3-1-1-42-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-42-07

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

A. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7435 lg 1, § 7422 lg-te 2 ja 4

ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. märtsi 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-06-5689

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja

Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalve

osakond,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2007

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. märtsi 2007. a otsus A. K. väärteoasjas liiklusseaduse § 7435 lg 1,

§ 7422 lg-te 2 ja 4 ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna otsusega määrati A. K.-le liiklusseaduse (LS) § 7435

lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 661 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo eest KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks rahatrahv 15 trahviühikut, s.o 900 krooni, LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahv 25 trahviühikut, s.o

1500 krooni ja LS § 7422 lg 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Kohtuvälise

menetleja otsuse kohaselt juhtis A. K. 3. novembril 2006. a kell 02.03 mootorsõidukit asulasisesel teel Harju

maakonnas, Tallinna linnas X maantee 13. kilomeetril kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem

kui 23 km/h võrra. Ta jättis kontrollijale esitamata ka vastava kategooria juhtimisõigust tõendava kehtiva

dokumendi ning liikluskindlustuspoliisi.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas A. K. kaebuse, paludes tühistada kohtuvälise menetleja otsus

ning lõpetada menetlus lubatud sõidukiiruse ületamise osas. Menetlusalune isik leidis, et politseitöötaja võis

fikseerida protokollis nimetatud kiiruse enne 50 km/h sõidualasse jõudmist.

Lisaks märkis A. K., et ei saanud juhiluba kohe politseinikule esitada. Ta ei leidnud koheselt juhiluba, kuid

hilisemal leidmisel ei soovinud politseinik tema juhiluba enam näha. Kehtiv liikluskindlustuspoliis oli

tööandja käes.

3. Harju Maakohtu 15. märtsi 2007. a otsusega tühistati VTMS § 132 p 2 alusel Põhja Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalve osakonna otsus ning A. K. kaebus rahuldati.

3.1 Maakohus leidis, et väärteoasja menetlemisel on rikutud VTMS § 19 p-des 4 ja 6 sisalduvaid

menetlusaluse isiku õigusi, kuna väärteoprotokollis märgitu alusel juhtis A. K. mootorsõidukit X

Maakonnas, X vallas. Protokolli koostaja jättis A. K.-le edastamata ebaselguste lahendamise määruse, mille

kohaselt oli tegu toime pandud Tallinna linnas.

3.2. Kohtumenetluses uuritud materjalidest nähtub, et mõõteriistal oli märge 76, kuid mõõteriistal ei

tuvastatud A. K. poolt juhitava mootorsõiduki registreerimisnumbrit ega näidu fikseerimise kellaaega. A. K.

väitis, et mõõtmine toimus ajal, mil ta ei olnud veel jõudnud 50 km/h sõidualasse. Seetõttu asus maakohus

seisukohale, et kiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt ei ole tõendatud.

3.3 Kohtuistungil väitis menetlusalune isik, et leidis juhiloa üles ja näitas politseinikule, kuid viimane ei

soovinud seda enam näha, sest protokoll oli juba koostatud. Samuti oli olemas ka kehtiv kindlustuspoliis, aga

tööandja jättis selle talle edastamata. Esimese astme kohus leidis, et nii juhiloa kui kindlustuspoliisi

olemasolu oleks saanud kindlaks teha koheselt politseiniku käsutuses oleva arvutiga. Asjas ei ole tõendeid

selle kohta, et A. K.-l puudusid juhiluba ja kindlustuspoliis.

3.4 Lisaks märkis maakohus, et kohtuväline menetleja on eksinud karistuse mõistmisel, lähtudes KarS § 63

lg-st 3, mitte aga sama paragrahvi esimesest lõikest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes taotleb Harju Maakohtu 15. märtsi

2007. a otsuse tühistamist ning kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et väärteoasja

menetlemisel on oluliselt rikutud väärteomenetluse õigust, mistõttu on jäetud kohaldamata teole vastav

materiaalõigusnorm. Kassatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud VTMS § 150 lg 1 p 8, kuna kohtuotsuse

lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Sellest tulenevalt on rikutud VTMS §-s

150 lg 2 - seaduse vale rakendamine on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Kassaator

on seisukohal, et väärteoasjas kogutud tõenditega on tuvastatud A. K. poolt talle etteheidetavate tegude

toimepanemine ning põhjendab seda järgnevalt.

4.1 Liikluseeskirja § 70 p 1 kohaselt peab mootorsõiduki juhil olema kaasas juhtimisõigust tõendav

dokument, mida ta peab liiklusjärelevalvet teostava politseiametniku nõudel esitama. Menetlusalune isik

seda ei esitanud, mistõttu koostati väärteoprotokoll. Sama paragrahvi punkti 2 kohaselt tuleb kontrollijale

esitada ka kohustusliku liikluskindlustuse poliis. See rikkumine on tõendatud väljavõttega andmebaasist,

millest nähtub, et menetlusaluse isiku sõidukil oli tavapoliis ajavahemikus 30. august - 29. september 2006.

Seega on rikkumine toime pandud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu maksevabal perioodil.

4.2 Kassaator vaidlustab ka seda, et menetlusaluse isiku suhtes teostatud kiirusemõõtmise tulemused ei ole

väärteoasjas tõendatud. Kohus leidis, et ei ole tuvastatud, millise auto kiirus oli fikseeritud, kuna radaril

puudus lisaks kiiruse näidule selle fikseerimise aeg ja auto registreerimise number. Kassaator leiab, et kohtu

taoline järeldus on ebaseaduslik ega vasta tuvastatule. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 on tõendiks ka

menetlustoimingu protokoll ehk liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, kus on

fikseeritud kõik vajalikud andmed: sõiduk, selle registreerimise number, aeg, koht ja seadme näit. Kassaator

leiab samuti, et väärteoprotokollis esinev ebatäpsus ei muuda rikkumise toimepanemise kohta.

4.3 Kassaator märgib, et otsuses on karistuse määramisel õigesti lähtutud KarS § 63 lg-test 1 ja 3 - jättes

esitamata juhtimisõigust tõendava dokumendi ja liikluskindlustuse poliisi, on isik toime pannud ühe teo, mis

vastab eri süüteokoosseisudele ja talle määratakse üks karistus. Ületades lisaks lubatud sõidukiirust on ta

toime pannud juba mitu tegu, seega tuleb määrata talle kiiruse ületamise eest veel eraldi karistus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et on ebaselge, millel rajaneb maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud

A. K. poolt juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmine. Kohtuistungil on

menetlusalune isik kinnitanud, et selles osas ta kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlusta. Maakohus on

viidanud sellele, et kohtuistungil väitis A. K., et ta leidis juhiloa üles ja näitas seda politseinikule. Viimane ei

soovinud aga juhaluba enam näha, sest väärteoprotokoll oli juba koostatud. Samuti oli olemas kehtiv

liikluskindlustuspoliis, kuid tööandja jättis talle selle edastamata. Seejuures asus esimese astme kohus

seisukohale, et juhiloa ja kindlustuspoliisi olemasolu või puudumist saab liiklusjärelevalvet teostav ametnik

kindlaks teha andmebaasist arvuti abil.

5.1 Kolleegium märgib, et maakohtu selline seisukoht ei ole asjakohane ning peab vajalikuks osutada, et LS

7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest,

kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud. Sõiduki juhtimise eest vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku poolt karistatakse LS § 741 järgi. Liikluskindlustuse seaduse § 661

lg 2 järgi karistatakse samuti kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest kontrollimise õigust omavale isikule.

Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel

määravaks A. K. ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul

või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu

andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega

rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab

kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

5.2 Lisaks märkis maakohus, et kohtuväline menetleja ei esitanud tõendeid selle kohta, et isikul puudusid

seaduse

alusel

nõutavad

dokumendid,

s.t

juhtimisõigust

tõendav

dokument

(juhiluba)

ja

liikluskindlustuspoliis. Samas ei andnud maakohus kohtuotsuses hinnangut väljavõttele liikluskindlustuse

andmebaasist, millest nähtub, et menetlusaluse isiku sõidukil oli liikluskindlustuse tavapoliis ajavahemikus

30. august - 29. september 2006. Kolleegium leiab, et sellise olulise tõendi hindamata jätmisega rikkus kohus

samuti oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

5.3 Järgnevalt juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu olulisele asjaolule, et kohtuvälise menetleja

otsuse peale esitatud kaebuses ei taotlenud A. K. otsuse tühistamist osas, milles teda karistati

politseitöötajale mootorsõiduki juhtimisõigust tõendava dokumendi ja liikluskindlustuspoliisi esitamata

jätmise eest. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et kehtivat liikluskindlustuspoliisi ei olnud tal kaasas,

tegelikkuses oli kindlustus olemas. Juhiloa leidis ta hiljem üles, kuid politseinik ei soovinud seda enam näha,

kuna oli kontrollinud andmebaasist järgi. Kohtuistungil täpsustas ta, et politseinik ei soovinud juhiluba enam

näha, kuna väärteoprotokoll oli juba koostatud. Seejärel kinnitas aga A. K., et selles osas ta otsust ei

vaidlusta.

5.4 Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel -

seega, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et

ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse näiteks

enese karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või

mitme ülejäänud väärteo eest selles ühendatud väärteoasjas Sellisel juhul puudutab VTMS § 123 lg-st 2

tulenev maakohtu ab ovo korras arutamise kohustus vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on

vaidlustatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-66-06,

p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev

arutama. Kolleegium leiab, et kirjeldatud põhimõte on rakendatav ka käesolevas asjas, kuna isik on

vaidlustanud karistamist vaid ühe väärteo ehk kiiruse ületamise eest.

6. Maakohus tuvastas, et kiirusmõõteseade ei võimaldanud kindlaks määrata rikkumise fikseerimise aega ja

auto registreerimise numbrit. Seejuures väitis A. K., et mõõtmine toimus siis, kui ta ei olnud veel jõudnud

juhitava mootorsõidukiga 50 km/h sõidualasse. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kiiruse

ületamine A. K. poolt ei ole tõendatud. Kassatsioonis viidatakse asjaolule, et maakohus jättis otsuses

tõendina hindamata kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, milles sisalduvad andmed nii sõiduki

registreerimisnumbri, kiiruse mõõtmise aja, koha ja seadme näidu kohta ning mis vastavalt KrMS § 63 lg-

le 1 on väärteoasjas samuti tõendiks.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas kohtuvälise menetlejaga ja märgib täiendavalt, et kui

maakohtul tekkis kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, oli VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik

sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2005. a otsust asjas

nr 3-1-1-119-05, p 6, 2. mai 2006. a otsust asjas nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 14. septembri 2007. a otsust asjas

nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud

isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.

7. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on jätnud hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning

ei ole kasutanud seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks. Sellega on maakohus

oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.

8. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et kohtuväline menetleja oleks pidanud edastama

menetlusalusele isikule väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määruse, mille kohaselt oli tegu

toime pandud Tallinna linnas, mitte Saue vallas. Samas oli väärteoprotokollis märgitud väärteo

toimepanemise kohana Tallinn-Pärnu maantee 13. kilomeeter, mis võimaldas rikkumise kohta piisavalt

täpselt määratleda.

9. Karistuse mõistmise osas märgib kolleegium, et kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et isik on

pannud toime mitu tegu - üks tegu on juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata

jätmine väärteoprotokolli koostanud isikule ning teine tegu on kiiruse ületamine auto juhtimisel. Seega on

karistuse mõistmisel juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamise jätmise eest õigesti

lähtutud KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks

väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS

§ 63 lg-le 3.

10. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu veel sellele, et kuigi maakohus leidis otsuses, et

kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ning menetlus lõpetada, viidatakse seejärel VTMS § 132 p-le 2,

mis reguleerib hoopis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist maakohtu poolt.

Seejuures sisaldab lõpposa otsustust üksnes menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamise ja kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamise kohta - sellest ei nähtu, et kohus oleks teinud uue otsuse või lõpetanud

väärteomenetluse. Riigikohus on osutanud sellise olukorra lubamatusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. oktoober 2004. a otsus nr 3-1-1-88-04, p 7). Kui kohus otsustab väärteomenetluse lõpetada, siis tuleb

viidata VTMS § 132 p-le 3 ja see otsustus peab selgelt nähtuma ka kohtulahendi lõpposast.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. märtsi 2007. a otsuse A. K. väärteoasjas LS § 7435 lg 1, § 7422 lg-

te 2 ja 4 ning LKindlS § 661 lg 2 järgi ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni

rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi