3-2-1-80-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-80-07

Määruse kuupäev

Tartu, 4. september 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti pankrotiavaldus Silvar

Rägastiku pankroti väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 2-

06-29279

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Silvar Rägastiku määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg

Võlgnik Silvar Rägastik (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus läbi vaatamata.

2. Tagastada Silvar Rägastikule määruskaebuselt 23. märtsil 2007. a tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16. oktoobril 2006. a esitas aktsiaselts Hansa Liising Eesti (avaldaja) Tartu Maakohtule

pankrotiavalduse Silvar Rägastiku (võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti

väljakuulutamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik 2. aprillil 2001. a kapitalirendilepingu

(edaspidi liisinguleping), mille objektiks oli metsalangetustraktor Harvester Ponsse HS 15 Barbo.

Kuna võlgnik jättis tasumata liisingulepingu alusel tasutavad maksed, saatis avaldaja võlgnikule

3. septembril 2003. a teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnikku

võlgnevuse suurusest ja liisingulepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud

võlgnevust hiljemalt teatises märgitud tähtpäevaks. Võlgnik võlgnevust ei tasunud, mistõttu avaldaja

lõpetas liisingulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt. Avaldaja võõrandas liisingulepingu objektiks

olnud vara hinnaga 768 000 krooni (käibemaksuta). Kuna vara võõrandamisest saadu ei katnud

avaldaja poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk

vara jääkmaksumust 1 641 006 krooni 53 senti (käibemaksuta), sai avaldaja vara võõrandamisest

otsest müügikahju 873 006 krooni 53 senti (käibemaksuta). Lisaks ei ole võlgnik liisingulepingu

alusel enne lepingu ülesütlemist tähtajaks tasunud liisingumakseid 297 790 krooni 60 senti. Seega on

avaldaja nõue liisingulepingu alusel 1 170 797 krooni 13 senti (vara realiseerimisest saadud kahjum

873 006 krooni 53 senti ning veebruarist augustini 2003. a tasumata liisingumaksed 297 790 krooni

60 senti). Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi andmetel

võlgniku nimele kinnisvara kinnistusraamatusse kantud ei ole. Avaldajal puuduvad andmed ka muude

võlgniku varade kohta, mille arvel oleks võlgnikul võimalik oma kohustusi võlausaldajate vastu täita.

Kuivõrd võlgnik ei ole suutnud pikema aja jooksul avaldaja nõudeid rahuldada ning võlgniku vastu

on teistel võlausaldajatel nõudeid kokku summas, mille rahuldamiseks tõenäoliselt võlgniku varast ei

piisa, on alust arvata, et võlgnik on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine.

2. Võlgnik leidis, et pankrotimenetlus tuleb jätta PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel algatamata.

Liisinguleping oli sisuliselt lõppenud juba 8. veebruaril 2003. a. Ajutiste makseraskuste tõttu lõpetas

avaldaja suuliselt lepingu ja nõudis metsalangetustraktori tagastamist. Võlgnik tagastas traktori

8. veebruaril 2003. a avaldaja volitatud esindajale. Pärast seda, kui võlgnik oli oma kuludega

remontinud traktori arvuti ja 8. veebruaril 2003 tasunud tekkinud võlgnevuse, alustasid pooled

läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle. 3. aprillil 2003. a faksis avaldaja võlgnikule uue

lepinguprojekti, mille number oli identne poolte varem sõlmitud lepingu numbriga ning

lepinguobjektiks oli sama traktor. Võlgniku ootamatute tervise- ja pereprobleemide tõttu jäi traktor

uuesti liisimata. Kaasamata võlgnikku traktori müügiprotsessi ja teda oma kavatsustest eelnevalt

informeerimata, on avaldaja käitumine kvalifitseeritav hea usu põhimõtete rikkumisena. Traktor,

mille vanuseks oli kolm aastat, võõrandati hinnaga 768 000 krooni ehk müügihind moodustas 38,89%

uue traktori maksumusest. 2006. a müüdi analoogne sama vana traktor hinnaga 1 200 000 krooni.

Juhul kui avaldaja võõrandas traktori alla selle turuhinna, tuleb sellest tulenevad kahjud kanda tal

endal.

3. Tartu Maakohus jättis 22. jaanuari 2007. a määrusega pankrotimenetluse algatamata PankrS § 15

lg 2 p 1 alusel.

Maakohus leidis, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust. Avaldaja nõude kohaselt võlgneb võlgnik 2003. a veebruarist kuni

augustini tasumata liisingumakseid 297 790 krooni 60 senti. Võlgnik vaidleb sellele vastu, sest tal

puudus sel perioodil liisingueseme kasutamise võimalus. Ta oli liisitud metsalangetustraktori

avaldajale tagastanud ning avaldaja oli sisuliselt liisingulepingu lõpetanud. Käisid läbirääkimised uue

lepingu sõlmimiseks.

Tulenevalt VÕS §-st 361, § 362 lg-st 1 ja ka pankrotiavaldusest nähtuvalt kohustus avaldaja

vaidlusaluse lepingu järgi andma liisingulepingu objektiks oleva vara liisingulepingu perioodiks

võlgniku valdusse ja kasutusse, võlgnik kohustus tasuma avaldajale vara kasutamise eest

liisingulepingus sätestatud makseid. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti koopiast nähtuvalt on

võlgnik liisingulepingu objektiks olnud vara 8. veebruaril 2003. a tagastanud. Faksiteatest ja

näidismaksegraafikutest nähtuvalt on avaldaja teinud 3. aprillil 2003. a võlgnikule ettepaneku

sõlmida sama liisingueseme suhtes liisinguleping. Liisingulepingu maksegraafikust nähtuvalt oli

2003. a jaanuarist kuni aprillini kokku lepitud osamaksetes 0 krooni.

Liisingulepingu üldtingimuste punkti 5.17 kohaselt, kui võlausaldaja lõpetab liisingulepingu võlgniku

süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on võlgnik kohustatud hüvitama võlausaldajale

vara võõrandamisest tekkinud kahju (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse

vahe) ja kulud. Kuna liisinguobjekt on võõrandatud 768 000 krooni (käibemaksuta) eest ja avaldaja

arvutuste kohaselt on vara jääkmaksumuseks 1 641 006 krooni 53 senti, võlgneb võlgnik avaldaja

väitel nn müügikahju 873 006 krooni 53 senti. Võlgnik vaidleb sellele vastu, väites, et avaldaja on

vara müünud tunduvalt alla turuhinna. Pankrotiasja eelmenetluse käigus on selgunud, et traktori ostu-

müügilepingus märgitud ehitusaasta ei olnud õige ja traktor oli kolm aastat vanem, kuid avaldaja on

nende asjaolude selgumist võlgniku eest varjanud. Hindamisaktist nähtuvalt, kuigi ARK-i väljastatud

sõiduki registreerimistunnistusel on traktori ehitusaastaks märgitud 1998 (liisingusse müües on

arvestatud just seda aastaarvu), selgus tehasest järelepärimise käigus, et tegemist on 1995. a toodetud

seadmega. Arvestades seda asjaolu, on traktori väärtuseks 13. märtsi 2003. a hindamisakti järgi

800 000 krooni + 18%. Ostu-müügilepingust nähtuvalt on avaldaja ostnud 2. aprillil 2001. a Balti

Metsamasina AS-ilt metsalangetustraktori, mille tehasetähis on 15654 ja ehitusaasta 1998. a.

TsK § 250 lg 1 kohaselt peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele. VÕS § 365 lg 1

kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et

müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. VÕS § 362 lg 3 kohaselt liisinguandja ei

vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul,

kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Võlgnik väidab, et liisingueseme valis välja

liisinguandja, avaldaja väitel tegi seda võlgnik. Asja materjalidest nähtuvalt oli avaldaja (veel

väidetavalt liisingulepingu kehtimise perioodil) teadlik lepinguobjekti ehitusaasta mittevastavusest

lepingule, kuid võlgniku väitel ei teavitanud ta sellest võlgnikku. Avaldaja nõustub, et asjaolu, et vara

ostmisel müüja teatatud väljalaskeaasta ei vastanud hilisemas hindamisaktis selgunud

väljalaskeaastale, tingis tõenäoliselt ka vara võõrandamise alla lepingulise jääkväärtuse, sest vara

tegelik turuväärtus, mis selgus vara võõrandamisel, oli madalam kui lepingujärgne vara jääkväärtus.

VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt.

Maakohus leidis, et nõude selgitamine pankrotimenetluses ei ole enam võimalik mõistliku aja

jooksul, sest pankrotiavalduse läbivaatamine on kohtus niigi veninud üle kolme kuu.

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistamist ning uue määruse tegemist, millega algatada võlgniku pankrotimenetlus. Võlgnik vaidles

määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. märtsi 2007. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja

maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks.

Määruse põhjenduste kohaselt peab kohus PankrS § 15 lg 1 järgi pankrotimenetluse algatamise

otsustama 10 päeva jooksul arvates pankrotiavalduse esitamisest. Praegusel juhul on maakohus selle

tähtaja jooksul pidanud vajalikuks teha asjas ettevalmistava määruse ning arutada asja eelistungil, mis

õigus maakohtul oli tulenevalt PankrS § 16 lg-st 1.

PankrS § 15 lg 2 loetleb alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. Maakohus on

PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel jätnud pankrotimenetluse algatamata. Maakohus on nimetatud normi

ebaõigesti kohaldanud, kuna võlgnik vaidles vaid osale nõudele vastu. Pankrotiavalduse kohaselt oli

avalduse alusena märgitud võlgniku tasumata liisingumaksed 297 790 krooni 60 senti ning avaldaja

kahju 873 006 krooni 53 senti. Võlgnik ei ole ühtegi arvestatavat sisulist vastuväidet esitanud

liisingumaksete võlgnevuse ega ka suuruse osas. Nõue 297 790 krooni 60 senti on seega piisavalt

selge.

Võlgnik on esitanud vastuväite 873 006 krooni 53 sendi nõudele, märkides, et avaldaja on temaga

konsulteerimata võõrandanud vara oluliselt alla turuhinna ning sellega oma kahju suurendanud.

Avaldaja vaidles sellele vastu, selgitades, et turuhinna kujunemisel oli oluline, et liisingueseme

võõrandamisel selgus, et liisinguesemel oli tegelikult varasem väljalaskeaasta kui esialgses

liisingulepingus märgitud, ning et liisinguandja selle eest ei vastuta, kuna liisinguvõtja valis eseme

välja ning leppis kokku ostutingimused. Võlgnik nimetatud väitele maakohtus toimunud menetluse

kestel vastuväiteid ei esitanud. Nendel asjaoludel on avaldaja nõue ka kahju osas esitatud tõendite

alusel eelduslikult tõendatud. Võlgnikule tuleks õiguslikku olukorda ja tõendamiskoormust

täiendavalt selgitada, arvestades seda, kes liisingueseme välja valis. Ka liisinguandja poolt

liisingueseme võõrandamisel kujunenud hinna osas tuleb arvestada, et kui hinna kujunemisel oli

oluliseks liisingueseme lepingutingimustele mittevastavus, siis tuleb lähtuda VÕS § 362 lg-s 3

sätestatud eeldustest. Seega kui tõendatakse, et võlgnik valis liisingueseme ning liisingueseme

puudused tingisid võlgnikuga sõlmitud liisinglepingus märgitud liisingueseme väärtusest oluliselt

väiksema müügihinna, siis ei ole alust liisinguandjale kahju soodustamist või võlgniku huvide vastast

käitumist ette heita.

Ringkonnakohus leidis, et sõltumata ka kahjunõude suuruse selgusest ning lõplikust suurusest, on

nõue osas, mille üle sisuliselt vaidlust ei ole (297 790 krooni 60 senti), piisavalt suur, et

pankrotimenetlus algatada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus.

Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus määruses märkinud määruse peale edasikaebamise

korda ja tähtaega. Edasikaebeõigus tuleneb PankrS § 15 lõikest 3.

Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et võlgnik vaidles vastu vaid osale nõudele. Maakohtu

määruses on põhjalikult käsitletud võlgniku vastuväiteid terve nõude kohta.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millega ta lükkab ümber vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga

tõendatud vastuväite, et vara on 8. veebruaril 2003. a avaldajale tagastatud, mistõttu ei saanud

võlgnik liisinguobjekti kasutada.

Põhjendamata ja paljasõnaline on ringkonnakohtu määruses toodu, mille kohaselt ei ole võlgnik

esitanud vastuväiteid selle kohta, et liisinguobjekti valis välja avaldaja. Vastupidine nähtub toimiku

lehelt 58.

Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks avaldaja käitumine ei ole hea usu põhimõtte

vastane, kui avaldaja varjas võlgniku eest liisinguobjekti puudusi.

7. Avaldaja leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 alusel läbi vaatamata.

9. Pankrotiseaduse § 15 lg 3 esimese lause kohaselt võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

pankrotimenetluse algatamata jätmise määruse peale määruskaebuse. Sama lõike teise lause kohaselt

võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada määruskaebuse. Kolleegium leiab,

et nimetatud normidest ei tulene võlgnikule praegusel juhul määruskaebuse esitamise õigust

ringkonnakohtu määruse peale.

PankrS § 15 lg 3 ega muud pankrotiseaduse sätted ei anna õigust esitada määruskaebust maakohtu

määruse peale, millega pankrotimenetlus algatatakse. Seega oleks PankrS § 15 lg 3 esimese lausega

vastuolus ja ebaloogiline tõlgendus, mille kohaselt võlgnikul tekiks PankrS § 15 lg 3 teise lause

alusel kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi

pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. PankrS § 15 lg 3 teises lauses peetakse silmas olukorda,

mil ringkonnakohus ei tühista maakohtu lahendit pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. Sel

juhul on ringkonnakohtu määruse peale edasikaebamise õigus pankrotiavalduse esitanud isikul.

Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka see, et pankrotiavalduse esitanud isik võib olla ka võlgnik

(PankrS § 13). Nagu eelnevalt märgitud, ei võimalda pankrotiseadus edasi kaevata lahendit, millega

pankrotimenetlus algatatakse või millega ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi

pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ja saadab asja tagasi maakohtule pankrotimenetluse

algatamise otsustamiseks.

Kolleegium märgib täiendavalt, et ka siis, kui seadusest ei tulene võimalust ringkonnakohtu määrust

vaidlustada, tuleb seda ringkonnakohtu määruse resolutsioonis märkida.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse

põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et

kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast

kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab kassatsioonimenetluses hagi tagasi.

Nimetatud säte kehtib TsMS §-st 695 tulenevalt ka määruskaebuse menetlemisele Riigikohtus.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 682 lg 1 järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist

kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada. Praegusel juhul on

määruskaebus esitatud ringkonnakohtu määruse peale, mis ei ole kassatsiooni korras edasi kaevatav.

Seetõttu tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata.

11. TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta

menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul jääb määruskaebus läbi vaatamata ning

seetõttu tuleb kautsjon tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa