3-1-1-48-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-07

Otsuse kuupäev

21. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

V. I. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-07-143

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. august 2007. a

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsus V. I. väärteoasjas muutmata ja V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppiku kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. I-le koostati 8. detsembril 2006 väärteoprotokoll selle kohta, et ta 8. detsembril 2006 kell 11.45 X maakonnas X vallas X

maantee 51. kilomeetril, kus lubatud suurim kiirus oli 90 km/h, juhtis mootorsõidukit Audi A6 kiirusega 124±8 km/h. Sellega

ületas V. I. lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse

vanemkomissari Marianne Heinmäe 28. detsembri 2006. a otsusega karistati V. I. liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi

rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 900 krooni ühes juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes taotles VTMS § 132 p 3

alusel väärteoasjas otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist.

2.1 Kaebuse kohaselt on väärteoasjas tehtud otsuses lähtutud tõenditest, millede kogumine ei nähtu väärteomaterjalidest.

Väärteoprotokolli kohaselt on muudeks tõenditeks ja andmeteks menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, menetlusalluvuse

muutmise määrus ja Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll nr 0612082102. Arusaamatuks jääb milliste

tunnistajate ülekuulamist on otsuse tegemisel arvesse võetud.

2.2 Lisaks märgiti kaebuses, et väärteoasjas on jäetud kindlaks tegemata liiklusnõuete rikkumise fakt. V. I. selgituse kohaselt

liikusid teel samaaegselt neli autot. V. I. eitas kiiruse ületamist määral, mida väidetavalt seadmega Stalker Dual Car mõõdeti.

Tema taga sõitev sõiduk liikus ilmselgelt kiiremini. Kaebuses asuti seisukohale, et otsuses ei ole arvestatud menetlusaluse isiku

ülekuulamisel antud ütlusi. Karistusseadustiku § 56 lg-st 1 juhindumise eelduseks on isiku süü ja väärteona kvalifitseeritava

teo objektiivne tuvastamine. Juhul kui objektiivne tuvastamine ei ole võimalik, ei saa ka kindlaks teha isiku süüd väidetavas

rikkumises, sest rikkumise fakt on fikseerimata.

2.3 Väärteoprotokollist ei selgu et menetlusalusele isikule oleks selgitatud ja teatavaks tehtud VTMS §-s 19 ettenähtud õigused

ja kohustused. Kuigi väärteoprotokollis on märge õiguste ja kohustuste selgitamise kohta, ei ole protokolli pöördel olevalt

tekstilt näha, et isikult oleks selle kohta võetud allkiri.

2.4 Karistuse mõistmisel on põhjendamatult kohaldatud lisakaristust. Kaebuse kohaselt on väärteoasjas otsuse teinud Põhja

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse vanemkomissar leidnud, et karistust raskendavad asjaolud ja

karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Lisakaristuse määramisel peavad esinema KarS §-s 56 toodud karistamise alusena

seadusest tulenevad raskendavad asjaolud või põhjendused, miks lisakaristuse kohaldamine on vähim määr, millega

saavutatakse karistuse eesmärk. Menetlusalusele isikule on ilmselgelt ebaproportsionaalselt ja põhjendamata määratud

karistus, mis ei vasta tegelikult faktilistele asjaoludele ja väärteomenetluse protokollis tuvastatud teole.

2.5 Lisaks märgiti kaebuses, et kohtuväline menetleja, Julgestuspolitsei korrakaitse osakonna liiklusjärelevalve talituse

vanemkonstaabel T. Urva, on otsustanud menetluse alluvuse muuta seadusest mittetulenevatel alustel. 8. detsembri 2006. a

määrusega on T. Urva VTMS § 11 lg 1 ja § 12 lg 1 alusel otsustanud saata väärteomaterjali vastavalt kohtuväliste menetlejate

kokkuleppele menetluse jätkamiseks teo toimepanemise koha järgi Põhja Politseiprefektuurile, kuigi tulenevalt VTMS § 11 lg-

st 1 pidi asja menetlema selle kohtuvälise menetleja ametnik, kes on teinud esimese menetlustoimingu.

3. Harju Maakohus jättis 29. märtsi 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri karistusotsuse

muutmata.

3.1 Kohus märkis, et VTMS § 12 ei määratle, milline kohtuvälise menetleja ametnik või struktuuriüksus peab väärteoasja

menetlema, vaid näeb ette, et väärteoasja menetleb kohtuväline menetleja, kelle tööpiirkonnas tegu toime pandi.

Julgestuspolitsei tööpiirkonnaks on Eesti Vabariigi territooriumi. Põhja Politseiprefektuuri, kelle pädevuses on LS § 7441 lg 2

alusel käesolevas väärteoasjas nimetatud väärteo arutamine, tööpiirkonnaks on Harju Maakond. Eelneva põhjal leidis kohus, et

V. I. väärteoasja menetlejaks on Põhja Politseiprefektuur, kuna menetlusalune isik ei ole taotlenud asja arutamist muus kohas.

Põhja Politseiprefektuur oma ametnike kaudu ka asja menetles. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja seisukoht, et asja

menetles ebaseaduslik menetleja. Kohus viitas siinkohal ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2005. a otsusele

väärteoasjas nr 3-1-1-7-05.

3.2 Kohus luges väärteo toimepanemise V. I. poolt tõendatuks väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega. Menetlusalusele

isikule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mille kohta V. I. on andnud allkirja.

3.3 Kohus leidis, et karistus on määratud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on V. I. korduvalt karistatud väärteokorras liiklusnõuete rikkumise eest.

Teda on mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest karistatud ka kriminaalkorras. Arvestades V. I. isikut on lisakaristuse

kohaldamine karistuse eesmärkide saavutamiseks igati põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni V. I. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1 Kohtuväline menetleja, s.o julgestuspolitsei korrakaitse osakonna liiklusjärelvalve talituse vanemkonstaabel Toomas Urva,

on otsustanud menetlusalluvust muuta seadusest mittetulenevatel asjaoludel. Kohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

10. märtsi 2005. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-7-05 on asjakohatu. 8. detsembril 2006 koostatud menetlusalluvuse muutmise

määruses viidatud normid (VTMS § 11 lg 1 ja § 12 lg 1) räägivad situatsioonist, kus esineb menetlejate vaheline konkurents.

Selline konkurents saaks tekkida aga vaid juhul, kui ühe ja sama väärteo on fikseerinud ja menetlust on alustanud kaks erinevat

menetlejat. Selliseks juhtumiks on seadusandja sätestanud, et asja menetleb see, kes on menetlust alustanud või kellele tuleks

materjalid üle anda territoriaalsest alluvusest tulenevalt. Käesoleval juhul need alused puudusid ning seetõttu ei olnud Põhja

Politseiprefektuuri antud asjas õigustatud otsust vastu võtma.

4.2 Kohus on eksinud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatu vastu, mille kohaselt arutab maakohus väärteo asja täies ulatuses sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus ei ole välja selgitanud, kas auto, mille kiirus fikseeriti, oli V. I. poolt juhitud sõiduk. Ja lõpuks märgib kassaator, et

Harju Maakohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida tema poolt välja toodud käsitlust lisakaristuse kohaldamise

põhjendamatusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et V. I. kaitsja kassatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

6. Kohtukolleegium ei nõustu kassaatori väidetega V. I-le süüksarvatud teo (kiiruse ületamise) tõendamatuse kohta. Kassaator

ei tugine nendes väidetes menetluse käigus kindlakstehtule, vaid menetlusaluse isiku versioonile sündmuste käigust.

Kolleegiumi hinnangul puudub alus väita, et maakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud väärteomenetlusõigust ja leiab, et

ka lisakaristuse kohaldamine V. I-le on piisavalt põhjendatud.

7. Väärteomenetluse seadustiku § 11 lg 1 kohaselt peab juhul, kui väärteo menetluspädevus on seadusega antud mitmele

kohtuvälisele menetlejale, menetlema väärteoasja selle kohtuvälise menetleja ametnik, kes on teinud esimese

menetlustoimingu ning alluvusvaidluste olemasolul lahendatakse need kohtuväliste menetlejate kokkuleppel. Käesolevas asjas

alustas V. I. poolt toimepandud rikkumise osas väärteomenetlust Julgestuspolitsei, otsuse tema karistamise kohta tegi aga Põhja

Politseiprefektuur. Seega on väärteoasja menetlemisel rikutud VTMS § 11 lg 1 nõudeid.

8. Kriminaalkolleegium märgib, et VTMS § 11 lg 1 nõuete rikkumise tuvastamine käesolevas asjas ei tähenda aga seda, et V. I.

väärteoasja menetlemisel oleks lahendi teinud ebaseaduslik menetleja VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Liiklusseaduse § 7457

lg 2 kohaselt on sama seaduse §-des 741 - 7456 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad Politseiamet, politseiprefektuur,

Keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei. Seega oli V. I. väärteoasja LS § 7422 lg 2 järgi pädev menetlema ka Põhja

Politseiprefektuur.

9. Väärteoasjas tehtud kohtuotsuse tühistamise võib kaasa tuua mitte üksnes VTMS § 150 lg-s 1 loetletud

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Nii sätestab VTMS § 150 lg 2, et kohus võib tunnistada oluliseks ka

väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Seega tuleb

lahendada küsimus sellest, kas VTMS § 11 lg 1 nõuete rikkumine viis käesolevas asjas ebaseadusliku või põhjendamatu

kohtuotsuse tegemisele.

10. V. I. väärteoasjas esimese menetlustoimingu teinud Julgestuspolitsei kui ka samas väärteoasjas otsuse teinud Põhja

Politseiprefektuur on sama ametkonna erinevad struktuuriüksused, mille vahel ei olnud alluvusvaidlust. Vaatamata sellele, kas

väärteoasja menetlenuks Põhja Politseiprefektuur või Julgestuspolitsei, oleks V. I. väärteoasja kohtuväline menetlus toimunud

VTMS § 12 lg-st 1 tulenevalt Harju Maakonnas ja kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale oleks V. I. VTMS § 14 lg 1

kohaselt saanud esitada üksnes Harju Maakohtule, kes käesoleval juhul V. I. kaitsja kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale

ka lahendas. Seega tagati V. I. õigused nii kohtuvälises menetluses (õigus väärteoasja menetlemise kohale) kui ka

kohtumenetluses (õigus kohtualluvusele). Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et VTMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõuete

rikkumine kohtuvälises menetluses ei ole käesoleval juhul toonud endaga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut

kohtuotsust, mistõttu kolleegium ei loe seda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a

kohtuotsuse muutmata ja V. I. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi