3-1-1-27-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-27-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 21. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

V. Õ. süüdistusasi KarS § 344 lg 1 ja § 347 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas

nr 1-05-50

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Jaan Naaber, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtumäärus muutmata ja riigiprokuröri määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 29. jaanuari 2007. a lühimenetluses tehtud kohtuotsusega tunnistati V. Õ. süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja

§ 347 lg 1 järgi õigeks süü tõendamatuse tõttu.

Sama kohtuotsusega tunnistati H. M. süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1, § 347 lg 1 ja § 348 järgi, kuid tema osas ei ole

Riigikohtule kaebust esitatud.

Kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud, et asitõendite küsimus lahendatakse eraldi kohtumäärusega.

2. Asitõendite küsimust lahendavas Harju Maakohtu 29. jaanuari 2007. a kohtumääruses on üldviitega KarS §-dele 83 ja 351

konfiskeeritud muuhulgas ka personaalarvuti LG 52x MAX koos selles oleva kolme kõvakettaga Maxtor Diamond MAX Pluss

9 (200GB) seerianumbriga Y60B8HKE, Diamond MAX Pluss 9 (200 GB) seerianumbriga Y6A97BE ja Western Digital

WD2000 (200 GB) seerianumbriga WMACK1518116 (edaspidi personaalarvuti).

Määruses ei selgitata, kelle suhtes konfiskeerimist kohaldatakse ega põhjendata, milliste õigussätete alusel seda tehakse.

3. Õigeksmõistetu V. Õ. vaidlustas ringkonnakohtus määruskaebe korras maakohtu määruse personaalarvuti konfiskeerimise

osas. Ta leidis, et määrus on põhistamata ega vasta seetõttu KrMS § 145 nõuetele. V. Õ. arvates on personaalarvuti

konfiskeerimine ebaproportsionaalne, muutudes oma olemuselt mõjutusvahendist karistuslikuks üldkonfiskeerimiseks ja seda

olukorras, kus konfiskeeritu kuulub mitmele isikule.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu 29. jaanuari 2007. a kohtumäärus

osaliselt ning personaalarvuti tagastati H. M.-le ja V. Õ.-le. Ringkonnakohus märkis, et määrus on vaidlustatav 10 päeva

jooksul Riigikohtus.

Ringkonnakohus soostus, et maakohtu määruses puuduvad personaalarvuti konfiskeerimise põhjendused. Kuid

ringkonnakohus luges personaalarvuti konfiskeerimise ebaseaduslikuks ka sõltumata põhistustest, märkides, et kõnealune

arvuti võeti ära läbiotsimise käigus ja tunnistati asitõendiks. Seega ei olnud personaalarvuti konfiskeerimise tagamiseks

arestitud vara. Asitõendite suhtes võetavad meetmed sätestab KrMS § 126, mille 3. lõike punkt 2 kohustab asitõendit, mille

kuuluvus on tuvastatud, omanikule tagastama. Seda ringkonnakohus ka tegi.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 391 sätestatud määruskaebe õiguse piirangu laiendamist põhjendas ringkonnakohus

asjaoluga, et kui asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete otsustamine KrMS § 313 p 11 kohaselt oleks toimunud

kohtuotsuses, oleks menetlusosalistele olnud tagatud Riigikohtule kaebamise võimalus ka konfiskeerimist puudutavates

küsimustes.

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb riigiprokurör nii maakohtu kui ringkonnakohtu eelnimetatud määruste

tühistamist ja kriminaalasja saatmist personaalarvuti konfiskeerimise küsimuse uueks otsustamiseks Harju Maakohtule.

Prokurör nõustub, et maakohtu määruses ei ole konfiskeerimist nõuetekohaselt põhjendatud, kuid vaidlustab ringkonnakohtu

seisukohta, nagu oleks maakohus personaalarvuti konfiskeerimisega rikkunud KrMS § 126 lg 3 p-s 2 sätestatut. Prokurör

märgib, et maakohus juhindus personaalarvuti konfiskeerimisel KarS §-st 83, mille esimene lõige võimaldab konfiskeerida

tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. Prokuröri sõnul pole kahtlust selles,

et see arvuti kuulus konfiskeerimise ajal H. M.-le ja V. Õ.-le ning et H. M. tunnistati süüdi kuritegudes, mille toimepanemise

vahendiks see arvuti oli. Prokurör on seisukohal, et kuna KarS § 83 kohaselt võib osade asitõendite, s.h tahtliku süüteo

toimepanemise vahendi suhtes kohaldada konfiskeerimist, peakski kohus kõigepealt otsustama, kas vastav asitõend tuleks

konfiskeerida või mitte ning alles konfiskeerimisvõimaluse kasutamata jätmisel kaaluma KrMS § 126 lg-s 3 sätestatu

kohaldamist.

6. V. Õ. kaitsja Helen Tombergi poolt esitatud määruskaebuse vastuses taotletakse kaebuse läbivaatamata jätmist tuginevalt

KrMS §-le 391 ja § 389 lg-le 2 põhjendusega, et ringkonnakohtu selline määrus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata.

Vastustaja märgib, et kuna käesolevat kriminaalasja menetleti lühimenetluse korras, oli ka kaebeõigus piiratud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Vastavalt KrMS §-le 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa

edasi kaevata. Arvestades seda, et Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007. a määrusega lahendatigi määruskaebust Harju

Maakohtu 29. jaanuari 2007. a määruse peale lõplikult, tuleks ka ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud

määruskaebus jätta läbi vaatamata.

8. Riigikohtu praktikas on siiski üksikutel juhtudel erandkorras vaadatud sisuliselt läbi ka selliseid kaebusi, mille vaidlustamist

Riigikohtus ei olnud seadusandja ette näinud. Selliselt toimides lähtus Riigikohus kaalutlusest, et vastasel juhul oleks jäetud

reageerimata kohtumenetluses asetleidnud põhiõiguse riivele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused nr 3-1-1-121-01 -

RT III 2002, 8, 708 ja 3-1-1-127-02 - RT III 2003, 1, 3). Riigiprokuröri poolt käesolevas kohtuasjas esitatud määruskaebuses ei

osutata otseselt ühelegi vaidlustatud kohtulahendist lähtuvale põhiõiguse riivele, mida Riigikohus peaks kõrvaldama ja mis

seetõttu võiks õigustada KrMS § 391 tähenduses ringkonnakohtu lõpliku määruse läbivaatamist Riigikohtus. Küll aga märgib

määruskaebuse esitaja, et ta nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega selle kohta, miks

ringkonnakohtu määrust peab saama vaidlustada Riigikohtus.

9. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on KrMS §-s 391 sätestatud määruskaebe õiguse piirangu arvestamata jätmist ja

määruse vaidlustamise lubamist põhjendatud asjaoluga, et kui maakohus oleks asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed

lahendanud kohtuotsuses - nii nagu seda nõuab KrMS § 313 p 11, oleks lõppkokkuvõttes olnud tagatud Riigikohtule

kaebamise võimalus ka konfiskeerimist puudutavates küsimustes. Asitõendeid ja sealhulgas ka konfiskeerimist puudutavate

küsimuste lahendamine eraldi kohtumäärusega ei saa aga ringkonnakohtu määruses märgitu kohaselt tuua kaasa kaebeõiguse

piirangut. Ringkonnakohtu sellist seisukohta vaidlustades on kaitsja juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuna maakohtus

lahendati kriminaalasja lühimenetluses, siis ei ole ringkonnakohtu järeldused õiged, sest lühimenetluses on kohtukaebe

võimalused piiratud.

10. Tulenevalt KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 võib kohus kohtukuludega seonduvat lahendada alternatiivselt kas

kohtuotsuses või eraldi kohtumääruses. Ühegi teise KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuse lahendamist eraldi kohtumäärusega

kriminaalmenetluse seadustik aga ei võimalda. See tähendab, et ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või

arestitud asjade suhtes võetavad meetmed peavad olema kohustuslikus korras lahendatud kohtuotsuses - nii nagu see on

sätestatud KrMS § 313 p-s 11 ja § 314 p-s 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhimõttelise

seisukohaga, et maakohtu poolne menetlusõiguse rikkumine - asitõendite küsimuse lahendamine eraldi kohtumäärusega - ei

saa kaasa tuua kaebeõiguse piirangut ja seetõttu tuleb käesoleva kohtuasja puhul kaebeõiguse ulatuse kindlaksmääramisel

lähtuda olukorrast, kui maakohus oleks toiminud seaduslikult ja lahendanud kohtuotsuses ka asitõendite küsimuse.

11. Kolleegium peab siinjuures vajalikuks obiter dictum korras osutada sellele, et vastavalt 13. detsembril 2006. a jõustunud

KrMS 16.1 peatükis sätestatule on konfiskeerimine võimalik ka erimenetluse tulemina ja kohtumääruse alusel. Kuid selline

erimenetlus on võimalik pelgalt kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks KarS §-de 831 ja 832 alusel.

12. Kaitsja on õigesti osundanud asjaolule, et KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu kohaselt ei saa süüdistatav esitada

apellatsiooni lühimenetluses tehtud õigeksmõistva ja prokuratuur süüdimõistva kohtuotsuse peale. Harju Maakohtu

29. jaanuari 2007. a kohtuotsus on ühe süüdistatava suhtes süüdi-, teise suhtes aga õigeksmõistev. Seega on juba selles mõttes

tegemist olukorraga, mida seaduses otseselt reguleeritud ei ole. Nimelt on sellistel juhtudel täiesti võimalik, et süüdimõistva

kohtuotsuse mingid järelmid võivad kaasa tuua ka õigeksmõistetu õiguste sellise riive, mille puhul ei saa kaebeõiguse

välistamist lugeda põhjendatuks. Ka käesoleva kohtuasja puhul tähendab õigeksmõistetu arvuti konfiskeerimine kahtlemata

tema omandiõiguse riivet ja puudub igasugune sisuline põhjus keelata sellist põhiõiguse riive vaidlustamist. Eelkirjeldatud

kaalutlustest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud edasikaebeõiguse piirang saab

puudutada kitsalt vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või

siis tema õigeksmõistmist. Kõnealune edasikaebeõiguse piirang ei puuduta aga ülejäänud küsimusi, mis seaduse kohaselt

samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud ja mille lahendamisega ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. Nimetatud

põhjustel tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates prokuröri määruskaebus sisuliselt läbi vaadata.

II

13. Esmalt tuleb nõustuda määruskaebuse esitajaga selles, et teineteisele ei saa vastandada asitõendeid ja konfiskeeritavat või

konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara. Mingil juhul ei saa lugeda välistatuks seda, et kriminaalasja juurde asitõendina

võetud esemed tunnistatakse kohtumenetluse tulemina kuriteo toimepanemise vahendiks ja need konfiskeeritakse

kohtuotsusega KarS §-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On

täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite suhtes

kohaldatavad meetmed.

14. Kuid vaatamata eelmärgitule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruse

lõppjäreldust, et puudub alus kõnealuse personaalarvuti konfiskeerimiseks, tuleb lugeda lõppkokkuvõttes õigeks. KarS § 83 lg-

s 1 ettenähtud tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava, varalise iseloomuga

karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus lähtub asjaolust, et KarS § 83 paikneb karistusseadustikus

muid mõjutusvahendeid sätestavas 7. peatükis. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma

liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine. Seetõttu ei saa

eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks KarS § 83 lg 1 mõttes kitsalt lähtuda ainult eseme kasutamisfaktist

õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Vastasel korral

hõlmatakse karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamisel laialdaselt kasutusel oleva ekvivalentsusteooria tõttu KarS § 83 lg-

s 1 toodud süüteo toimepanemise vahendi mõistesse ka esemeid, mille olemus ei ole üldse suunatud õigusvastaste tegude

toimepanemisele nagu nt korter narkootilise aine hoidmise korral, maalimistarbed intellektuaalse omandi vastase süüteo

toimepanemisel jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka personaalarvutit iseenesest ei saa lugeda ühiskondlikku

julgeolekut ohustavaks esemeks KarS § 83 lg-s 1 mõttes.

Arvestades eelmärgitut ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium riigiprokuröri määruskaebuse

rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe