3-2-1-75-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. september 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

TIIU TEKSTIIL OÜ hagi Enn Allmere vastu 24 819 krooni

suuruse kahjuhüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-2013

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TIIU TEKSTIIL OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja TIIU TEKSTIIL OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aivar Ennok

Kostja Enn Allmere (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Velmar Brett

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le CAVERE ÕIGUSBÜROO 2. aprillil 2007. a TIIU TEKSTIIL OÜ

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TIIU TEKSTIIL OÜ esitas 30. detsembril 2004. a Rapla Maakohtusse hagiavalduse Enn Allmere

vastu 24 819 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt jooksis kostja koer 18. novembril 2004. a Rapla vallas Hagudi külas asuva

Lagedi talu hoovist Tallinn-Rapla maanteele ette hageja mootorsõidukile Volkswagen LT28 (edaspidi

sõiduk). Koer põrkus vastu hageja sõiduki esiotsa ning tekitas sellega sõidukile kahjustusi. Kostja on

kahju põhjustanud koera omanik, seega loomapidaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 mõttes. VÕS

§ 1060 kohaselt vastutab loomapidaja kui suurema ohu allika valdaja looma tekitatud kahju eest.

Hagejale põhjustatud kahju koosneb sõiduki remondimaksumusest 14 319 krooni ja remondi ajaks

renditud auto rendimaksetest 10 500 krooni. Hageja kasutab sõidukit oma majandustegevuses, seega

oli asendusauto rentimine hageja sõiduki remondi ajaks vältimatu kulu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, kuna koer

ei kuulunud kostjale, vaid Ülo Kurmetile. Kostja soetas küll koera 1996. a, kuid kinkis selle 1998. a

Ü. Kurmetile, kes sel ajal asus üürnikuna tema majja elama. Suulise kokkuleppe kohaselt pidi

Ü. Kurmet hakkama koera eest hoolitsema. Kostja ise elab alaliselt Tallinnas ja käib oma majas

üksnes aeg-ajalt, ka õnnetuse päeval oli ta Tallinnas. Politsei trahvis Ü. Kurmetit väärteomenetluse

korras Rapla valla koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest.

Hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Sõiduki remontimine ja hinnapakkumises märgitud

summa tasumine ei ole tõendatud. Liiklusõnnetus ei ole nõuetekohaselt registreeritud, süüdlast ei ole

tuvastatud.

3. Rapla Maakohus rahuldas hagi 19. augusti 2005. a otsusega, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

24 819 krooni suuruse hüvitise tekitatud kahju eest ja 1750 krooni riigilõivu katteks.

Maakohus leidis, et koerapidajaks VÕS § 1060 mõttes on kostja, kes oli koera soetanud ja kelle

elamu juures koer viibis. Kahju tekkis kostja hooletuse tagajärjel. Asendussõiduki rentimise kulu ja

sõiduki taastamise kulu on tõendatud.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus täitmata eelmenetluse ülesanded ning olulisel

määral tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et oleks

tuvastatud, millistel asjaoludel kahju tekitati.

5. Asja uuel läbivaatamisel rahuldas Pärnu Maakohus 25. jaanuari 2006. a otsusega hagi ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 24 819 krooni ja jättis hageja kohtukulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et loomapidajateks VÕS § 1060 mõttes saab lugeda nii kostjat kui ka Ü. Kurmetit.

Maakohus luges tõendatuks, et kostja soetas koera 10 aastat tagasi ning koer jäi Ü. Kurmeti toita ja

hooldada, kui ta kostja majja elama asus. Kostjat tuleb pidada sama koera pidajaks seetõttu, et koer

asus tema kinnistul, Ü. Kurmet sai koera pidajaks kostja soovil ning kostja võttis osa koera

ülalpidamisest; samuti seetõttu, et Ü. Kurmet nimetas koera omanikuks esmalt kostjat ja andis

hagejale kostja telefoninumbri. Seega tuleb kostja ja Ü. Kurmet lugeda solidaarvõlgnikeks VÕS § 65

lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kas mõlemalt või

ühelt võlgnikult.

Hagejale tekitatud varalist kahju tõendab hinnapakkumine, milles on fikseeritud väljavahetamist

vajavad autoosad ja vajalikud remonditööd. Hageja vajas sõidukit oma majandustegevuseks, mistõttu

oli asendusauto rentimine vajalik. Renditasu nähtub lepingust. Hageja kassa väljamineku order

tõendab, et hageja on kandnud asendusauto rentimise kulud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ühtlasi muutis ringkonnakohus kohtukulude jaotust, jättes

kostja ja hageja kohtukulud hageja kanda, ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu katteks

3250 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vastutab koera eest isik, kelle seaduspärases valduses koer on ja kes

igapäevaselt hooldab ja toidab looma. Selline isik peab looma koera hoidmiseks tingimused, mis

välistaksid kahju tekitamise võimaluse kolmandatele isikutele. Tõendatud on, et koer oli Ü. Kurmeti

valduses ning kostja oli selle talle kinkinud. Asjaolu, et kostja tõi koera jaoks vahel toitu, ei tee

temast loomapidajat. Tähendust ei ole asjaolul, kellele kuulub kinnistu. Õiguslikku tähendust omab

asjaolu, keda saab lugeda koera omanikuks. Seega puudus alus hagi rahuldamiseks kostja suhtes VÕS

§ 1060 järgi. Kuivõrd hagi ei ole esitatud õige kostja vastu, puudub vajadus hinnata tõendeid

liiklusõnnetuse asjaolude ja kahju suuruse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654

lg-t 5, jättes hindamata hageja väited, et kostja tegelik elukoht on sama, kus peeti koera, ning kostja

on ainuke isik, kes oleks saanud ja suutnud koera pidada ja tema eest hoolitseda. Samuti ei ole

ringkonnakohus hinnanud hageja väidet, et kostja ja Ü. Kurmeti vahelise üürilepingu p 3.2.1 kohaselt

ei olnud üürnikul õigust loomi pidada.

Hageja arvates on kostja võrdselt Ü. Kurmetiga vastutav suurema ohu allika valdajana. Kinnistu

omanik, taludes või lubades oma kinnistul looma pidada, võtab teadlikult endale vastutuse

kolmandate isikute ees looma tekitatava võimaliku kahju eest. Asjaolu, et looma eest hoolitseb teine

isik, ei vabasta kostjat vastutusest.

8. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et asja lahendamise seisukohalt on määravaks asjaolu, keda

saab lugeda looma omanikuks. Ringkonnakohus on samas asjas tehtud esimeses kohtuotsuses leidnud

õigesti, et looma kinkimisel ei ole põhimõttelist tähtsust selle üle otsustamisel, keda lugeda looma

pidajaks. Kolleegium selgitab, et loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma

peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses

võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei

ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga

koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks

ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust.

11. Kolleegiumil puudub TsMS § 668 lg-st 1 ja § 688 lg-st 4 tulenevalt õigus hinnata teisiti kohtute

tuvastatut, et kostja oli koera kinkinud Ü. Kurmetile. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt peeti koera

kostjale kuuluval kinnistul ketis. Hagejale tekkis kahju selle tõttu, et koer tõmbas ennast ketist lahti ja

jooksis ette hageja sõidukile.

See, et Ü. Kurmet oli koera omanik ja valdaja, ei välista kostja kui koera omandiõiguse ja valduse üle

andnud isiku solidaarset vastutust VÕS § 137 lg 1 ja § 1060 alusel sama looma ühise pidajana.

Tulenevalt loomapidaja mõistest (vt käesoleva otsuse p 10), tulnuks ringkonnakohtul esitatud

asjaolude ja tõendite alusel teha kindlaks, kas koera peeti kostja teadmisel temale kuuluval kinnistul

muu hulgas kostja huvides (kas kostja kasutas koera) ning kas ta osales koera pidamisega seotud

küsimuste otsustamisel. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud poolte kõikide väidete

ja esitatud tõendite nimetamise ja nendele hinnangu andmise kohustust, jättes hindamata hageja

väited, et Ü. Kurmet sotsiaalselt abi vajava isikuna ei oleks üksinda suutnud koera pidada ja et

kostjaga sõlmitud üürilepingu p 3.2.1 järgi ei lubatud Ü. Kurmetil korteris loomi pidada.

Otsustamaks, kas kostja kasutas koera, võib muu hulgas omada tähtsust kostja ja Ü. Kurmeti sõlmitud

üürilepingu p 3.2, millest nähtuvalt valdab viimane üürilepingu alusel ühte tuba, kööki, WC-d ja

vannituba kostja kolmetoalisest majast (vt kohtutoimiku lehed 50-51).

12. Kolleegium selgitab, et kostja võib loomapidajana vastutada VÕS § 1060 alusel vaatamata

sellele, et hageja oli talle kahju tekitamise ajal mootorsõiduki valdajana ise suurema ohu allika

valitseja VÕS § 1057 mõttes. Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus

(VÕS §-d 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud

süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Hageja kui teise suurema ohu allika

valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata

kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.

13. Kolleegium selgitab veel seda, et asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi

õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist (vt Riigikohtu

21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12 (RT III 2006, 3, 27)). Seega on

asjakohatu kostja väide, et hageja ei ole lasknud kahjustatud sõidukit remontida.

14. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu