3-1-1-29-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-07

Otsuse kuupäev

31. august 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

A. H. süüdistusasi KarS § 424 ja § 329 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2007. a kohtuotsus

nr 1-06-10943

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H. kaitsja Ain Laansalu kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2007. a kohtuotsus A. H. süüdistusasjas KarS § 424 ja § 329 järgi

muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. novembri 2006. a kohtuotsusega mõisteti A. H. süüdi KarS § 424 ja § 329 järgi ning talle mõisteti KarS

§ 63 lg 1 järgi karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus

kolmeks aastaks. A. H. mõisteti KarS § 424 järgi süüdi selles, et ta isikuna, keda on Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2005. a

kohtuotsusega karistatud KarS § 424 järgi, juhtis 14. mail 2006. a Tartumaal Nõos mootorsõidukit alkoholijoobes. A. H.

mõisteti KarS § 329 järgi süüdi selles, et ta isikuna, keda on ülalnimetatud maakohtu otsusega karistatud KarS § 424 järgi ja

kellelt oli mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks ära võetud, juhtis 14. mail 2006. a Tartumaal Nõos mootorsõidukit,

hoidudes sellega kõrvale täitmisele pööratud maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmisest. Kohus leidis, et A. H. süü on

täielikult tõendatud tunnistajate T. V.-i, E. G. ja O. V.-i kohtus antud ütlustega. Kohtu hinnangul kinnitavad A. H. süüd osaliselt

ka tema enda ja tunnistaja J. L. ütlused asja tehiolude kohta. Mingeid kriminaalmenetluse normide rikkumisi A. H.

süüdistusakti kohtusse saatmisel maakohus ei tuvastanud.

2. A. H. kaitsja A. Laansalu esitas apellatsiooni, milles palus Tartu Maakohtu otsuse tühistada ja A. H. õigeks mõista. Kaitsja

leidis, et A. H. süüküsimus lahendati tunnistajate T. V.-i ja E. G.-i ebausaldusväärsete ütluste põhjal. Samuti rikkus prokuratuur

kriminaalmenetlusõigust, lisades kohtusse saadetud süüdistusaktile KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel tunnistaja E. G.-i ülekuulamise

protokolli, kõigutades sellega kohtu erapooletust ja rikkudes kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet.

3. Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2007. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu hinnanguga kogutud tõenditele ning leidis, et apellatsioonis ei sisaldu ühtki

asjaolu, mis annaks põhjust maakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus märkis, et apellandi väide kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise kohta on ebaõige. Kohus selgitas, et KrMS § 226 lg 2 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale

süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-s 195 ja §-s 197 loetletud dokumendist, mille alusel

kriminaalmenetlust alustati. Kõnesolevas asjas on selliseks dokumendiks tunnistaja E. G. ülekuulamise protokoll.

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. A. H. kaitsja A. Laansalu esitas kassatsiooni, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja A. H. KarS § 424 ja § 329

järgi õigeks mõista. Kaitsja leiab jätkuvalt, et kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ning otsustanud A. H. süüküsimuse ebausaldusväärsete tunnistajate ütluste põhjal. Kassaator rõhutab,

et KrMS § 285 lg 2 kohaselt esitab prokurör kohtule kriminaaltoimiku asjakohaste tõenditega alles kohtuliku uurimise alguses.

Tunnistaja E. G. tunnistajana ülekuulamise protokolli lisamine süüdistusaktile KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel andis aga kohtule

põhjendamatu võimaluse kujundada seisukoht A. H. süüküsimuses juba enne kohtuliku uurimise algust. Kaitsja näeb selles

kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte rikkumist ja KrMS § 226 lg 4 p-s 1 sätestatud nõude eesmärgist hälbimist.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Marge Püss esitas kassatsioonivastuse, milles leitakse, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ning selle tühistamiseks alust ei ole. Prokurör leiab, et kohtud on uurinud tõendeid igakülgselt ning nende

ümberhindamine Riigikohtus oleks vastuolus KrMS § 363 lg-ga 5. Prokurör selgitab, et tunnistaja E. G. ülekuulamise protokoll

on dokument, millest nähtub kriminaalmenetluse alustamise alus ja seetõttu lisatigi see KrMS § 226 lg 4 p 1 kohaselt

süüdistusaktile. Prokurör leiab, et prokuratuuri poolt menetluslike formaalsuste nõuetekohast täitmist ei saa käsitada

menetlusnormide olulise rikkumisena, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik kohtuotsus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium märgib, et maakohus ei ole tõendite uurimisel ja hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohus

on vahetult uurinud ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning tulnud järeldusele, et A. H. süü on tõendatud.

Kassatsioonis ringkonnakohtule esitatud etteheide tõendite valikulise hindamise kohta ei leidnud kassatsioonimenetluses

kinnitust. Ringkonnakohus rõhutas otsuses, et tunnistajad E. G. ja T. V. otseselt nägid, kes istus sõiduauto BMW rooli ja kes

istus juhi kõrvalistmele. Otsuses leiti, et puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes, sest need on omavahel kokkulangevad ning

vastavad kohtus kindlaks tehtud asjaoludele A. H. ja tunnistaja J. L.-i riietuse ja välimuse kohta.

Sellest tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tõendite uurimisel ja hindamisel A. H. kriminaalasja menetlemise

käigus ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja seetõttu puudub alus Tartu Maa- ja

Ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks.

7. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et tunnistaja E. G. ülekuulamise protokoll on käsitatav

dokumendina, mis tuli prokuratuuri poolt süüdistusaktile lisada KrMS § 226 lg 4 p 1 alusel ja koos süüdistusaktiga kohtusse

saata.

7.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest

või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Kuriteoteateks on

KrMS § 195 lg-te 1 ja 2 kohaselt uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult esitatud teade kuriteo

toimepanemise kohta, ja kuriteokaebus, milles süüstatakse isikut kuriteos. Vahetult esitatud suuline kuriteoteade

protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse (KrMS § 195 lg 3). Kuriteole

viitav muu teave on KrMS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kuriteole viitav teave, mis võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ja mille

prokuratuur või uurimisasutus on sedastanud oma ülesandeid täites või teabelevis avaldatust.

7.2 Süüdistatava kohtu alla andmise otsustamisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg-le 2 ja § 258 lg 1 p-le 2 kontrollima

süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. Kriminaalkolleegium leiab, et süüdistusakti seaduse nõuetele vastavuse kontroll ei

saa piirduda kitsalt KrMS §-s 154 sätestatud nõuete täitmise kontrolliga, vaid see peab hõlmama ka KrMS §-s 226 sätestatud

nõuete täitmise kontrolli. Sellise kontrolli teostamata jätmine on kohtu poolt vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisena.

Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse

olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine.

Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida

KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt

tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb

selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.

Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka

olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei

ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust

põhjendusega, et rikkumine pole oluline. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas 3-1-

1-97-06 - RT III 2007, 2, 14)

7.3 A. H. süüdistusasjas ei ole kuriteoteadet esitatud. Kriminaalmenetluse alustamine oli ajendatud asjaolust, et A. H. peeti

liiklusjärelevalve käigus kinni liiklusohtliku olukorra loomise tõttu. Kinnipidamisel tuvastati tal alkoholijoove 0,57 mg/l, mille

kohta koostati joobeseisundi tuvastamise protokoll. Mootorsõiduki juhil alkoholijoobe tuvastamine annab omakorda põhjust

nõuda välja andmed isiku varasemate väärteokaristuste kohta, kontrollimaks vajadust kriminaalmenetluse alustamiseks KarS

§ 424 ja § 329 järgi.

7.4 Seega oli teabeks, mis ajendas A. H. suhtes kriminaalmenetluse alustamise, joobeseisundi tuvastamise protokoll ja õiend

varasemate väärteokaristuste kohta, sest neis sisaldus KrMS § 197 lg-s 2 sätestatud kuriteole viitav teave, mille on sedastanud

uurimisasutus oma ülesandeid täites. Seda arvestades, tuleb käesolevas asjas nimelt neid dokumente käsitada süüdistusakti

lisadena KrMS § 226 lg 4 p 1 tähenduses.

7.5 Eeltoodud põhjusel leiab kriminaalkolleegium, et tunnistaja E. G. ülekuulamise protokolli lisamine kohtusse saadetud

süüdistusaktile oli vastuolus KrMS § 226 lg 4 p-ga 1. Samas ei ole see asjaolu konkreetses asjas käsitatav kriminaalmenetluse

õiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest selle rikkumisega ei kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut

kohtuotsust. Kohtud on lähtunud A. H. süüküsimuse otsustamisel tõendite igakülgse ja vahetu uurimise põhimõttest,

omistamata ühelegi neist ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures on ka tunnistaja E. G. kohtus vahetult üle kuulatud ja tema

ütlusi on hinnatud kogumis teiste tõenditega. Lähtudes aga ülalviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a

otsuses kriminaalasjas 3-1-1-97-06 väljendatud seisukohast võib selline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine teistes tingimustes

osutuda oluliseks ja tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise.

8. Tulenevalt eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

6. veebruari 2007. a kohtuotsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe