3-3-1-71-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-71-07

Määruse kuupäev

27. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus Liubov Mikolenko

väljasaatmiskeskusse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007. a määrus haldusasjas nr 3-

07-1305 ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2007. a määrus

haldusasjas nr 3-07-1305

Menetluse alus Riigikohtus

Liubov Mikolenko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-1305 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 20. juuli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-1305.

Vabastada Liubov Mikolenko väljasaatmiskeskusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegi 20. aprillil 2004 L. Mikolenkole Eestist lahkumiseks

ettekirjutuse nr 1004799235. Ettekirjutuse järgi pidi L. Mikolenko Eestist lahkuma 59 päeva jooksul,

kuid mitte hiljem kui 18. juunil 2004. Ettekirjutuses märgiti, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele

alates 19. juunist 2004 ja pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte

täitnud välismaalane vastavalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg-le 1

ja 15 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja. Ettekirjutuses märgiti, et L. Mikolenko tähtajaline elamisluba on

lõppenud ning siseminister on keeldunud andmast talle uut elamisluba. L. Mikolenko viibib Eestis

ilma seadusliku aluseta.

L. Mikolenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks.

L. Mikolenko esitas Tallinna Halduskohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada

nimetatud ettekirjutuse kehtivus ja sundtäitmine kuni kohtuasjas tehtava lahendi jõustumiseni.

Tallinna Halduskohtu 7. mai 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-1481/2004 peatati nimetatud

ettekirjutuse täitmine "kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni."

Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2006. a otsusega jäeti L. Mikolenko kaebus lahkumisettekirjutuse

tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-

100 jäeti halduskohtu otsus muutmata ning Riigikohtu 13. juuni 2007 määrusega nr 3-7-1-3-220 jäeti

L. Mikolenko kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus 13. juunil 2007, mil

Riigikohus jättis L. Mikolenko kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas 28. juunil 2007 Tallinna Halduskohtule VSS § 23 alusel

taotluse anda luba L. Mikolenko väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Taotluses märgiti, et

28. juunil 2007 kell 10.30 peeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnike poolt kinni Eesti

Vabariigis ebaseaduslikult viibiv Vene Föderatsiooni kodanik L. Mikolenko, kellele on keeldutud

elamisloa andmisest ning kellele Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud ettekirjutuse lahkuda

Eestist hiljemalt 18. juunil 2004. Taotluse põhjenduste kohaselt ei ole väljasaatmist võimalik 48 tunni

jooksul lõpule viia, sest Kodakondsus- ja Migratsiooniametile teadaolevalt on L. Mikolenkol küll

kehtiv reisidokument - Vene Föderatsiooni kodaniku pass nr 510773794 kehtivusajaga kuni

24. jaanuar 2008, kuid isik ei ole nõus seda esitama.

3. Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007 määrusega anti luba L. Mikolenko paigutamiseks

väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 29. august 2007.

4. Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2007 määrusega jäeti L. Mikolenko määruskaebus rahuldamata ja

edastati lahendamiseks ringkonnakohtule. L. Mikolenko palus määruskaebuses ringkonnakohtul

tühistada Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007. a määrus. Lisaks määruskaebuses toodule leidis

L. Mikolenko, et halduskohtu määrus tuleb tühistada ja ta väljasaatmiskeskusest vabastada juba

ainuüksi sel põhjusel, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg ei ole seoses halduskohtu poolt

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisega saabunud. VSS § 8 lg 2 kohaselt kuulub

lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 60. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates. Tallinna

Halduskohtu 7. mai 2004 määrusega peatati ettekirjutuse täitmine kuni ettekirjutuse peale esitatud

kaebuse asjas kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtuotsus jõustus 13. juunil 2007. Seega hakkas 60-

päevane tähtaeg kulgema 14. juunist 2007 ning ei olnud isiku kinnipidamise ja

väljasaatmiskeskusesse paigutamise ajaks ega ole ka käesolevaks ajaks saabunud.

Lahkumisettekirjutus ei ole sundtäidetav.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. juuli 2007. a määrusega halduskohtu 29. juuni 2007. a määruse

muutmata ja L. Mikolenko määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmist

põhjendas ringkonnakohus muu hulgas alljärgnevaga:

1) VSS § 23 lg 1 alusel paigutatakse halduskohtuniku loal väljasaadetav väljasaatmiskeskusesse.

Väljasaadetav on välismaalane, kelle suhtes kohaldatakse väljasaatmist (VSS § 15 lg 4).

Väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine

(VSS § 5). Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult

seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. Väljasaatmise alused sätestab VSS § 14 ning üldjuhul

saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel (VSS

§ 14 lg 1);

2) halduskohtu määrus tugineb muu hulgas VSS § 23 lg-le 1 ning § 14 lg-le 1. Ka Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 28. juuni 2007. a väljasaatmise otsuses nr 1004799235 tuginetakse VSS § 14 lg-

le 1. Kontrollimaks, kas halduskohus on kohaldanud eelnimetatud sätteid õigesti, tuleb esmalt

analüüsida kaebaja väidet, et ta ei ole väljasaadetav, sest lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg ei

ole veel saabunud;

3) L. Mikolenkole tehti 20. aprillil 2004 ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 59 päeva jooksul,

kuid mitte hiljem kui 18. juunil 2004. Nimetatud ettekirjutus on haldusakt, millega pandi isikule

kohustus Eestist lahkuda. Ettekirjutus hakkas kehtima adressaadile teatavaks tegemisest ja kehtib

jätkuvalt, sest ettekirjutusega pandud kohustus ei ole täidetud ja viibimisalust ei ole isikule antud, s.o

ettekirjutus ei ole kaotanud kehtivust ja ettekirjutust ei ole ka tühistatud ega tunnistatud kehtetuks

(HMS § 61 ning VSS § 13 lg 1 ja § 14 lg 4 p 1). Vastavalt VSS § 7 lg-le 2 tuleb

lahkumisettekirjutuses teha hoiatus ettekirjutuse täitmata jätmise korral selle sundtäitmise kohta. Ilma

viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kelle elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kelle

elamisluba on lõppenud, tehtud lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 60. päevast

ettekirjutuse tegemise päevast arvates (VSS § 8 lg 2). L. Mikolenkole tehtud lahkumisettekirjutus

sisaldab eelviidatud sätetele vastavat sundtäitmise hoiatust: ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates

19. juunist 2004, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mittetäitnud

välismaalane vastavalt VSS § 14 lg-le 1 ja § 15 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja;

4) vastavalt VSS § 14 lg 5 punktile 1 peatab esialgse õiguskaitse korras kohtu poolt

lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine väljasaatmise, s.o väljasõidukohustuse sunniviisilise

täitmise. Esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal on haldusorganil keelatud väljasõidukohustust

sunniviisiliselt täita. Lahkumisettekirjutuse sundtäidetavaks muutumise tähtpäevale esialgne

õiguskaitse mõju ei avalda, sellekohaseid norme seadus ei sisalda. Lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise tähtaja, mille saabumisest sõltub ettekirjutuse sundtäidetavaks muutumine VSS § 14 lg 1

mõttes, katkemist ega peatumist seadus ette ei näe ja selleks puudub ka vajadus. Vaid esmapilgul võib

tunduda, et sel juhul ei ole isikule tagatud võimalust valmistuda lahkumiseks ette VSS § 8 lg-s 1

märgitud 7 või lg-s 2 märgitud 59 päeva jooksul. Olukorraks, kus isikul ei ole temast sõltumatu

mõjuva põhjuse tõttu võimalik eelnimetatud aja jooksul või ka pärast selle möödumist

lahkumisettekirjutust täita, näeb seadus ette võimaluse sundtäitmine haldusorgani kaalutlusõiguse

alusel peatada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni (VSS § 7 lg 3 ja § 14 lg 5 p 2). Seega ka siis, kui

kohtumäärusest tulenev esialgne õiguskaitse kaotab kohtumenetluse lõppemisel kehtivuse, kuid isikul

pole temast sõltumatutel kaalukatel põhjustel võimalik lahkumisettekirjutust täita, sundtäitmist ei

kohaldata ja väljasaatmine peatatakse. L. Mikolenko on kasutanud seda võimalust ja taotlenud

Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt 28. juunil 2007 esitatud avaldus-taotluses (tl 25) väljasaatmise

peatamist enda ja oma poja terviseseisundi tõttu ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on 28. juuni

2007. a vastuses (tl 26) taotluse rahuldamisest keeldunud. Neil põhjustel ei jaga ringkonnakohus

L. Mikolenko seisukohta, et lahkumisettekirjutus ei olnud ega ole jätkuvalt sundtäidetav.

Lahkumisettekirjutus muutus VSS § 14 lg 1 mõttes sundtäidetavaks 19. juunil 2004, 7. maist 2004

kuni 13. juunini 2007 oli sundtäitmine esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu keelatud ning alates

14. juunist 2007 võis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet asuda lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

6. L. Mikolenko esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu

29. juuni 2007. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2007. a määruse. Muu hulgas

väidetakse määruskaebuses, et L. Mikolenko kinnipidamine toimus 28. juunil 2007,

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul - 14 päeva pärast ettekirjutuse kehtivuse

uuendamist. Tallinna Halduskohus peatas 7. mai 2004. a määrusega lahkumisettekirjutuse täitmise

täies ulatuses kuni haldusasjas nr 3-1481/2004 tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Halduskohtu otsus

jõustus 13. juunil 2007. Nimetatud haldusasjas vaidlustatud lahkumisettekirjutus sisaldab nii

vabatahtliku täitmise tähtaega (59 päeva), mis on määratud VSS § 8 lg-ga 2, kui ka ettekirjutuses

määratud sundtäitmise tähtaega (18. juuni 2004).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. VSS § 14 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saadetakse välismaalane Eestist üldjuhul välja

lahkumisettekirjutuse sundtähtaja saabumisel. VSS § 5 järgi on väljasaatmine seaduses sätestatud

juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Kui väljasaatmist ei ole võimalik

lõpule viia Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse

väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel

halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks

kuuks (VSS § 23 lg 1).

Seega võimaldab seadus isiku paigutada väljasaatmiskeskusse, kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise

tähtaeg on saabunud.

8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ning haldus- ja ringkonnakohus on olnud seisukohal, et

L. Mikolenko puhul on lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg saabunud ning seetõttu alus tema

väljasaatmiskeskusse paigutamiseks olemas. L. Mikolenko oli ringkonnakohtus ja on ka Riigikohtule

esitatud määruskaebuses seisukohal, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg polnud veel

saabunud ja tema paigutamine väljasaatmiskeskusse on õigusvastane.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub L. Mikolenko seisukohaga alljärgnevatel põhjendustel.

9. VSS § 8 lg 2 sätestab, et ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kelle elamisluba on

tunnistatud kehtetuks või kelle elamisluba on lõppenud, tehtud lahkumisettekirjutus kuulub

sundtäitmisele alates 60. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates. Seega on VSS § 8 lg 2 järgi

lahkumisettekirjutuse sundtäitmine võimalik, kui isik on nimetatud tähtaja jooksul jätnud täitmata tal

lasuva kohustuse lahkuda Eestist. Samas on VSS § 8 lg-l 2 kahesugune tähendus. See säte paneb

isikule kohustuse lahkuda Eestist 59 päeva jooksul, kuid annab talle samas ka õiguse viibida Eestis

veel 59 päeva.

10. L. Mikolenkole keelduti elamisloa andmisest ja ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegi 20. aprillil 2004 L. Mikolenkole ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks. Ettekirjutuse järgi pidi L. Mikolenko Eestist lahkuma 59 päeva jooksul, kuid mitte

hiljem kui 18. juunil 2004. Ettekirjutuses märgiti, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates

19. juunist 2004. Tallinna Halduskohtu 7. mai 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-1481/2004 peatati

nimetatud ettekirjutuse täitmine esialgse õiguskaitse korras "kuni käesolevas haldusasjas

kohtulahendi jõustumiseni."

11. Kolleegium mõistab esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist

alljärgneval viisil.

Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda, mistõttu

ettekirjutuses kalendaarselt määratud sundtäitmise tähtpäev ei saa saabuda. Kuna isikul lasuva

lahkumisettekirjutuse täitmise kohustuse aega mõõdetakse VSS § 8 lg 2 järgi päevades, siis omavad

ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad üksnes informatiivset tähendust.

Ettekirjutuse peatamisel kaotavad ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad oma

tähenduse. Kolleegiumi arvates kaoks teistsuguse lähenemise korral esialgse õiguskaitse korras

lahkumisettekirjutuse peatamisel ning VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest enesest tuleneval 59-päevasel

lahkumiskohustusel ning 59-päevaselt Eestis viibimise õigusel mõte. Seda seisukohta ei kummuta

kolleegiumi arvates ka VSS § 7 lg-s 3 sätestatud võimalus mitte kohaldada sundtäitmist, kui

lahkumisettekirjutus on jäänud täitmata välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva

põhjuse tõttu, samuti see, et Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei sätesta tähtaja

katkemist ja peatumist. Lahkumisettekirjutuse peatamise tagajärgede seaduses täpne sätestamata

jätmine on seaduse puudujääk, mis tuleb ületada VSS § 8 lg-t 2 ning ettekirjutuse sisu silmas pidades.

Kolleegium on seisukohal, et esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse peatamise juhtudel

kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenevat 59-päevast tähtaega

arvutada kohtuotsuse jõustumisest, et isikul oleks võimalik ära kasutada talle antud 59 päeva korraga.

12. Kuna halduskohus peatas esialgse õiguskaitse kohaldamisega L. Mikolenkole tehtud

lahkumisettekirjutuse täitmise, siis peatati talle ettekirjutusega pandud kohustus lahkuda Eestist 59

päeva jooksul ja sellest tulenevalt ei kuulunud lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 19. juunist

2004.

13. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2006. a otsusega jäeti L. Mikolenko kaebus

lahkumisettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2007. a

otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ning Riigikohtu 13. juuni 2007 määrusega jäeti

L. Mikolenko kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus 13. juunil 2007, mil

Riigikohus jättis L. Mikolenko kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

14. Eeltoodust nähtuvalt ei ole L. Mikolenko saanud kasutada talle VSS § 8 lg 2 alusel ettekirjutusega

antud kogu aega Eestist lahkumiseks enne sundtähtaja saabumist ega ole rikkunud talle pandud

kohustust lahkuda Eestist 59 päeva jooksul. Sundtäitmine VSS § 8 lg 2 mõttes on

lahkumisettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise tagajärg. Seda tagajärge ei saa kohaldada, võttes

arvesse aega, mil kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise peatanud.

15. L. Mikolenko määruskaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007. a

määrus haldusasjas nr 1305 ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-

1305 tühistatakse. L. Mikolenko tuleb väljasaatmiskeskusest vabastada. Kuna L. Mikolenko paigutati

väljasaatmiskeskusse ajal, mil ei olnud möödunud VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenev 59-

päevane tähtaeg, siis on kolleegium seisukohal, et tema puhul tuleb nimetatud tähtaega arvutada

väljasaatmiskeskusest vabastamisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann