3-1-1-52-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-07

Otsuse kuupäev

4. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

A. G. süüdistusasi KarS § 184 lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg-te 1 ja 2 ning §

424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a kohtuotsus

nr 1-05- 1093

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. G. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajevi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a kohtuotsus A. G. süüditunnistamises ja karistamises KarS §

184 lg 2 p 2 ning § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1, § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel

liitkaristuse mõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. veebruari 2007. a kohtuotsusega tunnistati A. G. kokkuleppe- menetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2

järgi ja karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks; KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg-te 1 ja 2 järgi vangistusega 2 kuuks ja KarS §

424 järgi vangistusega 3 kuuks.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kuid selleks ajaks kandmata

2-kuulise vangistuse võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti A. G-le 3 aastat ja 8 kuud vangistust.

KarS § 50 lg 1 alusel võeti temalt 2 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

2. A. G. tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema, olles varem karistatud narkokuriteo eest, omandas

tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses (s.o rohkem kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud

mõjudoosi) amfetamiini, mida vedas Tallinnas enda kasutuses oleva sõiduautoga. A. G. kinnipidamisel Tallinnas 15. juunil

2006. a kell 20.05 leiti sellest sõiduautost kaks minigripp kotti 12,09 g amfetamiini sisaldava pulbriga.

Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4 ning § 25 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati A. G. süüdi selles, et ta 19. jaanuaril 2005. a püüdis

varastada Tallinnas kaupluses Prisma kaupa väärtusega 2429 krooni, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni. Veel püüdis ta 10.

veebruaril 2005. a Tallinnas Pirita Selveris varastada kaupa väärtusega 57 krooni, kuid peeti samuti turvatöötaja poolt kinni.

KarS § 424 järgi tunnistati A. G. süüdi selles, et tema, olles karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis 12.

juunil 2004. a ja 14. novembril 2005. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes.

Kohus märkis otsuses, et kriminaalasja menetlemisel on järgitud lihtmenetluse sätteid, süüdistatav on saanud kokkuleppest aru

ja kokkulepe väljendab tema tõelist tahet.

3. Süüdistatav A. G. ja tema kaitsja Sergei Parutško esitasid apellatsioonid, milles palusid maakohtu otsuse tühistada KrMS §

245 lg 1 p-de 7 ja 8 rikkumise tõttu. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a kohtuotsusele nr 3-1-1-

121-06, leidsid nad, et kohus on rikkunud kokkuleppemenetlust reguleerivat menetlusnormi sellega, et A. G.

süüditunnistamisel KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on jäetud märkimata puhta amfetamiini kogus temalt äravõetud pulbrilises aines.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellandid ei ole osutanud ühelegi KrMS 9. peatüki 2. jaos loetletud

kokkuleppemenetlust käsitleva sätte rikkumisele. Nende sätete rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus ise. Apellatsioonis

märgitud Riigikohtu lahend narkootilise aine suure koguse kindlakstegemise osas puudutab üksnes materiaalõiguse

kohaldamist, kuid sellel alusel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine on KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt

välistatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a kohtuotsuse on kassatsiooni korras vaidlustanud süüdistatava A. G. kaitsja O.

Nišajev. Apellatsioonis sisaldunut korrates märgitakse ka kassatsioonis, et A. G. arvates rikuti kokkuleppemenetluses oluliselt

menetlusõiguse norme. Kassaator leiab, et kuna Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-121-06 tulenevat nõuet eirates puuduvad

kokkuleppemenetluse raames koostatud süüdistuse tekstis andmed äraväetud puhta amfetamiini koguse kohta, siis pole

võimalik otsustada A. G. süüküsimust narkootilise aine suures koguses käitlemises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Selle tõttu

taotlebki kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks kohtulikuks

arutamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Käesoleva kohtuasja keskne õiguslik küsimus seondub kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise lubatavate

piiridega. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatule on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apellatsiooni

korras vaidlustada üksnes kokkuleppemenetlust sätestavate kriminaalmenetlusõiguse normide (seega KrMS IX peatüki 2. jaos

sätestatu) rikkumise motiivil. Kõnealusest sättest nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses

põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318

lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane.

Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt

menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse

kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude,

eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes.

Igasugune põhiõiguse piirang peab olema ka materiaalselt põhiseadusepärane. Järgnevalt tulekski analüüsida, kas KrMS § 318

lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on materiaalselt põhiseadusepärane.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-79-05 (RT III 2005, 31, 309) märgitu kohaselt ei saa kohus

kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud,

kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus. Selline kohtu

avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma

kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad

kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks

süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte

kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse

tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja

kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse

kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1

p?dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades aga ei tohiks neid küsimusi jätta märkamata ka

kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks

kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks

kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate

menetlusnormide rikkumisest.

8. Järgnevalt on oluline silmas pidada, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-05 märgitu kohaselt ei saa siiski KrMS §-s 306

loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab

siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii nagu

on ka eelnevalt p-s 6 märgitud, kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus

peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas

mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on

toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see

kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult

kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava

nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.

Kuid selline eeldamine saab kohtu poolt ka kokkuleppemenetluses lähtuda vaid kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast seadusest

ja hetkel valitsevast kohtupraktikast. See tähendab muuhulgas, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes

eirata põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet.

Kolleegium leiab, et kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks

kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui

kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt

võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui

pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.

Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka

kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS §

318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa

lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.

II

9. Kooskõlas käesoleva kohtuotsuse p-s 8 märgituga tuleb kohtul ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2

sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu

on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5

lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.

15. märtsil 2007, s.o enne ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas otsuse tegemist hakkas kehtima karistusseadustiku ja selle

muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 p-ga 21 sätestati KarS § 218 lg 1

järgmises sõnastuses: "Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud

röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika,

narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus, -

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga." Seega ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kuriteona

karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS

§ 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.

Tulenevalt eeltoodust ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kuriteona karistatav A. G. süüks arvatud varguse katse, mille ta pani

toime 10. veebruaril 2005. a Tallinnas Pirita Selveris, püüdes varastada kaupa väärtusega 57 krooni.

10. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a kohtuotsuse tegemisel oleks

puutuvalt A. G. süüdistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tulnud arvestada Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-121-06 (RT III 2007, 9, 73)

tulenevat. Riigikohtu selle otsuse p 11 kohaselt tuleb narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel lähtuda vaid NPAS

§ 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine

mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. Harju

Maakohtu 19. veebruari 2007. a kohtuotsusega tunnistati A. G. KarS § 184 lg 2 p 2 järgi suures koguses narkootilise aine

käitlemise eest süüdi tulenevalt sellest, et tema kasutuses olnud autost leiti ja võeti ära 12,09 grammi amfetamiini sisaldavat

pulbrit. Tulenevalt Riigikohtu käsitletavast otsusest aga ei saa süüdistuses narkootilise aine koguse sellise kajastamise pinnalt

rääkida narkootilise aine suure koguse tuvastatusest.

11. Kokkuvõtvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et KrMS § 318 lg 3 p-s 4, § 248 lg 1 p-s 3 ja KarS §-s 5

sätestatut nende koostoimes arvestades oleks ringkonnakohus pidanud lahendama käesoleva kohtuotsuse p-des 9 ja 10

nimetatud materiaalõigusliku sisuga küsimused. Nende lahendamata jätmist ringkonnakohtu poolt aga tuleb käsitada KrMS IX

peatüki 2. jaos sätestatu olulise rikkumisena, mis tingib käesoleva kriminaalasja saatmise Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar