3-1-1-24-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-24-07

Otsuse kuupäev

18. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi M. M. süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 4 ja § 424 järgi ning R. V.

süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 5. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-7657

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M. kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi kassatsioon ja R. V. kaitsja

vandeadvokaat Kristel Vedro kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. detsembri 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 5. veebruari 2007. a kohtuotsused M. M. ja

R. V. süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi.

2. Tunnistada M. M. ja R. V. süüdi KarS § 121 järgi.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista riigieelarve vahenditest Rakvere Advokaadibüroo kasuks 2124 (kaks tuhat ükssada kakskümmend neli)

krooni vandeadvokaat Kristel Vedro poolt M. M.-le ja R. V.-le vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt õigusabi osutamise

eest.

6. Mõista menetluskulude katteks M. M.-lt ja R. V.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja kummaltki 1062 (üks tuhat

kuuskümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 19. detsembri 2006. a otsusega tunnistati M. M. ja R. V. KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et nad

peksid Rakveres asuva eramu saunas R. R.-i. Sama otsusega tunnistati M. M. veel süüdi KarS § 424 järgi. M. M.-i karistati

KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega kümneks kuuks ja KarS § 424 järgi vangistusega viieks kuuks. Liitkaristuseks

mõisteti talle KarS § 64 lg 1 järgi vangistus üheks aastaks ja KarS § 65 lg 2 järgi lõplikuks liitkaristuseks vangistus üheks

aastaks ja üheks kuuks. Lisakaristusena võeti M. M.-lt kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. R. V. karistati

vangistusega üheks aastaks ning KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheks aastaks üheteistkümneks

kuuks ja kahekümne üheks päevaks.

2. Maakohus leidis, et M. M. ja R. V. rikkusid R. R.-ile kallale tungides ja teda pekstes isikute grupis ning vägivalda kasutades

avalikku korda ning nende poolt toimepandud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi. Kohtu

hinnangul toodi M. K. majas toimunud laamendamine ja akna kohta valetamine üksnes peksmise ettekäändeks, et saada näilik

põhjus R. R.-i peksmiseks.

2.1 Karistuse liiki ja määra valides arvestas maakohus vastustust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, samuti

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendava

asjaoluna võttis kohus arvesse süü osalist tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. R. V. pani talle süüksarvatud teo toime

katseajal ja oli varem juba korduvalt nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistatud. Mõistetud trahvid on tasumisel. M. M.-i on

varem korduvalt nii haldus- kui väärteokorras karistatud, osa mõistetud rahatrahvidest on tal tasumata. Neil asjaoludel leidis

maakohus, et R. V. ja M. M. karistamine rahalise karistusega kui kõige kergemaliigilise karistusega ei ole põhjendatud, sest

mõlemal on arvukalt nii halduskorras kui ka väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahve.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav R. V. ja tema kaitsja ning süüdistatava M. M. kaitsja.

3.1 R. V. taotles kvalifitseerida talle KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüksarvatud tegu ümber KarS § 121 järgi või kergendada

karistust. Ta märkis, et on paljud rahatrahvid juba tasunud ja vabaduses olles saaks ta nende tasumist jätkata. Samuti vajavad

tema abi elukaaslane ja imikueas tütar.

3.2 R. V. kaitsja hinnangul on maakohtu otsus väär ja põhjendamatu materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kaitsja selgitas, et kannatanut lõi esimesena M. M. Kuna peksmine leidis aset

tihedalt läviva sõpruskonna sees, siis kvalifitseeriti see ebaõigesti avaliku korra raske rikkumisena. Osade tunnistajate

eeluurimisel antud ütluste eelistamisega kohtus antutele, rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus luges alusetult R.

V. teo raskemaks M. M. teost ja mõistis seetõttu talle vääralt raskema karistuse. Kaitsja taotles R. V. käitumise

ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega.

3.3 M. M. kaitsja leidis, et maakohtu otsus on väär ja põhjendamatu materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kaitsja

hinnangul ei olnud M. M. poolt R. R.-i peksmine hinnatav avaliku korra raske rikkumisena, sest tal oli kannatanu löömiseks

isiklik motiiv. Lisaks ei nõustunud kaitsja maakohtu seiskohaga, et R. R.-i peksmine häiris paljude otseselt asjasse

mittepuutunud isikute rahu ning seadis ohtu nende turvalisuse. Rahatrahvide tasumata jätmine ei saa olla aluseks vangistuse

kohaldamiseks ja M. M. puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Kaitsja taotles M. M. teo

ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ning mõista talle rahaline karistus. KarS § 424 osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

4. Viru Ringkonnakohtu 5. veebruari 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus ei nõustunud R. V. kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus, avaldades tunnistajate kohtueelses

menetluses antud ütlusi, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohtu hinnangul avaldati tunnistajate ütlused

KrMS § 289 lg 1 alusel ja seda tehti kohtumenetluse poolte taotlusel. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus R. V. kaitsja

väidetega seoses R. V. käitumise väidetavalt ebaõige kvalifitseerimisega, leides, et maakohus hindas õigesti kannatanu

peksmisele toodud põhjendusi üksnes alusetute ettekäänetena. Kuriteo kvalifikatsiooni koha pealt ei oma aga mingit tähtsust,

kumb süüdistatavatest lõi kannatanut esimesena.

4.2 Ringkonnakohtu arvates kvalifitseeriti süüdistatavate käitumine R. R.-i peksmisel õigesti avaliku korra raske rikkumisena,

sest kuigi teo toimepanemise kohale oli avalik juurdepääs piiratud, saab ringkonnakohtu arvates avaliku korra rikkumist toime

panna ka piiratud juurdepääsuga kohas nagu nt taksos või vanglas. Käesoleval juhul viibis peksmise ajal teo toimepanemise

kohas kolmteist inimest, kes kõik peksmist ka pealt nägid, kelle turvalisust ja rahu sellega häiriti ning seetõttu tuligi eramu

sauna käsitleda avaliku kohana.

4.3 Seoses süüdistatavale mõistetud karistustega märkis ringkonnakohus, et maakohtu põhjendustega tuleb nõustuda, sest

maakohus motiveeris karistuse mõistmist põhjalikult. Kuna süüdistatavad olid varem korduvalt karistatud ja R. V. pani uue

kuriteo toime katseajal, siis pole kergemaliigiline karistus nende mõjutamiseks piisav. R. V.-le kaassüüdistatavast raskema

karistuse mõistmist põhjendas maakohus tema poolt kannatanu eriti jõhkra peksmisega, sealhulgas korduvalt jalaga löömisega.

Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni R. V. kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro ja M. M. kaitsja vandeadvokaat

Lembit Nirgi.

5.1 R. V. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist R. V. süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ja

talle süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Kassaatori hinnangul kvalifitseeriti R. V. käitumine ebaõigesti

KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, sest peksmise motiiv oli isiklikku laadi ja peksmisega ei rikutud avalikku korda. R. R.-i peksmine

toimus saunas, kuhu kolmandatel isikutel juurdepääs puudus, seega ei saa tegemist olla avaliku kohaga. Rahu rikkumist ei saa

käsitada nii laialt, et sellega hõlmata kõiki saunas viibinud isikuid, sest paljud neist on andnud ütlusi, et nad ei viibinud algselt

peksmise juures ja tulid seda vaatama üksnes uudishimust. Ei ole tõendatud, et R. R.-i lõi esimesena just R. V., sest tunnistajate

ütlused selles osas on vastuolulised ja kohtud pole tõendite hindamisel oma seisukohti erinevate tõendite usaldusväärsuse osas

põhjendanud.

Osade

tunnistajate

kohtueelses

menetluses

antud

ütluste

ristküsitlusel

avaldamine

toimus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. R. V.-le karistuse mõistmisel kohaldati aga ebaõigesti

materiaalõigust, sest mõistetud karistus ei vasta toimepandud teo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

5.2 M. M. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist M. M. süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ja

talle süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Kassaatori hinnangul kvalifitseeriti M. M. käitumine ebaõigesti

KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, sest peksmise motiiv oli isiklikku laadi ja peksmisega ei rikutud avalikku korda. Teo

toimepanemise kohta ei saa käsitada avaliku kohana, sest kolmandatel isikutel puudus sellele juurdepääs. Puuduvad tõendid, et

R. R.-i peksmine häiris paljude inimeste rahu ja seadis ohtu nende turvalisuse, sest mitmed tunnistajad on andnud ütlusi, et nad

läksid ise peksmist vaatama. Kaitsja leiab, et M. M.-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

5.3 Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsioonide rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsuste

muutmata jätmist. Kassatsioonivastuses leitakse, et süüdistatavate tegevus R. R.-i peksmisel on õigesti kvalifitseeritud avaliku

korra raske rikkumisena, sest avaliku korra rikkumist on võimalik toime panna ka piiratud ligipääsuga kohtades ja kannatanu

peksmist nägid pealt ka teised koosviibimisel olnud isikud, kelle rahu ja turvalisus oli häiritud. Seoses R. V. kaitsja väidetega,

nagu oleks maakohus tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse

norme, märgib prokurör, et rikkumine on tõepoolest aset leidnud, kuid see ei ole kaasa toonud ebaseadusliku ega põhjendamatu

kohtuotsuse tegemist, sest isegi neid ütlusi kõrvale jättes oleks süüdistatavate poolt R. R.-i peksmine tõendatud. Prokurör ei

nõustu kassaatorite seisukohaga, et süüdistatavatele on mõistetud liiga raske karistus.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu arusaamaga, et käsitletavas kriminaalasjas rikuti avalikku korda.

Avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on

juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kohtupraktikas on siiski aktsepteeritud ka võimalust, et avaliku korra

rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-

89-96 - RT III 1996, 25, 334). Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on kohtupraktikas mööndud ka nt vanglas

või tellimust täitvas taksos, millesse samuti puudub juurdepääs määratlemata hulgal isikutel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsused asjas

nr 3-1-1-28-02 - RT III 2002, 12, 129, p 9 ja asjas nr 3-1-1-32-96 - RT III 1996, 12, 167).

6.1 Käesoleval juhul toimus kannatanu peksmine üksteist tundvate ja sageli kohtuvate isikute koosviibimisel erasaunas.

Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallategusid avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele

tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja

kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-03 - RT III 2003, 27,

277, p 9). Midagi niisugust kriminaalasja arutamisel aga välja selgitatud ei ole. Sisuliselt on kohtud tuvastanud üksnes olmelist

laadi isikliku konflikti. Kahtlemata häiris kannatanu peksmine teiste koosviibimisel osalenud ja tekkinud tüli suhtes

asjassepuutumatuid isikuid, kuid see asjaolu iseenesest ei anna veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra

rikkumisena, sest isiku kutsel tema kodus viibivat seltskonda ei saa üldjuhul võrdsustada avalikkusega. Seega ei pandud M.

M.-le ja R. V.-le süüksarvatud tegu toime avalikus kohas. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-15-07 -

RT III 2007, 21, 172, p-s 15 märgitakse eelöeldut kinnitavalt, et kas konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis

peavad olema sellist laadi, et saaks rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest

rikkumisest. Üksnes sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske

rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Johtuvalt eelöeldust tuleb R. V.-le ja M. M.-le KarS § 263 p-de 1 ja 4

järgi avaliku korra raske rikkumisena süüksarvatud kuritegu ümber kvalifitseerida teise inimese peksmisena KarS § 121 järgi.

7. R. V. kaitsja hinnangul rikuti maakohtus tunnistajate L. S. ja S. A. kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, ringkonnakohus aga sellele rikkumisele ei reageerinud. Kriminaalkolleegium märgib, et tunnistajate

kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtus tõepoolest vastuolus KrMS § 289 nõuetega. Samas ei saa aga jätta

tähelepanuta asjaolu, et mõlemat nimetatud tunnistajat ristküsitleti maakohtu istungil ja ristküsitluse käigus on nad andnud

eeluurimisel öelduga sisuliselt kattuvaid ütlusi. Seega ei toonud asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kaasa

ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist ning puudub vajadus selle rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu

otsuste tühistamiseks.

8. Seoses kassaatorite väidetega süüdistatavatele ebaproportsionaalselt raske karistuse mõistmise kohta märgib

kriminaalkolleegium järgmist. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib

vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või

varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesoleval juhul pani varem korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud

R. V. teise inimese kehalise väärkohtlemise toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega vabastatud eelmise vangistuse

kandmiselt. Ka M. M.-i oli enne R. R.-i peksmist toimepandud süütegude eest korduvalt karistatud nii kriminaal- kui

väärteokorras. Neid asjaolusid võttis maakohus R. V.-le ja M. M.-le karistust mõistes ka arvesse ja leidis, et toimepandud teo

tehiolud ja süüdistatavate isikud ei jäta muud võimalust, kui karistada neid vangistusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

maakohtu seisukoht piisavalt põhjendatud ja puudub alus rahuldada kassaatorite taotlusi süüdistatavate karistuste

kergendamiseks. Alust mõistetud karistuste kergendamiseks ei anna ka süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimine KarS

§ 121 järgi. Mõistetud karistused jäävad alla sanktsiooni keskmist määra ning arvestades süüdistatavate süü suurust ja

toimepandud peksmise jõhkrust, jätab Riigikohus mõistetud karistused muutmata.

9. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu ja Viru ringkonnakohtu otsused osaliselt, s.o M. M. ja R. V. süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ja teeb

täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse, millega ei raskenda süüdistatavate olukorda. Kriminaalkolleegium tunnistab M. M.

ja R. V. süüdi KarS § 121 järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

10. Kaitsjad esitasid koos kassatsiooniga taotluse tasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest. Mõlemad kaitsjad

taotlevad 900 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et esitatud taotlused vastavad

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse

nr 2 § 8 lg-s 1, § 2 lg 2 p-s 1 ja § 1 lg-s 2 kehtestatud tasumääradele ja need tuleb rahuldada.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi