3-2-1-50-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Sampo Pank hagi Aivo Tirmaste vastu 230 206 krooni 5

sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-02-131

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aivo Tirmaste kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Sampo Pank (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Kostja Aivo Tirmaste (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Hellatrade 22. jaanuaril 2007. a Aivo Tirmaste kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 2302 (kaks tuhat kolmsada kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Sampo Liising (ühines 3. jaanuaril 2006. a ühendava ühinguga AS-iga Sampo Pank)

esitas 30. aprillil 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi kostja vastu käenduslepingutest tuleneva

230 206 krooni 5 sendi suuruse kohustuse täitmiseks. Linnakohus kaasas menetlusse kostja poolel

kolmanda isikuna Aktsiaseltsi Karklaas (pankrotis), kuid see äriühing likvideeriti asja menetluse

vältel ja kustutati 22. veebruaril 2005. a äriregistrist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Aktsiaselts Karklaas ja Aktsiaselts Sampo Liising seitse

kapitalirendilepingut tööstusseadmete ja -masinate rentimiseks. Kapitalirendilepingute tähtajad olid

järgnevad: 14. juuli 1999. a kuni 30. juuli 2005. a; 17. juuni 1999. a kuni 30. juuli 2005. a; 16. juuni

1999. a kuni 30. juuli 2005. a; 17. juuni 1999. a kuni 30. juuni 2005. a; 14. juuli 1999. a kuni 30. juuli

2005. a; 14. juuli 1999. a kuni 30. juuli 2005. a; 30. september 1999. a kuni 30. september 2002. a.

Lepingute kohaselt oli Aktsiaseltsi Karklaas (edaspidi rentnik) igakuine liisingumaksete

maksetähtaeg liisingufirmale 15. kuupäev, hilisemate lepingumuudatuste kohaselt 30. kuupäev.

Kõikide nimetatud lepingute täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 3. oktoobril 2001. a seitse

käenduslepingut, millega kostja võttis endale solidaarse vastutuse rentniku kohustuste eest.

Rentnik jättis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitmata. Hageja lõpetas 30. jaanuaril

2002. a ennetähtaegselt kapitalirendilepingute p 10.1 järgi kõik kapitalirendilepingud ja nõudis

tasumata rendimaksete, intressi ja viiviste tasumist. Lepingute lõpetamise ajaks võlgnes rentnik

hagejale: tasumata kuumaksed 920 824 krooni 4 senti (sh põhiosa 482 962 krooni 78 senti, intress

297 396 krooni 66 senti ja käibemaks 140 464 krooni 72 senti); tasumata intressi 166 693 krooni 53

senti; tasumata viivised 41 475 krooni 67 senti, tasumata viivised kuumaksetelt perioodi eest

30. jaanuar 2001. a kuni 30. detsember 2001. a summas 530 737 krooni 15 senti. Hageja palub

kostjalt enda kasuks välja mõista 230 206 krooni 5 senti (sh tasumata kuumaksed 122 726 krooni 28

senti, intress 72 363 krooni 59 senti ja käibemaks 35 116 krooni 18 senti). Hageja nõue on esitatud

jaanuarikuiste maksete osas, mille tasumise tähtaeg saabus 30. jaanuaril 2002. a.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei vastuta kostja rentniku võla eest, sest

rentniku võlgnevus tekkis võlausaldaja tegevuse tõttu. Hageja lõpetas 31. jaanuaril 2002. a

ebaseaduslikult tema ja rentniku sõlmitud arvelduslaenulepingu ja laenulepingu. Lepingute

lõpetamise tõttu ei olnud rentnikul võimalik liisingumakseid hagejale tähtaegselt tasuda.

Käenduslepingud sõlmiti tegelikult 14. juulil 1999. a, 17. juunil 1999. a, 16. juunil 1999. a ja

30. septembril 1999. a. Käendus on lõppenud enne hagi esitamist, sest põhilepingute muutmisega

muutus käenduskohustuste täitmise aeg ja tagatavate kohustuste väärtus määratlematuks.

Käenduslepingute p-d 3 ja 6, mis seda võimaldasid, on kostjat ebamõistlikult kahjustavad

tüüptingimused, mida hageja kasutas vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole järginud

käenduslepingute p 2, mille kohaselt pidi hageja esitama kostjale käenduskohustuse tekkimiseks

kirjaliku nõude. Nõude esitamisega oli määratud käenduslepingu edasilükkav tingimus. Seega ei ole

kostjal täitmiskohustust tekkinud.

Rentniku varad (toolid, lauad, tootmisseadmed, kontoritehnika, laovarud) omandas hageja

tütarettevõte OÜ W-Glass. Nende varade turuväärtus ületab hageja nõude suuruse. Täiendavate

nõuete esitamine kostja kui käendaja vastu tooks kaasa hageja alusetu rikastumise ja oleks vastuolus

hea usu põhimõttega. Ka on kostja teinud Aktsiaseltsi Karklaas investeeringuid ca 4 500 000 krooni

eest. Kuna rentniku vara läks hageja tütarettevõttele, jäi kostja sellest varast ilma ning hageja sai

kontrolli vara üle, mille turuväärtus oli selle hageja tütarettevõtte poolt omandamise hetkel ca

15 000 000 krooni. Selle vara realiseerimisest saadud summast oleks piisanud nii hageja kui ka tema

õiguseellase nõuete katmiseks (kokku ca 10 000 000krooni).

3. Harju Maakohus jättis 13. veebruari 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et pooltel ei ole vaidlust selles, et rentnik jättis oma lepingulised kohustused

täitmata. Hageja lõpetas 30. jaanuaril 2002. a kõik rentnikuga sõlmitud kapitalirendilepingud

lepingute p 10.1 alusel, kohustusega tagastada lepingute p 10.3 alusel lepingute objektiks olev vara.

Tallinna Linnakohtu 7. augusti 2002. a otsusega kuulutati välja rentniku pankrot ning tuvastati

rentniku võlgnevus hageja ees. Kostja võttis pankrotimenetluses rentniku seadusliku esindajana

nõude õigeks. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 206 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepingu järgi

vastutama teise isiku kreeditori ees selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või

osaliselt.

Maakohus leidis, et käenduslepingud on sõlmitud 3. oktoobril 2001. a. Kuupäeva käsitsi muutmist ei

saa lugeda juurdekirjutuseks, mille hageja on kostja teadmata ühepoolselt teinud. Hageja selgitas

kohtule, et esmane vale kuupäev on tingitud tolleaegse arvutiprogrammi eripärast, mis trükkis

käenduslepingutele kuupäeva vastavalt käenduslepingu numbrile, mis omakorda tulenes käendatava

lepingu sõlmimise kuupäevast. Kostja ei ole tõendanud, et alla oleks kirjutatud veel muid lepinguid

lisaks tsiviilasja toimikus olevatele.

TsK § 211 p 2 järgi käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise

tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu; kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud

või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb

käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast. Käenduslepingute p-

s 2 sätestati, et kui rentnik (liisinguvõtja) ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisingufirma vastu

nõuetekohaselt, kohustub käendaja täitma rentniku kohustusi 10 päeva jooksul liisingufirma kirjalikul

nõudel, arvates liisingufirma poolt nõude esitamisest. Hageja pöördus kohtusse kirjalikku nõuet

esitamata. Kostja leiab vääralt, et kirjaliku nõude esitamata jätmine lõpetab kohustuse. Arvestades

enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 58 lg-t 1, on hagi esitamine

samuti kirjaliku nõude esitamine. Kuivõrd kapitalirendileping lõpetati ennetähtaegselt 30. jaanuaril

2002. a, saabus ka põhikohustuse täitmise tähtaeg 30. jaanuaril 2002. a. Hageja esitas hagi kostja kui

käendaja vastu 30. aprillil 2002. a TsK § 211 p-s 2 sätestatud kolme-kuulise tähtaja jooksul. Samast

sättest tulenev üheaastane käenduse lõppemise tähtaeg kehtib ainult juhul, kui kohustise täitmise

tähtpäeva ei ole määratud ja kui teistsugune kokkulepe puudus. Vaidlusalusel juhul oli kohustise

tähtpäev lepingus määratletud ja vastavalt pooltevahelisele kirjalikule kokkuleppele käendas kostja

kõiki tähtaegseid liisingumakseid kuni nõuetekohase täitmiseni.

Hageja nõude rahuldamine tooks kaasa hageja alusetu rikastumise TsK § 477 lg 1 tähenduses.

Kohtule esitatud hageja käskkirjadest nähtub, et kapitalirendilepingud lõpetati 30. jaanuaril 2002. a

tingimusel, et rentnik tagastab lepingu objektiks oleva vara. Hageja on kohtumenetluses väitnud, et

lepingute lõpetamise seaduslikkuse üle pooled ei vaidle, seega ei saa olla vaidlust ka selles, et vara

üle anti. Kostja on ka kohtuistungil kinnitanud vara üleandmist. Tema hinnangul tuleb vara väärtuse

arvestamisel lähtuda vara üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Hageja pidi esitama tõendid, mis

annaksid alust lähtuda teistsugusest vara väärtusest. Kostja esitas oma vastuväited hagile juba 3. juulil

2003. a, seega oli hagejal piisav võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Käenduslepingute

täitmise nõue pärast seda, kui hageja oli saanud vara suuremas väärtuses, kui oli rentniku võlgnevus,

on vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 108 lg 1 järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja

tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil,

samuti siis, kui õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (TsÜS § 108 lg 2).

Heas usus käitumine tähendab ka lepingupoolele sihiliku kahju tekitamisest hoidumist ja ülemäärase

kasu saamisele suunatud käitumise vältimist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus

vastuapellatsioonkaebuse põhjendustel tühistada osaliselt maakohtu otsuse motiveeriva osa, jättes

kohtuotsuse resolutsiooni muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi oma otsuses toodud põhjendustel.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et käenduslepingud on kehtivad, nad on sõlmitud

3. oktoobril 2001. a selleks, et käendada rentniku poolt kapitalirendilepingutest tulenevate kohustuste

täitmist, ning hageja nõue kostja kui käendaja vastu on esitatud tähtaegselt kolme kuu jooksul pärast

kapitalirendilepingute lõpetamist. Selles osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning

ei pidanud vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 korrata.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu põhjendustega, et hagi rahuldamine tooks kaasa hageja

alusetu rikastumise ja käenduslepingu täitmise nõue pärast seda, kui hageja oli saanud varasid

suuremas väärtuses, kui oli võlgniku võlg, on vastuolus hea usu põhimõttega. Tõendatud ei ole

rentniku vara üleandmine hageja tütarettevõttele väärtuses ca 15 000 000 krooni. Selles osas ei

osunda maakohus ühelegi tõendile. Ka juhul, kui pankrotistunud ja praeguseks äriregistrist kustutatud

(likvideeritud) rentniku vara anti kellelegi üle, võib eeldada, et see toimus õiguslikul alusel, ja sellest

ei saa iseenesest teha järeldust, et võlgniku kapitalirendilepingutest tulenevad kohustused hageja

vastu on sellega täidetud ja lõppenud. Liisinguvara, mida rentnik liisis, jäi kapitalirendilepingute

kohaselt hageja kui liisingufirma omandisse. Lepingute kohaselt oli hagejal õigus lepingud

ühepoolselt lõpetada ja vara tagasi nõuda, kui rentnik ei täida oma kohustust tasuda tähtaegselt ja

vastavalt kokkulepitud graafikule liisingumakseid. Rentnik jättis liisingumaksed maksmata ja hageja

lõpetas seetõttu lepingud ning sai liisinguvara tagasi. Seega on õige, et nimetatud vara ei olnud selle

tagastamisel rentniku oma. Maakohus leidis vääralt, et tagastatud liisinguvara jääkväärtus võrdub

vara ostuhinnaga ning et jääkväärtuse teistsuguse suuruse tõendamise koormis lasub hagejal.

Rentniku jaoks oli hageja ostetud liisinguvara rentniku valduses ja kasutuses kuni vara tagastamiseni,

s.o ca 2,5 aastat. Seega ei saa väita, et vara väärtus ei vähenenud. Kuivõrd tegemist oli

kestvuslepingutega, mis nägid ette rentniku poolt vara väljaostmise igakuiste väljaostumaksete

tegemisega, siis tuleb eeldada, et vara jääkväärtus lepingute lõpetamise hetkel vastas lepingute tähtaja

saabumiseni maksmata jäänud vara väljaostumaksete summaga. Seda siis, kui ei tõendata vastupidist,

s.o teistsugust jääkväärtust. Viimast pidi tõendama kostja, kuid ta ei ole seda teinud.

Õige ei ole kostja väide, et tegemist oli vara järelmaksuga ostu-müügilepingutega ja pärast nende

lõpetamist ei saanud hageja enam täitmist nõuda. Kapitalirendilepingute sõlmimise ja nende

lõpetamise ajal puudus tsiviilseadusandluses selliste lepingute ja nende ülesütlemise tagajärgede

õiguslik regulatsioon. Hageja ei ostnud seda vara enda, vaid vastavalt kokkuleppele rentniku jaoks.

Vara soetamiseks tegi ta ostuhinna ulatuses rahalisi kulutusi. Vara oli antud rentnikule

(liisinguvõtjale) rendile. Lepingutest tulenevalt oli hagejal õigus saada igakuiselt väljaostumaksetega

vara ostuks tehtud kulutused tagasi. Samuti oli hagejal õigus saada tulu raha kostja kasutusse andmise

eest (rentniku jaoks vara soetamise kaudu) kokkulepitud intressimäära ulatuses. Kuivõrd rentnik ei

täitnud oma kohustusi, lõpetas hageja lepingu. Lepingu lõpetamise järel tekkis hagejal õigus nõuda

TsK § 222 lg 1 alusel lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (kulutused vara ostuks ja

saamata jäänud intress). Liisingulepingu kui kestvuslepingu ühepoolne lõpetamine kujutab endast

lepingu ülesütlemist. Enne kestvuslepingu ülesütlemist tekkinud kohustused lepingu ülesütlemisega

reeglina ei lõpe. Väär on hageja seisukoht, et liisinguvara väärtus (kapitalirendilepingute lõpetamise

hetkel) õiguslikku tähendust ei oma. Tagastatud vara jääkväärtuse arvel kaetakse hageja kulutused

vara soetamiseks. Vara tagastamisega langeb hagejal ära ka alus nõuda jätkuvalt intressi.

Kostja võttis käenduslepingutega endale kohustuse tagada rentniku kapitalirendilepingutest

tulenevate kohustuste täitmine. Hageja nõue piirdub rentniku poolt 2002. aasta jaanuarikuus tasumata

jäetud maksetega (väljaostumakse, intress ja käibemaks) ja see tuleb TsK § 207 lg 1 alusel rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hageja nõue rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis hindamata vastuapellatsioonkaebuse väited, et käenduslepingud olid sõlmitud

kohustuse täitmise tähtaega kindlaks määramata, sest käenduslepingute p 3 võimaldas pangal

ühepoolselt muuta tagatava kohustuse ulatust ja tähtaegu ilma käenduslepingut muutmata.

Käenduslepingute p 6 järgi kehtisid käenduslepingud kuni rentniku poolt kõigi lepingust tulenevate

kohustuste täitmiseni. Need lepingupunktid on vastuolus hea usu põhimõttega. Käenduskohustuse

kehtivusperiood peab olema käenduslepingus selgelt määratletud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

TsK § 207 ja § 211. Kuivõrd käenduslepingutes oli käenduskohustuse täitmise aeg määratlemata, tuli

neid käsitada TsK § 211 p 2 mõttes tähtajatute käenduslepingutena ning käenduslepingud olid

hagiavalduse esitamise hetkeks lõppenud. Seega on hageja nõue aegunud. Ka ei ole hageja järginud

käenduslepingute p 2, mille kohaselt pidi hageja esitama kostjale käenduskohustuse tekkimiseks

kirjaliku nõude. Nõude esitamisega oli määratud käenduslepingu edasilükkav tingimus. Seega ei ole

kostjal täitmiskohustust tekkinud. Ringkonnakohus kostja sellekohaseid väiteid ei analüüsinud.

Ringkonnakohus hindas vääralt kapitalirendilepinguid ja nende lõpetamise õiguslikke tagajärgi.

Kapitalirendilepingud olid oma sisult järelmaksuga ostu-müügilepingud, mille täitmise korral pidi

vara omandiõigus tasuta üle minema rentnikule. Ringkonnakohus jättis seega ekslikult kohaldamata

tsiviilkoodeksi ostu-müügilepingut reguleerivad sätted. Kuivõrd igakuistes maksetes sisaldus vara

väljaostuhind, ei saanud müügilepingust taganenud hageja nõuda rentnikult väljaostuhinna jätkuvat

tasumist. Sisuliselt on ringkonnakohtu otsuse tulemusena hageja alusetult rikastunud. Hageja on

saanud kapitalirendilepingute ülesütlemise tagajärjel endale väljaostumaksed ning vabanenud

müügilepingu täitmise kohustusest, nõudes samas kostjalt väljaostumaksete täiendavat tasumist.

Ringkonnakohtu seisukohad on siinkohal ka vastuolulised. Ebaselge on, kas ringkonnakohus käsitas

kapitalirendilepinguid järelmaksuga ostu-müügilepingutena või kestvuslepingutena ning kas hageja

nõuet saab lugeda kapitalirendilepingust tulenevaks täitmisnõudeks või kahju hüvitamise nõudeks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui asus uuele seisukohale, et kostja peab tõendama

tagastatud vara väärtuse. Kohtud ei ole menetluse jooksul kostja sellisele tõendamiskoormisele

tähelepanu juhtinud. Eeltooduga on rikutud ka TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 348 lg-t 3, § 351 lg-t 2 ja

§ 352 lg-t 1. Maakohus leidis, et toimikus on piisavalt tõendeid, tuvastamaks, et tagastatud vara

väärtus oli 15 000 000 krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et selle vara väärtus võis olla

väiksem. Seda olukorras, kus tagastatud vara väärtust hageja ei vaidlustanud. Sellega rikuti TsMS

§ 436 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Lisaks ei hinnanud ringkonnakohus tõendeid nõuetekohaselt, kui jättis

tõendina vara väärtuse kohta arvestamata kostja 3. juulil 2003. a antud seletuse. Samuti rikkus

ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5, kui ei võtnud seisukohta kõigi

vastuapellatsioonkaebuses esitatud argumentide suhtes.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud perioodil 16. juuni 1999. a kuni 30. september 1999. a

sõlmitud kapitalirendilepingutest tuleneva nõude 230 206 krooni 5 sendi saamiseks 3. oktoobri

2001. a käenduslepingute alusel rentniku kohustusi käendava kostja vastu.

10. Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud:

1) perioodil 16. juuni 1999 kuni 30. september 1999 sõlmisid hageja ja rentnik seitse

kapitalirendilepingut, mille alusel anti rentnikule kasutada tööstusseadmed ja -masinad;

2) 3. oktoobril 2001. a sõlmis hageja kostjaga seitse käenduslepingut, millega kostja võttis endale

solidaarse vastutuse rentniku kohustuste eest;

3) 30. jaanuaril 2002. a lõpetas hageja ennetähtaegselt kõik sõlmitud kapitalirendilepingud;

4) kapitalirendilepingute objektiks olev vara tagastati pärast lepingute lõpetamist hagejale.

Pooled ei vaidle, et rentnik jättis oma lepingujärgsed kohustused täitmata ning ta võlgneb hagejale

2002. aasta jaanuarikuu makse (mille tasumise tähtaeg oli 30. jaanuar 2002. a) ja sellelt arvestatud

intressi eest kokku 230 206 krooni 5 senti (sh käibemaks).

11. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude, leides, et kostja vastutab hageja ees kui rentniku

kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi käendav isik.

12. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 11 kohaselt tuleb enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele kohaldada enne

selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Poolte sõlmitud käenduslepingutele tuleb seega kohaldada

tsiviilkoodeksi sellekohaseid sätteid.

TsK § 207 lg 1 kohaselt vastutavad kohustise täitmata jätmise korral võlgnik ja käendaja kreeditori

ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Tulenevalt TsK

§ 211 p-st 1 lõpeb käendus käendusega tagatud kohustise lõppemisega, samuti TsK § 211 p 2 järgi

juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi

käendaja vastu.

Käenduslepingute p 1 kohaselt käendab käendaja täies ulatuses lepingu nõuetekohast täitmist

rentniku poolt ning käendusega on tagatud lepingu põhiosa, intresside, lepingutasu, kindlustuse,

viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamine rentniku poolt.

Käenduslepingute p 2 sätestas, et kui rentnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisingufirma

vastu nõuetekohaselt, kohustub käendaja täitma rentniku kohustusi 10 päeva jooksul liisingufirma

kirjalikul nõudel, arvates liisingufirma poolt nõude esitamisest. Käenduslepingute p 3 järgi leppisid

käendaja ja liisingufirma kokku, et käenduslepingud kehtivad ka lepingutes tehtavate mis tahes

muudatuste ja täienduste kohta. Käenduslepingute p 6 järgi kehtisid käenduslepingud kõigi

kohustuste täitmiseni rentniku poolt.

13. Kohtud tõlgendasid käenduslepinguid kooskõlas TsÜS § 64 lg-ga 1 ja kohaldasid õigesti

tsiviilkoodeksi sätteid, kui asusid seisukohale, et vaidlusaluste käenduslepingutega käendas kostja

rentniku kapitalirendilepingutest tulenevate kohustuste täitmist ning hageja esitas hagi TsK § 211 p-

s 2 sätestatud kolmekuulist tähtaega järgides.

Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et käenduslepingutes ei olnud kohustuse täitmise tähtaega

kindlaks määratud ja neid tuli käsitada TsK § 211 p 2 mõttes tähtajatute käenduslepingutena.

Kapitalirendilepingutes sätestati rentnikule konkreetsed maksetähtajad. Vastavalt käenduslepingutele

käendas kostja seega kõiki kapitalirendilepingutest tulenevaid tähtajalisi maksekohustusi kuni

nõuetekohase täitmiseni (käenduslepingute p-d 1 ja 6). Kuna rentnik ei ole oma kohustusi täitnud, siis

ei olnud käendus TsK § 211 p 1 järgi lõppenud. TsK § 211 p 2 nägi ette käenduse lõppemise kolme

kuu möödumisel põhikohustuse täitmise tähtajast arvates. Kapitalirendilepingute ennetähtaegse

lõpetamise tõttu saabus põhikohustuse täitmise tähtpäev 30. jaanuaril 2002. a ja hageja on esitanud

oma nõude tähtaegselt. Samas ei omaks ka viidatud kolme-kuuline tähtaeg asjas tähtsust, sest

käenduslepingute p 6 kohaselt kehtisid käenduslepingud kõigi kohustuste täitmiseni rentniku poolt.

Riigikohus on 15. novembril 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06 (RT III 2006, 43, 364) tehtud otsuse

p-s 13 selgitanud, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega

välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja

kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu.

Tulenevalt käenduslepingute p-st 3 ei saanud kapitalirendilepingute muutmine ilma käenduslepinguid

muutmata kaasa tuua olukorda, kus käendaja ei saanud olla teadlik oma kohustuste lõppemise

tähtajast. Käenduslepingute p 3 kohaselt hõlmas käendus ta tulevikus tekkivad kohustused.

Riigikohus on oma 17. jaanuari 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-165-01 (RT III 2002, 5, 48)

selgitanud, et seadus ei keela käendajal võtta vastutust ka kohustiste hilisemast muutmisest tekkivate

nõuete eest.

Eeltoodust tulenevalt sõlmis kostja rentniku esindajana kapitalirendilepingute muudatused ja enda

nimel käenduslepingud, mis olid kooskõlas tsiviilkoodeksi käendust reguleerivate sätetega, ning

käenduslepingutest ei tulenenud järeldust, et pooltel puudus kokkulepe käenduskohustuste lõppemise

tähtaegade kohta. Seega on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et käenduslepingute p-d 3 ja 6 on

vastuolus hea usu põhimõttega.

Põhjendamatu on ka kostja seisukoht, et tal ei ole käenduslepingute järgi kohustusi tekkinud, sest

hageja ei ole järginud käenduslepingute p-s 2 sätestatud kohustust esitada kostjale lepingu rikkumise

korral sellekohane kirjalik nõue. Tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise alused on sätestatud TsÜS

§ 58 lg-s 1 (enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadus). Maakohus leidis õigesti, et hagi esitamine on

samuti kirjaliku nõude esitamine. Seega ei ole hageja käenduslepingutes sätestatud kohustust

rikkunud.

Kostja leiab ekslikult, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei analüüsinud tema

vastuapellatsioonkaebuses käenduslepingutele esitatud vastuväiteid. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei

pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja

järgib esimese astme kohtu põhjendusi. Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et ta nõustub

käenduslepingutega seonduvate asjaolude tuvastamise ja neile antud õiguslike hinnangute osas

maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

14. Järgnevalt analüüsib kolleegium kostja väiteid kapitalirendilepingute lõpetamise õiguslike

tagajärgede kohta.

Kapitalirendilepingud sõlmiti perioodil 16. juuni 1999. a kuni 30. september 1999. a, s.o enne

1. juulit 2002. a ja hageja lõpetas need ennetähtaegselt 30. jaanuaril 2002. a maksekohustuse

rikkumise tõttu. Hinnates hageja nõude sisu, saab järeldada, et hageja nõue on käsitatav

kapitalirendilepingute ülesütlemise järgse nõudena. Kapitalirendileping on olemuselt kestvusleping.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates

1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja

kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust.

Kuna kapitalirendilepingud lõpetati enne 1. juulit 2002. a, ei saa hageja nõudes kapitalirendilepingute

järgsete 2002. aasta jaanuarikuu maksete saamiseks kohaldada võlaõigusseaduse sätteid.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadus ei reguleerinud kapitalirendilepinguid ega nende lõpetamise

õiguslikke tagajärgi. Sellises olukorras tuli ringkonnakohtul kaaluda hageja ja rentniku vahel

kapitalirendilepingutes kokkulepitud tingimusi ja nendest tulenevaid kohustusi.

Kapitalirendilepingute p 1.6 järgi läks vara omandiõigus lepingus toodud tingimuste nõuetekohase

täitmise korral lepingu kõigi maksete täielikul tasumisel üle rentnikule. Seega tuleb hageja nõude

lahendamisel arvestada, et rentniku tasutud maksetes sisaldus vara väljaostuhind.

Kapitalirendilepingute p-s 10.2 sätestati, et kui liisingufirma lõpetab lepingu ennetähtaegselt, ei

tagastata rentnikule esimest sissemakset ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise hetkeni rentniku tasutud

lepingumakseid. Kapitalirendilepingute p 10.3 järgi pidi rentnik lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

tagastama vara hagejale hageja näidatud ajal ja kohas. Kapitalirendilepingute p 10.5 sätestas, et juhul,

kui liisingufirma lõpetab lepingu ennetähtaegselt rentniku süülise käitumise tõttu lepingu p 10.1

alapunktide alusel, on liisingufirmal õigus nõuda lisaks trahvidele ja viivistele seoses lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega dokumentaalselt tõestatud kulude hüvitamist rentniku poolt, kuid mitte

vähem kui 10 000 krooni vastavalt lepingu p-s 1.7 sätestatud maksetingimustele. Analüüsides

kapitalirendilepingutes sätestatud nende lepingute lõpetamise õiguslikke tagajärgi, pidi

ringkonnakohus hageja nõude lahendamisel arvestama ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS §-s

108 sätestatud hea usu põhimõttega.

15. Hageja nõuab kostjalt kapitalirendilepingu järgse 2002. aasta jaanuarikuu makse (mille tasumise

tähtaeg oli 30. jaanuar 2002. a) ja sellelt arvestatud intressi tasumist. Kostja on esitanud vastuväite, et

rentniku poolt hagejale tagastatud vara ületas oluliselt hageja nõuet rentniku vastu ning seeläbi on

hageja rentniku arvel alusetult rikastunud. Kostja väidetel andis ta vara väärtuses ca 15 000 000

krooni üle hageja tütarettevõttele. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et kõnealune kostja vastuväide ei

ole asjakohane. Kolleegium juhib tähelepanu, et juhul, kui hageja saab rentniku tagastatud vara ja

nõutud 2002. aasta jaanuarikuu makse tasumise näol rohkem kui juhul, mil kapitalirendilepinguid ei

oleks ennetähtaegselt lõpetatud, tuleks kaaluda, kas hageja poolt lepingust tuleneva õiguse teostamine

on kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja ei või liisingufirmana kapitalirendilepingu ülesütlemise

teel rikastuda. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 2 järgi ei ole muu hulgas lubatud õiguse

teostamine viisil, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega tuleb

ringkonnakohtul hinnata kostja vastuväiteid pooltevahelise suhte olemuse ja poolte käitumise kohta.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tulenevalt tõendamiskoormise üldreeglist (TsMS

§ 230 lg 1) tuli kostjal oma kõnealust vastuväidet tõendada. Maakohus nõustus kostjaga, et vara

väärtuse arvestamisel saab tugineda vara üleandmise-vastuvõtmise aktidele, sest hageja ei esitanud

tõendeid, mis annaksid alust lähtuda teistsugusest vara väärtusest. Maakohus märkis lisaks, et hagejal

oli piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid. Apellatsioonkaebuses viitas hageja, et kostja

oleks pidanud lisaks olemasolevatele tõenditele esitama vara väärtuse kohta täiendavaid tõendeid.

Arvestades, et maakohtu menetluses hageja vara väärtusele vastu ei vaielnud, asus ringkonnakohus

kostja jaoks üllatuslikule seisukohale, et kostja ei ole rentniku poolt hagejale üleantud vara väärtust

tõendanud. Selliselt ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 348 lg-le 3, mille kohaselt peab kohus

tagama, et menetlusosalistel on iga asja lahendamiseks olulise asjaolu kohta võimalik avaldada oma

arvamust. Tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 arutab kohus menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja

suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Sama sätte teine lõige sätestab

kohtule kohustuse võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja

täielikult oma seisukoht. Arvestades, et vara oli rentniku valduses ja kasutuses kuni selle

tagastamiseni (ca 2,5 aastat), ei saanud hagejale tagastatud vara väärtus võrduda vara ostuhinnaga.

Tulenevalt viidatud sätetest tuli ringkonnakohtul sellises olukorras anda kostjale võimalus tõendada

vara tagastamisaegset väärtust.

16. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel vaagida kapitalirendilepingutes kokkulepitud

tingimusi lepingute ennetähtaegse lõpetamise kohta, arvestades, et lepingu järgi läks vara

omandiõigus lepingutingimuste nõuetekohase täitmise korral lepingu kõigi maksete täielikul

tasumisel üle rentnikule. Lähtudes vara väärtusest selle tagastamise ajal, tuleb ringkonnakohtul

hinnata, kas hageja on kapitalirendilepingute ülesütlemise tõttu rikastunud ja kas see on kooskõlas

hea usu põhimõttega.

17. Asjas nähtub, et kostja on esitanud taotlused riigi õigusabi saamiseks Tallinna Linnakohtule ja

kohus rahuldas need. Vandeadvokaat Carri Ginter osutas määratud korras riigi arvel õigusabi nii

esimese astme menetluses kui ka apellatsioonimenetluses ning tema taotlusel on Tallinna Linnakohus

ja Tallinna Ringkonnakohus määranud riigi õigusabi väljamaksmise. Vandeadvokaat C. Ginter taotleb

3. mail 2007. a Riigikohtule esitatud avalduses kostjale kassatsiooniastmes riigi õigusabi osutamise

eest tasu määramist. Kolleegium juhib tähelepanu, et riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 22 lg 2

esimene lause sätestab, et riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks esitab advokaat riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või

prokuratuurile taotluse, milles märgib riigi õigusabi osutamiseks kulutatud aja ning esitab ülevaatliku

selgituse riigi õigusabi osutamisel tehtud tööst ning õigusteenuse osutamisel kantud vajalikest

kuludest. Riigikohus ei ole kostjale riigi õigusabi andmist otsustanud.

Tasu ning kulude määramise korda reguleerib täpsemalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrus

nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad

ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord). Kolleegiumi hinnangul ei vasta

vandeadvokaat C. Ginteri Riigikohtule esitatud taotlus ka viidatud korra § 12 lg-le 4, mis sätestab

advokaadile kohustuse märkida pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist esitatavale taotlusele

kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aeg ning võtta taotlusele märgitud ajakulu kohta riigi

õigusabi saajalt allkirjastatud arvamus (vt selle kohta ka Riigikohtu 12. detsembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06 (RT III 2006, 47, 399)). Viimatinimetatud nõue on taotluses täitmata.

Vandeadvokaat C. Ginteril on võimalik esitada nõuetekohane taotlus RÕAS § 22 lg 2 järgi kohtule,

kes on otsustanud kostjale riigi õigusabi andmise.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu