3-2-1-67-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Exitfilm hagi Valentin Kuigi (Kuik) vastu õiguse

tunnustamiseks kaasata stsenaariumi edasiarendamisse teisi

isikuid, sh Maureen Blackwoodi.

Valentin Kuigi vastuhagi OÜ Exitfilm vastu 232 372 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-845

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valentin Kuiki kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Exitfilm (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Viive Kaur

Kostja Valentin Kuik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Priit Lätt

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Valentin Kuiki kassatsiooniastmes kantud advokaadikulud tema enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Exitfilm esitas 12. juulil 2004. a hagi Valentin Kuigi vastu ja palus tunnustada hageja õigust

kaasata stsenaariumi kui loodava filmiprojekti audiovisuaalse kontseptsiooni ühe osa

edasiarendamisse teisi isikuid, sealhulgas Maureen (Mo) Blackwoodi. Pooled sõlmisid 7. aprillil

2003. a filmistsenaariumi eellepingu, mille kohaselt on kostja kirjutanud täispika mängufilmi

stsenaariumi I variandi tööpealkirjaga "Stiilipidu". Lepingu p-s 2.2 kinnitas kostja, et on nõus

stsenaariumi arendamisega kuni lõpliku variandini. 14. detsembril 2003. a sõlmisid pooled

stsenaariumi autorilepingu, mille kohaselt hõlmas edasine tegevus stsenaariumi järgmisi variante ja

nende edasiarendust lõplikuks stsenaariumiks, võimalikke tekstiparandusi filmivõtete käigus ning

lisandusi ja diktoriteksti postproduktsioonis. Autorilepingu p 3 sätestas, et autor müüb ja loovutab

alatiseks hagejale õigused toota filme selle stsenaariumi baasil, sama lepingu p 6 nägi ette hageja

õiguse kaasata koostööle stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja finantseerimiseks

parim stsenaarium, ning p 8 kohaselt tuli kostjale tasuda 40 261 krooni tehtud töö ja varaliste õiguste

loovutamise eest. Lepingueelsete läbirääkimiste dokumendid ei sisalda autori keeldu stsenaariumit

edasi arendada ja kaasautoreid kaasata, seda keeldu ei sisaldu ka autorilepingus.

Hageja leidis, et autorilepingu tõlgendamisel on oluline eelkõige mõistete "filmi tootmine" ja

"varalised õigused" ning poolte tahte avamine. Film kui audiovisuaalne teos on autoriõiguse objekt

(autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 4 lg 1 ja § 33). Autoriõigust audiovisuaalsele teosele reguleerib

AutÕS § 33, mille lg 2 nimetab audiovisuaalse teose ühiste autoritena reþissööri, stsenaariumi autori,

dialoogi autori, muusikateose autori, operaatori ja kunstniku. Sellest nähtub, et stsenaarium on ainult

üks osa filmist, selle baasil algab alles uue teose (filmi) loomine. Seega tuleb autorilepingus

sätestatud mõiste "filmi toota" all mõelda "filmi luua". Autori varaliste õiguste mõiste on sätestatud

AutÕS §-s 13. Kuigi autorilepingus puudub otseselt õigus teose töötlusele, ei ole seda ka välistatud,

sest autorilepingu p 3 teise lause kohaselt sisaldavad varalised õigused luba toota (luua) filme või

selle variante. AutÕS § 33 lg 2 sätestab, et reþissööri, stsenaariumi autori, dialoogi autori, operaatori

ja kunstniku varalised õigused lähevad üle teose produtsendile, kui lepinguga ei ole kindlaks

määratud teisiti. Praegusel juhul ei ole autorilepingus teisiti ette nähtud. Nimetatud sätte mõtte

kohaselt on tegemist kõigi varaliste õiguste loovutamisega, seega ka õigusega teose töötlemisele ja

kohandamisele. Stsenaarium on vaid üks osa filmist, mis ei ole samane valminud teosega. Eelduseks,

et filmi loomise käigus saaks lisada teksti, muuta võtteplaane ja -kohti, lisada kõrvaltegelasi, jätta

stsenaariumis ettenähtud teksti välja jms, on see, et produtsent on omandanud kõik varalised õigused.

Kostja on isik, kes mõistis autorilepingu olemust ja eesmärki (luua audiovisuaalne teos). Ta on

aastakümneid tegutsenud filmivaldkonnas ning väga hästi kursis filmi loomise protsessi spetsiifika ja

üksikasjadega. Autorilepingust ja Saxonia Media autorilepingute üldiste tingimuste punktist 3 nähtub,

et tava kohaselt võtab stsenarist endale kohustuse teha teoses muudatusi ja annab produtsendile

õigused, mille seas on ka õigus teost töötleda. Viidatud üldistest tingimustest lähtuva lepingu sõlmis

kostja 1. augustil 2002. a. Produtsendi õigus teose töötlemisele saab realiseeruda teise füüsilise isiku

kaasamisena. Varalise õiguse loovutamine tähendab, et õiguste omandaja omandab varalised õigused

täies mahus, s.t tal on õigus kas ise teost töödelda või anda kellelegi õigus teose töötlemiseks.

Konkreetses vaidluses andis produtsent õiguse teost töödelda Maureen Blackwoodile. Eeltoodule

tuginedes leidis hageja, et tal oli kostjalt saadud õigus teose töötlemiseks, s.o stsenaariumis

muudatuste tegemiseks ehk stsenaariumi edasiarendamiseks, samuti õigus kaasata selleks teisi

isikuid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal ei olnud õigus muuta stsenaariumi oma suva järgi ja kaasata

selle ümberkirjutamisse teisi kaasautoreid. Autorileping nägi ette, et kostja töötab välja

stsenaariumite erinevad variandid lepingus märgitud ajaks. Autor ei ole loovutanud õigust

stsenaariumi muuta või seda töödelda. Kõik õigused, mis produtsendile on lepingu järgi üle läinud,

on lepingus selgelt ja ammendavalt kirjas. AutÕS § 14 lg-st 3 tuleneb, et kui lepingus ei ole mõne

õiguse kasutamine või loovutamine märgitud, ei või kasutaja vastavaid toiminguid teha. Kostja teatas

kohe, et ei nõustu tingimusega, mis nägi ette hageja õiguse kaasata teisi autoreid. Lepingu p 6 järgi

oli hagejal õigus kaasata konsultante, kuid neid isikuid loetakse AutÕS § 30 lg 6 kohaselt tehniliseks

abiks. Hageja tehtud muudatused stsenaariumis on kostja jaoks vastuvõetamatud kunstilistest,

eetilistest ja religioossetest põhimõtetest lähtuvalt. Teised autorid on stsenaariumisse juurde

kirjutanud mitmeid Eesti olustikku sobimatuid stseene ja lisanud mitmeid uusi tegelasi.

3. Kostja esitas 12. novembril 2004. a vastuhagi kahju 232 372 krooni hüvitamiseks. Kostja leidis, et

stsenaariumi muutmisel, mis on tehtud autori nõusolekuta ja mis kahjustab autori au ja väärikust,

rikkus hageja kostja isiklikke mittevaralisi (autori) õigusi. Stsenaariumile on autorina märgitud isik,

kes ise stsenaariumi loonud pole ja kelle kaasamisega autor nõus polnud. Autori isiklike õiguste

kaitse põhimõte on sätestatud Berni Kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklis 6bis,

millega Eesti on ühinenud. Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud mittevaralised õigused, mis on

autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad. Mis tahes moonutused teoses, mida ei ole tehtud autori

nõusolekul, juba iseenesest kahjustavad autori au ja väärikust. Autor ei ole seejuures kohustatud

täpsemalt põhjendama, miks talle need muudatused ei meeldi. Teose moonutamine on autori maine

kahjustamine, mistõttu on moraalse kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Autori teose väidetav

vähene väärtus ei saa õigustada tema mittevaraliste õiguste rikkumist.

Autori isiklike õiguste rikkumisega on hageja tekitanud kostjale kahju ja hageja vastutab kahju

tekkimise eest. Juhul kui kostja oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja muuta tema

loodud stsenaariumi, oleks kostja seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud oluliselt

suuremat litsentsitasu, kui ta lepingu järgi sai. Kostja sai hagejalt litsentsitasuna 217 628 krooni.

Rahvusvahelise praktika kohaselt on litsentsitasu suuruseks 5% filmi eelarvest, mis teeb õigeks

litsentsitasu suuruseks 450 000 krooni. Kostjal on õigus nõuda kahju hüvitamist vaatamata sellele, et

talle on lepingu alusel litsentsitasu makstud. Seega on kostjal saamata jäänud tulu 232 372 krooni.

AutÕS § 12 ega ükski teine säte ei näe ette, et autori isiklikke õigusi rikutakse vaid siis, kui autorile

tekitatakse rikkumisega moraalseid kannatusi. Autori õigused jagunevad isiklikeks mittevaralisteks

õigusteks ja varalisteks õigusteks. Autori isiklikke mittevaralisi õigusi ei saa samastada automaatselt

mittevaralise kahjuga.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu autori au ja väärikuse

kahjustumine. Kostja ei ole nimetanud ega tõendanud, milliseid olulisi muudatusi võrreldes

stsenaariumiga mängufilm "Stiilipidu" sisaldab ning kuidas on need muudatused ja uued osad

vastuolus autori religioossete, kunstiliste ja eetiliste tõekspidamistega, samuti seda, milliseid Eesti

olustikku sobimatuid stseene ja uusi tegelasi film sisaldab. Eelmärgitu tõttu ei ole kostja tõendanud

ka temal isikliku kahju tekkimist. Hageja on seisukohal, et isiklike õiguste rikkumine saab

teoreetiliselt kaasa tuua mittevaralise kahju tekkimise, kuid mitte varalise kahju. Ekslik on kostja

seisukoht, et ta oleks saanud sõlmida vaidlusaluse autorilepingu kaks korda suurema tasu eest. Isegi

kui oleks alust rääkida kahju tekitamisest, tingis selle väidetav kannatanu enda tegevus (keeldumine)

ja tegevusetus (muudatuste tegemata jätmine). Kostja keeldus edasisest koostööst ning samuti

konsultandi ja reþissööri tehtud ettepanekutest stsenaariumi muudatuste kohta.

5. Harju Maakohus jättis 10. mai 2006. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse

kohaselt tekib teose autoril teose loomisega autoriõigus sellele teosele (AutÕS § 11 lg 1).

Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud õigused ja varalised õigused. Autori isiklikud õigused on

autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad (AutÕS § 11 lg 2). Autori varalised õigused on

üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta (AutÕS § 11 lg 3).

Autori õigust teose puutumatusele reguleerib AutÕS § 12 lg 3, mille sisuks on autori ainuõigus teha

ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori

nõusolekuta tehtud muudatusi. AutÕS § 4 lg 3 p 5 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus, ka

stsenaarium ja stsenaariumi plaan. Vastavalt AutÕS § 12 lg 1 p-le 3 võib muudatusi teoses teha ainult

autor ise või teine isik autori loal ning p 4 kohaselt on autoril õigus lubada lisada oma teosele teiste

autorite teoseid. Kõik stsenaariumi variandid, mida kostja tegi ja hagejale mängufilmi "Stiilipidu"

tegemiseks üle andis, alluvad AutÕS § 12 lg 1 p-s 3 sätestatud autori õigusele teose puutumatusele

ning hagejal puudus õigus lasta stsenaariumi muuta teisel isikul ilma kostja nõusolekuta.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laskis teha stsenaariumis teistel isikutel muudatusi. 14. detsembril

2003. a sõlmitud autorilepingust ei nähtu, et kostja oleks andnud hagejale nõusoleku lasta teisel isikul

stsenaariumi muuta. Lepingu p 3 järgi kostja müüs ja loovutas hagejale õigused toota filme selle

stsenaariumi baasil, muu hulgas lubas ta toota filme või selle variante kõikvõimalikel viisidel.

Nimetatud punktis ei ole sõnagi sellest, et kostja lubab hagejal lasta kostja esitatud stsenaariumidesse

teha teisel isikul muudatusi. Lepingu p-s 6 andis kostja hagejale õiguse kaasata koostööle

stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja finantseerimiseks parim stsenaarium. Ka

siin puudub kostja luba stsenaariumi muuta. Kostja teatas esindaja vahendusel, et ta ei ole nõus

stsenaariumi ümbertegemisega teiste isikute poolt. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et

autor andis nõusoleku teose (stsenaariumi) ümbertegemiseks (muutmiseks) teiste isikute poolt.

6. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, kuna vastuhagi on tõendamata ja põhjendamata. Kostja

väitel oleks ta juhul, kui ta oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja muuta tema

loodud stsenaariumi, seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud suuremat tasu, kui ta

autorilepingu järgi sai. Hageja tasus kostjale vastavalt lepingule 217 628 krooni. Hageja ei rikkunud

kokkulepet kostjale makstava tasu suuruse osas. Asjaolu, et hageja rikkus hiljem kostja õigust teose

puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima

lepingu teistsugustel tingimustel. Autori isiklike õiguste rikkumise fakt ei anna alust suurendada

autorile varaliste õiguste loovutamise eest makstavat tasu ega anna alust eeldada, et kostja oleks oma

stsenaariumi saanud müüa kellelegi teisele produtsendile suurema tasu eest. VÕS § 128 lg 4 kohaselt

on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud

ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Sisuliselt nõuab kostja tasu suurendamist oma nõusoleku eest stsenaariumi muutmiseks,

kuid see saab toimuda vaid poolte kokkuleppel.

7. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal puudus autori nõusolek lasta teistel isikutel stsenaarium ümber

teha (stsenaariumi muuta). Vastavalt AutÕS § 4 lg 3 p-le 5 on teoseks, millele tekib autoriõigus, ka

stsenaarium. AutÕS § 12 lg 1 p 3 kohaselt võib muudatusi teoses teha ainult autor ise või teine isik

autori loal. Tegemist on autori isikliku õigusega, mitte aga üleantava varalise õigusega, mille loetelu

sätestab AutÕS § 13 lg 1. 14. detsembril 2003. a sõlmitud stsenaariumi autorilepingu p-s 6 andis

kostja hagejale õiguse kaasata koostööle stsenaariumi konsultante, et saavutada filmi loomiseks ja

finantseerimiseks parim stsenaarium. Ekslikud on hageja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt

AutÕS § 33 lg 2 andis käesoleva vaidluse puhul õiguse ühiste autoritena teha töötlusi, kohandusi

AutÕS § 13 kohaselt. AutÕS § 33 lg 2 sätestab tõepoolest varaliste õiguste ülemineku teose

produtsendile, kuid teose muutmise õigus ei kuulu autori varaliste õiguste hulka. AutÕS § 13 lg 1 p 5

kohaselt on autori varaliseks õiguseks teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi

(arranþeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele), kuid asja materjalidest nähtuvalt ei saa

V. Kuiki teoses tehtud muudatusi pidada töötlemiseks AutÕS § 13 lg 1 p 5 tähenduses. Autori isiklike

õiguste üleminekut AutÕS § 33 lg-st 2 ei tulene. Vastupidi, AutÕS § 33 lg 5 kohaselt kuulub muu

hulgas stsenaariumi autorile kui audiovisuaalse teose (filmi) loomises osalenud isikule autoriõigus

oma teosele, mis moodustab iseseisva tähendusega osa audiovisuaalses teoses ja mida saab kasutada

sõltumatult teosest kui tervikust. Õige on hageja käsitus, et stsenaarium on vaid osa filmist, kuid

tegemist on teosega AutÕS § 4 lg 3 p 5 järgi ja AutÕS § 12 lg 3 sätestab autori õiguse teose

puutumatusele, mida hageja rikkus. Vaidlus puudub selles, et hageja lubas teha stsenaariumis teistel

isikutel muudatusi, omamata selleks kostja luba. Hageja sõlmis 26. veebruaril 2004. a lepingu

Maureen Blackwoodiga stsenaariumi muutmiseks.

9. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis samuti õigesti vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas

õigesti, et hageja rikkus poolte sõlmitud lepingut kaasautorite kaasamisega ning rikkus sellega ka

kostja mittevaralisi õigusi. Kuid vaatamata lepingu rikkumise tuvastamisele ei anna see fakt

iseenesest alust praeguse vaidluse asjaolusid arvestades nõuda kahju hüvitamiseks 232 372 krooni

väljamõistmist. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et saamata jäänud tulu on kasu,

mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud,

kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu, et

kostjal oleks hageja poolt lepingu rikkumise tagajärjel tulu saamata jäänud.

Hageja ei rikkunud kokkulepet kostjale makstava tasu suuruse osas ning asjaolu, et hageja hiljem

rikkus kostja õigust teose puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja oleks sõlminud või oleks olnud

kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Isiklike õiguste rikkumise fakt ei anna alust

eeldada, et autor oleks saanud müüa mõnele teisele produtsendile stsenaariumi suurema tasu eest.

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). Varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui isiklike õiguste rikkumise puhul. Vaidluses

aluses asjas puudub põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste (AutÕS

§ 12) rikkumise ning kostjal tulu saamata jäämise vahel. Kuna autori isiklikud (mittevaralised)

õigused ei ole AutÕS § 11 lg 2 kohaselt litsentsi vm alusel üleantavad, ei saa isiklike õiguste

rikkumisest tekkinud varaline kahju seisneda selles, et autor sai väiksemat litsentsitasu, kui ta oleks

saanud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et hageja lepingu

rikkumise või kostja isiklike autoriõiguste rikkumise tagajärjel oleks kostjal tulu saamata jäänud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus luges

põhjendatuks kostja vastuhagi nõude rahuldamata jätmise. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja rikkus

kostjaga sõlmitud lepingut ning rikkus kostja isiklikke mittevaralisi autoriõigusi, kuid vaatamata

sellele jättis hageja kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kuna AutÕS § 11 lg 2 kohaselt ei ole autori isiklikud õigused litsentsi vm

alusel üleantavad, ei saavat isiklike õiguste rikkumise tagajärjel tekkida autorile kahju saamata jäänud

tulu näol. Ringkonnakohus andis esimest korda alles oma otsuses seadusele tõlgenduse, nagu ei saaks

autori mittevaralisi õigusi anda kasutada litsentsi alusel. Selline tõlgendus on täiesti uus, mida ei ole

esitanud kumbki pool. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et kohus ei või hinnata esiletoodud asjaolu otsuses

erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt

poote tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Samuti on selline arusaam

autoriõiguse seadusest ekslik. AutÕS § 11 lg 2 näeb ette, et autori isiklikud õigused ei ole üleantavad,

s.t autor ei saa loovutada kellelegi teisele oma mittevaralisi õigusi. AutÕS § 48 lg 1 eristab loa ehk

litsentsi andmist ja kõigi õiguste loovutamist. Autori õigus anda isiklike õiguste teostamiseks luba

ehk litsentsi tuleneb ühtlasi AutÕS § 12 sõnastusest.

AutÕS § 814 kohaselt on autoril õigus nõuda kahju hüvitamist ka mittevaraliste õiguste rikkumise

puhul. Kooskõlas VÕS §-dega 1043 ning 127 on autoril õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist

muu hulgas ka saamata jäänud tuluna. VÕS § 127 lg 6 näeb selgelt ette, et kohus võib määrata

hüvitise summa, lähtudes tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud

nõusoleku vastava õiguse kasutamiseks. Autoriõiguse puhul tuleb eeskätt lähtuda nendest tasudest,

mida vastav autor reeglina oma teoste kasutamise eest saab. Õigusteoorias on saamata jäänud tulu

kohta leitud, et selle eesmärgiks ei ole võlausaldaja enda poolt võlgnikule üleantu tagasimaksmine,

vaid selle väljanõudmine, mis õiguse järgi peaks kuuluma võlausaldajale. Samuti saab nii autori

varaliste kui ka isiklike õiguste rikkumise puhul olla tegemist varalise kahjuga, mille olemusliku

põhiosa moodustab tüüpiliselt saamata jäänud tulu.

Kohtud on tuvastanud, et autori isiklikke õigusi on märkimisväärselt rikutud. Stsenaariumis ilma

autori nõusolekuta tehtud muudatused on autori jaoks vastuvõetamatud eetilistest ja kultuurilistest

tõekspidamistest lähtudes, kuid kuna AutÕS § 6 kohaselt ei sõltu teose kaitstus tema eesmärgist või

kunstilisest väärtusest, ei pea autor isiklike õiguste rikkumise puhul tõendama, miks talle ilma loata

tehtud muudatused ei meeldi ning miks need tema arvates teose väärtust ei tõsta. Kui kahju ei olnud

kohtu arvates võimalik hüvitada saamata jäänud tuluna, oli kohtul õigus ja kohustuses analüüsida, kas

kahju hüvitamise aluseks võis olla mõni teine võlaõigusseaduse säte.

11. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuses esitatud väited tähelepanuta. Sellega rikkus

ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus ei vastanud järgmistele väidetele:

1) kui järeldused isiklike õiguste rikkumise korral saamata jäänud tulu näol kahju hüvitamise

võimatusest oleksid õiged, ei oleks AutÕS § 814 lg-s 1 toodud regulatsioonil üldse mõtet;

2) autoriõigusseadus ega võlaõigusseadus ei näe ette, et kui on olemas autorileping, ei saa autor

lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist;

3) saamata jäänud tulu nõude esitamise näeb VÕS § 127 lg 6 autoriõiguste rikkumise puhul selgelt

ette.

12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Pooltel ei ole olnud vaidlust selles, kas isiklikke

õigusi saab litsentseerida või mitte. Kostja seisukohad ei muuda kohtu tõendite kogumis hindamise

põhjal tehtud järeldust kostja väidetavalt saamata jäänud tulu tõendamatusest. Kostja on

põhjendamatult asetanud rõhu sellele, kas isiklike õiguste osas saab litsentsi anda või mitte.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et ehkki varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui

isiklikke õiguste rikkumise puhul, puudub asjas põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori

isiklike õiguste rikkumise ja kostjal tulu saamata jäämise vahel. Ühe isikuga sõlmitav varalisi õigusi

käsitlev kokkulepe ei anna ühelegi teisele isikule (autorile) alust väita, et viimase isiklike õiguste

rikkumisega tekitatud kahju (tulu saamata jäämine) on tõendatav teise autoriga sõlmitud lepinguga.

Vaidlus puudub selles, et kostja sai temaga sõlmitud kokkuleppe alusel nõuetekohaselt tasustatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 järgib Riigikohus ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

Kohtud on tuvastanud, et hagejal ei olnud õigus ilma autori nõusolekuta teha muudatusi

stsenaariumis ja kaasata stsenaariumi edasiarendamisse teisi isikuid, sh Maureen Blackwoodi. Seega

on tuvastatud, et hageja rikkus 14. detsembril 2003. a sõlmitud stsenaariumi autorilepingut

kaasautorite kaasamisega ning AutÕS § 12 lg-t 3, mis sätestab autori õiguse teose puutumatusele.

Selle üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle.

Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus luges põhjendatuks kostja vastuhagi

nõude rahuldamata jätmise, s.t ringkonnakohus ei rahuldanud kostja nõuet 232 372 krooni saamiseks.

Kostja märgib kassatsioonkaebuses, et vaatamata autoriõiguse lepingu rikkumise fakti tuvastamisele,

jättis kohus kostja kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata. Kostja arvates ei ole

ringkonnakohus vastanud vaidlustatud osas apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

14. Kostja väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei võimalda kolleegiumil

arvata, et need väidetavad rikkumised võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse ja olla seetõttu aluseks

apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Kolleegiumi arvates on

ringkonnakohus piisavalt vastanud kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele. Lisaks nõustus

ringkonnakohus otsuse kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldustega, et tuvastatud asjaoludel ei ole

hageja ei lepingu ega autoriõiguse seaduse rikkumisega kostjale sellist kahju tekitanud, mille

hüvitamist kostja saaks nõuda saamata jäänud tuluna. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ehkki

varaline kahju saab tekkida nii autori varaliste kui ka isiklike õiguste rikkumise puhul, puudub asjas

põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste (AutÕS § 12) rikkumise ning

kostjal tulu saamata jäämise vahel. Sisuliselt nõuab kostja tasu suurendamist oma nõusoleku eest

stsenaariumi muutmiseks, see aga saab toimuda vaid poolte kokkuleppel, s.t kostja esitas nõude

litsentsitasu suurendamiseks. Autori teose õigusvastasel kasutamisel on autoril õigus nõuda muu

hulgas kas talle tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist, teose õigusvastase kasutamise

lõpetamist või teose taastamist esialgsel kujul. AutÕS § 814 lg 1 sätestab võimaluse nõuda teose

õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 1043 annab

üldise põhimõtte, mille kohaselt teisele isikule kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama.

Kostja vastuhagi aluseks on väide, et kui ta oleks teadnud, millisel viisil ja ulatuses kavatseb hageja

muuta tema loodud stsenaariumi, oleks ta seesuguseks tegevuseks nõusoleku andmisel küsinud

oluliselt suuremat litsentsitasu, kui ta tegelikult lepingu alusel sai. Kuna rahvusvahelises praktikas on

stsenaristi litsentsitasu suuruseks reeglina 5% filmi eelarvest, oleks litsentsitasu suuruseks 450 000

krooni. Lepingu alusel tasus hageja kostjale litsentsitasuna 217 628 krooni. Kuna õigeks litsentsitasu

suuruseks oleks pidanud olema 450 000 krooni, on kostjal saamata jäänud tulu suuruseks 232 372

krooni. Kohtud on õigesti leidnud, et saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks hageja

poolt lepingu rikkumise tagajärjel tulu saamata jäänud. Ei saa väita, et hageja oleks sõlminud või

oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Isiklike õiguste rikkumise fakt ei

anna alust eeldada, et autor oleks saanud müüa mõnele teisele produtsendile stsenaariumi suurema

tasu eest. See, et hageja rikkus hiljem kostja õigust teose puutumatusele, ei anna alust väita, et hageja

oleks sõlminud või oleks olnud kohustatud sõlmima lepingu teistsugustel tingimustel. Kostja väide on

oletuslik. Menetluse kestel tema sellekohane väide tõendamist ei leidnud ja väide on siiani jäänud

paljasõnaliseks. Kohus on märkinud, et kuna autorileping nagu iga leping põhineb poolte

kokkuleppel, ei oleks saanud filmi stsenarist ühepoolselt ette kirjutada tasu suurust või kohustada

produtsenti stsenaariumi ostma ja sõlmima autorilepingut autori ettekirjutatud tasustamise

tingimustega. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et tema nõudeks on summa, mida kostja oleks

tõenäolisel nõudnud, kui temalt oleks küsitud kirjalikku nõusolekut tema teose muutmiseks teise

kaasautori poolt. Ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et praeguses asjas puudub

põhjuslik seos lepingu rikkumise või kostja kui autori isiklike õiguste rikkumise ja kostjal tulu

saamata jäämise vahel.

16. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 ei pea Riigikohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Kuna muus osas jätab

kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata, siis märgib kolleegium siinkohal, et muutmata osas

järgib ta ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Vastuseks kassatsioonkaebuse teistele väidetele peab

kolleegium aga vajalikuks selgitada järgmist.

17. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, nagu ringkonnakohus oleks alles oma otsuses esimest korda

esitanud seaduse tõlgenduse, nagu ei saaks autori mittevaralisi õigusi anda kasutada litsentsi alusel.

Selline kostja väide on asjakohatu. Vaidlust ei ole olnud selles, kas isiklikke õigusi saab litsentseerida

või mitte. Ringkonnakohus leidis, et litsentsi andmine on teoreetiliselt võimalik, kuid see ei tee

olematuks kostja nõude tõendamata jäämist. Kostja on põhjendamatult kassatsioonkaebuses asetanud

rõhu küsimusele, kas isiklike õiguste kaitse osas saab litsentsi anda või mitte. Kolleegium selgitab, et

ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et vaadeldavas asjas ei ole põhjuslikku seost

lepingu rikkumise, kostja kui autori isiklike õiguste rikkumise ja kostjal väidetavalt tulu saamata

jäämise vahel. Seega ei tulenenud kostja vastuhagi rahuldamata jätmine seaduse ebaõigest

tõlgendamisest, vaid põhjusliku seose ja saamata jäänud tulu tõendamatusest. Kolleegium ei nõustu

kostja seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata.

18. Veel leiab kostja, et kuna asjas on tõendatud autori õiguste rikkumine ja talle kahju tekkimine, ei

pidanud kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel lähtuma pelgalt kostja õiguslikust põhjendusest.

Ta märgib, et kui kahju ei olnud kohtu arvates võimalik hüvitada saamata jäänud tuluna, oli kohtul

õigus ja kohustus analüüsida, kas kahju hüvitamise aluseks võis olla mõni teine võlaõigusseaduse

säte. Kostja arvates ei juhtinud ringkonnakohus istungil kostja tähelepanu sellele, et tema nõuet ei ole

võimalik rahuldada saamata jäänud tuluna, ega selgitanud välja, kas kahju oleks võinud hüvitada

mõnel teisel alusel. Kolleegium nõustub küll sellega, et kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7), kuid samas ei saa kohus vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 tugineda

asjaolule, mida ei ole menetluses esitatud ega arutatud. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis

võimaldanuks tema nõuet rahuldada muul õiguslikul alusel. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et alama

astme kohtud oleksid arutanud kostja vastuväidete alusel seda, kas kostja nõuet saab rahuldada mingil

teisel alusel, millele kostja ise vastuhagis tuginenud ei ole. Samuti juhib kolleegium tähelepanu

sellele, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda

kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud (vt ka Riigikohtu

7. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-122-06, p 15). Lisaks märgib kolleegium, et menetluse

pikaajalise kestuse tõttu oli kostjal piisavalt aega esitada oma nõue ka mõnel muul võlaõigusseaduses

sätestatud alusel (nt et tegemist on mittevaralise kahjuga), kuid kostja seda ei teinud. Vastupidi, kostja

tugineb apellatsioonkaebuseski sellele, et tema nõude aluseks on saamata jäänud tulu.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik