3-3-1-24-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-24-07

Otsuse kuupäev

19. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Meelis Krautmanni kaebus AS Falck Eesti 23. mai 2005. a

viivistasu otsuse nr VTO 087872 ning Tallinna Transpordiameti

11. juuli 2005 teatise nr 5-4/05/3209 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-665

Menetluse alus Riigikohtus

Meelis Krautmanni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas nr 3-05-665

kohtukulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohtukulud jätta

menetlusosaliste kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus jõusse.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Falck Eesti 23. mai 2005. a viivistasu otsuse nr VTO087872 kohaselt parkis M. Krautmann

Maksu- ja Tolliameti poolt kasutusrendi lepingu alusel kasutatava sõiduauto Renault,

registreerimisnumbriga 134 MDT 23. mail 2005.a kell 11.05 G. Otsa tänaval tasulisel parkimisalal

parkimistasu maksmata. Otsusest nähtuvalt parkis sõiduk kesklinna tariifiga südalinna tsoonis.

2. M. Krautmann vaidlustas otsuse Tallinna Transpordiametis. Tallinna Transpordiameti 11. juuli

2005. a teatise nr 5-4/05/3209 kohaselt jäeti vaie rahuldamata.

3. M.Krautmann vaidlustas AS Falck 23. mai 2005.a viivistasu otsuse nr VTO087872 ja Tallinna

Transpordiameti 11. juuli 2005. a teatise nr 5-4/05/3209 Tallinna Halduskohtus ning taotles

eelnimetatud otsuse ja teatise tühistamist.

Kaebuse motiivide kohaselt puudus viivistasu määramiseks õiguslik alus. Kaebaja leidis, et

Liiklusseaduse § 502 lg-s 1 ei ole kehtestatud viivistasu määramist ebaõige parkimistasu määra

kasutamisel. Käesoleval juhul on otsus koostatud motiivil, et parkimistasu on jäetud maksmata.

Kaebuse kohaselt puudub vaidlus selles, et pargitud sõidukil oli parkimistasu tasutud, kuid

parkimistasu määr ei vastanud sellele parkimisalale kehtestatud parkimistasu määra suurusele.

Kaebuse esitaja poolt kasutatud sõiduk oli pargitud kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta

tasulise parkimise tsooni, kus Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a määruse nr 9 "

Parkimistasu kehtestamine" (muudetud ja täiendatud Tallinna Linnavolikogu 10. juuni 2004. a

määrusega nr 22, 9. detsembri 2004. a määrusega nr 46, 27. jaanuari 2005. a määrusega nr 7 ,

16. juuni 2005.a määrusega nr 26, 22. juuni 2006. a määrusega nr 42, 14. detsembri 2006. a

määrusega nr 67) punkti 6.2.1. viivistasu määramise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt oleks tulnud

kohaldada maksumäära 6 krooni iga kuni 15 minuti parkimise eest ( va esimesed 15 minutit).

Kaebaja tasus mobiilsideoperaatori vahendusel aga ekslikult poole vähem, so iga 15 minuti parkimise

eest 3 krooni. Eelnimetatud tariifi alusel parkimine algas 23. mail 2005. a kell 10.24 ning lõppes

samal päeval kell 14.56. Viivistasu otsus koostati kell 11. 05.

Kaebaja väitis, et ebaõige parkimistasu määra rakendamisel parkimistasu vähemmaksmise

võrdsustamine parkimistasu mittemaksmisega oleks võimalik üksnes seaduses sõnaselge sätestamise

kaudu. Käesoleval juhul ei ole Liiklusseaduses (LS) ebaõige maksumäära rakendamisest tulenevaid

tagajärgi eraldi esile toodud. Ebaõige maksumäära rakendamisest tuleneva parkimistasu

vähemmaksmise võrdsustamine parkimistasu mittemaksmisega viiks võrdsusõiguse rikkumiseni.

Vaide läbivaatamisel ei ole hinnatud kaebaja väidet viivistasu otsuse õigusliku aluse puudumise

kohta. Kaebaja leidis, et vaideotsus peab olema põhjendatud, mis hõlmab ka vaide esitaja

asjakohastele väidetele vastamist.

4. Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2005.a määrusega haldusasjas nr 3-1060/2005 rahuldati

M.Krautmanni esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati AS Falck Eesti 23. mai 2005. a vaidlustatud

viivistasu otsuse täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna kohtutäituri 17. oktoobri 2005.a e-

kirjast nähtuvalt ei olnud nimetatud määruse täitmine võimalik, kuivõrd vaidlustatud otsusega

määratud viivistasu 480 krooni, samuti kohtutäituri tasu 295 krooni ning täitekulu 118 krooni tasus

kaebaja 30. augustil 2005.a

5. AS Falck Eesti ja Tallinna Transpordiameti vastuses kaebusele leiti, et kaebus on põhjendamatu

ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustajad väitsid, et parkimistasu ettenähtust väiksemas määras

tasumise käsitlemine samaväärselt täielikult parkimistasu maksmata jätmisega ei ole vastuolus võrdse

kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda erinevate juhtumite

ebavõrdset kohtlemist. Ebaõiget tariifi kasutades oli parkimisel tasumata parkimistasu kokku 6 krooni

ulatuses. Käesolevat juhtu oli võimalik käsitleda tasutud parkimisaja ületamisena.

6. Kohtuistungil Tallinna Halduskohtus täiendas kaebaja kaebuse motiive, selgitades, et parkimis- ja

viivistasule laienevad maksuõiguse üldpõhimõtted, sh topeltmaksustamise vältimise põhimõte.

Mitmekordne maksustamine peab sõnaselgelt tulenema seadusest. Liiklusseadus ei näe ette

topeltmaksustamise võimalust. Kaebaja maksis parkimistasu ka pärast viivistasu määramist.

Liiklusseaduses puudub enammakstud maksusumma tagastamise süsteem, samuti regulatsioon

maksusumma määramisel maksukohustust vähendavate asjaolude arvestamise kohta.

7. Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2006.a otsusega M. Krautmanni kaebus rahuldati. Kohus

tühistas AS Falck Eesti 23. mai 2005.a viivistasu otsuse nr VTO 087872 ja Tallinna Transpordiameti

11. juuli 2005.a teatise. Kohus Tegi Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse hüvitada kaebuse esitajale

õigusevastaste haldusaktidega tekitatud kahju summas 893 krooni.

Kohtu põhjenduste kohaselt parkimistasu ebaõiges määras tasumist ei saa võrdsustada parkimistasu

mittemaksmisega. LS § 502 lg 1 ei näe ette viivistasu määramist parkimistasu ebaõiges määras

tasumise korral.

Parkimise eest mobiilse tasumise korral arvestatakse parkimistasu kliendi arvelt maha iga 15 minuti

järel kuni parkimisaja lõpuni. Kaebuse esitaja parkis sõidukit antud kohas 23. mail 2005.a kella

10.24-st kuni 14.56-ni ja tasus selle eest mobiilsideoperaatori vahendusel. Mobiilse parkimise

kontrollimisel kell 11.05 oli ilmne, et parkimise eest on tasutud ning selle eest tasumine jätkub, kuigi

madalama tasumääraga. Ebaõige maksumäära rakendamisest tingitud parkimistasu vähemmaksmise

võrdsustamine parkimistasu mittemaksmisega ei tulene seadusest ja võib tekitada isikute

põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

Parkimistasu on kohalik maks. Viivistasu on parkimistasu maksmata jätmise korral määratav rahaline

kohustus, mitte aga karistus (trahv). Mõlemal juhul on tegemist ühe ja sama maksuobjektiga.

Kohaldatavad on maksuõiguse üldpõhimõtted, sh topeltmaksustamise vältimise põhimõte. Käesoleval

juhul tõi viivistasu määramine kaasa maksuobjekti topeltmaksustamise ja viivistasu otsus kuulub

tühistamisele ka sellel põhjusel.

8. AS Falck Eesti ja Tallinna Transpordiamet esitasid Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2006.a

kohtuotsusele apellatsioonkaebused, milles taotlesid halduskohtu vaidlustatud lahendi tühistamist

ning M. Krautmanni kaebuse rahuldamata jätmist.

Apellatsioonkaebuste põhistuste kohaselt kohaldas Tallinna Halduskohus vääralt materiaalõigust ning

rikkus oluliselt menetlusõigust. Apellandid leidsid, et kohus jättis vääralt kohaldamata LS § 502 lõike

1 punktid 1 ja 2 ning asus ekslikule seisukohale, et viivistasu määramiseks puudub alus olukorras,

kus parkimistasu on makstud ettenähtust madalama tariifi alusel. Viivistasu määramise hetkeks oli

kaebajal tasumata parkimistasu 6 krooni ulatuses ning parkija oli ületanud tasutud parkimisaega 9

minuti võrra. Seega saab konkreetsel juhul viivistasu määramise otsuse alusena käsitleda LS § 502

lg 1 punkti 1. Liiklusseaduse § 502 ei nimeta parkimistasu tasumist ettenähtud määrast väiksemas

määras viivistasu määramise iseseisva alusena, kuid selleks puudub ka vajadus, sest taoline juhtum

on hõlmatud LS § 502 lõike 1 punktidega 1 ja 2 . Põhjendamatu on seisukoht, et käesoleval juhul on

viivistasu määramine viinud isikute ebavõrdse kohtlemiseni. Kaebajat on koheldud võrdselt kõigi

teiste isikutega, kellele viivistasu on määratud - kohaldatud on ühetaolist viivistasu 480 krooni.

Isikuid, kes maksavad parkimistasu ettenähtust vähemas määras, tuleb kohelda võrdselt nende

isikutega, kes jätavad parkimistasu üldse maksmata.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta kohaldas käesoleva vaidluse lahendamisel

topeltmaksustamise vältimise põhimõtet. Menetlusõiguse rikkumine seisnes selles, et kohtu otsus ei

ole motiveeritud, sisuliselt pole põhjendatud vastustajate seisukohtadega mittearvestamist. Kohtu

otsus ei ole järgitav.

9. M. Krautmanni vastuses apellatsioonkaebustele leitakse, et apellatsioonkaebused tuleb jätta

rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastuses väidetakse, et parkimistasu maksmist

ebaõiges määras ei saa samaaegselt käsitleda parkimistasu maksmata jätmise ja tasutud parkimisaja

ületamisena. Seadusandja on need juhtumid sõnaselgelt lahus hoidnud. Konkreetsel juhul võivad

esineda parkimisaja ületamise tunnused üksnes aritmeetilisel, mitte aga õiguslikul lähenemisel.

Halduskohus on õigesti leidnud, et parkimiskontrolöril puudus alus teha parkimistasu ümberarvestus

kõrgema määra järgi ning lugeda parkimisõigus lõppenuks kell 10.54. Viivistasu määramise

teokoosseisu täitmiseks peavad üksikjuhtumi faktilised asjaolud täies ulatuses langema kokku

koosseisu elementidega.

Käesoleval juhul on tegemist parkimistasu maksmisega mobiilsideoperaatori vahendusel. Sedalaadi

juhtumite ettenägemisel tulnuks välistada isikute ebavõrdne kohtlemine ning topeltmaksustamine.

Puudub pärast viivistasu määramist makstud parkimistasu summade tagastamissüsteem või

parkimistasu maksmist peatav süsteem. Tagajärgede ebavõrdsus välistab väiksemas määras

parkimistasu maksmise võrdsustamise parkimistasu mittemaksmise või tasutud parkimisaja

ületamisega.

Eesti maksuõiguse süsteem koosneb riiklikest ja kohalikest maksudest. Parkimistasu on kohalik

maks. Topeltmaksustamise vältimise põhimõte tuleneb ühetaolise maksustamise põhimõttest ning

viimane PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttest. Maksuõiguse põhimõtted kehtivad ja toimivad

sõltumata sellest, kas Liiklusseadus seda ette näeb. Topeltmaksustamine võib toimuda üksnes

erandlikel juhtudel, kui see on sõnaselgelt seadusega sätestatud. Sõnaselge lubatava

topeltmaksustamisega oleks tegemist siis, kui viivistasu koosseisude hulgas oleks ette nähtud

viivistasu määramine ettenähtust väiksemas määras parkimistasu maksmise korral.

Menetlusõiguse rikkumise osas on apellantide väited põhjendamatud. Vastustaja asus seisukohale, et

mõlemas kohtuastmes kantud kohtukulud tuleb jätta apellandi kanda. AS Falck Eesti võttes

halduslepingu alusel endale viivistasu määramisega seonduvad ülesanded, peab arvestama ka selle

ülesande täitmisega kaasnevate kulutustega.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007.a otsusega haldusasjas nr 3-05-665 tühistati

Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2006.a otsus ja tehti asjas uus otsus. M. Krautmanni kaebus jäeti

rahuldamata. Kaebajalt mõisteti AS Falck Eesti kasuks viimase poolt kantud kohtukulud summas

1888 krooni.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) juhul, kui parkimistasu on tasutud mobiilsideoperaatori vahendusel väiksema määra alusel, on

tasutud parkimisaeg viivistasu koostamise ajaks ületatud ja viivistasu otsuses tuleb märgistada teine

lahter ning viivistasu otsuse aluseks on LS § 502 lg 1 p 2. Seega on vaidlustatud viivistasu otsus

vormiveaga, sest sisaldab viite ebaõigele viivistasu määramise alusele. See asjaolu ei too aga kaasa

viivistasu otsuse tühistamist;

2) parkimiskontrolöril on õigus kontrollida, kas parkimistasu on pargitud aja eest makstud

kehtestatud määra alusel ning tasutud parkimisaja ületamisel määrata viivistasu;

3) on õige, et topeltmaksustamise vältimise või piiramise nõue on kohaldatav kõigi maksuliikide

puhul. Käesoleval juhul pole aga tegemist topeltmaksustamisega. Viivistasu näol on tegemist

parkimistasu kui kohaliku maksu tasumata jätmise korral määratava ühekordse rahalise kohustusega,

mitte iseseisva maksuga. Viivistasu on maksuõiguslik kõrvalkohustis. Seepärast ei oma tähtsust, et

parkimistasu võeti kaebaja arvelt maha ka pärast viivistasu otsuse tegemist;

4) mõningane ebavõrdne kohtlemine ilmneb parkimiskorra rikkujate osas, kes maksavad parkimise

eest mobiilside operaatori vahendusel ja nende osas, kes tasuvad parkimise eest näiteks

parkimispiletiga, sest esimesel jätkub parkimistasu maksmine vaatamata viivistasu määramisele.

Selline ebavõrdne kohtlemine on õigustatav tehnilise võimatusega tagada, et viivistasu otsuse

tegemise korral parkimistasu automaatne mahaarvestamine lõpeks. Mõistlik pole parkimistasu puhul

ette näha ka maksutagastusi. Isikul endal on võimalik ebavõrdset kohtlemist õiguspäraselt käitudes

vältida ning seetõttu pole alust lugeda kirjeldatud ebavõrdset kohtlemist lubamatuks;

5) halduskohtul puudus alus kaebajale kahju hüvitamiseks ettekirjutuse tegemiseks, sest kahju

hüvitamise nõuet kaebaja kohtule ei esitanud.

11. Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse M. Krautmann.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

12. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsuse tühistamist ning Tallinna

Halduskohtu 20. jaanuari 2006.a otsuse jõussejätmist.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud Liiklusseaduse § 502 lõiget 1. Nimetatud lõikes on

sätestatud viis viivistasu määramise alust, eristades parkimise maksmata jätmist, tasutud parkimisaja

ületamist, parkimise õigust tõendava dokumendi mittenõuetekohast täitmist ning paigaldamist.

Viivistasu otsuse koostajal puudub õigus sisustada viivistasu määramise aluse koosseisulisi tunnuseid

asjaoludega, mida konkreetses erikoosseisus ei kirjeldata. Halduskohus on põhjendatult ja kooskõlas

seaduslikkuse põhimõttega leidnud, et käesolevas asjas puudub õiguslik võimalus LS § 502

laiendavaks tõlgendamiseks. Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine

maksumaksja kahjuks, st. maksukoormust suurendavalt;

2) viivistasu näol on tegemist maksu ühepoolse kindlaksmääramisega seaduses sätestatud määras.

Viivistasu võib vaadelda kui parkimistasu asendavat kohustist, kuid sellel on parkimistasule omased

eesmärgid, tunnused ja tagajärjed;

3) parkimistasu maksmisel pärast viivistasu otsuse koostamist kaasnes olukord, kus parkimise õiguse

eest maksti viivistasu, kuid maksti ka jätkuvalt parkimistasu mobiilsideoperaatori vahendusel. Sellega

on parkimist tasulisel parkimisalal maksustatud mitmekordselt;

4) meelevaldne ja tõenditele mitterajanev on kohtu järeldus, et tehniliselt on võimatu tagada

parkimistasu automaatse mahaarvestamise lõppemist viivistasu otsuse koostamisel:

5) ringkonnakohtu põhjendused ebavõrdse kohtlemise osas ei õigusta kaebuse esitaja ebavõrdset

kohtlemist võrreldes teiste parkimistasu mittemaksjatega. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu

tagajärgedele, mida on ebavõrdse kohtlemise juures rõhutanud kassaator. Käesoleval juhul on

mobiilsideoperaatori vahendusel ebaõiges määras parkimistasu maksnud isikute viivistasu

määramisest tingitud tagajärjed rahaliselt suuremad võrreldes isikutega, kes näiteks ei ole

parkimistasu üldse maksnud ;

6) kohtukulude kandmine olukorras, kus kohtusse pöördumise tingisid vaidemenetluse olulised

vormivead, on kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

13. Tallinna Transpordiameti vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus on alusetu. Vastustaja nõustub

ringkonnakohtu kasseeritud otsusega. Vastustaja väitel ei ole tegemist topeltmaksustamisega. Vastasel

korral kujuneks maksuõiguses välja olukord, kus isik, kes jätab maksu maksmata, peaks tasuma

ainult määratud sanktsiooni summa ning maksu ennast mitte. Viivistasu määramise ajal kehtinud

Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003.a määruse nr 9 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud

võimalik määrata väiksemat viivistasu kui faktiliselt määrati. Viivistasude diferentseerimise

(mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaja ületamise juhtudel) nägi Tallinna

Linnavolikogu ette osundatud määruse punktis 9.6 alates 1. augustist 2006.a . Vastustaja on

seisukohal, et kohtukulude jaotus on õiglane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et Liiklusseaduse § 502 lg 1 ei määratle formaalselt

sellist teokoosseisu, mis tingis kaebaja suhtes viivistasu kohaldamise. Samas on ilmne, ja selles

puudub vaidlus, et tasudes mobiilsideoperaatori kaudu ebaõige tariifi alusel, on parkija tasunud

parkimistasu nõutavast vähem. Liiklusseaduse § 502 lg 2 näeb parkimistasu mittekohase tasumise

tagajärjena viivistasu määramise. Kolleegium leiab, et ka käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on

viivistasu määramine põhjendatud ja õiguspärane. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et

käesoleva asja eripära arvestades saab olemuselt lähimaks ja kohaldamisele kuuluvaks lugeda LS

§ 502 lg 1 punktis 2 nimetatud alust, so tasulise parkimisaja ületamist.

Viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega. Seetõttu ei kuulu siin

kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted ning formaalselt määratletud täpse teokoosseisu puudumine

või selle teokoosseisu ebarahuldav formuleerimine ei välista iseendast maksuõigusliku tagajärje

saabumist. Kolleegiumi arvates pole siin tegemist ka seaduse tõlgendamisega maksumaksja kahjuks,

so maksukoormust suurendavalt. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, kas ja kui palju oleks

parkija olnud kohustatud parkimistasu maksma.

Kolleegium ei pea võrdsuspõhimõtte rikkumiseks olukorda, kus parkijale, kes on tasunud

parkimistasu ebaõiges määras ning isikule, kes parkimistasu üldse pole tasunud, määratakse

viivistasu ühesuguses suuruses. Selliste isikute ühetaoline kohtlemine võib teatud juhtudel olla küll

käsitletud võrdsusõiguse riivena, kuid kohus peab haldusmenetluse ökonoomia ja operatiivsuse

seisukohast viivistasu määramisel sellist ebavõrdset lähenemist eesmärgipäraseks ning arvestades

riive vähest intensiivsust, ka proportsionaalseks. Eelnev ei välista aga kohaliku omavalitsuse õigust

vajaduse korral vastavalt LS § 502 lg-le 6 kehtestada viivistasu diferentseeritud määrad. Selliste

määrade kehtestamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu otsustusdiskretsioon.

15. Õige on samas kassaatori väide, et õiguslikult pole lahendatud olukord, kus parkimiskorra

rikkumise eest määratakse viivistasu ja samaaegselt maksab parkija edasi ka parkimistasu

mobiilsideoperaatori vahendusel. Oleks ootuspärane, et viivistasu määramise hetkest lõppeks tasu

arvestamine mobiilsideoperaatori kaudu. Kohus ei välista ka muid viise, mis välistaksid isiku poolt

lisaks viivistasule täiendavate kohustuste kandmise või tagaksid parkimisest tulenevate kohustuste

arvestamise kogumis. Samas on kolleegium seisukohal, et eelnimetatud asjaolu ei oma määravat

tähendust käesoleva asja lahendamisel, so viivistasu otsuse õiguspärasuse üle otsustamisel. Vaidluse

esemeks selles asjas ei ole ega saagi olla pärast viivistasu määramise otsust makstud parkimistasu

tagastamisnõue.

16. Kassaator on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka kohtukulude osas, leides, et kaebaja suhtes

on äärmiselt ebaõiglane kohtukulude kandmine olukorras, kus kohtusse pöördumise tingisid

vaidemenetluse olulised vormivead. Kolleegium ei pea kassaatori eelnimetatud põhjendusi

määravateks. Samas kolleegium siiski tühistab ringkonnakohtu otsuse kohtukulude osas ja teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kohtukulud poolte kanda.

Kolleegium põhjendab oma otsust asjaoluga, et AS Falck Eesti ( hoolimata oma eraõiguslikust

vormist) osaleb menetluses seoses halduslepingu alusel omandatud haldusülesande täitmisel tekkinud

vaidluse lahendamisega. Põhimõtteliselt on õige ringkonnakohtu väide, et tähendust ei oma see,

millised on linna ja teenust osutava vastustaja lepingulised suhted. Kolleegiumi arvates on aga oluline

see, et AS Falck Eesti täidab haldusülesannet, mis on AS Falck Eesti üks põhitegevusi. HKMS § 93

lg 5 kohaselt mõistetakse halduskohtumenetluses välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina

haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud

haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist. Kolleegium möönab, et haldusorgani kasuks

menetluskulude väljamõistmise otsustamisel võib lisaks eelnevale arvestada ka kaebaja

pahatahtlikkust, vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ja muid kaalukaid ja

erandlikke asjaolusid. Käesolev vaidlus nendele tunnustele ei vasta ning seetõttu ei ole vältimatu

professionaalse õigusabi kasutamine. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused menetluskulude

väljamõistmiseks AS Falck Eesti kasuks.

17. Muus osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kautsjon

kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque