3-3-1-17-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-17-07

Määruse kuupäev

20. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Leho Ruusi kaebus Põhja Politseiprefektuuri ülekuulamise

protokolli väljastamisest keeldumise õigusvastaseks

tunnistamiseks ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli

koostamise õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-587

Menetluse alus Riigikohtus

Leho Ruusi kassatsioonkaebus

Istungil osalenud isikud

Leho Ruus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaal- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leho Ruus ületas jalakäijana 22. aprillil 2005. a väidetavalt vales kohas sõiduteed. Politseiametnik

koostas protokolli ja piirdus suulise hoiatamisega. Leho Ruus selgitas, et tegemist on ristmikuga, kus

sõidutee ületamine on lubatud, kuid nõustus hoiatamismenetluse läbiviimisega kohapeal ega

taotlenud kiir- või üldmenetluse läbiviimist.

L. Ruus esitas 16. mail 2005 Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonnale teabenõude, milles

palus väljastada 22. aprillil 2005 koostatud protokolli koopia, mida ta vajas õiguskantsleri poole

pöördumiseks.

Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna 20. mai 2005. a kirjas nr PHJ9.4-1.13/37 keelduti

teabenõude täitmisest põhjusel, et päringut ei käsitata teabenõudena. Kirjas märgiti, et

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) alusel ei ole hoiatamismenetluse puhul võimalik pärast

menetluse lõpuleviimist materjalidega tutvuda ning nendest koopiaid teha.

2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus Leho Ruus tunnistada Põhja Politseiprefektuuri Lõuna

Politseiosakonna hoiatamismenetluses koostatud protokolli koopia väljastamisest keeldumine ning

menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koostamine õigusvastaseks.

Kaebuse kohaselt tõlgendas politseiametnik liikluseeskirja § 26 ja § 27 meelevaldselt. Kaebuse

esitaja leidis, et pole väärtegu toime pannud ja palus kohtuistungil suuline hoiatus tühistada. VTMS

§ 53 lg-s 2 ei ole sätestatud ülekuulamisprotokolli koostamist ega allkirja võtmist selle kohta, et

menetlusalune isik on nõus hoiatamismenetlusega, kui menetleja piirdub menetlusaluse isiku suulise

hoiatamisega. VTMS § 53 lg 1 sõnastus sedastab selgelt, et hoiatamismenetlus on suuline, mitte

kirjalik. Leho Ruus leidis, et seepärast on ülekuulamisprotokoll õigustühine.

Veel väitis kaebaja, et politsei on kogunud ebaseaduslikult isikuandmeid ja kandnud need juhtumina

politsei infosüsteemi POLIS. Leho Ruus leidis, et kui ta peaks rikkuma liikluseeskirja, siis arvestab

politsei eelnevat juhtumit, tuginedes infosüsteemis tehtud sissekandele.

3. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond palus kaebuse jätta rahuldamata. Teabenõude

täitmisest keeldumine oli põhjendatud, kuna väärteomenetluse käigus kogutud teabe on teabevaldaja

vastavalt AvTS § 35 lg 1 p-le 1 kohustatud tunnistama asutusesiseseks. Väärteomenetluse seadustik

hoiatamismenetluse dokumentidega tutvumist ette ei näe. Vastavalt karistusregistri seaduse § 4 lg 1 p-

le 2 ei kanta karistusregistrisse kohtuvälise menetleja otsust hoiatamismenetluses ehk hoiatustrahvi

otsust, rääkimata suulisest hoiatusest. VTMS § 82 lg 1 kohaselt peab kohtuväline menetleja

väärteoasjade kohta registrit. Selles registreeritakse kõik väärteoasjad, seega ka hoiatamismenetlused.

Ka suulise hoiatuse puhul tehakse vastavad kanded, kuid see ei tähenda veel kirjalikku menetlust.

Kirjalikuks menetluseks tuleb pidada menetlust, kus kogu menetlus algusest lõpuni on kirjalik,

sealhulgas ka lahend - otsus.

VTMS § 53 lg 4 sätestab üheselt, et menetlusaluse isiku ülekuulamine ja selle protokollimine pole

seadusevastane. Infosüsteemi POLIS on Andmekaitseinspektsioon lugenud nõuetele vastavaks.

4. Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2006. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus leidis,

et vastustaja keeldumine kaebuse esitajale protokolli koopia väljastamisest ei olnud õiguspärane.

Protokoll on menetlusdokument, mis koostatakse isiku suhtes mingi rikkumise toimepanemisel.

Isikul, kelle suhtes protokoll koostatakse, on õigus sellega tutvuda ning vajadusel saada sellest

koopia. Kaebuse esitaja palus protokollist koopiat põhjendatult, kuna soovis õiguskantslerilt selgitusi

hoiatamismenetluses protokolli koostamise õiguspärasuse kohta.

Suuline hoiatamine saab toimuda vaid siis, kui menetlusalune isik on nõus tema suhtes

hoiatamismenetluse läbiviimisega kohapeal. Protokollist nähtub, et kaebajale on tutvustatud tema

õigusi ja kohustusi, sh õigust hoiatamismenetlusest keelduda. Suuline hoiatamine ei ole karistus, see

on preventiivne haldussunnivahend, mida võib kohaldada vähetähtsa väärteo puhul isiku nõusolekul,

kui rikkumise toimepanemise üle vaidlus puudub. Suulist hoiatamist ei kanta karistusregistrisse.

Vastavalt VTMS § 54 lg-le 1 hoiatamisotsust ei koostata, kui kohtuväline menetleja piirdub

menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega. Ülekuulamisprotokolli koostamine iseenesest ei riku

menetlusaluse isiku õigusi ega piira tema vabadusi.

Leho Ruus on taotlenud suulise hoiatamise tühistamist. Seadus suulise hoiatamise tühistamiseks

võimalust ei anna, kuna suuline hoiatamine on toiming, mille kohta hoiatamisotsust ei tehta.

Toimingut tühistada või kehtetuks tunnistada ei saa. Kuna kehtiv VTMS võimaldab

väärteomenetluses vaidlustada üksnes kiir- või üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsust,

puudub kohtuvälisel menetlejal õiguslik alus hoiatamismenetluses tehtud suulise hoiatamise

muutmiseks ning sellist õigust ei ole antud ka kohtule.

5. Apellatsioonkaebuse esitanud Leho Ruus palus halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus. Apellandi arvates jättis halduskohus hindamata

asjaolu, kas üldse pandi toime väärtegu. Ametnik seadis Leho Ruusi ette valiku, kas ta nõustub

hoiatamismenetlusega või üldmenetluse käigus kohaldatakse 100 trahviühiku suurune trahv.

Kohtuväline menetleja ei esitanud pädevust tõendavat tunnistust (VTMS § 10 lg 4) ning

menetlusalune isik ei saanud piisavat informatsiooni õigusvastase teo toimepanemise kohta. Suulise

hoiatamise korral ei ole protokollimine vajalik ning koostatud protokoll ei vasta justiitsministri poolt

kehtestatud näidisvormile. Seadusandja ei ole sätestanud, et väärteomenetluses on kohtuvälisel

menetlejal õigus võtta menetlusaluselt isikult nõusolek, mis välistaks isiku kohtusse pöördumise

õiguse. Selline võimalus ei tulene ka põhiseadusest.

6. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vastuses paluti apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata ja nõustuti halduskohtu põhjendustega.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsusega tühistati halduskohtu 4. aprilli 2006. a

otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata ning lõpetati selles osas HKMS § 24 lg 1 p 1 ning § 46

lg 1 p 5 alusel menetlus asja halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et

VTMS § 114 lg 2 kohaselt ei saa VTMS §-s 54 sätestatud otsuse peale kaebust esitada.

Ringkonnakohtu arvates ei ole väärteomenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli

koostamine vaidlustatav eraldi väärteomenetluses tehtud lõplikust otsusest. VTMS § 114 lg-s 2

sätestatud piirang hõlmab ka menetlustoimingute vaidlustamist.

Ringkonnakohus leidis, et käesolevas vaidluses ei rakendu Riigikohtu erikogu 10. aprilli 2002. a

määruses asjas nr 3-3-4-2-02 (punkt 10) toodud põhimõte, sest tegemist on teistsuguse olukorraga.

Välistatud ei ole mitte ainult halduskohtu pädevus, vaid kohtulik kontroll üldse. Kuid

ringkonnakohus ei nõustunud kaebaja väitega, et suulise hoiatuse peale kohtule kaebuse esitamise

keeld on vastuolus põhiseaduse §-ga 15. Menetlusaluse isiku õigusi piiratakse suulise hoiatuse näol

vähesel määral ning seadustes ei ole ette nähtud isiku õigusi kitsendavaid suulise hoiatuse tegemise

tagajärgi. Kuigi protokollist ei nähtu selgelt, et isikul puudub kaebeõigus suulise hoiatuse peale ja

hoiatamismenetluseks tuli isikul anda nõusolek kohe ilma kaitsja osavõtuta või väärteomenetluse

seadustikuga tutvumise võimaluseta, ei too ka see kaasa kaebeõiguse sellise piirangu

põhiseadusevastasust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses leiab Leho Ruus, et halduskohus ning ringkonnakohus on käsitlenud

esitatud materjali valikuliselt ning oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kaebaja palub tunnistada

VTMS § 53 lg 4, millele tuginedes on kohtuväline menetleja ja Tallinna Halduskohus põhjendanud

VTMS § 53 lg 2 sellist rakendamist, vastuolus olevaks põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusselguse

põhimõttega. Kaebaja arvates on piiratud tema õigusi, mis on sätestatud põhiseaduse § 12 lg 1

esimeses lauses, §-s 13 ja § 15 lg 1 esimeses lauses. Ka suulise hoiatamise menetluses protokolli

koostamine on vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega,

mistõttu on piiratud isiku põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses, §-s 13 ja § 15 lg 1 esimeses lauses

sätestatud õigusi.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on käsitanud suulist hoiatamist erinevalt halduskohtu käsitusest

ning on sisuliselt samastanud hoiatamisotsuse ja suulise hoiatamise. VTMS § 114 lg 2 välistab

hoiatamisotsuse vaidlustamise, kuid seaduses puudub vastav regulatsioon suulise hoiatamise kohta.

Menetlusaluse isiku nõustumine hoiatamismenetlusega ja temalt allkirja võtmine ei saa olla aluseks,

mis välistab isiku õiguse pöörduda kohtusse. Selline olukord on vastuolus põhiseaduse § 15 lõike 1

esimesest lausest tuleneva õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

Ringkonnakohus on jätnud kohtuasja lahendamisel tähelepanuta, et vaidlustatud oli ka

menetlustoimingu õiguspärasust.

Kassaator on seisukohal, et menetlustoiming ning selle aluseks olev menetlusdokumendi vorm on

halduskohtus vaidlustatav, tuginedes seejuures Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrusele

haldusasjas nr 3-3-1-69-03 (punkt 23) ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2002. a

määrusele asjas nr 3-3-1-2-02.

Ülekuulamise protokollist ei ole näha, et Leho Ruusile oleks selgitatud hoiatamismenetluse korda.

Protokolli plangi pöördel puudub viide VTMS §-le 53. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu väitega, et

suuline hoiatamine ei too isikule kaasa mingeid kitsendavaid tagajärgi. Igasugune sunnivahend, ka

preventiivne haldussunnivahend, rikub isiku õigusi, kui seda on kohaldatud alusetult. VTMS § 51

alusel justiitsministri koostatud menetlusdokumentide vormid on kohustuslikud kõikidele

kohtuvälistele menetlejatele, sh ka politseile. Politseiamet on ise koostanud menetlusaluse isiku

ülekuulamise protokolli vormi, milleks tal puudus õigus. Ringkonnakohus pole esitatud vastuväitele

tähelepanu pööranud ja on asunud ekslikult seisukohale, et ebaseaduslikult koostatud

menetlusdokument ei ole üldse vaidlustatav.

9. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond nõustub täielikult Tallinna Ringkonnakohtu

7. novembri 2007. a otsusega ning palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse osas, millega kaebus jäeti rahuldamata

ning lõpetas selles osas menetluse asja halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu.

Apellatsioonimenetluses käis vaidlus selle üle, kas halduskohus jättis õigesti rahuldamata taotluse

tunnistada õigusvastaseks väärteomenetluses ülekuulamise kohta protokolli koostamine suulise

hoiatamise korral. Kassatsioonkaebuse lahendamisel tuleb Riigikohtu halduskolleegiumil vastata

üksnes küsimustele, kas suulise hoiatamise korral on menetlusalusel isikul võimalik vaidlustada

ülekuulamise protokolli halduskohtus ja kas VTMS § 114 lg-st 2 tulenev kaebeõiguse piirang on

põhiseadusega kooskõlas ning kas suulise hoiatamise regulatsioon on ebapiisav või õigusselgusetu.

11. VTMS § 54 lg 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja piirduda vähetähtsa väärteo puhul

menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et hoiatamine on piisav. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et suuline hoiatamine on ette nähtud mittekaristusliku vahendina

avaliku korra tagamiseks. Kuigi suulist hoiatamist ei kanta karistusregistri seaduse § 4 lg 1 p 2

kohaselt karistusregistrisse ning kolleegiumi arvates on tegemist preventiivse haldussunnivahendiga,

mida ei arvestata väärteo korduvuse kindlakstegemisel, kaasneb suulise hoiatusega siiski ka

karistusele iseloomulikke elemente. Suulise hoiatuse tegemine väljendab avalikku hukkamõistu isiku

käitumisele. Väärteo toimepanemine registreeritakse ka politsei andmekogus POLIS. Leho Ruusi

puhul kohaldatud suuline hoiatus on samuti registreeritud eeltoodud andmekogus (tl 90)

12. Kuigi suulist hoiatust ei registreerita karistusregistris ning formaalselt ei ole tegemist karistusega,

tuvastatakse hoiatamismenetluses õiguserikkumine, mis võib kehtiva õiguse kohaselt omada isiku

suhtes kitsendavaid õiguslikke tagajärgi.

13. VTMS § 114 lg 2 kohaselt ei saa hoiatamisotsuse peale kaebust esitada maakohtule. Samas ei ole

sõnaselgelt sätestatud, et kaebeõigus puudub ka suulise hoiatamise korral. Kolleegium on seisukohal,

et kuigi seadusandja ei ole sõnaselgelt välistanud suulise hoiatamise vaidlustamist maakohtus,

hõlmab VTMS § 114 lg-s 2 sätestatud piirang ka suulist hoiatamist, kui hoiatamismenetluse ühte

alaliiki. Riigikogu 8. mai 2002. a istungi stenogrammist väärteomenetluse seadustiku arutamisel

nähtub, et kaebeõiguse piiranguga sooviti hõlmata ka suulist hoiatamist.

VTMS § 13 kohaselt on väärteoasjade kohtumenetluses menetlejaks maakohus, ringkonnakohus ning

Riigikohus. Selles kohtuasjas on kaebuse esitaja pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille

lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses.

14. Kolleegium leiab, et kuigi asja lahendamine ei kuulu olemuslikult halduskohtu pädevusse, vaid

üldkohtu pädevusse, oleks üksnes selle järeldusega piirdumine ebaõige seetõttu, et kolleegiumi

arvates ei saaks kaebaja VTMS § 114 lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu pöörduda oma õiguste kaitseks

ka üldkohtusse. Kolleegium kahtleb, kas selline olukord on kooskõlas põhiseaduse § 15 lg 1 esimese

lausega. Samas oleks põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse tõstatamine halduskolleegiumi poolt

asjas, mis olemuslikult ei kuulu halduskohtu pädevusse, ebaotstarbekas. Arvestades neid kaalutlusi ja

asjaolu, et kolleegiumi arvates on kriminaalkolleegium kaebeõiguse eelnimetatud piirangu

põhiseadusele vastavuse osas teisel seisukohal kui halduskolleegium, tuleb asi anda HKMS § 68 lg 1

alusel lahendamiseks haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld