isikud.

Eeltoodu tõttu ei toimunud lepingujärgset tasaarvestust vähemalt 3 mln krooni ulatuses. Kostja on

2. augusti 2004. a seisuga põhivõla 3 mln krooni tasumisega viivituses 482 päeva. Viivis 8. aprillist

2003. a 30. aprillini 2004. a on 447 540 krooni 90 senti, 1. maist 2004. a 2. augustini 2004. a 69 534

krooni, seega kokku 517 074 krooni 90 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 2 järgi lõpeb võlasuhe

tasaarvestusega ja lõppenud võlasuhtest ei ole võimalik nõuet esitada. Tasaarvestuse aluseks oli

kahepoolne tehing. Õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad lepingulise tasaarvestusega, erinevad

ühepoolse tasaarvestusavalduse õiguslikest mõjudest.

OÜ Verpo Ehitus ja kostja vaheline nõude loovutustehing ei riku hageja õigusi, kuna hageja ei ole

tehingu pooleks. Seetõttu ei saa hageja tugineda nimetatud tehingu tühisusele ega taotleda sellise

tehingu tühisuse tuvastamist. Kokkulepped on õiguste ja kohustuste fikseerimise ja nende olemasolu

tunnustamise osas õiguslikult olemuselt käsitatavad võlatunnistustena VÕS § 30 lg 1 tähenduses.

Kokkuleppes ja müügilepingu muutmise lepingus tunnustas hageja kõnealust nõuet, võlatunnistused

on kehtivad, neid ei ole vaidlustatud.

Lepingud nii eraldi kui koosvõetuna moodustasid ühise kompromissikokkuleppe. Pooled sõlmisid

kompromisskokkuleppe õigusrahu saavutamise sooviga ning teadmises, et poolte kokkuleppe

objektiks olevad vaidlused saavad lahendatud ning vastaspool uusi vaidlusi ei tekita.

Kuna hageja ja hageja juhatuse liige A. Klaas rikkusid sõlmitud kompromissilepingut, esitasid kostja

ja kostja juhatuse liige J. Järvik 14. septembril 2005. a hagejale, A. Klaasile ja kohtule avalduse

täiendava tähtaja andmiseks kohustuse täitmiseks, avaldused õiguskaitsevahendite kohaldamiseks,

võla tasumiseks ja pankrotihoiatuse. Avalduses täiendava tähtaja andmiseks kohustuse täitmiseks

palusid J. Järvik ja kostja kompromissikokkuleppe rikkumised kõrvaldada hiljemalt 14. oktoobriks

2005. a ning sidusid nimetatud tähtaja õiguskaitsevahendite kohaldamise avalduse jõustumisega.

Avalduses teatati hagejale, et rikkumiste kõrvaldamata jätmisel loeb kostja rikkumist oluliseks ning

alandab VÕS § 101 lg 1 p 5 ja § 112 alusel müügilepingu muutmise lepingu p-s 2.3 kokku lepitud

müügihinda 7,5 mln krooni võrra. Hageja ega A. Klaas ei täitnud täiendava tähtaja jooksul

kompromissilepingut ega kõrvaldanud rikkumisi, mistõttu õiguskaitsevahendite kohaldamise avaldus

jõustus. Seega jõustus ka hinna alandamise avaldus ning alates 14. oktoobrist 2005. a tuleb

müügilepingu muutmise lepingus kokkulepitud kinnistu müügihind lugeda alandatuks 7,5 mln krooni

võrra.

Hageja ja OÜ Verpo Ehitus sõlmitud tehingud ei ole näilikud, nende alusel lepingus näidatud tööd on

reaalselt tehtud.

3. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud OÜ Verpo Ehitus hagile ei vastanud.

4. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2006. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõud

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 176 926 krooni 35 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub müügilepingu muutmise lepingust, et selle p-ga 2.3

muudeti lepingu p 2.1 ja 2.2 ning lepiti kokku, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga

15 257 329 krooni 61 senti ning et 10 548 269 krooni 61 senti loevad pooled täies ulatuses

tasaarvestatuks müüja võlgnevuse kustutamisega ostja ees. Hageja väitis, et kostja jättis kinnistu

ostuhinna tasumise kohustuse osaliselt täitmata, kostja väitis, et kohustus täideti vaidlusaluses osas

tasaarvestamisega. Kohus leidis, et kostja väide kohustuse täitmise kohta on põhjendatud.

OÜ-ga Verpo Ehitus 7. aprillil 2003. a sõlmitud töövõtulepingu nr 1 järgi kohustus OÜ Verpo Ehitus

tegema pinnase- ja teetöid Künka maaüksusel Pärnamäe külas Viimsi vallas (Soosepa elurajoonis).

Hageja väitel olid juba 2002. a veebruaris Künka I maaüksusel Viimsi vallas väljaehitatud

tehnovõrgud ja tehtud killustikkattega teed. OÜ-ga Verpo Ehitus 14. juulil 2003. a sõlmitud

töövõtulepingu nr 2 järgi kohustus OÜ Verpo Ehitus tegema vee-, kanalisatsiooni- ja drenaaþitöid

Künka maaüksusel Pärnamäe külas Viimsi vallas (Soosepa elurajoonis). Hageja väitel olid trassid

olemas juba 2000. a oktoobris.

Tehingu näilikkuse hindamisel omab tähtsust, kas lepingus kirjeldatud töid reaalselt tehti. A. Klaasil

oli hageja seadusliku esindajana võimalik olukorraga tutvuda ka enne 23. detsembri 2003. a lepingu

sõlmimist. Hageja ei tõendanud, et lepingutes märgitud tööd olid tegemata. Asja sisulise arutamise

käigus tegi kohus hageja esindajale ettepaneku asjaolu täiendavalt tõendada, faktiliselt tegemata

tööde kohta tõendeid ei esitatud. Kostja seadusliku esindaja J. Järviku ütluste kohaselt tehti kõik

töövõtulepingus kirjeldatud tööd. J. Järviku kui lepinguosalise kinnitusel oli 23. detsembri 2003. a

leping sisuliselt kompromissileping, milles märgitud hind oli kokkuleppeline, sest läbirääkimiste

käigus lepiti kokku kinnistu jagunemine.

Hageja esitatud tõendid tehingu näilikkust ei tõenda. Tunnistajate ütlustest seda ei saa järeldada.

Hageja ei selgitanud, kuidas kujunes hind 15 257 329 krooni 61 senti, mis lepiti kokku 23. detsembri

2003. a kokkuleppes, ning mil moel mõjutasid seda tööettevõtulepingus märgitud tööd. Hagiavalduse

asjaolud on vastuolulised. Hageja pidas tööettevõtulepinguid näilikeks, samas tõi esile, et lepingutes

kirjeldatud tööd tehti juba 2000. a ja 2002. a. Hageja ei põhjendanud, kuidas vaidlustatud

tööettevõtulepingud rikuvad hageja subjektiivseid õigusi.

Õige on kostja väide, et 23. detsembri 2003. a leping oli sisult ja eesmärgilt kompromissileping.

Asjaolu, et 23. detsembri 2003. a leping oli poolte kokkulepe ühise tegutsemise lõpetamiseks, on

tõendatud poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlustega. Hageja seaduslik esindaja kinnitas

kohtuistungil, et kokkulepete eesmärgiks oli jagada ettevõte, lõpetada erimeelsused ja vaidlused ühelt

poolt A. Klaasi ja hageja ning teiselt poolt J. Järviku ja kostja vahel. A. Klaasi ütluste kohaselt

kulmineerusid 23. detsembri 2003. a tehinguga läbirääkimised nii-öelda äri jagamiseks, hiljem soovis

ta täiendavaid dokumente, et kokku viia töövõtulepingus toodud tööde loetelu konkreetse objektiga.

Kompromissi iseloomu müügihinna kujunemisel kinnitasid ka hageja seadusliku esindaja ütlused.

Seega vaidlusaluse võlaõigusliku kokkuleppe allkirjastamisel hageja aktsepteeris kinnistul reaalselt

tehtud töid.

Tehingu näilikkuse hindamisel on oluline tuvastada, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole

avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Seda asjaolu ei ole tõendatud. Ainuüksi see, et

äriühing ei asu märgitud aadressil ning kõik äriühingu dokumendid ei ole tõesed või usutavad, seda ei

tõenda.

Hageja nõue põhineb tasaarvestusel, tehingute näilikkus ei ole tõendatud ja VÕS § 197 lg 2 kohaselt

lõppevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada,

kui pooled ei lepi kokku teisiti, seega puudub alus hagetava summa väljamõistmiseks.

Kostja hinna alandamise avaldus tuleb jätta tähelepanuta, sest vaidluse sisuks on üksnes poolte

müügilepingust tulenev rahaline nõue kostja vastu.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada või juhul, kui kohus ei pea võimalikuks asjas uue otsuse tegemist, saata asi

uueks arutamiseks maakohtule. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja menetluskulud.

6. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata.

7. OÜ Verpo Ehitus apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi tagamise osas ja tühistas oma otsusega

hagi tagamise abinõud osas, millega need ei ole tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri

2006. a määrusega. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning poolte

apellatsiooniastmes kantud kohtukulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti vaidluse olulised asjaolud ja

kohaldas õigesti materiaalõigust.

Hageja nõuab kostjalt 3 mln krooni, väites, et tasaarvestatud OÜ Verpo Ehitus nõude aluseks oli

näilik leping, mille alusel ei ole töid tehtud ja OÜ-l Verpo Ehitus ei olnud nõuet, mida loovutada

kostjale, ning kostja ei saanud seetõttu nõuet tasaarvestada. Seega pidi hageja nägemuse kohaselt

kostja tasuma talle kinnistu eest lisaks lepingus fikseeritule 3 mln krooni ja viivise sellelt summalt.

Maakohus tuvastas õigesti, et hagis nõutud summa osas on poolte võlasuhe lõppenud tasaarvestusega.

Oluline on, et tasaarvestust ei ole tehtud mitte VÕS §-s 198 sätestatud avalduse esitamisega teisele

poolele, vaid tasaarvestuses on pooled kokku leppinud 23. detsembri 2003. a müügilepingu muutmise

lepingus, mis on sõlmitud notariaalses vormis. Lepinguna vormistatud tasaarvestuse puhul tuleb

kolleegiumi arvates eeldada, et tasaarvestus on tõepoolest toimunud ja kokkuleppe sõlmimise hetkel

pidid mõlemad lepingu pooled tunnustama tasaarvestatavaid nõudeid. Lepinguna sõlmitud

tasaarvestamise kokkuleppe vaidlustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud

alusest ja piisav pole vastuväide, et kostja tasaarvestatud nõuet ei eksisteeri. Hageja esile toodud

asjaolude kohaselt, mis võivad viidata pettuse mõjul sooritatud tasaarvestusele, oleks hagejal olnud

võimalik TsÜS §-de 90, 94 ja 98 alusel leping tühistada avalduse esitamisega teisele poolele. TsÜS

§ 90 lg 3 järgi võib tühistada tehingu ka osaliselt. Ebaõige on hageja käsitlus, et OÜ-ga Verpo Ehitus

sõlmitud väidetavalt näilikust tehingust tekkinud näiliku nõude tasaarvestamisel on ka tasaarvestus

selles osas näilik. Juhul, kui kostja hoidis hagejat kokkuleppe sõlmimisel ja tasaarvestuse tegemisel

eksimuses asjaoludest, mis tulenesid OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud lepingust, võib olla tegemist

pettusega.

Maakohus hindas õigesti poolte suhteid ja tegelikku tahet 23. detsembri 2003. a kokkuleppe

sõlmimisel ja müügilepingu muutmisel ning leidis põhjendatult, et 23. detsembril 2003. a sõlmisid

pooled sisuliselt kompromisskokkuleppe, milles lepiti kokku poolte rahalised suhted seoses Soosepa

kinnisvaraarendusprojektiga. Kokkuleppe p-des 1.1.7 ja 1.1.8 sisaldub VÕS §-s 30 sätestatud

võlatunnistus, mis oma olemuselt on konstitutiivne. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused. Pooled vastupidises kokku ei leppinud. Seega tuleb lugeda

eelnevad võlasuhted lõppenuks ja tulenevalt kokkuleppest tasaarvestati müügilepingu p-s 2.2 kostja

nõuded hageja vastu, mis tulenesid eelnevalt samal kuupäeval sõlmitud kokkuleppest. Kolleegium

märgib, et ka kompromiss kui võlaõiguslik leping on pooltele siduv ja sellest tulenevaid kohustusi

peavad lepinguosalised täitma. Samuti nagu müügilepingu puhul eelnevalt osundatud, on juhul, kui

kompromiss sõlmiti pettuse mõjul, võimalus isikul, kes tehingu pettuse mõjul tegi, see TsÜS § 94 lg 3

alusel tühistada.

Kuna hageja nõue kostja vastu tasaarvestati kostja nõudega hageja vastu, mis tulenes 23. detsembril

2003. a sõlmitud kokkuleppes olevast võlatunnistusest, millega lõpetati eelnevad võlasuhted, siis ei

ole asjas määrav tuvastada asjaolusid, mis puudutavad hageja ja OÜ Verpo Ehitus sõlmitud

töövõtulepingute näilikkust. Seetõttu ei olnud maakohtul vaja tuvastada töövõtulepingute näilikkust.

Hageja nõuet ei tule rahuldada VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi, sest hageja ei ole sellist nõuet

kohtule esitanud. Hageja nõue on esitatud müügilepingust tuleneva võla tasumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks. Lisaks palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja

menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud kostja kanda. Riigikohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt tasus hageja õigusabi eest 10 950 krooni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt olid hageja ja OÜ Verpo Ehitus töövõtulepingud näilikud.

Näilik tehing on tühine ja sellest ei saanud OÜ-l Verpo Ehitus hageja vastu nõudeid tekkida (TsÜS

§ 89 lg-d 1 ja 2). OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud lepingute tühisuse tõttu ei saanud OÜ Verpo Ehitus

vastavates lepingutest mingeid nõudeid ja ei saanud seetõttu neid ka kostjale loovutada. Nõue, mida

olemas ei ole, ei saa kostjale üle minna (kuigi kohustustehing sellise nõude loovutamiseks võib ise

olla kehtiv, saab käsutada ikkagi ainult olemasolevat eset (VÕS § 164, § 165, TsÜS § 6 lg-d 3 ja 4).

Kostja ei saanud hagejaga tasaarvestada nõuet, mida tegelikult olemas ei olnud. Kuna tasaarvestus

tehti poolte kokkuleppel, on võimalik kalduda kõrvale eelkõige nõuete samaliigilisuse ning

täidetavuse ja sissenõutavuse kriteeriumitest. Tasaarvestusavaldust asendab tasaarvestuskokkulepe.

Samas aga ei ole võimalik eirata asjaolu, et vastastikused nõuded peavad olemas olema. Kui

vastastikuseid nõudeid olemas ei ole, siis pole ka midagi võimalik tasaarvestada (VÕS § 197 lg-d 1 ja

2, § 200 lg 4).

Kuna tasaarvestust ei toimunud, on kostja vastavas osas jätnud täitmata kinnistu müügilepingus

kokkulepitud ostuhinna (3 mln krooni) tasumise kohustuse. Müügilepingujärgse hinna tasumata

jätmine toob kaasa viivisenõude. Viivisenõue muutus sissenõutavaks 8. aprillil 2003. a, s.o alates

kinnistu müügilepingu sõlmimisele järgnenud päevast (VÕS § 82). Seadusjärgse viivise määr oli

1. maini 2004. a VÕS § 113 lg 1, § 94 ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 14 kohaselt 14%. Alates 1. maist

2004. a on intressimäär 9%.

Põhjendamatu on kostja väide, et hageja tunnistas 23. detsembri 2003. a kokkuleppega võlga ning

nõude tegelik olemasolu ei oma tähtsust. Nõude tunnustamine toob kaasa õiguslikke tagajärgi ja on

seetõttu käsitatav tehinguna. Võlatunnistust loetakse õigusteoorias ühepoolseks tehinguks. Tehing aga

eeldab vastavat tahteavaldust (TsÜS § 67, § 69).

2003. a lepingud on kahepoolsed, mille sõlmimisel lähtus hageja oma juhatuse liikme ja kostja

juhatuse liikme ning ainuosaniku J. Järviku antud informatsioonist. Kuna müügilepingu sõlmimisel

esindas nii hagejat kui kostjat J. Järvik, toimus eelduslikult hageja huvide kahjustamine (TsÜS § 131

lg 1).

Olukorras, kus hagejal oli võimalik valida TsÜS § 131 lg 1 alusel tehingu tühistamise, juhatuse

liikme vastu hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva nõude esitamise, ametiseisundi kuritarvitamise

tunnustel kriminaalasja algatamise ja kinnistu eest tagantjärele põhjendatud hinna küsimise vahel,

valis hageja viimase võimaluse selle majandusliku põhjendatuse tõttu. Sellises olukorras ei saa

rääkida hageja tahtest tekitada kompromissidega endale täiendavaid abstraktseid kohustusi kostja

vastu.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult hindamata hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõude,

mille hageja esitas maakohtule 7. oktoobri 2005. a seisukohtades.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kinnistu müügihind tasuti täielikult kokkuleppelise

tasaarvestuse teel. Kokkulepe näitab, et tasaarvestus tõepoolest toimus ja et pooled tunnustasid

tasaarvestuse aluseks olevaid nõudeid. Ringkonnakohus tõlgendas õigesti poolte 23. detsembril

2003. a sõlmitud kokkulepet, kui leidis, et tegemist oli kompromisskokkuleppega. Kompromissi

raames antud võlatunnistus on oma olemuselt konstitutiivne, mistõttu võlatunnistusele eelnenud

võlasuhted OÜ-ga Verpo Ehitus lõppesid ja neile õigussuhetele ei saa enam tugineda. Tõendatud ei

ole, et pooled soovisid algse võlasuhte püsimajäämist pärast kompromissilepingu sõlmimist.

Tasaarvestuskokkulepe ja kompromissileping kehtivad ning on pooltele siduvad. Hageja ei ole

alternatiivset nõuet väljastatud võlatunnistuse tagasisaamiseks esitanud.

11. Kolmas isik kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale maksma poolte 7. aprillil 2003. a sõlmitud ja

23. detsembril 2003. a muudetud kinnistu müügilepingu alusel 3 mln krooni ja kohustuse täitmisega

viivitamise tõttu viivist või on ostuhinna tasumise nõue poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppe

p 1.1.7 ja 23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p 2.3 kohaselt

tasaarvestatud.

14. Tasaarvestust kui eelkõige ühepoolset kujundusõigust reguleerib esmalt VÕS § 197. Kui kaks

isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib VÕS § 197 lg 1 järgi kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tagajärjeks on VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt

see, et tasaarvestuse poolte nõuded lõppevad kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui

pooled ei lepi kokku teisiti.

Praeguses vaidluses ei ole kostja ühepoolse tahteavaldusega tasaarvestust teinud. Pooled leppisid

23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-s 2.3 kokku selles, et muudetakse

algse müügilepingu p 2.1 ja p 2.2. Vastavalt uuele kokkuleppele lugesid pooled lepingu p-s 2.2

müügihinnast 10 548 269 krooni 60 senti lepingu allakirjutamise momendist tasaarvestatuks ja

müügihinna selles ulatuses kostja poolt täielikult tasutuks. Samal päeval sõlmitud notariaalselt

tõestatud kokkuleppe p-s 1.1.7 avaldasid pooled, et teadaolevalt on kostjal hageja vastu mh 3 mln

krooni nõue (mille loovutas kostjale OÜ Verpo Ehitus), mis loetakse poolte vahel tasaarvestatuks

vastavalt 23. detsembri 2003. a kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-le 2.3. Samuti kinnitasid

pooled, et nimetatud nõue on kantud poolte bilanssi ja et kostjal ega kolmandatel isikutel ei ole

hageja vastu rohkem nõudeid.

15. Poolte kokkulepete näol võib olla tegemist kompromissilepinguga, millega pooled loobuvad

teatud nõuetest teineteise vastu. VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping

õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste

järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad

lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest

loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte

lõpetamises kokku leppinud. VÕS § 578 lg 2 sätestab seejuures üksnes eelduse, et

kompromissilepingu sõlmimisel loobuvad pooled oma varasematest nõuetest. Võimalik on ka

varasemate nõuete kehtimajäämine. Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed

nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused

kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet

sõlmides (vt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29)).

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt lähtus ringkonnakohus poolte vastava tahte väljaselgitamisel üksnes

asjaolust, et pooled ei ole vastupidises kokku leppinud, jättes poolte kompromissilepingu TsÜS §-s 75

ja VÕS §-s 29 sätestatud tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid arvestades tõlgendamata.

16. Kompromissileping võib mh sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus

väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Poolte tahe selle kohta, et üks lepingupool loobub oma nõudest

teise poole vastu võib olla käsitatav ka nõudest loobumisena VÕS § 207 lg 1 mõttes.

Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad

võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu

tühisusele (vt ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13 (RT III 2006, 16,

145)). Kui poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppe p-d 1.1.7 ja 1.1.8 on käsitatavad konstitutiivse

võlatunnistusena, ei saa hageja enam selle aluseks oleva töövõtulepingu tühisusele tugineda. Sellisel

juhul on võlgnikul, s.o hagejal võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks

alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust

ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (VÕS § 1028 lg 1) (vt

Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Samuti saab nõudest loobumise

tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel.

Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kohtule selget alternatiivset võlatunnistuse või nõudest

loobumise tagastamise nõuet. Kolleegium ei nõustu hageja 7. oktoobri 2005. a seisukohtades esitatud

väitega, et asja lahendamine VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel ei eelda hagi eseme ega aluse

muutmist, kuna tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega (tl 428). TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb

hagis märkida hageja selgelt väljendatud nõue. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue ei ole

sama mis võlatunnistuse tagastamise nõue. Seega eeldab hagi rahuldamine VÕS § 1028 lg 1 ja

§ 1032 lg 1 alusel hagi eseme muutmist või alternatiivse nõude esitamist. TsMS § 370 lg 2 järgi võib

hagis esitada mitu alternatiivset nõuet.

17. Teisalt võib kompromissilepingus sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille

eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi

võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla

sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise

muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne

(aktsessoorne). Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, puudub ka deklaratiivne

võlatunnistus (vt ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Seega, kui

poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppes sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, saab hageja tugineda

võlatunnistuse tühisusele, kui selle aluseks olnud töövõtuleping oli tühine.

Hageja väitis, et OÜ-ga Verpo Ehitus sõlmitud töövõtuleping oli tühine seetõttu, et pooled sõlmisid

tehingu, mille alusel maksti OÜ-le Verpo Ehitus lepingus kokkulepitud tööde eest, kuid nimetatud

lepingute alusel kokkulepitud töid tegelikult ei tehtud, sest need olid tehtud juba varem. TsÜS § 89

lg 1 järgi on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje

tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, näilik. Sama paragrahvi

teise lõike järgi on näilik tehing tühine.

Töövõtulepinguga kohustub VÕS § 635 lg 1 järgi üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu. Seega lepivad töövõtulepingu sõlmimisel pooled eelkõige kokku tehtavas töös ja

saadavas tasus. Kolleegium leiab, et kui pooled lepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus

kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on

töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö

tegemisele. Näiliku töövõtulepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu

sõlmimisel ei olnud suunatud töövõtulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele.

18. Kuna maakohus ei käsitanud poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppe osa võlatunnistusena, sh

konstitutiivse võlatunnistusena, pidi ringkonnakohus vastavale seisukohale asudes põhjendama, miks

ta leiab, et poolte 23. detsembri 2003. a kokkuleppe p-d 1.1.7 ja 1.1.8 on käsitatavad konstitutiivse

võlatunnistusena. Seda tegemata jättes rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 1. Ringkonnakohus

jättis käsitlemata hageja apellatsioonkaebuse kaalutlused selle kohta, et hagejal ei saanud

23. detsembril 2003. a olla tahet kostja vastu abstraktse võlakohustuse loomiseks ja et vastavat

tahteavaldust hageja ka ei teinud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas poolte 23. detsembri

2003. a kokkuleppes sisaldub konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus. Kui seal sisaldub

deklaratiivne võlatunnistus, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja ja OÜ Verpo Ehitus

töövõtuleping on näilik, s.o tühine.

19. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kui hageja ja OÜ Verpo Ehitus

töövõtuleping ei ole tühine, võib kostjal puududa 23. detsembri 2003. a kokkuleppes märgitud nõue

hageja vastu ka seetõttu, et OÜ Verpo Ehitus ei ole lepingus kokkulepitud töid teinud, sest need olid

tehtud varem. Sellisel juhul ei ole OÜ Verpo Ehitus töövõtulepingut nõuetekohaselt täitnud ning VÕS

§ 101 lg 1 p 2 järgi oli hagejal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks