3-1-1-31-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-07

Otsuse kuupäev

12. september 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi H. K. süüdistuses KrK § 161; § 143 lg 2 p 11 ja § 17 lg 6; § 186 ja

§ 17 lg 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-05-120

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Urmas Siimon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtuotsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161, § 143 lg 2 p 11 - § 17 lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi.

1.1 Kriminaalkoodeksi § 161 järgi süüdistati H. K.-d selles, et tema, Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina, s.o

ametiisikuna KrK § 160 mõttes, kellele kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 10 lg-ga 3 ja §-ga 28 on riigi poolt

pandud haldamis-, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ning võimuesindaja ülesanded, kuritarvitas oma

ametiseisundit, teostades 6. juunil 2000 alustatud täitetoimikus nr 16/2000/4668 täitetoiminguid Tallinna Linnakohtu 6. märtsi

2000. a otsuse täitmiseks, millega A. K.-lt mõisteti välja 12 363 krooni ja 80 senti.

1.2 Süüdistuse kohaselt ei selgitanud H. K. välja A. K. muud vallasvara, mis kuulus üleskirjutamisele, vaid otsustas võlgnikule

teatamata pöörata täitmise A. K. elukohana kasutatavale korterile Tallinnas, XXXXX XX-XX. H. K. tegi kohtutäitur D. P.-le

ülesandeks asendada teda vallasvara üleskirjutamisel (arestimisel). H. K. juuresolekul ja juhendamisel koostas D. P.

12. juulil 2000 vallasvara arestimise akti nr T 16/2000/4668 A. K.-le kuuluva korteri kohta, milles korteri hinnaks määrati

130 000 krooni. H. K. ei teatanud A. K.-le täitetoimingutest täitekutsega ega teinud ettepanekut vabatahtlikuks täitmiseks,

samuti ei selgitanud H. K. võlgnikule tema õigusi ja kohustusi täitemenetluses.

8. augustil 2000 avaldas H. K. A. K.-le kuuluva korteri enampakkumise teate, hinnates korteri 130 000 kroonile, mis on

kohalikust keskmisest müügihinnast (370 000 krooni) oluliselt madalam. 18. augustil 2000, s.o 9 päeva möödudes teate

avaldamisest, müüs H. K. korteri 130 000 krooni eest. Enampakkumise teate avaldamine ning korteri müük toimusid pärast

seda, kui A. K. alustas vabatahtlikult võlasumma tagastamist, tasudes 21. juulil 2000. a Tallinna Linnakohtu täitevosakonna

arvele 6000 krooni.

1.3 Ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel tekitas H. K. A. K.-le suure varalise kahju 240 000 krooni ulatuses ning riivas

täitemenetluse nõuete oluliste rikkumiste tulemusena Põhiseaduse §-dega 32 ja 33 kaitstud kannatanu õigusi koduna kasutatava

omandi puutumatusele, alustades omandi ebaseaduslikku võõrandamist. Samuti seadis H. K. kahtluse alla kohtu

täitevosakonna ametniku aususe ja erapooletuse, tekitades sellega olulist kahju riigi huvidele. H. K. kasutas ametiisikuna

tahtlikult ära oma ametiseisundit, põhjustades suurt kahju isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, samuti riigi huvidele,

s.o pani toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis vastab KarS § 289 tunnustele.

2. Harju Maakohus mõistis H. K. KrK § 143 lg 2 p 11 - § 17 lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi õigeks. KrK § 161 järgi tunnistas

maakohus H. K. süüdi ja karistas üheaastase vangistusega. Kohus kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras, et mõistetud vangistust

ei pöörata täitmisele, kui H. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime tahtlikult uut kuritegu. Samuti mõisteti H. K.-lt

A. K. kasuks välja 20 980 krooni.

2.1 Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et H. K. Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturina oli

süüdistuses märgitud ajal, s.o 2000. aastal, ametiisikuks KrK § 160 mõttes, kellele on riigi poolt pandud haldamis-,

materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ja võimuesindaja ülesanded. Hinnanud kriminaalasjas kõiki kogutud tõendeid

kogumis, leidis maakohus, et on tõendatud H. K. süü KrK §-s 161 sätestatud kuriteo toimepanemises.

2.2 Kohus jõudis järeldusele, et H. K. kui kohtutäitur, tegutsedes tema ametiseisundiga seotud ülesannete sfääris ja olles

teadlik oma täitemenetluse seadustikust tulenevatest kohustustest, viis täitemenetlust läbi võlgniku õigusi tagamata ja teda

täitetoimingutest informeerimata ning seega oli H. K. käitumine vastuolus täitemenetluse seadustiku sätetega, mille tõttu on

tema tegevus õigusvastane. Süüdistatav pani teo toime tahtlikult, kuna temale kui kohtutäiturile olid kõik seadusesätted, mille

rikkumine talle süüks arvati, teada ja ta rikkus neid teadlikult. Oma õigusvastase tegevusega tekitas H. K. nii varalist kui ka

mittevaralist kahju. H. K. tegevuse tagajärjel on A. K.-le tekitatud varalist kahju 240 000 krooni, mis on korteri müügihinna ja

korteri tegeliku väärtuse vahe. Samuti tekitas H. K. oma tegevusega olulist kahju riigi huvidele, mis seisneb selles, et ta seadis

kahtluse alla kohtu täitevosakonna ametniku aususe ja erapooletuse. Varalise ja mittevaralise kahju tekitamine on süüdistatava

poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega põhjuslikus seoses, kuivõrd kahju tekitamine sai võimalikuks otseselt süüdistatava

kui ametiisiku tegude tõttu. Seejuures teadis H. K. oma tegude tagajärje saabumisest tulevikus või vähemalt möönis seda.

Seega asus kohus seisukohale, et süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste osas on olemas tahtlus. H. K.-le inkrimineeritud

süüdistus KrK § 161 järgi vastab KarS § 289 sätestatud süüteokoosseisule, seega on tema tegevus kuriteona karistatav pärast

kuriteo toimepanemist kehtima hakanud ja kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega H. K. süüdi mõisteti ja uue otsusega H. K. õigeksmõistmist KrK § 161 järgi. Apellatsioonis leiti, et

maakohus on kannatanule varalise ja mittevaralise kahju põhjustamise sisustanud vaid süüdistatava kui ametiisikuna

toimepandud tegudega, mis kaitsja arvates ei arvesta sellega, et H. K. oli puhkusel ja tema teenistussuhe oli peatunud. Kaitsja

pidas põhjendamatuks ka H. K.-lt A. K. kasuks väljamõistetud tsiviilhagi. Prokurör esitas samuti apellatsiooni, milles

vaidlustas H. K. õigeksmõistmise KrK § 143 lg 2 p 11 - § 17 lg 6 ja § 186 - § 17 lg 6 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2007. a kohtuotsusega maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid

rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et H. K. süüdimõistmine KrK 161 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on kohtulikul

uurimisel vahetult uuritud tõendeid hinnanud nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on seaduslikult toetunud

kohtuliku arutamise käigus vahetult uuritult tõenditele ning sidunud oma põhistuse süüdistuses väljatoodud täitemenetluse

seadustiku sätetega, mida süüdistatav on rikkunud - kohtu siseveendumuse kujunemine ja kohtu järelduste põhistus on

arusaadav ja jälgitav. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et maakohus jättis tähelepanuta H. K. viibimise korralisel

puhkusel süüdistuses nimetatud ajal, mis välistaks tema vastutuse ametiisikuna. Maakohtu otsuses on see asjaolu kajastamist

leidnud. Ringkonnakohus märkis, et puhkusel viibimine ei välista subjektsust KrK § 160 mõttes, seda enam, et on tuvastatud

ka sellel ajal kohtutäiturina toimingute tegemine. Seega soostus kolleegium maakohtu järeldusega, et H. K. on süüdistuses

esitatud ja maakohtu poolt tuvastatud teod toime pannud oma ametialaste volituste piires, tegutsedes kui ametiisik.

4.2 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhistanud H. K. poolt KrK § 161 ettenähtud objektiivsete tunnuste ehk

ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ja olulise varalise ja mittevaralise kahju tekitamise esinemist, ning ka subjektiivse

tunnuse - tahtluse olemasolu kõikide objektiivsete tunnuste osas. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kaitsja väited

kohtuotsuse motiveerimatuse kohta ei ole asjakohased ega kooskõlas otsuses oleva põhistusega. Õige on ka maakohtu järeldus,

et KrK § 161 järgi H. K.-le inkrimineeritud kuritegu on karistatav ka KarS § 289 alusel. Seaduslikuks tunnistas

ringkonnakohus ka kannatanu poolt kriminaalasja raames õigusabiga seotud kulutuste väljamõistmise süüdlaselt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. H. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Urmas Siimon taotleb kassatsioonis Harju Maakohtu 18. detsembri 2006. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2007. a otsuste tühistamist H. K. süüditunnistamises KrK § 161 järgi ja selles

süüdistuses H. K. õigeksmõistmist.

5.1 Kassaatori hinnangul on H. K. süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Materiaalõiguse rikkumine seisneb süüdistatava süüdimõistmises KrK § 161 järgi. Ringkonnakohus

tegi süüdimõistva otsuse 9. märtsil 2007. a ning seadusemuudatus, mis kaitsja arvates dekriminaliseeris süüksarvatava teo,

jõustus sama aasta 15. märtsil. Seega oli seadusemuudatus otsuse tegemise ajaks Vabariigi Presidendi otsusega välja

kuulutatud, kuid polnud veel jõustunud. Kassaator leiab, et ringkonnakohus raskendas isiku olukorda, tehes süüdimõistva

otsuse KrK § 161 alusel, teades seejuures, et kohtuotsus ei jõua jõustuda enne vastava paragrahvi kehtetuks tunnistamist.

5.2 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus tunnistas KarS

§ 289 kehtetuks. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul

viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud, seega välistas seadusemuudatus H. K.-le süüksarvatava teo karistatavuse.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 järgi on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks kriminaalmenetluse aluse

puudumine. KrMS § 274 lg 1 sätestab, et kui kriminaalasja kohtulikult arutades tuvastatakse § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud alus,

teeb kohus õigeksmõistva otsuse.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamise alused puuduvad. H. K. toimepandud

tegu vastab alates 15. märtsist 2007 KarS § 2172 lg 1 tunnustele. See säte ei kehtinud kohtuotsuse tegemise ajal ja maa- ja

ringkonnakohtul puudus alus viidata otsustes veel jõustumata seadusesättele. Samas on KarS § 2172 lg 1 tunnused sedastatavad

süüdistuses ja kohtuotsuse kirjeldavas osas ning vaidlustatava kohtuotsuse kirjeldava osa põhjal jälgitavad. Seetõttu ei

raskenda vastava täpsustuse tegemine KrMS § 361 lg 2 korras süüdimõistetu olukorda.

7. Kassatsioonimenetluses palus Riigikohtu kriminaalkolleegium pooltel avaldada täiendavalt arvamust selle kohta, kas H. K.-

le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav 15. märtsil 2007 jõustunud

Karistusseadustiku kohaselt, näiteks KarS § 2172 lg 1, § 3313 lg 2 või muu sätte järgi. Vastuses leidis kaitsja, et kuna

karistusseadustiku 15. märtsil 2007 jõustunud redaktsiooniga on KarS § 289 tunnistatud kehtetuks, siis pole ka võimalik

seaduse analoogia põhjal sobitada H. K. tegusid mingi muu süüteokoosseisu alla, pealegi väljuks taoline käitumine süüdistuse

raamidest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil

leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Seetõttu tuleb H. K. süüdimõistmisele õiguslikku hinnangut andes vastata

küsimusele, kas KarS § 289 kehtetuks tunnistamise tagajärjel on välistatud H. K.-le süüksarvatava teo karistatavus või

leevendati selle eest ettenähtud vastutust muul viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et

tunnistades KarS § 289 kehtetuks, kriminaliseeris seadusandja samaaegselt rea samasisulisi tegusid, sätestades mitmeid uusi,

konkreetsema sisuga kuriteokoosseise kehtivuse kaotanu asemel. Need muudatused tehti ühe ja sama seadusega -

karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2007, 13, 69), seejuures jõustusid kõik

vastavad muudatused ühel ja samal päeval ehk 15. märtsil 2007. Kolleegium tõdeb, et seadusandja võib lülitada

karistusseadustikku uusi paragrahve ka olemasolevaid paragrahve osadeks jagades näiteks eesmärgiga diferentseerida

kriminaalvastutust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-99 - RT III 1999, 7, 71, p-d 1 ja 6).

9. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on kassatsioonimenetluses võimalik

kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustega H. K. suhtes tuvastatud asjaolud vastavad mõne karistusseadustiku kehtivas

redaktsioonis sätestatud süüteokoosseisu tunnustele, kui selleks ei ole vaja tuvastada täiendavalt faktilisi asjaolusid. Riigikohus

on varasemas praktikas asunud seisukohale, et ei oleks millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus

on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse

muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku

§ 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 9). Süüdistataval peab aga

olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise

ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25).

9.1 Karistusseadustiku § 3313 lg 2 näeb ette karistuse kohtutäituri poolt vara teadvalt ebaseadusliku arestimise ja müügi eest,

kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Riigikohus on seisukohal, et see paragrahv on KarS § 2172 (usalduse

kuritarvitamine) suhtes erinorm, mis reguleerib kohtutäituri karistusõiguslikku vastutust teadvalt ebaseaduslike tegude eest.

KarS § 3313 lg-s 2 toodud teo objektiivsete tunnuste kirjeldus kattub süüdimõistmise aluseks olnud teokirjeldusega, välja

arvatud mittevaralise kahju tekitamine, mis ei ole enam karistatav.

9.2 Kontrollida tuleb ka süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastatust. KrK § 161 ja KarS § 289 süüteokoosseisud

eeldasid subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust kõigi koosseisutunnuste suhtes, KarS § 3313 eeldab aga teo suhtes

otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna ?teadvalt". Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva koosseisulise tagajärje ehk

suure varalise kahju suhtes piisab aga KarS § 19 kohaselt ettevaatamatusest. Maakohtu otsuse kohaselt, mille ringkonnakohus

jättis muutmata, pani süüdistatav teo toime tahtlikult, kuna temale kui kohtutäiturile olid kõik seadusesätted, mille rikkumine

talle süüks arvati, teada ja ta rikkus neid teadlikult. See viitab teo osas otsesele tahtlusele. Tagajärje ehk kahju tekkimise osas

leidis maakohus, et H. K. teadis oma tegevuse tagajärje saabumisest tulevikus või vähemalt möönis seda. Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib, et otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab

seda, kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine

ja möönmine alternatiivsed tunnused. Sellele ebatäpsusele vaatamata leidis maakohus, et süüteokoosseisu objektiivsete

tunnuste osas oli isikul olemas tahtlus. Seega on maakohus tuvastanud ka tagajärje ehk kahju suhtes vähemalt kaudse tahtluse.

9.3 Kaitsjal oli kassatsioonimenetluses võimalik esitada vastuväiteid sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav alates 15. märtsist

2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi (vt käesoleva otsuse punkt 7). Menetlusõiguslikult ei ole seega tegemist

süüdistatava jaoks üllatava materiaalõigusliku normi kohaldamisega ning isiku kaitseõigus oli ka kassatsioonimenetluses

tagatud.

10. Seega asub Riigikohus seisukohale, et H. K.-le süüksarvatav tegu on karistusseadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt

jätkuvalt karistatav KarS § 3313 lg 2 järgi ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtuotsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi