3-1-1-50-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-07

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

M. T. süüdistusasi KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 11. mai 2007. a kohtuotsus nr 1-06-5964

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. T. kaitsja Anti Aasmaa kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Viru Ringkonnakohtu 11. mai 2007. a kohtuotsuse nr 1-06-5964 põhiosa, jättes sellest välja kohtu järelduse

M. T. liiklusseaduse § 20 lg 5 alusel joobeseisundi tuvastamise kohta. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Kassaatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 31. jaanuari 2007. a kohtuotsusega tunnistati M. T. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 4-kuulise

vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata Katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel

võeti M. T-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks.

Kohus tunnistas M. T. süüdi selles, et tema, olles varem karistatud liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi, juhtis 29. jaanuaril 2006. a

Rakvere linnas taas mootorsõidukit alkoholijoobes.

Maakohtu hinnangul tõendavad M. T. süüd politseitöötaja Rain Veissbachi ütlused alkomeetriga mõõdetud 0.7 promillise

alkoholijoobe tuvastamise kohta, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti koostanud Rakvere Haigla arsti V. Ž. ütlused

ning M. T. joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt nr 77 (edaspidi Akt). Kohus märkis, et osaliselt kinnitavad M. T. süüd

ka tema enda ütlused, et kinnipidamisel mõõtis politseiametnik temal alkomeetriga 0,7 promillise alkoholijoobe. Uuritud

tõendite kogumi pinnal kohus tuvastas, et M. T. juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit kerges alkoholijoobes.

2. M. T. kaitsja A. Aasmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes kaitsealuse õigeks mõistmist. Kaitsja leidis, et

kohtuotsus on rajatud lubamatutele tõenditele ning seetõttu sisuliselt põhjendamata.

3. Viru Ringkonnakohtu 11. mai 2007. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme

määramise ning joobeastme määramise vaidlustamise korra (edaspidi Kord) § 6 kohaselt on ametiisikul õigus tuvastada isiku

alkoholijoovet indikaatorvahendi või mõõteriistaga. Politseitöötaja kasutas õigustatult alkomeetrit, kuid kuna M. T. selle

näiduga ei nõustunud, toimetati ta joobe tuvastamiseks tervishoiuasutusse. Süüdistatav keeldus haiglas vereproovi andmisest ja

see keeldumine fikseeriti Aktis.

Ringkonnakohus märkis, et juhul kui juht keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või

joobeseisundi tuvastamisest, loetakse ta LS § 20 lg 5 kohaselt juhiks, kes on joobeseisundis LS § 20 lg -te 3 ja 4 tähenduses.

Ringkonnakohus tuli järeldusele, et M. T. keeldus põhjendamatult vereproovi andmisest ning see fakt võimaldab käsitada teda

LS § 20 lg 5 alusel alkoholijoobes olnud juhina LS § 20 lg 3 tähenduses. Kohus rõhutas, et sellises olukorras ei olegi oluline

täpne alkoholisisaldus M. T. veres. Teisalt märkis ringkonnakohus aga, et M. T. joobeseisundi tuvastamiseks piisas ka ühest

kliinilisest leiust, milleks oli horisontaalne nüstagm. Nimetatud leiu tekkepõhjuse hindamisel arvestas ringkonnakohus ka

kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi aktis antud arvamust.

Veel märkis ringkonnakohus, et ei nõustu apellandi väitega, et M. T. lisakaristuse kohaldamine on maakohtu otsuses

põhjendamata ning selgitas, et lisakaristuse puhul ei peagi seda eraldi tegema.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Ringkonnakohtu 11. mai 2007. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni M. T. kaitsja Anti Aasmaa. Kassaator leiab, et

M. T. süüdi tunnistamine KarS § 424 järgi on rajatud lubamatutele tõenditele ning kohtuotsus on põhjendamata.

Kassaator märgib, et Korra § 15 p-st 2 tulenevalt on isikul õigus vereproovist keelduda ning selle õiguse kasutamist ei saa

käsitada süüstava asjaoluna tema vastu. Üksnes horisontaalse nüstagmi tunnuste olemasolu ei saa tõsikindlalt tõendada M. T.

alkoholijoovet, sest esineb küllaldane kahtlus nimetatud sümptomi tekkepõhjuste kohta. Tekkinud kahtlused tuleb aga

tõlgendada süüdistatava kasuks.

5. Viru Ringkonnaprokurör Margit Voogmaa esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

Prokurör märgib, et M. T. alkoholijoove on tuvastatud tunnistajate R. V. ja V. Ž. ütlustega kohtus, väärteoprotokolliga,

tervishoiuasutusse suunamise saatekirjaga, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise

otsusega ja isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti ekspertide arvamusega. Prokurör ei ole nõus kassaatoriga, et M. T.

alkoholijoovet kinnitab vaid üks kliiniline leid. M. T. on KarS § 424 järgi süüdi tunnistatud kohtu poolt uuritud tõendite

kogumi põhjal.

Viimaks leiab prokurör Riigikohtu vastavale praktikale tuginedes, et liikluskuritegude puhul tuleb reeglina lisakaristust

kohaldada ja vaid erandlikud asjaolud saavad õigustada teistsugust lahendust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu lõppjäreldus KarS § 424 järgi M. T. süü tõendatuse ning Viru

Maakohtu otsuse muutmata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud. Kriminaalkolleegium nõustub kohtutute sedastusega, et

tõendid kogumis kinnitavad M. T. alkoholijoovet süüdistuses märgitud asjaoludel. M. T. alkoholijoobe tuvastamisel ei ole

Korra sätteid rikutud.

7. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistuses märgitud ajal ei tunnistanud M. T. politseitöötaja poolt alkomeetriga

mõõdetud 0,7 promillist joovet ning nõudis selle kontrollimist tervishoiuasutuses. M. T. ja joobeseisundit tuvastanud arsti V. Ž.

kohtus antud ütluste (tl 56 ja 70) kohaselt enne arsti ettepanekut vereproov anda mõõdeti M. T-l vererõhku, kontrollliti pulssi

ning tasakaalu ja pupille. Ühe kliinilise leiuna tuvastati horisontaalne nüstagm. Läbivaatuse tulemused fikseeriti Aktis. Pärast

arstlikku läbivaatust M. T. keeldus vereproovist, mis fikseeriti Aktis. Arst mõõtis ka alkomeetriga 0,7 promillise

alkoholisisalduse M. T. väljahingatavas õhus, kuid see asjaolu on juba maakohtu otsusega tõendite kogumist välja jäetud.

Taatlemata alkomeetri kasutamise tulemusena saadud näiduga mittearvestamine ei muuda Akti tervikuna ebaseaduslikuks ega

annulleeri selle tõenduslikku jõudu ülejäänud selles fikseeritud asjaolude osas. Akt on üks tõend tõendite kogumist, mida

kohtud on M. T. joobeseisundi tuvastamisel hinnanud ja arvesse võtnud.

8. Kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et esineb küllaldane kahtlus M. T-l tuvastatud horisontaalse nüstagmi

tekkepõhjuse kohta ning et sellest lähtuvalt tuleb see süütuse presumptsioonist lähtudes tõlgendada süüdistatava kasuks.

Süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest kas kahtlus

on küllaldane või mitte. Käesolevas asjas on isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi aktis nr 27 (tl 92) eksperdid andnud

arvamuse, et M. T-l 2001. aastal diagnoositud Meniere haigus ei saa olla joobeseisundi tuvastamise käigus ilmnenud

horisontaalse nüstagmi tekkimise põhjuseks 2006. aastal. Ekspertide hinnangul võis selle põhjustada kerge alkoholijoove

süüdistuses märgitud ajal. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on nimetatud arvamust hinnanud ja M. T. süüküsimuse otsustamisel

koos teiste tõenditega ka arvesse võtnud. Seega on kohtud tekkinud kahtluse tõendite uurimise ja hindamise teel kõrvaldanud.

II

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast

tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Korra § 15 p 2 annab aga

isikule õiguse selle andmisest ka keelduda. Riigikohus on rõhutanud, et keeldumine tuleb joobeseisundi tuvastamise aktis

fikseerida. Isiku loobumine nimetatud õigusest on oluline seetõttu, et Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi

meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel

alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendid 3-1-1-8-04 - RT III 2004, 39, 359; 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359; 3-1-1-15-06 - RT 2006,

17, 158; 3-1-1-30-06 - RT III 2006, 22, 198).

M. T. kriminaalasjas on eeltoodud nõudest kinni peetud ja sellest tulenevalt kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu

sedastusega, et M. T-l alkoholijoobe tuvastamiseks piisas ühest objektiivsest kliinilise leiu, s.o horisontaalse nüstagmi

tuvastamisest arsti poolt.

11. Eelnevast tulenevalt peab kriminaalkolleegium üleliigseks ja asjakohatuks ringkonnakohtu arutlust M. T. võimaliku joobe

tuvastamise kohta LS § 20 lg 5 alusel, mille kohaselt loetakse juht, kes keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema

väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest joobeseisundis olevaks. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et

M. T. ei keeldunud arstlikust läbivaatusest tervikuna ning hoolimata sellest, et vereproovist keeldumine oli kohtu hinnangul

põhjendamatu, ei saa ainuüksi selle järelduse põhjal tunnistada M. T. joobeseisundis olevaks LS § 20 lg 5 alusel. Vastavalt

Korra § 9 lg-le 3 tuvastas arst M. T. alkoholijoobe kliinilise leiu põhjal, uurimata bioloogilist materjali uuritava isiku vastuseisu

tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et isiku vereproovi andmisest keeldumise

õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist ning sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega (vt

kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-102-05 - RT III 2005, 34, 337). Kuna M. T. keeldus haiglas vereproovi andmisest ja

keeldumine on Aktis sõnaselgelt fikseeritud, on tema süüküsimuse otsustamine KarS § 424 järgi veres alkoholisisaldust

kindlaks tegemata, seaduspärane. Seda arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3 jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

otsuse põhiosast välja M. T. poolt LS § 20 lg 5 rikkumise käsitluse, raskendamata seejuures süüdistatava olukorda.

III

13. Kriminaalkolleegium leiab, et M. T-le mõistetud lisakaristus on kooskõlas seadusega ning liiklussüütegudes

väljakujunenud kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-20-06 - RT III 2006, 15, 137).

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3, muudab kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 11. mai 2007. a

kohtuotsuse põhiosa selliselt, et jätab sellest välja ringkonnakohtu käsitluse M. T-l joobeseisundi võimaliku tuvastamise kohta

LS § 20 lg 5 alusel. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg