3-2-1-64-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Baltic Group Investments hagi AS IF Eesti Kindlustus

vastu kindlustushüvitisele õiguse tunnustamiseks ja

kindlustushüvitise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-8536

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Baltic Group Investments kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Baltic Group Investments (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

Kostja AS IF Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Baltic Group Investments kassatsioonkaebuselt 3. aprillil 2007. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. aprillil 2006. a esitas OÜ Baltic Group Investments (hageja) AS IF Eesti Kindlustus (kostja)

vastu hagi, milles palus viimaselt välja mõista kindlustushüvitise 2 192 298 krooni, viivise 11. aprilli

2006. a seisuga 789 227 krooni ning alates sellest kuupäevast 0,1% makstavast summast päevas

(2192 krooni 30 senti päevas) kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte üle 2 192 298 krooni.

4. veebruaril 2004. a sõlmisid pooled juriidilise isiku vara kindlustuslepingu. 9. jaanuaril 2005. a sai

tormi ja sellega kaasneva üleujutuse tagajärjel kahjustada hageja kasutuses olev Haapsalu linnas

Sadama tn 22 asuv hoone. Torm kahjustas hoone katust, fassaadi, ventilatsiooni. Samas ujutas

merevesi üle hoone esimese korruse, hävitas enamiku seal olnud varast ja lõhkus sillutise. Hageja

esitas kostjale kahjuavalduse, milles soovis tormist ja merevee tõustust tingitud kahju hüvitamist.

Kostja keeldus 11. aprilli 2005. a teatega üleujutusega tekkinud kahju hüvitamisest, leides, et

Haapsalu linnas toimunud üleujutus ei olnud kindlustusjuhtum.

8. juunil 2006. a esitas hageja kohtule taotluse, milles palus vaheotsusega tunnustada hageja nõuet

kostja vastu kindlustushüvitise saamiseks kindlustuslepingu alusel 2005. a jaanuaris Haapsalus

toimunud loodusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamiseks.

Hagi põhjenduste kohaselt hageja kindlustas 4. veebruari 2004. a kindlustuslepinguga Haapsalus

Sadama tn 22 kinnistul asuva hoone ja selles asuvad seadmed muu hulgas loodusõnnetuse riski vastu.

Ajavahemikus 9.!12. jaanuar 2005. a oli Haapsalus torm ja sellest tingitud ulatuslik üleujutus, mille

käigus tekkis hagejal varaline kahju. Kostja nõustus 11. aprilli 2005. a teates hüvitama hagejale

otseselt tormi tekitatud kahju 29 984 krooni. Kostja leidis, et juriidiliste isikute vara kindlustamise

üldtingimuste THE 20021 (edaspidi THE 20021) p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt ei ole Haapsalus

toimunud üleujutus loodusõnnetuseks ega kindlustusjuhtumiks kindlustuslepingu mõttes, mistõttu ei

tule tekkinud kahju hüvitada. THE 20021 p-s 4.2.2.1.a on märgitud järgmist: "Kindlustusjuhtumiks

loetakse kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas: a) torm, mille all mõistetakse

tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustanud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju

tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms

esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel." THE 20021 p 4.2.2.2.c kohaselt ei loeta

kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete

tõus.

Hageja leidis, et üleujutuse põhjuseks olid tormi tekitatud tõusulained, mis kergitasid merevee. Poolte

tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud hageja vara kindlustamisele tõenäoliste loodusõnnetuste,

sealhulgas tormi, sellega kaasneva merevee tõusu ja üleujutuse vastu. Kostja ei teatanud hagejale

lepingu sõlmimisel, et ainuüksi sellest lepingust ei piisa kõigi tüüpiliste loodusõnnetuse liikide,

iseäranis üleujutuse vastu kindlustamiseks, ega pakkunud muid kindlustustooteid. Tormiga kaasnevat

üleujutust peetakse loodusõnnetuse klassikaliseks näiteks. Hagejal kui mõistlikul ettevõtjal oli alus

arvata, et loodusõnnetuse mõistega on hõlmatud ka võimalik merevee tõus ja üleujutus. Kindlustatud

vara asub Haapsalus mere ääres, kus sagedaimaks loodusõnnetuseks on tormi tekitatavad tõusulained,

mis kergitavad merevee. Kostja tõlgendus ei vasta poolte tegelikule tahtele ega mõistlikkuse nõudele.

Pinnavett ja merevett ei tohi samastada. Geograafiateadus ja Eesti õigusaktid eristavad neid selgelt.

Kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-ga 7

tuleb asuda seisukohale, et THE 20021 p 4.2.2.2.c klausel laieneb vaid pinnavee - järvede,

paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate - tõusule. Merevesi ei ole pinnavesi. Merevee tõusu ja sellest

tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt märgitud.

THE 20021 punkt 4.2.2.2.c on VÕS § 42 järgi tühine tüüptingimus. Väär on kostja arvamus, et

tormiga kaasnev tugev tuul on loodusõnnetuseks, sama tormiga kaasnev üleujutus aga mitte.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole kohustust kindlustushüvitist tasuda, sest üleujutus ei ole

kindlustuslepingu kohaselt kindlustusjuhtum. Kindlustuspraktikas on üleujutuse puhul tegemist

eritingimustel kindlustatava riskiga ja seepärast ei ole taolise õnnetuse riski kindlustamine

tüüplepinguga mõistlik ega levinud. Kindlustuslepingus on loodusõnnetuse mõiste defineeritud tormi

ja rahena, seejuures on rõhutatud, mis põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks. Lisaks

on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c märgitud, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju, mis on tekkinud tormi

tõttu toimunud pinnavete tõusu tagajärjel. Seejuures ei ole oluline, kas üleujutuse allikaks on mere-,

jõe- või järvevesi, sest veeteaduses loetakse kõik maapinnal asuvad veekogud pinnaveeks.

Kindlustuslepingu süsteemsel tõlgendamisel peaks olema ilmne, et igasugusest veetõusust tingitud

kahju hüvitamine on välistatud. Kostja ei ole andnud sõnale "pinnavesi" eritähendust. Eritähendus on

sellele mõistele antud hoopis veeseaduses.

Veetõusu Haapsalus põhjustas mitte niivõrd tuule kiirus, vaid just tuule suund. Seega ei ole tormituul

seotud üleujutuse tekkimisega. Kui hageja soovinuks end üleujutuse vastu kindlustada, pidanuks ta

kostjale sellekohast tahet avaldama. Kostja tüüptingimused ei ole hageja suhtes ebamõistlikult

kahjustavad. Poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole rikutud, sest kostja ei ole kohustatud

üleujutuse riski kindlustama ja hageja ei ole tasunud selle riski kindlustamise eest. Mõistlik isik pidi

THE 20021 punktist 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et veetõus ei ole kindlustusjuhtum. Tormi kui

nähtust ei ole lepingus ebamõistlikult kitsendatud. Hageja nõue tüüptingimuste tühiseks

tunnistamiseks on vastuolus Euroopa Liidu direktiivi nr 93/13/EMÜ sõnastuse ja eesmärgiga. Hageja

on ettevõtja. Direktiivi eesmärk ei ole kaitsta ettevõtjat rohkem kui tarbijat.

3. Harju Maakohtu 10. novembri 2006. a vaheotsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

hageja nõue kindlustushüvitise saamiseks on põhjendamatu. Pooled vaidlevad selle üle, kas

4. veebruari 2004. a kindlustuslepinguga kindlustati loodusõnnetustega kaasnevad riskid kogu mahus,

sh merevee tõusust tingitud kahjustused, või mitte. Kostja viitas lepingu sõlmimisel hagejale selgelt,

et kasutab tüüptingimusi. Poolte kokkuleppe kohaselt (THE 20021 p 4.2.2.1.a) käsitatakse tormina

tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju

tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms

esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju

tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c). Eelnevast saab

järeldada, et pooled on tormi kui loodusõnnetuse mõistet lepingu sõlmimisel konkretiseerinud. Õige

ei ole hageja väide, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste vastu.

Vaidlus on selle üle, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste kitsendamises) on tühised

või mitte. Vaidlusaluse tüüptingimusega on reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja

kohustus), mis tasakaalustatakse kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Seega on

vaidlusaluse tüüptingimuse puhul tegemist tingimusega, mis puudutab lepingu põhilist eset ning

hinna ja üleantu väärtust (VÕS § 42 lg 2). Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole kostja

tüüptingimused hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Kindlustuslepingutes riskide välistuste

kehtestamine ei ole ebatavaline; välistused on selged ja teiste tingimustega loogilises seoses.

Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud riskide kindlustamisest

keelduda või kindlustada see eritingimustel. Kohus leidis, et vaidlusalust tüüptingimust ei saa lugeda

tühiseks. Kindlustatava riski, sh loodusõnnetuse riski konkretiseerimine lepingu sõlmimisel ei ole

kindlustusvõtja huve ebamõistlikult kahjustav.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kas tegemist oli pinnavee tõusuga. Hageja käsitlus pinnavee ja merevee

mõistetest ei ole lepingu kontekstis kooskõlas mõistliku arusaamaga. Hageja on äriühinguna

kindlustusturul hinnatav võrdse partnerina, kes pidi lepingu sõlmimisel ilmutama tähelepanu

kindlustuskaitse ulatusele. Seega tuleb eeldada, et tehing on sõlmitud teadlikult ning kindlustatavaid

riske ja sellele vastavat kindlustuspreemia suurust kalkuleerides. Loodusõnnetuse mõistet

konkretiseerivate tingimustega tutvudes pidi hageja mõistma, et kostja tahe ei ole suunatud

kindlustuskaitse pakkumisele loodusõnnetustega kaasnevate riskide vastu kogumis, vaid üksnes

lepingu tingimustes konkretiseeritud ulatuses. Mõistega "tormi tõttu tekkinud pinnavee tõus" on

hõlmatud kõikide veekogude veepinna tõus ning sellega kaasneva veevoolu tagajärjel tekkivad

võimalikud kahjustused. Kohus lähtus mõiste "pinnavesi" analüüsimisel Eesti Entsüklopeedias (1994)

antud tähendusest, mis on enam kooskõlas tavalise arusaamaga. Hinnates Eesti Entsüklopeedia

artikleid "pind", "pinnakate", "pinnanähtused", "pinnasevesi" jmt, leidis kohus, et pinnaga seotud

mõistetele vastanduvad mõisted "aluspõhi", "põhi", "süvanähtused", "põhjavesi" jmt. Pinnanähtusi

põhjustavad pinnakihi ja süvakihtide omaduste ja koostise erinevused ning pinnakihi suurem

liikumisvabadus. Põhja- ja pinnasevett eristab asjaolu, et pinnasevesi liigub surveta väliste mõjurite

toimel. Põhjavesi on maakoore poorides, lõhedes jm tühemetes sisalduv vesi, mis liigub raskusjõu

mõjul. Vaidlust ei ole selles, et hageja varale kahju põhjustanud vesi liikus merel puhunud tuulte ehk

väliste mõjude toimel. Seega oli tegemist pinnavete liikumisega (tõusuga) tormi tagajärjel. Merevee

(merepinnavee) eristamine teistest maapinnal asuvatest veekogudest ei ole kooskõlas lepingu mõttega

ega mõistete tavapärase tähendusega. Pinnasevett ei eristata mitte veekogu tüübi (meri, jõgi, järv)

järgi, vaid selle liikumist mõjutavate tegurite järgi.

Hageja pidi mõistma lepingu sõlmimise tahet lepingus märgitud viisil (VÕS § 29 lg 4). Mõistete

ebaselguse korral pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu.

Vaidlusalused veekahjustused on tingitud tormi tõttu tekkinud pinnavete tõusust. Sellise nähtuse on

pooled kindlustatavatest riskidest välistanud. Kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest

keeldumisel tuginenud lepingule ega ole seetõttu hageja õigusi rikkunud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega tunnustada hageja õigust kindlustushüvitisele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2007. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata.

Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluse kahju põhjustas tormi tõttu tõusnud pinnavesi, mille pooled

on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c kindlustatavatest riskidest välistanud. Seega ei ole tegemist

kindlustusjuhtumiga ja kostja ei ole hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel lepingut

ega hageja õigusi rikkunud. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et THE 20021 p 4.2.2.2.c ei ole

tühine tüüptingimus VÕS § 42 tähenduses. THE 20021 p 4.2.2 järgi on kindlustusjuhtumiks

loodusõnnetus (torm, rahe). Õige on hageja väide, et üleujutus on loodusõnnetus. Samas jätab hageja

tähelepanuta, et mitte igasugust loodusõnnetuse tõttu tekkinud kahju ei hüvitata kindlustuslepingu ja

selle üldtingimuste alusel. Hindamaks, millest pooled lepingu sõlmimisel lähtusid, tuleb tõlgendada

selle sisu, juhindudes VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse

lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui

poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas

pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab

lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole

arusaamadest. Kuna THE 20021 p 4.2.2.2.c näol on tegemist tüüptingimusega, tuleb selle

tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 39 sätestatust, mis sätestab sama põhimõtte. Maakohus andis otsuses

hinnangu sellele, kuidas samas olukorras heas usus tegutsevad isikud analüüsiks ja hindaks (loeks

tavaliselt mõistlikuks) pinnavee mõiste tähendust kindlustuslepingu sõlmimisel. Ka ringkonnakohtu

arvates ei ole usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik oleks pidanud lepingust ja üldtingimuste p-

st 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist, mille põhjustas tormi

tõttu tõusnud põhjavesi, kuid loetakse sellise kahju tekkimist, mille põhjustas tormi tõttu tõusnud

merevesi.

On õige, et veeseadus eristab pinnavett ja merevett ning neid käsitletakse selles seaduses eraldi.

Samuti on pinnavee ja merevee andmebaasid eraldi riigi veekatastris. Neid mõisteid käsitletakse

eraldi ka kemikaaliseaduses. Samas käsitab Keskkonnaministeerium vesikonna tunnuste analüüsis

pinnaveena muu hulgas ka rannikuvett (tlk-d 92-93). I. Roasto teadustöös "Põhjavee teke ja

kujunemine" käsitatakse merevett pinnaveena (tlk 98), TÜ Geograafia Instituudi hüdroloogiaõppejõu

A. Järveti arvamuse kohaselt on meri pinnaveekogu. Euroopa Keskkonnaagentuur defineerib

pinnavett kogu Maa pinnal asuva veena, sh ranniku- ja mereveena, ja keskkonnasõnastiku EnDic

2000 järgi hõlmab mõiste pinnaveekogu rannikuvett. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et

pinnavee mõiste analüüsimisel tuleb lähtuda tähendusest, mis on enam kooskõlas tavalise

arusaamaga, võttes aluseks Eesti Entsüklopeedias antud tähenduse. Ei ole usutav, et hageja tutvus

enne lepingu sõlmimist hagiavalduses märgitud õigusaktides ja geograafiateaduses kasutatud

pinnavee ja merevee mõistetega ja lähtus nendest lepingu sõlmimisel.

Kohus leidis põhjendatult, et merevee (merepinnavee) eristamine teistest maapinnal asuvatest

veekogudest ei ole kooskõlas lepingu mõttega ega mõistete tavapärase tähendusega. Ei ole mõistlik

järeldada, et THE 20021 p-s 4.2.2.2.c sätestatud välistus kehtib näiteks tormi tõttu Peipsi järve, aga

mitte Läänemere vee tõusust põhjustatud kahju hüvitamise puhul. Selliseks eristamiseks puudub

mõistlik põhjus. Kui hagejal oleks olnud huvi saada kindlustuskaitset merevee tõusuga kaasnevate

riskide vastu, pidanuks ta kostjat sellest eraldi teavitama. Kuna hageja ei avaldanud lepingu

sõlmimisel ning kindlustuspoliisi ja üldtingimuste kättesaamisel kindlustustingimustele vastuväiteid

ega esitanud pretensioone nende arusaadavuse kohta, viitab see hageja nõustumisele kostja pakutud

tingimustega. See, kas kostja pakkus hagejale teisi kindlustustooteid, mis oleks andnud

kindlustuskaitse ka vaidlusalusele juhtumile, või mitte, ei oma asja lahendamisel tähtsust.

THE 20021 p 4.2.2.2.c ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 järgi. Kindlustuslepingu olemuseks on

kindlustuskaitse pakkumine kokkulepitud riskide vastu kokkulepitud hinna eest. Üldtingimustega on

reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja kohustus), mis tasakaalustatakse

kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Kindlustusriski konkretiseerivad

tüüptingimused on seotud lepingu hinna ja üleantud väärtuse suhtega. Kindlustuslepingutes riskide

välistuste kehtestamine on tavapärane. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal

õigus teatud riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada need eritingimustel, millega kaasneb

kindlustusvõtja kohustus maksta sellisel juhul ka kõrgemaid kindlustusmakseid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu

järeldus, et kahju on põhjustanud tormi tõttu tõusnud pinnavesi. Hageja on seisukohal, et üleujutuse

põhjustasid tormi tekitatud tõusulained, mis kergitasid merevee. Ringkonnakohus jättis hageja selle

väite tähelepanuta. Kohtu arvamus lepingu ning üldtingimuste tõlgendamise kohta ei ole

põhjendatud. Kui kindlustatud vara asub mere ääres, kus sagedaimaks loodusõnnetuseks on tormi

tekitatud tõusulained, peab mõistlik ja heas usus toimiv inimene mõistma, et kui vara kindlustatakse

loodusõnnetuse vastu, siis on sellest hõlmatud ka merevee tõusuga seonduvad riskid, kui pooled

vastupidises otseselt kokku ei lepi. Pinnavett ja merevett ei tohi samastada. Ringkonnakohus märkis

õigesti, et erinevad allikad annavad mõistele "pinnavesi" erineva tähenduse, kuid ringkonnakohus ei

põhjendanud, miks mõiste "pinnavesi" tõlgendamisel tuleb lähtuda Eesti Entsüklopeedias antud

tähendusest ja mitte hageja viidatud allikatest. Hageja on piisavalt põhjendanud, et pinnavesi ei ole

merevesi. Alusetu on ringkonnakohtu väide, et hagejal ei olnud huvi saada kindlustuskaitset merevee

tõusuga kaasnevate riskide vastu. Hageja lähtus kindlustuslepingu sõlmimisel sellest, et

loodusõnnetuse mõiste hõlmab ka tormiga kaasneva merevee taseme tõusu ja üleujutuse. Selliselt

mõistis hageja tahet ka kostja maakler lepingu ettevalmistamisel ja sõlmimisel. Kui kindlustusandja

soovis merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välja arvata, pidanuks ta

sellele otseselt ja arusaadavalt viitama kindlustuslepingu dokumentides. Hageja arvates on THE

20021 p 4.2.2.2.c klausel tühine tüüptingimus VÕS § 42 järgi. Igale mõistlikule inimesele on selge, et

kõige tõenäolisemaks loodusõnnetuseks, mis ähvardab mere ääres asuvat hoonet, on eelkõige torm ja

sellega kaasnev üleujutus ning kindlustades vara loodusõnnetuse vastu, peetakse silmas eeskätt tormi

ja üleujutust. Eelviidatud klausel rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning kahjustab

kindlustusvõtjat ebamõistlikult.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole menetlusnorme rikkunud.

Kohus tõlgendas õigesti kindlustuslepingut. Kindlustuslepinguga ei kindlustata kunagi kõiki

mõeldavaid riske ning kahjusid. Üleujutus ja niiskuskahjustus ei ole vaidlusaluse kindlustuslepingu

kohaselt kindlustusjuhtum ega kindlustusrisk, sest sellekohane kokkulepe kindlustuslepingus puudub.

Vaidlusalune kindlustusleping ei ole koguriskikindlustuse leping. Koguriskikindlustuse lepingu puhul

saaks tinglikult kasutada argumentatsiooni, et juhtum, mis ei ole välistatud, tuleb hüvitada.

Kindlustustavade kohaselt ei ole üleujutus tüüptingimustel kindlustatav risk. VÕS § 440 lg 1 järgi

peab kindlustusvõtja avaldama kõik olulised asjaolud soovitava kindlustuslepingu kohta. Hageja ei

viidanud kindlustuslepingu sõlmimisel üleujutuse esinemise võimalusele. Kostja arvates on hageja

käsitus merevee ja pinnavee väidetavast erinevusest vale. Hageja tõlgendus, mille kohaselt jõe- või

järvevee üleujutusest tekkinud kahju ei hüvitata, aga merevee üleujutusest tekkinud kahju

hüvitatakse, ei vasta mõistliku objektiivse inimese positsioonilt lähtuvale tõlgendusele. Veeseaduses

pinnaveele antud eritähendust ei saa üle kanda veeseaduse reguleerimise esemega mitteseotud

kindlustuslepingusse. Kindlustustingimuste THE 20021 p 4.2.2.2.c ei kahjusta kindlustusvõtja huve

ebamõistlikult. Loodusõnnetuse riski defineerimine kindlustuse tüüptingimustes ning

kindlustustingimuste p-s 4.2.2.1.a toodud kujul ei kahjusta kindlustusvõtja, eriti äriühingust

kindlustusvõtja huve ebamõistlikult.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb TsMS § 691 p 2

järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kasutas hagejaga lepingu sõlmimisel tüüptingimusi, st

vaidlusalune kindlustusleping oli eelnevalt läbirääkimata tingimustel sõlmitud leping ja kõik tema

tingimused ei olnud individuaalselt kokku lepitud. Tüüptingimuse legaaldefinitsiooni annab VÕS

§ 35, mille kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav pool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole

seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on käsitlenud tüüptingimuste mõistet

8. mail 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07 tehtud otsuse p-s 11 ja 30. aprillil 2007. a tsiviilasjas nr 3-

2-1-150-06 tehtud otsuse p-s 17, selgitades, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii

lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma

läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda

kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe

lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega.

Kolleegium möönab, et tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise

läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Seadusandja on tüüptingimuste suhtes kehtestanud

eriregulatsiooni VÕS §-des 35-45.

10. Vaidluse lahendamisel on seega keskne küsimus kostja poolt hageja suhtes kasutatud juriidiliste

isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kui tüüptingimuse

tõlgendamisest ja tähendusest.

THE 20021 p 4.2.2.1.a kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist loodusõnnetuse

tagajärjel, kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist

põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel,

samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi

tagajärjel. THE 20021 p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe

tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus.

Oma nõuet esitades tugines hageja esmajoones sellele, et 4. veebruari 2004. a kindlustuslepingu

juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt oli

kindlustatud ka tormist tingitud merevee tõusu tagajärjel tekkinud kahju. Kostja arvates välistab aga

THE 20021 p 4.2.2.2.c tema kohustuse eelmärgitud asjaoludel kahju tekkimisel kindlustushüvitist

maksta. Pooled vaidlevad seega eeskätt selle üle, kas THE 20021 p-s 4.2.2.2.c kasutatud mõiste

"pinnavesi" hõlmab ka merevett.

11. Kuna THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c antud tingimus on tüüptingimus, tuleb selle

tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 39 sätestatust (vt ka 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05

(RT III 2005, 22, 225), p 17 ja 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39,

384), p 26). Kolleegium kordab, et VÕS § 39 on erinorm VÕS § 29 ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud

põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest.

12. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et VÕS § 39 sätestab tüüptingimuse

tõlgendamiseks sama põhimõtte, mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette VÕS § 29 lg 4. Viimase

kohaselt tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii,

nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1

esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt tõlgendatakse

kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega tuleb VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes

tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle

lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse

korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva

väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske (vt ka 28. veebruari 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 34 ja 5. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05 (RT III

2005, 44, 436), p 12).

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vaidlusalust tüüptingimust tõlgendada võlaõigusseaduse

tüüptingimuste tõlgendamise kohta käivate sätete alusel. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu

hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas VÕS §-s

7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest, kuidas tüüptingimuses kasutatud

mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga sarnased. Kui asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohus jõuab järeldusele, et vaidlusalune tüüptingimus on ebaselge või selle sõnastus

mitmeti mõistetav ning lepingus endas puuduvad selgitavad kokkulepped, mõisted, viited, mis

võimaldaksid tingimuse sisu kahtluseta kindlaks teha, tuleb silmas pidada, et VÕS § 39 lg-s 1 on

sätestatud imperatiivne kohustus tõlgendada kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja

kahjuks.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu