3-2-1-83-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-83-07

Määruse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Sihtasutuse P (psühhiaatriakliiniku kaudu) avaldus

kohaldada A. K suhtes esialgse õiguskaitse korras tema

tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-20991

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja sihtasutus P (registrikood xxxxxxxx)

Isik, kelle suhtes on esialgse õiguskaitse korras rakendatud

kinnisesse asutusse paigutamist, A. K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. augustil 2006 esitas sihtasutus P (avaldaja) Pärnu Maakohtule avalduse A. K (edaspidi

puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse.

Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 5. augustist 2006 kella 20.30-st

ja tema suhtes rakendati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi vastavalt psühhiaatrilise abi

seaduse (PsAS) §-le 11. Puudutatud isik on avalduse esitamise momendil ähvardav ja kuri. Haiglasse

vastuvõtmisel esinenud psühhootiline seisund püsib, rakendatud on ohjeldusmeetmeid.

2. Pärnu Maakohus rahuldas 7. augusti 2006. a määrusega avalduse. Maakohus lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi ja paigutada puudutatud isik

P psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni üks kuu. Maakohus rakendas esialgset õiguskaitset

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 3 kohaselt. Puudutatud isik peeti kinni 5. augustil,

s.o laupäeval ja taotlus esitati kohtule 7. augustil, s.o esmaspäeval.

Maakohus uuris esitatud tõendeid ja leidis, et psühhiaater Rein Luugi 5. augusti 2006. a otsuse ja

psühhiaater Ants Puusilla arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliiniku

statsionaarsesse osakonda. Puudutatud isiku tõid haiglasse kiirabi ja politseinikud. Haiglaravile

saabumise põhjused: puudutatud isik oli kodus ähvardav ja kuri vanemate suhtes, tahtis neid lüüa

raudkangiga, tal esinevad paranoiline ja suurusluul, kuulmismeelepetted, ta lubas vanemaid tappa,

kuna nad mõjutavat teda narkootikumidega. Puudutatud isik ei saa ise aru, et ta on haige. Seisund

ravile võtmisel: sisulist ja adekvaatset sõnalist kontakti temaga ei saanud, ta oli negativistlik ja kuri,

süüdistav, saabudes avaldas paranoilist luulu, käitumine põhjustatud luulumõtetest, puudub

haiguskriitika, keeldub ravist, võib psüühikahäire tõttu haiglaravita jätmisel ohustada iseenda elu ja

tervist ning teiste elu, tervist ja julgeolekut.

Psühhiaatrid on teinud PsAS § 11 lg-te 1-3 alusel otsuse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks. Viimase aasta jooksul on puudutatud isiku psüühikahäired süvenenud, ta räägib

arusaamatut juttu, lõhub elamu sisustust, on kodus agressiivne vanemate vastu. Haiglasse

vastuvõtmisel esinenud psühhootiline seisund püsib, tema suhtes on rakendatud ohjeldusmeetmeid

(puudutatud isik on paigutatud akuutosakonna isolaatorisse). Psühhiaatrite tuvastatu annab aluse

asuda seisukohale, et viivitusega kaasneks oht.

Kohtule on esitatud koopia SA P EMO patsiendi kiirabikaardist, psühhiaatri otsus ja teise psühhiaatri

arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Eeltooduga on kinnitust leidnud

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tahtest olenematule ravile võtmiseks vajalik koosseis ning psühhiaatrid on

esitanud dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Puudutatud isiku ärakuulamine toimub esimesel

võimalusel vastavalt TsMS § 534 lg-le 3.

3. 8. augustil 2006 määras Pärnu Maakohus puudutatud isikule riigi arvel esindaja ilma hüvitamise

kohustuseta. Samal päeval kuulas Pärnu Maakohus ära ka puudutatud isiku. 10. augustil 2006. a

kuulas Pärnu Maakohus ära puudutatud isiku vanemad. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras

määratud esindaja teatas 10. augustil 2006. a Pärnu Maakohtule adresseeritud seisukohavõtus, et ta

kavatseb esitada 7. augusti 2006. a määruse peale määruskaebuse, kuna puuduvad alused puudutatud

isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse.

4. 5. septembri 2006. a määrusega otsustas Pärnu Maakohus lõpetada puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise, kuna puudutatud isiku tervislik seisund on paranenud.

5. Puudutatud isik esitas Pärnu Maakohtu 7. augusti 2006. a esialgse õiguskaitse kohaldamise

määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja tuvastada, et puudutatud

isikult võeti seadusvastaselt vabadus ajavahemikus 5. augustist kuni 5. septembrini 2006. a.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud protsessiõiguse norme ja valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul alus puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud.

6. Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebuse väited on ebaõiged. Puudutatud isiku vanemad ei

nõustunud määruskaebuse väidetega ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2007. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt tulenevad kohtu volitused tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks PsAS § 11 lg-st 2 ning § 13 lg-st 2. Psühhiaater tegi 5. augustil 2006. a

PsAS § 11 lg 3 alusel otsuse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Sama seaduse § 13 lg-te 1 ja 2

kohaselt esitas avaldaja kohtule taotluse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamise eesmärgiks oli tahtest olenematu ravi kohaldamine. Isiku

paigutamine kinnisesse asutusse ja tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine on viivitamatu

iseloomuga. Tahtest olenematu ravi kohaldamise määrus tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras. Maakohus kohaldas määruse tegemisel õigesti TsMS § 534 p 1 ja § 534 lg-t 3.

Psühhiaater Rein Luugi 5. augusti 2006. a otsusega ja psühhiaater Ants Puusilla 6. augusti 2006. a

arvamuse järgi esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, samuti patsiendi ohtlikkus iseenda ja teiste elule, tervisele ja julgeolekule.

Psühhiaatri 5. augusti 2006. a otsuse kohaselt ei ole ambulatoorne ravi efektiivne, kuna patsient on

igasugusest ravist keeldunud. Seega olid täidetud PsAS § 11 lg 1 nõuded tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks. Kuna 7. augusti 2006. a avalduse ja sellele lisatud dokumentide alusel oli tuvastatud

mh patsiendi ohtlikkus iseenda ja teiste elule, tervisele ja julgeolekule, oli põhjendatud kohtu poolt

TsMS § 534 lg 3 kohaldamine, vastasel korral tulnuks ohtlik patsient 7. augustil 2006. a kell 20.30

vabastada. Ka asjaolu, et psühhiaatriakliiniku juhataja pidas spetsialistina vajalikuks taotluse

esitamist olukorras, kus patsient oli viibinud 2 päeva psühhiaatriakliinikus, näitab, et spetsialist pidas

jätkuvalt reaalseks patsiendi ohtlikkust iseenda ja teiste elule, tervisele ja julgeolekule.

Kohus määras vastavalt TsMS § 534 lg-le 3 pärast esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tegemist

viivitamatult tagantjärele puudutatud isikule esindaja ja kuulas vastavalt TsMS § 534 lg-le 3 esindaja

juuresolekul ära sama seaduse § 536 lg-tes 1 ja 2 sätestatud isikud - puudutatud isiku vanemad ja

kinnise asutuse juhi, samuti esitas vallavalitsus nõusoleku puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks.

Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi lõike 2

kohaselt ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Seda võib muu hulgas teha ka

vaimuhaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lg 2 p 5). TsMS § 533 p-st 1

tulenevalt menetleb kohus hagita menetluses psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahte vastaselt

kas psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist. Seega on isiku tema tahte vastaselt kinnisesse asutusse paigutamine TsMS 54. peatükis

sätestatud korras vabaduse võtmine PS § 20 tähenduses. Kaebaja väited kohtu poolt PS § 24 lg 2

rikkumise kohta ei ole õiged. Põhiseaduse alusel on kehtestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikust ja

psühhiaatrilise abi seadusest tulenev tahtest olenematu ravi kohaldamise ja kinnisesse asutusse

paigutamise menetluse kord, mida praegusel juhul järgiti. Eelviidatud õigusaktid ei ole vastuolus

põhiseadusega.

Psühhiaatri 5. augusti 2006. a otsusest nähtuvalt on puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsust

tutvustatud - meditsiiniõde kinnitas allkirjaga, et puudutatud isik ei olnud nõus otsusele alla

kirjutama. Vastavalt VÕS § 766 lg-le 6 ei ole patsiendi nõusolek seadusega sätestatud juhtudel ja

ulatuses tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Selliseks juhuks ongi PsAS § 11 lg 1 kohaselt tahtest

olenematule ravile allutamine. Õige on määruskaebuse väide, et menetlustoimingu protokollist

nähtuvalt ei selgitanud kohus puudutatud isikule menetluse kulgu. Nimetatud rikkumine ei saa,

arvestades tuvastatud asjaolusid, muu hulgas patsiendi psüühilist seisundit, olla aluseks vaidlustatud

määruse tühistamisele.

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu lahendi

seaduslikkust ja põhjendatust. Määruskaebuse väited puudutatud isiku kinnises asutuses viibimise,

seal toimunud ravi ja arstidega kokkupuutumise kohta, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise

määruse vaidlustamisel asjakohased ning ringkonnakohus jättis need tähelepanuta. Lisaks eeltoodule

märkis ringkonnakohus, et vaidlustatud määrus on kaotanud aktuaalsuse, kuna tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamine esialgse õiguskaitse korras lõpetati Pärnu Maakohtu 5. septembri

2006. a määrusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha võimaluse korral uus määrus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on

kohtud kohaldanud vääralt PsAS § 11 lg-t 1. Avaldaja väidab, et anamnestiliste andmete kohaselt

olevat puudutatud isiku raske psüühikahäire kestnud juba üle aasta, kuid arusaamatuks jääb, kelle

käest ja millal neid andmeid koguti. Luuluks ei saa nimetada puudutatud isiku arvamust, et tema

vanemad panid talle toidu sisse narkootikume, sest vanemate ütlustega on tuvastatud, et vanemad

tõepoolest panid toidu sisse psühhiaatri poolt välja kirjutatud psühhotroopset ravimit. Haiglasse

paigutamise päeval läks puudutatud isik vabatahtlikult politseiga kaasa, sest ta oli ise politsei välja

kutsunud. Puudutatud isik ärritus tõepoolest, kui selgus, et politseijaoskonna asemel sõideti haiglasse.

Õige ei ole kohtu järeldus, et kuna puudutatud isik keeldus ravist, siis esines ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3

nimetatud asjaolu. Kuna puudutatud isikul polnud varem diagnoositud psüühikahäiret, ei pidanud ta

nõustuma psühhiaatrilise raviga. Ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha PS § 21 rikkumise kohta.

Formaalne allkirja küsimine tahtest olenematu ravi otsusele ei ole informeerimiskohustuse täitmine.

Põhiseaduse § 24 ei näe kohtumenetluses osalemise ja kaebeõiguse teostamise suhtes ette erandeid.

Pärnu Maakohus tegi määruse kirjalikus menetluses, millest puudutatud isik ei olnud teadlik.

Puudutatud isikul ei olnud sel ajal esindajat ja ta ei saanud efektiivselt kasutada kaebeõigust.

Menetlusökonoomia seisukohalt oleks otstarbekas, kui ringkonnakohus lahendaks määruskaebust

lahendades kõik kaebaja asjaga seotud kaebused. Praegu on ringkonnakohus leidnud, et kaebuse

väited psühhiaatriaosakonnas viibimise ja seal toimunud ravi kohta ei ole määruse vaidlustamisel

asjakohased. Ringkonnakohus ei ole vastanud mitmetele määruskaebuse väidetele: puudutatud isikul

puudus tõhus menetlus enda kaitseks EIÕK art 13 mõttes; esialgse õiguskaitse rakendamise

põhjendatust peaks olema võimalik efektiivselt vaidlustada veel selle abinõu rakendamise ajal;

tulenevalt TsMS § 477 erisustest puudus puudutatud isikul võimalus kasutada oma TsMS §-s 199

sätestatud menetlusosalise õigusi; kinnisesse asutusse paigutamise aegne TsMS § 533 redaktsioon

lubas kohtul otsustada ainult kinnisesse asutusse paigutamise, mitte aga ravimise kohaldamise.

Ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr (2004)

10 "Psüühikahäiretega isikute inimõiguste ja väärikuse kaitsest" art-te 17 ja 18 rakendamise kohta

ega pööranud tähelepanu taotlusele tuvastada tähtaeg, mille vältel puudutatud isikut seadusvastaselt

kinni peeti. Riigikohus peaks tuvastama aja, mille vältel kaebajat alusetult kinni hoiti. Siis ei pea

kaebaja pöörduma sellekohase avaldusega halduskohtusse. Alusetu kinnihoidmise korral tekib

puudutatud isikul õigus nõuda kahju hüvitamist.

9. Avaldaja leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Puudutatud isiku vaimne

seisund ei võimalda määruskaebust esitada. Puudutatud isiku ema leidis, et pärast kohaldatud ravi oli

puudutatud isik rahulikum. Kohalik omavalitsus leidis, et psüühiliselt haige inimene vajab vastavalt

olukorrale sundravi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

11. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitleda puudutatud isiku õigust esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebus Riigikohtule. TsMS § 543 kohaselt võib esialgse õiguskaitse

rakendamise määruse peale esitada määruskaebuse muu hulgas isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud. Nimetatud normis ei ole reguleeritud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse

kohta tehtud ringkonnakohtu lahendi edasikaebamise võimalust. Praegusel juhul tuleneb

edasikaebeõigus aga TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest, mille kohaselt võib hagita menetluses

maakohtu menetlust lõpetava (vt selle mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobril 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-

1-79-06 tehtud määruse (RT III 2006, 34, 290) p 10)) määruse peale esitatud määruskaebuse kohta

tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega

kitsendatud, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on

vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine ning seaduses ei ole praegusel juhul ette nähtud piirangut

Riigikohtusse edasikaebamiseks.

Samuti märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eelkõige puudutatud isiku

kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud

kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib

isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise

nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Praegusel juhul ei ole

asjakohane puudutatud isiku taotlus tuvastada alusetult kinnises asutuses viibitud aeg, sest menetluse

eesmärk on kontrollida kinnisesse asutusse paigutamise eelduste olemasolu.

12. Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 p 1 kohaselt peab isiku tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks

kindlasti olemas olema raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida. TsMS § 534 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus paigutada isiku esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse muu hulgas siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud. Praegusel juhul tulenevad TsMS § 534 lg 1 p-s 1 nimetatud kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg 1 p-dest 1-3. Ringkonnakohus on lahendit tehes tuginenud kinnisesse

asutusse paigutamise taotlusele ja kahe psühhiaatri arvamusele. Kahe arsti arvamuses on

psüühikahäiret kirjeldatud (paranoiline ja suurusluul). Psüühikahäire nimetused on kirjeldatud

maakohtu lahendis. Seega oli täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus. Ka varasemate

anamnestiliste andmete väidetav puudumine ei muuda olematuks asjaolu, et kaks psühhiaatrit on

isikul tuvastanud raske psüühikahäire.

13. Ringkonnakohtu lahendis on kajastatud puudutatud isiku ohtlikkus teiste isikute elule, tervisele

või julgeolekule (PsAS § 11 lg 1 p 2: haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda

või teiste elu, tervist või julgeolekut). Ühe psühhiaatri arvamuses on puudutatud isiku ohtlikkuse

kirjeldamiseks märgitud, et ta ähvardas vanemaid raudkangiga. Ka maakohtu lahendist nähtub, et

puudutatud isiku hospitaliseerimise põhjus oli mh vanemate ähvardamine raudkangiga. Seega oli

täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu

Riigikohtu 2. märtsi 2007. a lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06 (RT III 2007, 10, 79), milles

Riigikohus rõhutas (sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1 p 2 kohaldamiseks), et ohtlikkus tähendab

isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab viidatud lahendi kohaselt isiku ohtlikkus

väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale

või suitsiidile. Kolleegium leiab, et sama kehtib PsAS § 11 lg 1 p 2 korral. Seega ei pruugi isiku

ohtlikkus viidatud sätte tähenduses seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele

kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata

pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada

ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus

muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Kolleegium märgib veel, et eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks

tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega

kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.

Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning

teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Eksperdiarvamuse analüüsimiseks kehtib erikord esialgse

õiguskaitse kohaldamisel, sest reeglina tehakse sellekohane määrus üksnes dokumentide alusel.

Seaduses ettenähtud puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute

ärakuulamine toimub viivitamata pärast määruse tegemist (TsMS § 534 lg 3 teine lause).

14. Kolleegium ei soostu määruskaebuse väitega PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse puudumise

kohta. Kui isikul on kinnisesse asutusse paigutamisel diagnoositud raske psüühikahäire ning ta

keeldub selles seisundis ravist, siis võib esialgse õiguskaitse määramisel diagnoositud häire ning

ravist keeldumise alusel eeldada, et isik keeldub ravist ka muudel, nt kodustel tingimustel.

15. Vastuseks määruskaebuse väidetele ebatõhusa õiguskaitse kohta märgib kolleegium järgmist.

Põhiseaduse § 21 laieneb lisaks isiku kinnipidamisele kriminaalmenetluses ka isikult vabaduse

võtmisele muudes menetlustes, sh isiku kinnisesse asutusse paigutamisele. Kui isiku kinnisesse

asutusse paigutamise aluseks on mh isiku psüühikahäire, tuleb isikule vabaduse võtmise põhjusest

teadaandmisel arvestada selle isiku seisundit. Just seetõttu näevadki psühhiaatrilise abi seadus ja

tsiviilkohtumenetluse seadustik ette vabaduse võtmise kiire kontrollimise kohtu poolt (48 tunni

jooksul), isikule esindaja määramise ja isiku enda ning tema lähedaste (viivitamatu) ärakuulamise.

Kolleegiumi arvates ei riku psühhiaatrilise abi seaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud reeglid isiku PS §-ga 21 tagatud õigusi.

16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et määruskaebuse väited puudutatud isiku kinnises

asutuses viibimise, seal toimunud ravi ja arstidega kokkupuutumise kohta, ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamise määruse vaidlustamisel asjakohased, sest kaebemenetluses kontrollitakse isiku

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste olemasolu.

17. Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud mitmele määruskaebuse väitele.

Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama

lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. See rikkumine ei ole aga

kolleegiumi hinnangul olnud praegusel juhul oluline ega too kaasa apellatsioonikohtu lahendi

tühistamist. Puudutatud isik on saanud esitada tema kohta tehtud lahendite peale määruskaebused.

Kohtulahendites on leitud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused olid olemas. Kohus on

puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise menetluse algatamisel,

isikule esindaja määramisel ja isiku ärakuulamisel lähtunud asjakohastest õigusnormidest ning

menetlusnormi ei ole rikkunud. Kolleegium on seisukohal, et õiguse kohaldada tahtest olenematut

ravi andis kohtutele PsAS § 11 lg 2 esimene lause, mille kohaselt võib tahtest olenematut ravi

kohaldada vaid kohtu määruse alusel. Samuti sätestab PsAS § 13 lg 2, et isiku tahtest olenematu ravi

haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Seega oli kohtul õigus

otsustada ka tahtest olenematu ravi kohaldamine ning kolleegiumi arvates sai seda esialgset

õiguskaitset kohaldades teha hagita menetluse korras (TsMS § 475 lg 2), kohaldades analoogia alusel

isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätteid (TsMS §-d 533-543). Kolleegiumi arvates tuleneb ravi

eesmärk kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 533 p-st 1 ning psühhiaatrilise abi seaduse

regulatsioonist. Ka enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud TsMS § 533 p 1 redaktsiooni põhjal ei saa

järeldada, arvestades psühhiaatrilise abi seaduse regulatsiooni, et psüühikahäirega isiku paigutamine

kinnisesse asutusse toimuks ilma ravi eesmärgita.

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei pidanud tuvastama alusetult kinnises asutuses viibimise

aega, kuna see väide ei olnud praeguses vaidluses asjakohane (vt käesoleva otsuse p 11).

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa