3-2-1-47-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi Salva

Kindlustuse AS-i vastu hüvitise ja käsitluskulude

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 2-05-

1897

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kenno Vilippus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada MTÜ-le Eesti Liikluskindlustuse Fond kassatsioonkaebuselt 7. veebruaril 2007. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. augustil 2003. a toimus Pärnu-Lihula maanteel Audru alevis liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku

teega külgneva ala juurdesõiduteel liikunud auto (Gustav Sitsi juhitud Ford Sierra) ja

juurdesõiduteega ristuval jalgrattateel liikunud registreerimata mootorratas, mida juhtis Meelis Heina.

Kostja tunnistas 29. oktoobri 2004. a otsusega juhtumi liikluskindlustusjuhtumiks, asudes

seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas mootorratast juhtinud Meelis Heina, kes rikkus

liikluseeskirja (LE) §-s 235 sätestatut. Kostja keeldus eeltoodud põhjendusel mootorratta omanikule

liikluskahju hüvitamast. Pärnu Politseiprefektuuri 25. novembri 2003. a kriminaalasja menetluse

lõpetamise määruses asuti seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas Ford Sierra juht, kes rikkus LE

§ 92 p 1. Samale järeldusele jõudis ka liiklusõnnetuse kohta arvamuse andnud ekspert-käsitleja Erik

Ernits.

7. detsembri 2004. a otsusega nr 1 luges hageja liiklusõnnetuse liikluskahjuks ja selle põhjustajaks

sõiduauto juhi. Hageja hüvitas 10. detsembri 2004. a otsuse alusel mootorratta omanikule tekkinud

kahju 12 210 krooni. Hageja esitas kostja vastu 14 920 krooni suuruse regressinõude, millest 2710

krooni on käsitluskulud. Kostja leidis, et liikluskahju eest vastutavad mõlemad juhid 50% ulatuses, ja

nõustus hüvitama poole nõutud summast. Kindlustuse vahekohus jättis 5. mai 2005. a otsusega

rahuldamata hageja kaebuse, milles hageja leidis, et liikluskahju põhjustas sõiduauto juht.

Kindlustuse vahekohus leidis, et vastutus liikluskahju põhjustamise eest jaguneb poolte vahel

võrdselt.

2. Hageja esitas 16. mail 2005. a hagi, milles palus kostjalt välja mõista 7460 krooni. Hageja leidis, et

vaidlusaluse liiklusõnnetusega põhjustas liikluskahju LE § 92 nõudeid rikkunud sõiduauto juht, kes

liikus teega külgneva ala juurdesõiduteel ja ei andnud teed ristuval jalgrattateel liikuvale

mootorratturile. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei ole põhjuslikus seoses liikluskahju

tekkimisega. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 43 lg 4

alusel nõude hüvitamise ja käsitlemise kulusid.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema arvates oli 50% ulatuses liikluskahju tekkimises vastutav

mootorratta juht, kes jalgrattateel sõites ei andnud vastavalt LE §-le 235 teed sõidukile, mis sõitis

teega külgneva ala juurde viival juurdesõiduteel, mis on LE § 2 lg 48 järgi käsitatav teena. Sõiduauto

liikus teega külgnevalt alalt teele viival juurdesõiduteel enne seda, kui põrkas kokku jalgrattateel

liikunud mootorrattaga. Jalgrattateel ei ole lubatud mootorrattaga sõita.

4. Tallinna Linnakohus jättis 17. novembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus tuvastas,

et liiklusõnnetuse ajal liikus sõiduauto mööda teega külgnevale alale viivat sissesõiduteed ja

mootorratas liikus mööda jalakäijatele ja jalgratastele ettenähtud teed. Pooled vaidlevad selle üle, kas

liikluskahju põhjustamises on süüdi üksnes sõiduauto juht või oli tegemist segasüüga. Vaidlust ei ole

selles, et sõiduauto juht vastutab kahju põhjustamise eest 50% ulatuses.

Maakohus leidis, et sõiduauto liikus teeseaduse (TeeS) § 2 ja LE § 2 lg 48 järgi teel ning LE § 235

sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja reguleerimata tee ristumiskoht, peavad jalgrattur ja

mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega

seatud teisiti. Seega oleks mootorrattur pidanud andma teed sõiduautole. Eeltoodud kohustuse

rikkumine mootorratturi poolt oli kohtu arvates samuti põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse

toimumisega. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses kahju

tekkimisega. Liikluskahju tekkimise eest vastutavad mõlemad juhid.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt liikus sõiduauto TeeS § 2 ja LE § 2 lg 48

mõttes teel. LE § 160 sätestab, et rööbasteta sõiduki juht peab ! kui eesõigusmärgid ei näita teisiti -

reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile.

LE § 235 sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad

jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liiklusmärkidega

seatud teisiti. LE § 235 on erinorm LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste

teede ristmikul, jättes jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. Vastupidine tõlgendus teeks

jalgrattateel jalgrattaga liikumise praktiliselt võimatuks ja jalgrattur peaks andma teed igale hoovist,

põllult, metsast ja mujalt väljujale.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2007. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Pooled

ei vaidle 21. augustil 2003. a toimunud liiklusõnnetuse asjaolude üle. Liiklusõnnetuses osalenud

sõiduauto juht sõitis teega külgneval alal paiknevalt juurdesõiduteelt välja ristuvale jalgrattateele, kus

sõitis M. Heina juhitud mootorratas. Mootorrattur ei suutnud auto eest läbi põigata ja sõitis vastu auto

paremat esinurka. Kohas, kus liiklusõnnetus toimus, ei olnud liikluskorraldus liiklusmärkidega

reguleeritud. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduauto juht vastutab tekkinud liikluskahju eest 50%

ulatuses, kuna rikkus LE §-s 91 ja § 92 p-s 1 sätestatut.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ka mootorrattur vastutab tekkinud kahju eest või vastutab kogu kahju

eest sõiduauto juht. LE § 235 sätestab, et omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal

peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole

liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Linnakohus leidis õigesti, et mootorrattur rikkus LE §-s

235 sätestatut. Liikudes jalgrattateel, oleks ta pidanud andma teed ristuval sissesõiduteel liikunud

autole.

Ebaõige on hageja väide, et LE § 235 on erinormiks LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata

samaliigiliste teede ristmikul, jättes seal jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. LE § 160 reguleerib

samaliigiliste teede ristumist juhul, kui puuduvad eesõigusmärgid. Ringkonnakohtu arvates on

meelevaldne kitsendada LE §-st 235 tulenevat ainult samaliigiliste teede ristumisele. LE § 235

reguleerib spetsiaalselt jalgrattateel liikumist ja normi kehtestamisel on arvestatud, et jalgratta ja

mopeediga liiklemine on üldiselt ohtlikum, mistõttu on mopeedi ja jalgratta juhtidele kehtestatud tee

andmise kohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada.

Hageja leiab, et TeeS § 2 lg-st 1 ja § 2 lg 2 p-st 1 ja liiklusseaduse (LS) § 4 lg-st 5 tuleneb, et

jalgrattatee on samuti tee. LE § 235 kohaselt, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata

ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus

pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. LE §-s 235 sätestatud jalgrattatee ja tee reguleerimata

ristumiskoha all on seadusandja mõelnud ristmikku. Ristmiku all mõistetakse vastavalt LE § 2 lg-

le 42 samal tasandil ristuvatest teedest moodustuvat ala. LE § 235 on erinorm LE § 160 suhtes ja

kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul ning jätab jalgratturid ilma nn parem käe

õigusest. Muul juhul, kui tegemist ei ole ristmikuga, tuleb jalgrattatee ja tee reguleerimata

ristumiskohtadel juhinduda LE §-s 92 sätestatust. LE § 235 teistsugune tõlgendamine viiks

situatsioonini, mis teeks omaette jalgrattateel jalgrattaga liikumise ebaloogiliseks. Jalgratturil, kes

sõidab jalgrattateel, lasuks kohustus teed anda igale teega külgnevalt alalt väljuvale ja jalgrattateed

ületavale liiklejale, sh ka teisele jalgratturile.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Õige ei ole hageja seisukoht, et jalgrattatee, millel

liikus mootorrattur, ning juurdepääsutee, millel liikus autojuht, ristumiskoht ei ole käsitatav teede

ristumiskohana LE § 235 mõttes. Varasemas menetluses ei ole pooled vaielnud selle üle, et

juurdepääsutee maanteele on käsitatav iseseisva teena teeseaduse mõttes. Mootorrattur liikus

jalgrattateel, mis on iseseisev tee nii teeseaduse kui liiklusseaduse mõttes. Nende kahe tee lõikumise

koht on ristumiskoht. On ilmne, et kasutades mõiste "ristmik" asemel sõna ristumiskoht on määruse

kehtestaja soovinud anda LE §-le 235 laiema regulatsiooniulatuse, mille vajadust on ringkonnakohus

otsuses piisavalt põhjendanud.

9. Kostja esitas 30. aprillil 2007. a Riigikohtule taotluse hagejalt õigusabikulude katteks 373 krooni

väljamõistmiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme.

12. Asjas on faktiliste asjaoludena tuvastatud, et põrkasid kokku teega külgneva ala juurdesõiduteel

liikunud sõiduauto ja juurdesõiduteega ristuval omaette jalgrattateel liikunud mootorratas. Samuti

tuvastati, et juurdesõidutee ja jalgrattatee ristumiskoht ei olnud reguleeritud

liikluskorraldusmärkidega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduauto juht vastutab kogu tekkinud kahju eest. Pooled ei vaidle

selle üle, et sõiduauto juht vastutab kahju põhjustamise eest vähemalt 50% ulatuses. Kohtud leidsid,

et tekkinud õnnetuses on kahju tekitamises süüdi mõlemad juhid. Selle seisukohaga ei nõustunud

hageja, kes, esitades kassatsioonkaebuse, leiab, et tekkinud kahju eest vastutab üksnes sõiduauto juht.

13. Kolleegium leiab, et vaadeldavas asjas on vaja eelkõige selgust asjakohastes õigusaktides

sätestatud mõistetes. Asjakohasteks õigusaktideks on praegusel juhul teeseadus, liiklusseadus ja

liikluseeskiri.

TeeS § 2 lg 1 järgi on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate

liiklemiseks kasutatav rajatis, kusjuures sama paragrahvi teise lõike järgi moodustavad tee

liiklemiseks kasutatavate rajatistena muu hulgas ka parkla, puhkekoht, sõidutee ning sellega

külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. Seega on teena käsitletavad kõik

rajatised, mida saab kasutada liiklemiseks. Sama sätestab tee mõistena ka LE § 2 lg 48. Ka LS § 4

lg 1 järgi käsitletakse tee mõistet, nõudeid teele, teehoidu, tee kasutamist, teeomaniku kohustusi ja

vastutust vastavalt teeseaduses sätestatule.

LE § 2 lg 46 järgi mõistetakse sõidutee all vastavalt LS § 4 lg-le 3 sõidukite liikluseks ettenähtud

teeosa. LS § 4 lg 2 järgi on teega külgnev ala teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha

ja kuhu võib viia juurdesõidutee.

LE § 2 lg 44 järgi mõistetakse sõiduki all vastavalt LS § 12 lg-le 1 teel liiklemiseks ettenähtud või

teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul. Tulenevalt LE § 2 lg-test 12 ja 44 on

sõidukiks ka jalgratas. Samuti on LE § 2 lg 26 järgi sõidukiks mootorrattas.

14. Vaidlusaluse asja lahendamisel on asjakohasteks normideks LE § 92 p 1, §-d 160 ja 235.

Vastavalt LE § 92 p-le 1 peab juht andma teed parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt

või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites igale teel liiklejale. LE § 160 järgi peab

reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht ! kui eesõigusmärgid ei näita

teisiti ! andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. LE § 235 järgi, kui teel on omaette

jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel

liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.

Kolleegium leiab, et viidatud norme süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb asuda

seisukohale, et asja lahendamisel tuleb eelkõige silmas pidada juhi, kes sõidab teele parklast,

puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnaseteelt, LE § 92 p-

st 1 tulenevat tingimatut teeandmiskohustust igale teel liiklejale. Siinjuures tuleb rõhutada, et

teeandmiskohustus ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele nimetatud aladelt ja

juurdepääsuteelt välja sõidetakse.

Eesõigusmärkide puudumisel sätestab LE § 160 samaliigiliste teede ristmikel nn parema käe reegli,

mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Eelnevast järeldub, et

LE § 160 järgi peab sõidukijuht teed andma samaliigiliste teede ristmikel kõigile sõidukitele, muu

hulgas ka jalgrattale või mootorrattale, mis lähenevad paremalt poolt.

LE § 235 sätestab erireegli omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal, mille järgi peab

jalgrattur ja mopeedijuht teed andma teel liiklejale, välja arvatud juhul, kui teeandmiskohustus pole

liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Kolleegium leiab, et LE § 235 ei ole erinorm LE § 160

suhtes, sest nende kahe normi reguleerimisala on erinev, kuna LE § 160 reguleerib sõidujärjekorda

samaliigiliste teede ristmikel, aga LE § 235 reguleerib sõidujärjekorda omaette jalgrattatee ja tee

ristumiskohal.

Lahendades küsimust LE § 235 ja LE § 92 p 1 omavahelisest vahekorrast, tuleb kõigepealt märkida

seda, et mõlemad normid sätestavad teeandmiskohustuse teel liiklejale, kusjuures tee mõiste hõlmab

nii sõiduteed, teega külgnevat ala kui ka viimase juurde viivat juurdepääsuteed. Seega võiks

järeldada, et omaette jalgrattateel liikuva sõiduki juht peaks andma teed ka parklast, puhkekohast või

muult teega külgnevalt alalt väljasõitvale ja nende juurde viival juurdesõiduteel liiklevale sõidukile.

Siiski ei oleks selline järeldus kolleegiumi arvates õige ega põhjendatud. Esiteks sätestab LE § 92 p 1

teeandmiskohustuse tingimusteta ja just igale teel liiklejale, samal ajal kui LE § 235 sätestab

teeandmiskohustuse mitte igale, vaid lihtsalt ristuval teel liiklejale. Nimetatud erisus annab alust

järelduseks, et LE §-s 235 on mõeldud jalgrattateega ristuva tee all sõiduteed, mitte aga teega

külgnevat ala ja selle juurde viivat juurdesõiduteed. Teiseks tuleks sõidueesõiguse osas eelistada

sõiduteel, muu hulgas ka omaette jalgrattateel liiklejaid juurdesõiduteel liiklejatele seetõttu, et

sõidukiirus parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitjatel on

tavapäraselt oluliselt väiksem kui sõiduteel liiklejatel ja sellest tulenevalt on esimestel oluliselt

kergem ja ohutum vajadusel pidurdada, et läbi lasta sõiduteel liiklejaid.

Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et sõitmine just juurdesõiduteel, aga mitte ristuval sõiduteel, peab

olema kahtlusteta selge nii sõiduteel kui ka eespool nimetatud teega külgnevate alade juurdesõiduteel

liiklevatele juhtidele, sest vastasel korral tekiks liikluses ohtlik olukord, kus ei osata kahtlusteta

määrata sõidujärjekorda. Selline selgust tagav tingimus on sätestatud LE § 2 lg-s 49, mille järgi teega

külgneva ala all mõistetakse vastavalt LS § 4 lg-le 2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile

teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seega on oluline, kas teega külgnev ala on sõiduteel

liiklevale juhile teelt selgelt ja kahtlusteta nähtav, millest sõltub see, kas tegemist on sellelt alalt

tuleva tee näol juurdesõiduteega. Ainult teega külgneva ala teelt nähtavuse korral saab sõiduteel

liikleja olla kindel, et selle ala juurde viival teel (juurdesõiduteel) liikleja annab talle teed. Sellega

tagatakse ka ohutu ja sujuv liiklus juurdesõiduteega ristuval sõiduteel ja sealhulgas ka omaette

jalgrattateel.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kindlaks teha, kas kõik asjas tähtsad asjaolud on õigesti ja

täielikult tuvastatud, ning juhindudes käesolevas otsuses antud materiaalõiguse normi tõlgendusest

asi lahendada. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse §-st 3 jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise

tulemustest.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu