3-3-1-40-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-40-07

Määruse kuupäev

6. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Aleksandr Nikolajevi kaebus Tallinna Vangla toimingutega

tekitatud 20 000 krooni suuruse moraalse kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määrus haldusasjas

nr 3-07-331

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksandr Nikolajevi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksandr Nikolajevi määruskaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruse haldusasjas nr 3-07-331 põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon jätta

muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Nikolajev esitas 14. veebruaril 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

Tallinna Vangla poolt 22. veebruaril 2006 ja 4. septembril 2006 korraldatud läbiotsimiste käigus

tehtud õigusvastaste toimingutega temale tekitatud moraalse kahju hüvitamist 20 000 krooni ulatuses.

Ühes kaebusega esitas kaebaja halduskohtule taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

maksejõuetuse tõttu. Taotusele lisatud kinnipeetava isikuarve väljavõtte kohaselt oli A. Nikolajevi

isikuarvel 9. veebruari 2007. a seisuga 40 krooni ja 25 senti.

Kaebuse kohaselt ei võimaldatud A. Nikolajevil viibida läbiotsimise juures ning läbiotsimise ajal

paigutati ta umbes tunniks ajaks duširuumi, samuti aeti läbiotsimise käigus põhjalikult segamini

kamber ja seal olnud asjad, voodipesu ja söögilaua peal olid saapajäljed ning 4. septembril 2006

toimunud läbiotsimise käigus lõhuti WC-torustik, mis parandati alles õhtul ning kaebaja ei saanud

enam kui viie tunni vältel tualetti kasutada.

2. Tallinna Halduskohus jättis 27. veebruari 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-331

rahuldamata A. Nikolajevi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus leidis, et HKMS § 91

lg 1 kohaselt ei ole maksejõuetus riigilõivu tasumisest vabastamise vääramatu kriteerium ning pärast

isiku maksejõuetuse tuvastamist peab kohus kaaluma ka riigilõivu tasumisest vabastamise

otstarbekust ja põhjendatust. Seda, milliste kaalutluste pinnalt otstarbekust ja põhjendatust hinnata,

Halduskohtumenetluse seadustikus ei sätestata.

Kohus leidis, et riigilõivu tasumisest vabastamise, nagu ka muud liiki menetlusabi andmise eesmärk

on tagada isikule Põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning

vältida seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema õiguste kaitsel. Riigilõivu

tasumise nõude eesmärgiks on aga, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Hinnates

maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus andma eelhinnangu

isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Mida olulisem on kaebuse esitaja jaoks õigus,

mille kaitseks ta kohtu poole pöörduda soovib, ning mida väiksemad on isiku võimalused oma õigusi

kaitsta muul moel, seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest. Ning vastupidi,

maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud, kui ilmneb, et õiguste kaitse

vajadus kas puudub või on tegemist küsimusega, mida ei saa pidada isiku jaoks oluliseks. Samuti

vähendab riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust see, kui isikul oleks võimalik oma õigusi

tõhusalt kaitsta ka muul moel kui kohtu poole pöördudes.

Kohtu hinnangul ei saa A. Nikolajevi kaebuses esitatud nõuet pidada isiku jaoks oluliseks

küsimuseks. Isiku jaoks olulise küsimusena saab vaadelda eelkõige selliseid küsimusi, millest

arvestataval määral võib sõltuda isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus.

Käesoleval juhul on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kusjuures väidetav kahju seisnes

mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul

küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada

isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine

halduskohtusse kaebuse esitamiselt. Ka Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-s 6 sätestatakse, et riigi

õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes

ei esine tungivat avalikku huvi. Nii nagu seadusandja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet

pidanud isiku jaoks oluliseks küsimuseks riigi õigusabi saamise seisukohast, ei pea kohus seda

oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja oleks saanud käesolevas asjas esitada kahju hüvitamise taotluse

esmalt kahju väidetavalt põhjustanud haldusorganile Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1

kohaselt. Haldusorganile taotluse esitamiselt riigilõivu maksta ei oleks tulnud ning seejuures ei oleks

haldusorgani poole taotlusega pöördumine võtnud kaebuse esitajalt hiljem õigust pöörduda hüvitise

väljamõistmiseks kohtu poole, kui haldusorgan tema taotlust soovitud määral rahuldanud ei oleks. Ei

nähtu, et kaebuse esitaja Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise taotlusega üldse pöördunud oleks.

Seega jättis kaebuse esitaja kasutamata tõhusa ja talle raskusteta kättesaadava õiguste kaitse viisi.

Kohus selgitas veel, et HKMS § 5 kohaselt juhindub halduskohus Halduskohtumenetluse

seadustikuga reguleerimata küsimustes Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätetest, arvestades

halduskohtumenetluse eripärasid. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus käsitletakse riigilõivust

vabastamist kui ühte menetlusabi liiki ning TsMS § 181 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusabi andmise

tingimuseks muu hulgas see, et on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. See tähendab, et menetlusabi andmise, sh riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel peab

kohus andma eelhinnangu kaebuse põhjendatusele ja selle eduväljavaadetele. Antud asjas ei pidanud

kohus 20 000 krooni suurust kahjunõuet iseäranis perspektiivikaks. Kohus möönis küll, et kaebuse

esitaja paigutamine läbiotsimiste ajaks niiskesse duširuumi, kambris tualeti kasutuskõlbmatuks

muutmine ning läbiotsimise tagajärjel kambris tekitatud segadus võisid olla kaebuse esitajale

ebameeldivad, ent sellega seotud 20 000 krooni suuruse moraalse kahju tekkimist ei ole kaebuse

esitaja kaebuses kuidagi mõistlikult selgitanud ega põhjendanud. Mis puutub konkreetselt kambris

läbiotsimise käigus tekitatud segadusse, siis märkis kohus, et selles osas on tõsiste hingeliste

üleelamiste ja moraalse kahju tekkimine isikul, kes kannab karistust äärmiselt raskete isikuvastaste

kuritegude eest, äärmiselt ebatõenäoline. Kahtlemata võis see olla kaebuse esitajale ebameeldiv, ent

rahalist hüvitamist nõudva moraalse kahju tekkimine on rohkem kui küsitav.

Kokkuvõttes jättis halduskohus rahuldamata A. Nikolajevi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ning andis kaebuse esitajale täiendava 15-päevase tähtaja 600 krooni suuruse riigilõivu

tasumiseks.

3. A. Nikolajev esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 27. veebruari

2007. a määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. A. Nikolajevi arvates on arusaamatu

kohtu väide, et kaebajal oleks olnud muid tõhusaid võimalusi kaitsta oma õigusi. RVastS § 17 lg 1

kohaselt võib taotluse kahju hüvitamiseks esitada kahju tekitanud haldusorganile või halduskohtusse.

Seega oli kaebajal õigus pöörduda kohe kohtu poole. Ebaõige ning lubamatu on kohtu hinnang, mille

kohaselt on ebatõenäoline hingeliste üleelamiste ja moraalse kahju tekkimine isikul, kes kannab

karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest. Ka kinnipeetava inimväärikust tuleb austada.

4. Tallinna Halduskohus vaatas A. Nikolajevi määruskaebuse läbi ja otsustas 7. märtsi 2007. a

määrusega jätta selle rahuldamata ning edastada määruskaebus lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2007. a määrusega A. Nikolajevi määruskaebuse

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2007. a määruse muutmata. Ringkonnakohus

leidis, et halduskohus on taotluse lahendamisel õigesti lähtunud sellest, et kaebaja olulised huvid ei

jää riigilõivust vabastamata jätmise korral kaitseta ning kaebusel on vähe eduväljavaateid.

HKMS § 94 kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras, kui Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 91 lg 1

alusel võib kohus riigilõivu tasumisest vabastada isiku siis, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

TsMS § 181 lg 1 näeb riigipoolse menetlusabi andmise ette siis, kui menetlusabi taotleja ei suuda

oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda, on piisav alus eeldada, et kavandatav

menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine pole ilmselt pahatahtlik. Sama paragrahvi

2. lõike kohaselt võib menetluses osalemise edukust eeldada, kui menetlusosalise taotlus on

õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel

arvestatakse ka asja tähendust menetlusosalisele. Kuna HKMS § 91 lg 1 sõnastusest nähtuvalt kaalub

kohus peale isiku maksejõuetuse tuvastamist tema vabastamist riigilõivu tasumisest, ei ole vastuolus

Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga arvestada kaalumisel TsMS §-s 181 sätestatud

riigipoolse menetlusabi andmise tingimusi ja hinnata kaebuse eduväljavaateid ja asja tähendust

kaebaja jaoks.

Moraalse kahju hüvitamise nõue on süülise väärikuse alandamise korral põhimõtteliselt võimalik

ning kahtlemata on ka kinnipeetaval võimalik nõuda väärikuse alandamise eest hüvitist ning

pöörduda kahjunõudega vahetult kohtu poole. Samas eeldab kohtusse pöördumine riigilõivu tasumist

ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Väheste eduväljavaadetega

kaebusi ei pea riigi kulul menetlema.

Läbiotsimine on oma olemuselt selline toiming, et kamber ei saagi peale läbiotsimise lõppemist olla

samas korras kui selle alguses. Kinnipeetava kambri läbiotsimine vanglas on põhimõtteliselt lubatav

ka ilma kinnipeetava juuresolekuta ning kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides teatud

määral taluma eesmärgipärase läbiotsimise tagajärgi. Vangistusseaduse § 68 kohaselt on

vanglaametnikul õigus läbi otsida kinnipeetava eluruume ja isiklikke asju keelatud esemete ja ainete

avastamiseks. Kaebaja poolt kirjeldatud ebamugavused seoses veebruaris ja septembris 2006

toimunud läbiotsimistega duširuumis viibimisest, kambris tekitatud segadus ning lühiajaline

tualettruumi kasutamise võimatus pärast septembri läbiotsimist ei veena kohut, et ületatud oleks piir,

mis eristab läbiotsimise järgseid mõistlikult talutavaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust

alandavast kohtlemisest. Nagu kaebusest nähtub, on sellised põhjalikud kaebajat häirivad

läbiotsimised toimunud harva, mis omakorda vähendab võimalust, et kaebajat vanglas vääriti

koheldakse ning tal võiks olla alus nõuda hüvitist. Seega ei anna kaebuse õiguslik ega faktiline

põhjendus piisavalt alust eelduseks, et kavandatav menetluses osalemine oleks kaebajale edukas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A. Nikolajev esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

kohtumäärused tühistada ja rahuldada tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Määruskaebuse esitaja leiab, et ta on maksejõuetu ega suuda nõutavat riigilõivu tasuda. Kohtud on

põhjendamatult jätnud rahuldamata taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus

märkis, et kuna mittevaralise kahju hüvitamist ei ole seadusandja pidanud oluliseks riigi õigusabi

saamise seisukohalt, siis ei pea ta seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel.

Selline võrdlus on meelevaldne ega tugine millelgi. Kohtud ei ole taotluse lahendamisel lähtunud

mitte kaebaja maksejõuetusest, vaid teistest asjaoludest ehk sisuliselt andnud hinnangu esitatud

kaebusele, leides selle olevat väheste eduväljavaadetega. Samas HKMS § 91 lg 1 viitab riigilõivu

tasumisest vabastamisel ainult isiku maksujõuetusele. A. Nikolajev esitas kaebuse halduskohtule

põhjusel, et Tallinna Vangla poole pöördumised ei olnud tulemuslikud. Vangla isegi ei vastanud

avaldustele, mis puudutasid läbiotsimiste läbiviimist, mistõttu on selge, et ka kahju hüvitamise

taotlused oleks vangla jätnud läbi vaatamata. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib taotluse kahju

hüvitamiseks esitada haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on seadusandja andnud isikule

võimaluse valida, kuhu kahju hüvitamise nõudega pöörduda. Kohus ei saa määrata, kuidas kaebaja

oma õigusi kaitsma peab. Väärikus on omane kõigile inimestele, sõltumata tema staatusest, sh

kinnipeetavatele ja seda tuleb samuti austada. Kohus väljendas lubamatult seisukohta, et

A. Nikolajevil ei saa olla hingelisi üleelamisi ja moraalset kahju tekkinud. Ei ole võimalik üheselt

väita, et läbiotsimiste ja nende tagajärgedega ei ole A. Nikolajevi inimväärikust alandatud. Seega ei

saa väita, et kaebus on väheste eduväljavaadetega.

7. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja kohtumäärused

muutmata, nõustudes kõigi Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruses toodud

põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Nikolajev on maksejõuetu ega ole suuteline halduskohtusse

20 000 krooni suuruse nõudega kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvat 600 krooni

suurust riigilõivu tasuma. Küll aga on vaidlus selle üle, kas maksejõuetuse tõttu tuleb A. Nikolajev

vabastada riigilõivu tasumise kohustusest või mitte. Kohtud on asunud seisukohale, et A. Nikolajevi

vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, sest kaebaja olulised huvid ei jää riigilõivust

vabastamata jätmise korral kaitseta ning kaebuse eduväljavaated on kasinad.

9. HKMS § 91 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada ta määrusega

täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

HKMS § 94 järgi toimub riigipoolse menetlusabi andmine halduskohtus Tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud tingimustel ja korras, kui Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud

teisiti.

TsMS § 180 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotlusel määrata, et riigipoolse

menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu või kautsjoni maksmisest või muude

kohtukulude kandmisest. TsMS §-d 181-183 näevad ette tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise

tingimused ja piirangud.

TsMS § 181 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi tingimusel, et menetlusosaline ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid osaliselt või täielikult tasuda ja on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas ning menetluses osalemine ilmselt ei ole pahatahtlik.

TsMS § 181 lg 2 kohaselt võib menetluses osalemise edukust eeldada, kui menetlusosalise taotlus on

õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel

arvestatakse ka asja tähendust menetlusosalisele.

10. Kohtud asusid käesolevas asjas seisukohale, et HKMS § 91 lg 1 sõnastusest nähtuvalt kaalub

kohus pärast isiku maksejõuetuse tuvastamist tema vabastamist riigilõivu tasumisest. Seetõttu ei ole

Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga vastuolus arvestada kaalumisel TsMS §-s 181

sätestatud riigipoolse menetlusabi andmise tingimusi ja hinnata kaebuse eduväljavaateid ning asja

tähendust kaebaja jaoks.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub selle kohtute lähenemisega üksnes osaliselt. Õige on seisukoht,

et kuivõrd HKMS § 91 lg 1 ei kohusta maksejõuetut isikut igal juhul vabastama riigilõivu tasumise

kohustusest, vaid annab selleks kohtule üksnes õiguse, tuleb nimetatud sätet tõlgendada selliselt, et

kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele

arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Samas ei ole selliste täiendavate asjaolude arvestamine

otseselt seotud tsiviilkohtumenetluse reeglitega ega nendega piiratud. Kuna riigilõivust vabastamise

küsimus on Halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS §-de 5 ja 94

alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud

tulenevad seega mitte TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest, vaid

halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest. See aga ei tähenda, et piirangud ei võiks

tegelikkuses osaliselt langeda kokku Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatutega.

11. Eelnevast ei tulene siiski, et kohtud oleksid käesoleva asja ebaõigesti lahendanud.

Kohtumäärustes on põhjalikult selgitatud neid sisulisi põhjuseid, mis tingisid A. Nikolajevi taotluse

rahuldamata jätmise ja nende põhjendustega nõustub ka Riigikohtu halduskolleegium. Kohtud ei ole

ületanud neile HKMS § 91 lg-ga 1 antud kaalutlusõiguse ulatust ega võtnud arvesse

asjassepuutumatuid kaalutlusi.

Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on

legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse

mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik.

Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult

andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise

kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist,

siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema

maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke

pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste

kaitseks.

12. Kohtud on leidnud, et A. Nikolajevi kaebuses esitatud nõuet ei saa pidada isiku jaoks oluliseks

küsimuseks, sest sellest ei sõltu arvestataval määral tema jaoks oluliste huvide realiseerumine või

tema elukorraldus. A. Nikolajev on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kusjuures

väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju

tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või

mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust

vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel.

Kohtud ei ole pidanud kahjunõuet ka perspektiivikaks, mööndes küll A. Nikolajevile võimalikult

tekitatud ebamugavusi seoses läbiotsimistega, ent pidades äärmiselt küsitavaks, et läbiotsimistega

tekitati kaebajale selline mittevaraline kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Läbiotsimise

olemusest tuleneb, et kamber ei saagi pärast läbiotsimist olla samas korras kui selle alguses.

Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka

nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei veennud kohtuid, et

ebameeldivused, mida kaebaja pidi taluma seoses läbiotsimistega, oleksid ületanud piiri, mis eristab

läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.

Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema

põhjendatud.

Kolleegium nõustub kohtutega, et A. Nikolajevi vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole

kaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud.

13. Eelnevast tulenevalt jääb A. Nikolajevi määruskaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb

muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque