3-3-1-41-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-41-07

Määruse kuupäev

3. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ravil Khair Al-Dini kaebus Viru Maakohtu komisjoni

7. septembri 2006. a protokollilise otsuse p 4 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2007. a määrus haldusasjas

nr 3-06-2015

Menetluse alus Riigikohtus

Ravil Khair Al-Dini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ravil Khair Al-Dini määruskaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 22. novembri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-06-2015 ja Tartu

Ringkonnakohtu 30. märtsi 2007. a määrus haldusasjas nr 3-06-2015 ning saata asi menetlusse

võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu direktori käskkirjaga moodustati komisjon Viru Maakohtu konsultandi vaba

ametikoha täitmiseks. Komisjoni 7. septembri 2006. a protokolli nr 1 p 4 kohaselt otsustati Ravil

Khair Al-Din lugeda vestlusvooru mitteläbinuks ning talle teatati sellest ka kirjalikult.

Komisjon põhjendas oma otsust protokolli punktis 4 järgmiselt:

"Komisjoni poolt kontrolliti Ravil Khair Al-Dini poolt vestluse käigus esitatud küsimusele: "Kas ta

on osalenud konkurssidel näiteks kohtuniku ametikohale?" antud vastust, mis oli Ravil Khair Al-Din

poolt eitav.

Kontrollimise tulemusena selgus, et Ravil Kahir Al-Din on kandideerinud kohtuniku ametikoha

taotlejaks Riigikohtu poolt 14.03.2005 väljakuulutatud konkursil Narva Linnakohtusse, kuid ei

läbinud nimetatud konkurssi. Seega Ravil Khair Al-Dini vastused komisjoni küsimustele ei olnud

tõesed".

2. R. K. Al-Din esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et tühistataks Viru Maakohtu

konkursikomisjoni otsus ja selle aluseks oleva 7. septembri 2006. a protokolli nr 1 punkt 4 ning

tehtaks Viru Maakohtu konkursikomisjonile ettekirjutus kaebuse esitaja ametisse nimetamise

küsimuse uueks läbivaatamiseks.

Halduskohtule esitatud kaebuses leidis R. K. Al-Din, et komisjon rikkus tema subjektiivseid õigusi

soovitud ametikohale nimetamisel, esitades oma põhjendustes valeandmeid. Kaebuse esitaja vastab

enda hinnangul teenistusse võtmisel esitatavatele nõuetele. Ta peab arusaamatuks komisjoni esimehe

seisukohta, et protokolli algses sõnastuses esines ebatäpsus, kuna tegelikult esitati küsimus varasema

kandideerimise kohta kohtunikuks, mitte kohtunikukandidaadiks, ning seega on komisjon kaebaja

arvates oma põhjendustes esitanud väärat informatsiooni. Kaebuse esitaja väidab, et ta pole kunagi

varjanud oma osalemist kohtunikukandidaadi ametikohale toimunud konkursil.

3. Tartu Halduskohtu 22. novembri 2006. a määrusega haldusasjas nr 3-06-2015 tagastati

kaebus. HKMS § 11 lg 31 p 5 võimaldab kaebuse tagastada, kui selle esitajal ei saa ilmselgelt olla

halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Halduskohtu

arvates ei otsustatud komisjoni 7. septembri 2006. a istungil konsultandi ametisse nimetamiseks

ettepaneku tegemist ega kaebajat otseselt puudutavaid muid küsimusi. Tegemist ei ole haldusaktiga

HKMS § 4 lg 1 tähenduses, mis oleks halduskohtus vaidlustatav, kuna kõnealune haldusotsustus ei

loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele.

Samuti leidis kohus, et kaebaja ei olnud nõuetekohaselt täitnud halduskohtu 25. oktoobri 2006. a

määrust, millega nõuti temalt dokumentide (Viru Maakohtu juhi otsuse avaliku konkursi

väljakuulutamiseks vastavalt ATS § 29 lg-le 2 ning väljatrüki Ametlikest Teadannetest avaliku

konkursi väljakuulutamise kohta) esitamist.

4. Halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles R. K. Al-Din halduskohtu määruse

tühistamist ja asja saatmist läbivaatamiseks samale kohtule. Määruskaebuse esitaja leidis, et kuna

vestlusvooru tulemusena otsustati tema teenistusse võtmise perspektiiv ja välistati edasine osalemine

konkursil, puudutas otsustus teda ning rikkus tema õigusi. Komisjon on oma otsustust põhjendades

kasutanud valeandmeid ega ole ratsionaalselt teostanud kaalutlusõigust. Määruskaebuse esitaja ei

nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et ta on jätnud esitamata kohtu poolt nõutud dokumendid. Ta

märgib, et on kohtule teatanud, et tegemist polnud konkursiga, mis olnuks välja kuulutatud Ametlikes

Teadaannetes, kuid see ei välista kohtuliku kontrolli võimalust haldusorgani poolt läbi viidava

konkursi üle.

5. Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-06-2015 jäeti

määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus

on õigesti tagastanud kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Komisjoni protokolliline otsus ei ole

haldusakt HKMS § 4 lg 1 mõttes, vaid halduse siseakt, mis ei loo kellelegi õigusi ega pane kohustusi.

Asjaolu, et isik on esitanud sooviavalduse kandideerimiseks vabale ametikohale, ei anna talle veel

kindlust ametisse nimetamise osas. Seega ei rikkunud komisjoni otsus vestlusvooru mitteläbimise

kohta R. K. Al-Dini subjektiivseid õigusi. Komisjon ei ole oma põhjendustes kasutanud valeandmeid,

vaid tegemist oli sõnastusliku ebatäpsusega, mida komisjon arutas 21. septembri 2006. a koosolekul

ja tegi protokollis vastava paranduse, asendades sõna "kohtuniku" sõnaga "kohtunikukandidaadi".

Leides, et kuna kaebus on sisuliselt tagastatud HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks analüüsida halduskohtu seisukoha õigsust osas, mis puudutas 25. oktoobri

2006. a kohtumäärusest tulenevat dokumentide esitamise kohustust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Määruskaebuses Riigikohtule palub R. K. Al-Din ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja

saatmist läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti taotleb ta ringkonnakohtule määruskaebuse

esitamisel ekslikult tasutud riigilõivu tagastamist.

Määruskaebuse esitaja peab vaidlustatud protokollilist otsustust haldusaktiks, mis on halduskohtus

vaidlustatav. Komisjoni otsustuse tulemusena oli välistatud kandidaadi pääsemine konkursi teise

vooru ja võimalus saada nimetatuks soovitud ametikohale. Selline otsustus peab tuginema

seaduslikele kaalutlustele ja õigetele andmetele ning olema kohtulikult kontrollitav. Protokolli punkti

4 on muudetud tagantjärele. Tuginemine valedele andmetele seadis kaebuse esitaja teiste

kandidaatidega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

7. Kirjalikus vastuses määruskaebusele peab Viru Maakohus määruskaebust põhjendamatuks.

Vastuse kohaselt ei ole komisjoni otsus haldusakt, vaid halduse siseakt, mis ei puuduta haldusväliseid

isikuid ega loo kellelegi õigusi ega pane kohustusi. Viru Maakohus peab ekslikuks kaebuse esitaja

seisukohta, et ka sobiva ametniku leidmist viisil, nagu toimus praeguse vaidluse põhjustanud valiku

korral, tuleb pidada konkursiks, mille tulemused alluvad halduskohtu kontrollile. Vabale ametikohale

kandideerides ei saa isikul olla ootust, et tema avaldus ka rahuldatakse.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Selles asjas tagastas kohus kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, mis näeb ette, et halduskohus

tagastab kaebuse või protesti määrusega selle esitajale ka juhul, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa

ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on

tõendatud.

Selle, 1. septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku sätte eesmärgiks on vastavalt

eelnõu seletuskirjale "eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest

ilmselgelt põhjendamatud kaebused/protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad".

9. Kohtud on asunud seisukohale, et Viru Maakohtu komisjoni protokollis sisalduv otsus ei saa

omada mõju haldusvälistele isikutele ning ei loo neile õigusi ega kohustusi, mistõttu see ei ole

halduskohtus vaidlustatav.

10. Põhiseaduse § 29 sätestab Eesti kodaniku õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Selle sätte kaitsealas on ka töökoha valik avalikus sektoris, sealhulgas avalikus teenistuses.

Olukorras, kus haldusorgani poolt läbi viidava personalivaliku ja selleks korraldatava konkursi

tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta, peab tal olema selle õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks

kaitseks. Seda seisukohta väljendas kolleegium ka oma 30. mai 2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-

20-00 (RT III 2000, 15, 164). Viidatud otsuses, kus kolleegium käsitles pankrotihalduri eksami

kulgemise ja tulemuste kohtuliku kontrolli võimalikkust, märgiti, et eksami kulg, selle tulemused ja

komisjoni otsus peavad olema kontrollitavad.

11. Asja materjalidest nähtuvalt moodustati Viru Maakohtu direktori käskkirjaga komisjon, mille

eesmärgiks oli sobiva kandidaadi väljaselgitamine maakohtu konsultandi vabale ametikohale.

Käskkirja andmise õigusliku alusena on märgitud kohtute seaduse § 125, mis sätestab kohtudirektori

pädevuse. Komisjon viis konsultandi ametikoha täitmiseks läbi kahest voorust koosneva konkursi.

Kaebuse esitaja on soovinud vaidlustada konkursikomisjoni otsustust, mille tulemusena ta tunnistati

esimest vooru mitteläbinuks ja seetõttu ei olnud tal võimalik konkursil edasi osaleda. Seega puudutas

komisjoni otsus isiku õigust jätkata kandideerimist järgmises etapis ja tema potentsiaalset võimalust

saada nimetatud soovitud ametikohale, seega töökoha valiku vabadust.

Kohtud on küll õigesti leidnud, et konkursil osalemine ja vabale ametikohale kandideerimiseks

avalduse esitamine ei tekita isiku jaoks veel õigust saada sellele ametikohale nimetatud. Samas on

isikul aga subjektiivne õigus sellele, et läbiviidav konkurss ja valik kandidaatide vahel toimuks

õiguspäraselt ning kandidaatidele oleks tagatud võrdsed võimalused ja ühetaoline kohtlemine.

12. Avaliku teenistuse seadus eristab kahesuguseid konkursialuseid ametikohti. Ühtedel juhtudel

tuleneb konkursi väljakuulutamise kohustus seadusest (ATS § 29 lg 1). Teistel juhtudel sõltub

konkursi väljakuulutamine ametiasutuse juhi kaalutlusotsusest (ATS § 29 lg 2).

Vastustaja on asunud seisukohale, et käesoleva vaidluse ajendanud konkursikomisjoni otsustus ei saa

olla kohtulikult kontrollitav ka seetõttu, et praegusel juhul pole konkurss vaba ametikoha täitmiseks

välja kuulutatud ega toimunud ATS § 29 alusel. Kandidaatide otsing vabale ametikohale toimus

personaliotsingu portaali CV-online vahendusel ja komisjon moodustati selleks, et teha valik avalduse

esitanud kandidaatide vahel.

Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et ametikoha täitmine ei toimunud avaliku teenistuse

seadusega nõutava konkursi käigus, toimus siiski ametikohale soovijate vahel valiku tegemine,

milleks moodustati vastav komisjon. Ka niisuguse komisjoni poolt läbiviidav otsustusprotsess ja selle

tulemused peavad olema kohtulikult kontrollitavad. Kontrollida saab, et järgitaks kehtestatud või

kokku lepitud menetlusreegleid ja otsustamiskriteeriume, et asutuse tegevus valiku langetamisel oleks

kooskõlas hea halduse põhimõttega ning ametikohale kandideerijaid koheldaks võrdselt. Ka juhul,

kui menetlusreeglid ja kriteeriumid on kokku lepitud sellesama komisjoni poolt, ei tohi valik

kandidaatide hulgast toimuda meelevaldselt.

13. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel oli

ebaõige. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et Viru Maakohtu komisjoni protokollis esitatud

otsustuse vaidlustamiseks puudus kaebajal ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus.

Seetõttu tuleb tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

14. Käesoleva määruskaebuse esitaja taotleb Riigikohtult ka ringkonnakohtule määruskaebuse

esitamisel ekslikult tasutud riigilõivu tagastamist. HKMS § 32 lg 3 kohaselt on määruskaebus

lõivuvaba.

HKMS § 84 lg 4 p 1 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on

tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 84 lg 7 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruse alusel ning seda

tehakse isiku nõudel.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 12 lg-st 1 ja § 15 lg 1 punktist 1 tulenevalt on riigilõivu tasunud isikul

õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud

ettenähtust rohkem. Ka rahandusministri 29. detsembri 2006. a määrusega nr 68 kehtestatud

"Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra" § 10 sätestab, et

tagastamise taotlus esitatakse riigilõivu võtnud asutusele.

RLS § 6 kohaselt on riigilõivu võtja riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või valla- või

linnasekretär, kes seaduse kohaselt on kohustatud toimingu tegema. Riigilõiv kohtuasjades makstakse

Rahandusministeeriumi kontole koos vastava kohtu jaoks ette nähtud viitenumbri märkimisega.

Käesoleval juhul on menetlusosaline maksnud põhjendamatult riigilõivu, esitades määruskaebuse

Tartu Halduskohtu määruse peale ning riigilõivu tasudes kasutanud viitenumbrit, mis osundab Tartu

Ringkonnakohtule.

Taotlus riigilõivu tagastamiseks on esitatud praegusel juhul Riigikohtule, kes ei ole riigilõivu võtja

RLS § 6 tähenduses. Seetõttu ei saa Riigikohus lahendada ka enammakstud riigilõivu tagastamise

taotlust.

Taotlus kohtumenetluses enammakstud riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada riigilõivu võtjale

vastavalt eelviidatud riigilõivu tagastamist käsitlevatele sätetele. Kolleegium peab siinkohal

vajalikuks märkida, et kuna halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta eraldi riigilõivu tagastamise

nõude aegumist, tuleb ka halduskohtumenetluses enammakstud riigilõivu tagastamise taotlemisel

lähtuda TsMS § 150 lg-st 5, mis näeb ette, et riigilõivu tagastamise nõue riigi vastu lõpeb kolme aasta

möödumisel selle aasta lõpust, millal nõue tekkis, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga

lõppemist.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann