3-1-1-35-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-35-07

Otsuse kuupäev

10. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Toomas Liivi süüdistuses KarS § 121, § 142 lg 2, §

145, § 146, § 177 lg 1 ja § 178 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-14500

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Liivi kaitsja vandeadvokaadi abi Janno Kuuse

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi

2007. a otsused T. Liivi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 145 järgi ning saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu 21. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. märtsi 2007. a otsused muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2006. a otsusega tunnistati Toomas Liiv süüdi ja teda karistati KarS

§ 121 järgi vangistusega kuueks kuuks, KarS § 142 lg 2 järgi vangistusega viieks aastaks, KarS § 145

järgi vangistusega kaheks aastaks, KarS § 146 järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks,

KarS § 177 lg 1 järgi vangistusega seitsmeks kuuks ja KarS § 178 lg 1 järgi vangistusega neljaks

kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus viieks aastaks, mida vähendati

KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti kolm

aastat ja neli kuud vangistust.

2. T. Liiv tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises.

2.1 Karistusseadustiku § 121 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta 2005 a. juunis lõi Pärnus SPA

hotellis lapseealist XXXXX XXXXXXXXX ühel korral lahtise käega vastu paljastatud tuharaid,

põhjustades kannatanule valu.

2.2 Karistusseadustiku § 142 lg 2 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta 2005 a. novembris, 2006 a.

märtsis ja aprillis oma eramus kaasas lapseealise X. XXXXXX tema tahte vastaselt enda sugulise kire

rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. T. Liiv peksis alasti kannatanut erootilise erutuse

eesmärgil lahtise käe ja rihmaga tuharate piirkonda, põhjustades talle suurt valu ja alandades tema

eneseväärikust. Oma tegevuse salvestas T. Liiv videolindile.

2.3 Karistusseadustiku § 145 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et 2002. a juulikuus Türgis viibides

rahuldas ta korduvalt enda sugulist kirge suguühendusest erineval viisil, hõõrudes lapseealise

XXXXXX XXXXXXX sugutit ja astus temaga oraalsesse suguühendusse, imedes kannatanu sugutit.

Samasugused teod pani ta lapseealise X. XXXXXXX suhtes toime 2003 a. jaanuaris Omaanis, 2003.

a juulis Marokos, 2003. a augustis Araabia Ühendemiraatides, 2003. a oktoobris Türgis, 2003. a lõpus

Egitpuses ja 2004. a juulis Venetsueelas. T. Liiv tunnistati KarS § 145 järgi süüdi veel selles, et 2005

a. märtsis rahuldas ta Lätis enda sugulist kirge suguühendusest erineval viisil, hõõrudes lapsealise X.

XXXXXXXX sugutit ja astus temaga oraalsesse suguühendusse, imedes kannatanu sugutit.

2.4 Karistusseadustiku § 146 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta kaasas 2004. ja 2005. a Pärnus,

Pärnu lähedal asuvas Valgejõe hotellis ja Tartus korduvalt suguühendusest erineval viisil sugulise kire

rahuldamisele lapseealise X. XXXXXXXX, nõudes, et kannatanu hõõruks tema sugutit kuni orgasmi

saabumiseni, mida kannatanu ka tegi ja seejärel hõõrus ka ise kannatanu sugutit. 2005 a. novembrist

2006. a maini kaasas ta enda elukohas korduvalt suguühendusest erineval viisil sugulise kire

rahuldamisele lapseealise X. XXXXXX, hõõrudes kannatanu sugutit.

2.5 Karistusseadustiku § 177 lg 1 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta kasutas korduvalt

nooremaid kui 14-aastaseid X. XXXXXXXX, X. XXXXXXXX ja X. XXXXXX modellina

erootiliste fotode valmistamisel.

2.6 Karistusseadustiku § 178 lg 1 järgi tunnistati T. Liiv süüdi selles, et ta hoidis oma arvutis, CD

plaatidel ja albumis nooremate kui 14-aastaste erootilises ja pornograafilises situatsioonis isikute

fotosid.

3. Karistusseadustiku KarS § 145 järgi kvalifitseeritud ja 2004. a augustis Araabia Ühendemiraatides

ning 2005. a jaanuaris Malaisias toimepandud kuritegudes mõisteti T. Liiv õigeks.

4. T. Liivi kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni märkides, et maakohus hindas

kohtueelses menetluses kogutud tõendeid ühekülgselt, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme

ning mõistis süüdistatavale ebaproportsionaalselt raske karistuse. Kaitsja taotles kohtuotsuse osalist

tühistamist ja T. Liivi õigeksmõistmist X. XXXXXXX suhtes välisriikides toimepandu osas samuti

X. XXXXXXXX suhtes 2005. a märtsis Riias, 2005. a juunis Valgejõe hotellis ja 2005. a sügisel

Tartus toimepandu osas. Veel taotles kaitsja KarS § 142 lg 2 järgi mõistetud karistuse tühistamist ja

kergema karistuse mõistmist ning kergema liitkaristuse mõistmist.

4.1 Apellandi hinnangul jättis kohus osaliselt tuvastamata karistusseaduse isikulise kehtivuse

kannatanu X. XXXXXXX suhtes Omaanis, Marokos, Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses ja

Venezuealas toimepandud tegudes. KarS § 7 lg 1 järgi kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti

territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo

toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning tegu on

toime pandud Eesti kodaniku vastu. Kohus tuvastas, et täidetud on üks KarS § 7 lg 1 sätestatud eeldus

- kuritegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu. Tuvastamata on aga isikuline kehtivus. Kaitsja

arvates pole üldse tõsikindlalt tuvastatud, et X. XXXXXX viibis T. Liiviga 2003. a jaanuaris Omaanis

ja aasta lõpus Egiptuses.

4.2 Apellandi hinnangul ei ole T. Liivile mõistetud karistus vastavuses kuriteo raskuse ja

süüdimõistetu isikuga. Kaitsja leidis, et maakohus käsitles karistusmäära valikul olulisi asjaolusid

pinnapealselt, jättis arvestamata kergendavad asjaolud ja raskendavate asjaolude puudumise. Kaitsja

osutas sellele, et T. Liiv on kõigile kannatanutele saatnud kirjaliku vabanduse ja puhtsüdamliku

kahetsuse. Ka X. XXXXXXXX ja X. XXXXXX emad on T. Liivile andestanud, leides, et ta on oma

karistuse juba kätte saanud ja vajab edaspidi lihtsalt ravi. Kaitsja märkis ka, et T. Liiv on pidanud

läbirääkimisi seksuoloogi-psühhiaatriga, kes on andnud nõusoleku tema ravimiseks, samuti on ta

pidanud läbirääkimisi Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsiga, kes on nõus kaasama T. Liivi

sotsiaalprojektide väljatöötamisse ning pedofiiliaprobleemidega isikute aitamiseks vajaliku

sotsiaalprojekti käivitamisse. Apellatsioonis juhitakse tähelepanu sellele, et kahtlustatavana

kinnipidamiseni oli T. Liivi näol tegemist tunnustatud ajakirjaniku ja korrektse ning ausa kodanikuga,

kelle elule on vahi all viibimine ja tema käitumise negatiivne meediakajastus avaldanud ränka mõju.

Pikaaegne vangistus võib kaotada T. Liivi igasuguse füüsilise ja vaimse motivatsiooni paranemiseks,

mistõttu saab ühiskond aastate pärast tagasi inimese, kes ei ole võimeline normaalselt toime tulema.

Nimetatud asjaoludel taotles kaitsja T. Liivi karistuse vähendamist või tema vabastamist karistusest

tingimisi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, nagu oleks karistusseaduse isikuline kehtivus

jäänud tuvastamata põhjusel, et kindlaks ei ole tehtud Eesti karistusseaduse kehtivust süüdistuses

kuritegude toimepanemise kohana nimetatud välisriikides. Karistusseadustiku § 7 kohustab

karistusseaduse isikulise kehtivuse kindlaksmääramisel territoriaalsuspõhimõtte kõrval arvestama ka

personaalsus- ehk isikupõhimõtet, mis lähtub nii teo toimepanija kui ka kannatanu isikust, mitte teo

toimepanemise kohast. See tähendab, et isik allub oma rahva karistusvõimule ka siis, kui ta viibib

võõrsil. Nimetatud põhimõte on rahvusvaheliselt tunnustatud ja väljendab riikidevahelist solidaarsust.

See tähendab, et koduriik ei saa lubada, et kui isik paneb süüteo toime välismaal, siis jääb ta

karistamata. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatav pani Eesti kodanikuna toime kuriteod Eesti

kodanike vastu, mis on tema vastutuse eelduseks sõltumata sellest, kas tegude toimepanemise kohas

on selline tegu karistatav või mitte.

5.2 Seoses apellatsioonis tõstatatud kahtlustega selles, kas kannatanu X. XXXXXX viibis 2003. a

jaanuaris T. Liiviga Omaanis ja sama aasta lõpus Egiptuses, möönis ringkonnakohus, et süüdistuses

on tuginetud nende asjaolude tuvastamisel vaid kannatanu ütlustele. Kuid kohus märkis, et

süüdistatav on ka ise neid ütlusi ülekuulamisel kinnitanud. Ka ringkonnakohtu istungil kordas T. Liiv,

et ei pea kannatanute ütlusi mingil juhul valeks. Sellest johtuvalt leidiski kohtukolleegium, et puudub

alus süüdistatava õigeksmõistmiseks nii X. XXXXXXX kui X. XXXXXXXX suhtes toimepandud

kuritegudes. Mis puutub süüdistuses nimetatud Valgejõe hotelli, siis möönis ringkonnakohus, et

süüdistuses esitatud hotelli nimetus on oletuslik, kuivõrd ka kannatanu X. XXXXXXXX sõnul ei

olnud ta hotelli nimes kindel. Kohtukolleegium jättis süüdistusest hotelli nimetuse välja, märkides, et

tegu pandi toime Pärnu lähedases hotellis ja märkis, et ka nii on viide kuriteo toimepanemise kohale

süüdistuses piisavalt konkreetne ja arusaadav.

5.3 T. Liivi poolt toimepandud tegude tõendatusse puutuvalt osutas ringkonnakohus Riigikohtu poolt

väljendatud seisukohale, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda põhistatuks ka siis, kui see

tugineb vaid ühele tõendile. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kannatanute ütluste tõepärasust kahtluse

alla seatud ega neis sisalduvat kummutatud.

5.4 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et maakohus on jätnud T. Liivile mõistetud

karistuse põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus arvestanud sellega, et T. Liiv

on varem kohtu poolt karistamata. Samas möönis ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult

arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse T. Liivi karistust kergendava asjaoluna. Ringkonnakohtu

arvates kinnitab kahetsuse puhtsüdamlikkust ka asjaolu, et T. Liiv on kannatanute ning nende

vanemate ees vabandanud. Seejuures leidis ringkonnakohus, et karistust kergendava asjaolu

tuvastamine ei too iseenesest kaasa maakohtu mõistetud karistuse tühistamist, sest KrMS § 340 lg 2

p-de 2 ja 3 kohaselt on ringkonnakohtul õigus jätta karistus muutmata ka juhul, kui ta mõistab

süüdistatava süüdi kergemas kuriteos või osas kuritegudes õigeks.

5.5 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult kõrvale

kannatanute emade poolt süüdistatava suhtes andestust väljendavad iseloomustused. Kohtu hinnangul

ei saanud kannatanute vanemad vahetult ega adekvaatselt tajuda T. Liivi poolt toimepandu tähendust

ja võimalikke tagajärgi ja lasid end mõjutada T. Liivi heast suhtlemisoskusest ning väliselt korrektsest

käitumisest.

5.6 T. Liivile kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse kergendamiseks puudus ringkonnakohtu

hinnangul alus. Liitkaristus mõisteti KarS § 64 lg 1 järgi süüdistatavale soodsaimal viisil, lugedes

kergemad karistused kaetuks raskemaga. T. Liivi karistuse kandmisest tingimisi vabastamise välistas

aga toimepandud kuritegude hulk ja tema süü suurus. Ringkonnakohus hindas positiivselt

süüdistatava soovi alustada kohest efektiivset ravi ning aidata kaasa pedofiiliaprobleemidega isikuid

aitava sotsiaalprojekti käivitamisele, kuid märkis, et see ei muuda tema süüd väiksemaks ega

toimepandut vähem hukkamõistetavaks.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. T. Liivi kaitsja vandeadvokaadi abi Janno Kuusk esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni,

milles taotleb T. Liivi õigeksmõistmist X. XXXXXXXXX seotud kuritegudes ja talle KarS § 142 lg 2

alusel mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas on X.

XXXXXXX vastu toimepandud kuritegude puhul jäänud karistusseadustiku isikulise kehtivuse

vajalikud tingimused tuvastamata. Nimelt kehtib KarS § 7 lg 1 kohaselt Eesti karistusseadus

väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta tingimusel, et see tegu on kuritegu Eesti

karistusseaduse järgi, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ühegi

riigi karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu. Käesolevas kriminaalasjas pole

aga välja selgitatud, kas riikides, kus T. Liiv pani toime talle X. XXXXXXX suhtes süüks arvatud

teod, olid need teod karistatavad. Kaitsja hinnangul on T. Liivile KarS § 142 lg 2 järgi kvalifitseeritud

tegude eest mõistetud karistus ebaproportsionaalselt kõrge - see ei ole vastavuses teo raskuse ega

süüdistatava isikuga. Kassaator leiab, et süüdistatava isikule on karistust mõistes antud ebaõige ning

ühekülgne hinnang ja teda on kasutatud ühiskonnale sõnumi edastamiseks. Arvestamata on jäetud, et

süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti on kaitsja arvates arusaamatu

ringkonnakohtu seisukoht, et kuritegude kogumi eest T. Liivile mõistetud karistuse kergendamiseks

puudub alus seetõttu, et talle on KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus mõistetud soodsaimal viisil -

lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. Kaitsja leiab, et kuna KarS § 64 lg 3 järgi ei või

liitkaristus ületada karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse

ülemmäära, siis antud kriminaalasjas ei oleks saanud T. Liivile mõistetav karistuse määr ületada

kaevatava otsusega mõistetud karistust.

7. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist.

Prokuröri

hinnangul

on

kassatsioonis

tõstatatud

küsimustele

antud

ammendav

vastus

ringkonnakohtus. T. Liivile mõistetud karistus vastab tema süüle ja see on ringkonnakohtu poolt

piisavalt põhistatud.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et T. Liivile KarS § 145 järgi süüksarvatud ja

välisriikides toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud lahendamata küsimus Eesti karistusseaduse

isikulisest kehtivusest.

9. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte

(riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime

väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse

isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka

väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist

kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim

välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu

toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi

karistusõigus. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus T. Liivi süüditunnistamisel KarS § 145 järgi

välisriikides toimepandud kuritegude eest jätnud välja selgitamata nende tegude karistatavuse

kõnealustes välisriikides. Tõlgendades KarS § 7 lg-s 1 sätestatut ebaõigesti ja jättes identse normi

nõude tähelepanuta, on ringkonnakohus jätnud maakohtu eksimuse parandamata. Seega on

käesolevas kriminaalasjas jäetud kindlaks tegemata, kas süüdistuses kirjeldatud X. XXXXXXXX

suhtes Lätis ning X. XXXXXXX suhtes Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Venetsueelas, Türgis,

Malaisias ja Marokos aset leidnud teod olid ka nende välisriikide karistusõiguse kohaselt

kuritegudena karistatavad.

10. Kriminaalkolleegium märgib, et küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on

materiaalõiguslikult

lahutatud

süüteokoosseisu

tuvastamisest

ning

Eesti

karistusseaduse

kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata

selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Samuti peab

karistusõiguse loogikast lähtuvalt menetluslikult olema välistatud teo asjaolude deliktistruktuurile

vastavuse kontrollimine ilma, et eelnevalt on tuvastatud Eesti karistusõiguse kohaldatavuse küsimus.

Kriminaalmenetluse seadustikus (vt näiteks §-d 62, 154 ja 306) siiski ei sisaldu mingit otsesõnalist

viidet vajadusele tuvastada eranditult kõigi kuritegude uurimisel eraldi Eesti karistusseaduse

kehtivust uuritava kuriteo suhtes. See on ka mõistetav - kuna valdava enamuse Eestis toimetatavate

kriminaalmenetluste esemeks on Eestis toimepandud kuriteod, siis on kriminaalmenetluse

seadustikus vaikimisi lähtutud eelduslikult just sellisest olukorrast. Teisisõnu on üldjuhul alust

eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub

vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav

kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka

KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel

juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse

karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud

nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus

välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid. Kohtuotsuses peab vastusena § 306 lg 1

p-s 3 nimetatud küsimusel olema viidatud muuseas KarS §-st 7 tulenevate nõuete täidetusele.

11. Arvestades kriminaalmenetluse seadustiku presumptiivset lähtumist Eesti karistusseaduse

kehtivusest uuritava kuriteo suhtes, ei saa välistada, et mõnede kuritegude toimepanemine välisriigis

selgub alles kriminaalmenetluse raames. Sellistel juhtudel tulebki lugeda aktsepteeritavaks, et Eesti

karistusõiguse kohaldatavuse küsimus selgitatakse samaaegselt süüteokoosseisu tuvastamisega. Kui

alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata

nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või

kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele

võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.

12. Mingi teo välisriigis karistatavuse tuvastamine ei pruugi alati olla lihtne ülesanne ja eeldab

üldjuhul kriminaalmenetluse alase rahvusvahelise õigusabitaotluse esitamist ning toimimist

KrMS XIX peatükis sätestatud korras. Välisriigist saadava mistahes tõendi lubatavuse hindamisel

tuleb lähtuda eeskätt KrMS §-s 65 sätestatust. Kuid arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo

karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa ka rahvusvahelise õigusabi

taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste

tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas,

kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie

kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on

kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult

kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2

mõttes.

13. Kooskõlas eelmärgituga leiab kriminaalkolleegium, et tunnistades T. Liivi süüdi välisriikides

KarS § 145 ettenähtud kuritegude toimepanemises kontrollimata, kas need teod on vastavates

välisriikides karistatavad, on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsused T. Liivi süüditunnistamises KarS § 145 järgi tühistada.

14. Kuna kriminaalkolleegium tühistab T. Liivi süüditunnistamise KarS § 145 järgi, tuleb tühistada ka

talle selle kuriteo eest mõistetud karistus. Kassatsioonis esitatud seisukohti seoses T. Liivile KarS §

142 lg-s 2 sätestatud teo eest mõistetud karistuse ja liitkaristuse liigse rangusega on ringkonnakohtu

otsuses juba käsitletud ning kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga. Seetõttu jätab

kriminaalkolleegium T. Liivile §-des 121, 142 lg 2, 146, 177 lg 1 ja 178 lg 1 sätestatud kuritegude

kogumi eest mõistetud liitkaristuse muutmata.

16. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. märtsi 2007. a otsused T. Liivi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 145 järgi ja saadab

kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa-

ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg