3-2-1-59-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-59-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

H. T hagi L OÜ ja M. T vastu tehingu tühisuse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-3311

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. T kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. T (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja L OÜ (registrikood xxxxxxxx)

Kostja M. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Imbi Seimar

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2006. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

19. detsembri 2006. a otsus.

2. Jätta läbi vaatamata H. T hagi L OÜ ja M. T vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada Niguliste Advokaadibüroo OÜ-le M. T kassatsioonkaebuselt 30. jaanuaril 2007. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad 8. detsembril 2004. a lapsehoidmise lepingu, mille alusel

sai lasteaias koha hageja ja kostja M. T ühine laps. Nimetatud lepingu punkti 18 kohaselt võtab

lasteaed lapse vastu ja annab lapse üle ainult M. T või isiklikult tema poolt volitatud isikule. Hageja

palus tunnustada lepingu p 18 tühisust, kuna see rikub tema kui lapsevanema õigusi. Hageja tugines

perekonnaseaduse (PKS) §-dele 49 ja 50, leides, et lepingu säte, mis keelab lasteaial last teisele

vanemale üle andmast, isegi kui viimane tõendab, et ta on lapse ema, on tühine. 12. mail 2005. a ei

andnud lasteaia töötajad last hagejale. Lepingu p 18 on vastuolus heade kommete, avaliku korra ning

seadusest tuleneva keeluga ja on seetõttu tühine. Samuti on tehing tühine seetõttu, et Gristel Mänd ei

ole volitatud esindama osaühingut üksinda.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb lepingu p 18 vastuolu heade

kommete ja avaliku korraga. Lasteaed peab tagama lapse turvalisuse ning selleks on laps vaja

toimetada lasteaeda ja koju õigeaegselt ja turvaliselt. Lepingu punkti tühisuse korral kaotab mõtte

kogu leping. Hageja ja kostja M. T ühine laps elab isa juures alates 2003. aasta maist.

3. Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2006. a otsusega hagi ja tunnustas M. T ja L OÜ 8. detsembril

2004. a sõlmitud lapsehoidmise lepingu p 18 tühisust.

Põhiseaduse § 27 sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende

eest. Sama põhimõte on väljendatud PKS §-s 49, mis sätestab, et vanematel on laste suhtes võrdsed

õigused ja kohustused. Seega on lapsesse puutuv vanema õigus isiku põhiseaduslik õigus, mille riive

võib toimuda üksnes seadusega sätestatud alusel ja ulatuses. Vanem ei tohi takistada lapsest lahus

elaval vanemal lapsega suhelda (PKS § 52 lg 1). Ühel vanemal ei ole vastavalt PKS §-le 49 ja § 52

lg-le 1 õigust piirata ei tehinguliselt ega muul viisil teise vanema võimalust lapsega suhelda. Üksnes

kohtul on pädevus otsustada lapse ja vanema suhtlemise piiramise üle lähtuvalt PKS §-st 53.

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused. Kaebuste kohaselt on vaidlusalune leping seaduslik ja

sõlmitud lapse huvides koostööst ja headest tavadest lähtuvalt. Kostja eesmärgiks on lapse turvalisuse

tagamine, mitte hageja õiguste kahjustamine. Vaidluse lahendamisel tuleks lähtuda ka lapseröövi

suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni põhimõtetest. Lapsehoidmislepingu

p 18 ei riku hageja seaduslikke õigusi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Hageja esitas nõude lapsehoidmislepingu punkti 18 tühisuse tunnustamiseks, väites, et lepingu punkt

18 on vastuolus seadusega, heade kommetega ja avaliku korraga. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS

§ 4 lg 1 kohaselt oli igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguste kaitseks pöörduda

kohtusse. PKS § 49 järgi on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. PKS § 52

lg 1 sätestab, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures on laps, ei

või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Hageja kui lapsevanema subjektiivseid õigusi rikkus

lepingu p 18, millega takistati teda last lasteaeda toomast ja sealt viimast, see tähendab, hagejal piirati

võimalusi suhelda temast eraldi elava lapsega.

Kuigi apellatsioonimenetluse ajaks oli laps läinud kooli ja lapsehoidmisleping lõppenud, ei ole see

aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hagi esitamise ajal lapsehoidmisleping kehtis. Lisaks selgitas

hageja, et lepingu punkti 18 tühisuse tuvastamine puudutab tema õigusi ka pärast lepingu lõppemist,

sest 12. mail 2005 lasteaias toimunu kohta on alustatud kriminaalmenetlust ning hagejale on oluline

tuvastada, et kostjal L OÜ-l ei olnud lepingule tuginedes õigus takistada teda last lasteaiast ära

viimast.

Maakohus leidis, et PKS § 52 lg 1 teises lauses sisalduva mõtteks on see, et teine vanem ei tohi

mingil moel, sealhulgas ka tehingust tuleneval alusel, takistada lapsest lahus elavat vanemat lapsega

suhtlemisel. Seega tehingud, millega takistatakse lahus elaval lapsevanemal lapsega suhelda, on

tühised. Seadusest tulenevat keeldu rikkuv tehing on tühine. Lapsega suhtlemiseks on ka lapse

vasteaeda viimine ja sealt toomine. Kolleegium märgib, et ainult sellisel juhul, kui kohus on

kitsendanud vanemal lapsega suhtlemist või ära võtnud suhtlemise võimaluse, võib vanem, kelle

juures on laps, sõlmida lapse hoidmiseks lepingu, mis piirab teise vanema õigusi lapse lasteaeda

viimiseks ja sealt toomiseks. Sellisel juhul tuleb PKS § 52 lg 1 teises lauses sisalduvat kohaldada

koosmõjus sätetega, mis annavad aluse suhtlemise piiramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja M. T esitas kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus tuvastas asjaolu, et L OÜ-l ei olnud õigus takistada hagejal

12. mail 2005. a last lasteaia territooriumilt ära viia. Sellist asjaolu maakohus ei käsitlenud ja sellist

nõuet hageja ei esitanud. Hageja esitas sisuliselt hagi, et tunnustataks tema õigust võrdselt kostjaga

oma vanemlikke õigusi realiseerida, st praegusel juhul last lasteaiast ära tuua.

Kostja leiab, et vaidlusaluse lepingu ükski punkt ei ole kunagi rikkunud hageja õigusi. 22. märtsil

2006. a jõustus Tallinna Linnakohtu 8. juuli 2005. a otsus, millega määrati poolte alaealise tütre

Anna-Maria elukohaks tema isa elukoht ja määrati hagejal lapsega suhtlemise kord. Harju Maakohus

tegi otsuse PKS § 52 alusel 31. märtsil 2006. a.

7. Hageja on kassatsioonkaebusele küll vastanud, kuid tegi seda ilma advokaadi vahenduseta, seega

eirates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 3 sätestatud nõuet.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb määruse, millega jätab

TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel hagi läbi vaatamata.

Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel valesti kohaldanud hagi esitamise ajal kehtinud

TsMS § 4 lg-t 1, mille kohaselt oli igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguste kaitseks

kohtusse pöörduda.

Hageja soovis esitatud hagis tunnustada kostjate sõlmitud lapsehoidmise lepingu punkti 18 tühisust,

kuna see rikkuvat tema kui lapsevanema õigusi. Kolleegium selgitab, et hagi rahuldamise eelduseks

peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. Seega tehingu tühisuse tuvastamiseks/tühisuse

tunnustamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool, tõendama õigusliku huvi olemasolu

tehingu tühisuse tunnustamiseks (vt nt 9. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-04 (RT III

2005, 7, 69)). Kohtud ei pööranud tähelepanu ka TsMS § 368 lg-le 1, mille kohaselt võib hageja

esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu

õiguslik huvi.

Hageja leidis, et tema õiguslikuks huviks on tema kui lapsevanema õiguste rikkumine ja see

rikkumine tuleneb kostjate sõlmitud lepingu punktist 18. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

Vaadeldav leping ei ole hagejale kohustuslik, kuna hageja ei ole lepingu pooleks ja leping ei saa

seetõttu puudutada hageja õigusi ja huve. Seega on õige kostja seisukoht, et vaidlusalune leping ei ole

rikkunud hageja õigusi. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et temal on oma lapse suhtes õigused ja

kohustused. Vanema õigused lapse suhtes tulenevad seadusest. Põhiseaduse § 27 sätestab, et

vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Sama regulatsioon on

kehtestatud PKS §-s 50. Seega on vanemal õigus ja ka kohustus last kasvatada ja tema eest

hoolitseda. Perekonnaseaduse § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja

kohustused. Seega oli hagejal seadusest tulenev õigus 12. mail 2005. a oma last lasteaia

territooriumilt ära viia.

Kostja märgib kassatsioonkaebuses, et 22. märtsil 2006. a jõustus Tallinna Linnakohtu 8. juuli

2005. a otsus, millega määrati poolte alaealise lapse elukohaks isa, s.o kostja elukoht ning määrati ka

hagejal lapsega suhtlemise kord. Vastuseks kassatsioonkaebuse sellele väitele märgib kolleegium, et

12. mail 2005. a ei olnud kostja nimetatud otsus seadusjõus. Hageja õigus suhelda oma lapsega on

tagatud seadusega ja vaidlusaluse lepingu punkt 18, mille sisuks oli lapse lasteaeda viimine ja sealt

toomine, ei saanud rikkuda hageja õigusi oma lapsega suhtlemisel. Hageja ei pidanud lapsega

suhtlemise õiguse kaitseks kohtusse hagi esitama, sest 8. detsembril 2004. a kostjate sõlmitud

lapsehoidmisleping ei rikkunud hagi esitamise ajal kuidagi hageja õigusi. Kohtud on hageja nõuet

ekslikult menetlenud. Kolleegium leiab, et võimalik on TsMS § 691 p 3 alusel jätta hagi läbi

vaatamata. Hagi läbivaatamata jätmise aluseks on TsMS § 423 lg 2 p 1, mille järgi võib kohus jätta

hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud

faktiliste asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.

9. Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon sõnaselgelt vaid

Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see

kolleegiumi arvates TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata

jätmise korral (vt nt 3. oktoobri 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 (RT III 2006, 34, 290)).

Seetõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon kostjale tagastada.

10. Kolleegium märgib, et hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi taotleda hagi esitamisel

tasutud riigilõivu 60 krooni tagastamist.

Tambet Tampuu, Jaak Luik, Lea Laarmaa