3-1-1-13-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-07

Otsuse kuupäev

4. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi V. V. süüdistuses KarS § 113 järgi ja J. V. süüdistuses KarS § 113,

§ 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-4683

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi ja J. V.kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekovi kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2007

Istungil osalenud isikud

V. V. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, J. V. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi V. Sadekov ja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör M. Lillepea

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. septembri 2006. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsus.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

3. Rahuldada osaliselt V. V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi ja J. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Vladimir Sadekovi kassatsioonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. V. ja J. V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 113 järgi selles, et nad peksid 09. oktoobril 2005 Kohtla-Järvel A. A.-d,

sundisid ta vägivallaga ähvardades sõiduautosse istuma ja viisid O. paekaldale. Seal lõi V. V. A. A.-d, sundis üheskoos J. V.-ga

teda pankranniku äärele taganema ja koos lükkasid ta pangalt alla, mille tagajärjel kannatanu suri.

J. V.-it süüdistati KarS § 200 lg 1 järgi veel selles, et 24. augustil 2005 ähvardas ta Kohtla-Järvel J. V.-d HIV-viirusesse

nakatamisega ning võttis ära tema kaelas rippunud mobiiltelefoni Samsung maksumusega 4000 krooni. Samuti süüdistati J. V.-

it KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi selles, et ta varastas 27. märtsil 2005 Kohtla-Järvel kauplusest A. 2 karpi šokolaadi.

2. Viru Maakohtu 14. septembri 2006. a otsusega tunnistati V. V. KarS § 117 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kolmeks

aastaks.

Sama otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 117, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi. Teda karistati vangistusega

vastavalt kaheks aastaks ja kuueks kuuks; kuueks kuuks; ja kolmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus

vangistus kolmeks aastaks.

3. Maakohus asus seisukohale, et sündmuskoha vaatluse protokolli ja tunnistajate ütlustega on tõendatud ka J. V.-i ja V. V.-i

süü A. A. surma põhjustamises. Kuid erinevalt süüdistusest leidis kohus, et süüdistatavad ei põhjustanud A. A. surma tahtlikult.

Sündmuskohalt ei leitud lohistamisjälgi, vaid üksnes tallatud rohi, samuti pole ükski tunnistaja ega süüdistatavad andnud ütlusi

kavatsusest kannatanu tappa. Seetõttu jõudis maakohus järeldusele, et J. V. ja V. V. põhjustasid A. A. surma ettevaatamatusest.

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatavad V. V. ja J. V. ning kannatanu G. A.

Prokurör vaidlustas V. V.-i ja J. V.-i süüdistuse ümberkvalifitseerimise KarS §-lt 113 KarS §-le 117. Kohus luges prokuröri

hinnangul ekslikult tapmise koosseisu spetsiifilise teokirjeldusega koosseisuks, kuigi pidanuks lähtuma põhjuslikust seosest teo

ja saabunud tagajärje, s.o. surma vahel. Prokuröri arvates on J. V.-i ja V. V.-i poolt A. A. tahtlik tapmine tõendatud.

V. V. taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist või kui kohus jätab süüditunnistamise muutmata, siis karistuse kergendamist.

V. V.-i arvates põhjustas narkojoobes kannatanu oma surma iseenda ettevaatamatu käitumisega.

J. V. taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist talle KarS § 117 järgi süüks arvatud kuriteos. J. V. märkis, et ta ei tarvitanud

A. A. suhtes vägivalda, ei soovinud tema surma ja ei aidanud surma saabumisele oma tegevusega mingil viisil kaasa.

Vastupidi, ta hoiatas kannatanut kuristiku eest. Seoses süüdistusega röövimises märkis J. V., et võttis J. V.-lt telefoni ära

vägivalda kasutamata. Telefoni võttis, sest leidis, et kannatanu oli osaline tema raha varguses. Seetõttu taotles ta oma käitumise

ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi.

Kannatanu G. A. ei nõustunud apellatsioonis süüdistuse ümberkvalifitseerimisega ja kohtu poolt mõistetud karistusega.

5. Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. V.-i ja J. V.-i süüdimõistmises ja

karistamises KarS § 117 järgi ning nad tunnistati KarS § 113 järgi süüdi A. A. tapmises. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid

rahuldati, süüdistatavate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus karistas J. V.-it ja V. V.-it KarS § 113 järgi

vangistusega kaheteistkümneks aastaks. J. V.-le mõisteti KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks vangistus kolmeteistkümneks

aastaks.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonides ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Üksnes V. V. on

eitanud Ontika paekaldal A. A. näkkulöömist. J. V. on seda asjaolu aga oma ütlustes korduvalt kinnitanud. Ringkonnakohus ei

nõustunud aga maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal tehtud järeldusega, nagu puudunuks süüdistatavatel tahtlus A. A.-d

tappa. Ringkonnakohtu hinnangul tapsid V. V. ja J. V. A. A. kaudse tahtlusega. Seda seisukohta kinnitavad ringkonnakohtu

arvates kannatanu vägivaldne autosse panek ja Ontikale viimine, tema suhtes jätkuv vägivalla tarvitamine Ontikal ning

süüdistatavate poolt selle teadvustamine, et kannatanu võib järsakust alla kukkuda. Süüdistatavad ei püüdnud kannatanu surma

saabumist kuidagi ära hoida. Ka süüdistatavate teojärgne käitumine (auto veremäärdumisest puhastamine, kannatanuga

seonduvate esemete kuristikku viskamine, püüe endale alibit luua ning abi kutsumata jätmine) osutavad sellele, et

süüdistatavate käitumine oli saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses.

Puutuvalt kaitsjate etteheitesse, et ringkonnakohus ja prokurör väljusid esitatud süüdistuse raamidest ja rikkusid sellega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, märkis ringkonnakohus järgmist. Prokurör ei muutnud süüdistatavatele esitatud süüdistust,

vaid jättis sellest välja osa, mis puudutas kannatanu kaldast alla lükkamist. Ülejäänud osas jäi esitatud süüdistuse sisu samaks,

mistõttu puudus vajadus uue süüdistuse esitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsjate etteheitega, nagu ei oleks

tohtinud menetleda prokuröri poolt maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonprotesti, sest sellist kaebuse liiki kehtiv

menetlusseadus ei tunne. Sellega seoses leidis ringkonnakohus, et viga kaebuse pealkirjas ei peaks endaga kaasa tooma

mingeid menetluslikke tagajärgi. Sisuliselt oli esitatud kaebuse näol tegemist prokuröri apellatsiooniga.

Ringkonnakohus ei nõustunud J. V.-i apellatsioonis esitatud väitega, et ta ei kasutanud J. V.-lt telefoni äravõtmiseks vägivalda.

Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt ähvardas J. V. telefoni äravõtmisel nakatada kannatanu HIV viirusega. Seega

kvalifitseeris maakohus tema käitumise selles episoodis õigesti.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V. V.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J. V.-i kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov.

6.1 V. V.i kaitsja taotleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist V. V.-i suhtes ning tema õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et

ringkonnakohtu otsuses ei tuvastata süüdistatavate käitumises süüteokoosseisu tunnuseid KarS § 12 mõttes. Kohtuotsusest

nähtuvalt pandi ringkonnakohtu arvates tegu toime tegevusetusega, kuid samas ei põhjendata, millest tulenes süüdistatavate

õiguslik kohustus ära hoida kannatanu surma saabumine. Kassaator leiab, et ringkonnakohus pole nõuetekohaselt tuvastanud

V. V.-i väidetavat kaudset tahtlust A. A. tapmiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähakse V. V.-i tapmistahtlust

selles, et ta pidas surma saabumist võimalikuks, kuid kaudse tahtluse tuvastamiseks on lisaks tagajärje saabumise võimalikuks

pidamisele vajalik tuvastada ka selle möönmine, mida käesolevas kriminaalasjas pole aga tehtud. Kaitsja hinnangul on täiesti

motiveerimata V. V.-le mõistetud karistus. Kassaator asub ka seisukohale, et nii maa- kui ringkonnakohus väljusid

kriminaalasja arutades süüdistuse piiridest, sest nad lisasid esitatud süüdistusega võrreldes süüdistatavatele tehtavale etteheitele

omapoolseid objektiivseid tunnuseid.

6.2 J. Varlašini kaitsja taotleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist J. V.-i süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja tema selles süüdistuses õigeksmõistmist.

J. V.-le KarS § 200 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteo osas taotleb kaitsja aga selle ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 4 järgi

ja karistuse kergendamist. Kassaatori arvates ei ole J. V.-i käitumine põhjuslikus seoses A. A. surma saabumisega. Kaitsja

leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti käsitanud J. V.-i käitumist A. A. tapmisena tegevusetusega. J. V.-il puudus juriidiline

kohustus kannatanu surma ära hoida. Puudulikult on tuvastatud ka J. V.-i kaudne tahtlus A. A. tapmiseks. J. V.-i süü osas on

kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada tema kasuks. Kaitsja hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse põhiosa põhjal pole võimalik järeldada, miks tuleb

lugeda J. V.-i käitumine A. A. surma põhjuseks. Kaitsja arvates tunnistati J. V. J. V.- lt telefoni äravõtmise episoodis ebaõigesti

süüdi KarS § 200 lg 1 alusel, sest tegelikult vastab tema tegu KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 dispositsioonile.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Käsitledes

kassatsioonides osundatud maa- ja ringkonnakohtus aset leidnud minetusi, peatub kriminaalkolleegium esmalt tegevuse ja

tegevusetuse probleemil, seejärel kohtuotsuste põhiosa ja resolutiivosa vahelisel vastuolul ja kohtuotsuste motiividel,

põhjusliku seose tuvastamisel, süüdistatavate käitumises tahtluse tuvastamisega seonduval, süüdistuse formulatsioonil ja

lõpuks ka kassaatorite muudel seisukohtadel.

I

8. J. V.-it ja V. V.-it süüdistati selles, et Ontika paekaldal V. V. lõi A. A-d, sundis üheskoos J. V.-ga teda pankranniku äärele

taganema ja koos lükkasid ta pangalt alla, mille tagajärjel A. A. suri. Maakohtus prokurör loobus süüdistusest selles osas, mis

puudutab A. A. järsakust allatõukamist, kuid muus osas süüdistust ei muutnud ega esitanud uut süüdistust. Maakohus leidis, et

?süüdistatavad panid kannatanu sellistesse tingimustesse, mis viisid tema surmani" (tl 176, kd II). Ringkonnakohus kirjeldas

süüdistatavate tegu aga järgmiselt: ?Süüdistatavate ütluste kohaselt seisid nad Ontika kaldapealsel kannatanu vastas, sellega

võtsid nad võimaluse kannatanul põgeneda. Mõlemad süüdistatavad teadvustasid endale kannatanu järsakust allakukkumise

võimalikkust, seda ütles ka süüdistatav J. V. kannatanule. Asjas puuduvad tõendid sellest, et süüdistatavad oleks püüdnud

saabunud tagajärge (kannatanu surm) ära hoida" (tl 265-266, kd II). Samas on ringkonnakohus aga leidnud, et jättes

süüdistusest välja üksnes kannatanu järsakust allalükkamise, ei muutunud süüdistus sisuliselt. Eelnevast nähtub, et ei maa- ega

ringkonnakohus ei ole käesolevas kriminaalasjas piisavalt arvestanud tegevus- ja tegevusetusdelikti olemusliku erinevusega.

Kui süüdistuse algne formulatsioon viitab ühemõtteliselt põhideliktile, siis sellest kannatanu järsakust allatõukamise elementi

välja jättes kaob ära süüdistatavatele tehtava etteheite objektiivne koosseis. Nii maa- kui ringkonnakohus on oma põhjendustes

asunud ise süüdistust täiendama ning sisustanud süüdistatavate käitumise objektiivse koosseisu tegevusetusdeliktina. Kumbki

kohus ei ole seda endale aga teadvustanud ning ilmselt on nad just seetõttu tegevusetusdelikti objektiivset koosseisu ebaõigesti

sisustanud. Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele

vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha

nõutav tegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, RT III 2006, 44, 370,

p 30). Käesolevas kriminaalasjas nähtub küll kohtute põhjendustest, millisena tuleb mõista süüdistatavate poolt tegevusetusena

toimepandud tegu kui A. A. surma saabuda laskmist, kuid ei selgitata, milline olnuks kujunenud olukorras süüdistatavatelt

nõutav ja eeldatava käitumine ning millest tulenes V. V.-i ja J. V.-i õiguslik kohustus selliseks käitumiseks. Kolleegium märgib

siinjuures, et Eesti karistusõiguse dogmaatikale vastavalt võinuks V. V.-i ja J. V.-i tegutsemiskohustus tuleneda ingerentsist, s.t

nende eelnevast õigusvastasest käitumisest kannatanu suhtes, millega viidi ta ohtlikku olukorda. See võimalus on aga jäänud

kohtute poolt kontrollimata. Jättes eelnimetatud asjaolud kui tegevusetusdelikti obligatoorsed asjaolud tuvastamata, muutus

maa- ja ringkonnakohtus analüüs A. A. surma põhjustamise osas aga tervikuna sisuliselt vastukäivaks ja arusaamatuks.

II

9. V. V. ja J. V. tunnistati maakohtu otsusega süüdi KarS § 117 lg 1 järgi ja ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 113 järgi.

Süüdistatavad tunnistati mõlemas kohtuinstantsis süüdi esitatud süüdistusakti järgi, kuigi maakohtu istungil oli prokurör

loobunud süüdistusest selles osas, et V. V. ja J. V. lükkasid A. A. järsakust alla. Sellegipoolest nähtub mõlema kohtuotsuse

põhiosas sisalduvast kohtu poolsest tõendite analüüsist, et kohtud käsitlevad süüdistatavate toimepandud tegu tegevusetusena.

Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras on tegemist loogilise vastuoluga nii kohtu põhjenduste siseselt kui ka

põhjenduste ja resolutiivosa vahel. Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema sisemiste vastuoludeta ja üheselt

mõistetav. Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige

järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2007. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-3-07, RT III 2007, 15, 116, p 7). Olukorras, kus

kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist

järeldust teha.

9.1 Kriminaalkolleegium märgib selles osas KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsioonide piiridest väljuvalt, et V. V.-it ja J. V.-it

esitatud süüdistuses süüdi tunnistades rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on tõdetud, et kui kohtuotsuse põhiosas sisalduvad vastuolud tõendite

hindamisel ning otsuses toodud põhjenduste kujunemine pole arusaadav tuleb seda käsitada põhjenduste puudumisena

kohtuotsuses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005. a otsus nr 3-1-1-77-05, RT III 2005, 29, 298, p 20).

III

10. Käesoleva kriminaalasja raames tuleb tähelepanu juhtida ka süüdistuse konkreetsusega seonduvatele minetustele.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole

kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud

faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-05, RT

III 2005, 44, 429, p 8). Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei

tohi olla tema jaoks üllatuslik. V. V.-it ja J. V.-it süüdistati selles, et nad oma aktiivse käitumisega põhjustasid A. A. surma.

Ilma, et prokurör oleks süüdistust ettenähtud korras muutnud, asus ringkonnakohus aga sisuliselt seisukohale, et surm

põhjustati tegevusetusega. Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas eraldiseisev figuur, mille kohaselt tuleb isikule

tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist (tahtlik tegevusega täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate

asjaolude esinemine tema käitumises. Nii tuleb tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuses näidata, millise nõutava teo jättis

süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema selline tegutsemiskohustus (garandikohustus). Erinevalt põhideliktist, kus

põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni viinud kausaalahel, tuleb

tegevusetudelikti korral põhjuslikkus tuvastada põhimõtteliselt teisiti - näidates, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg

saabumata. Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, RT III 2006, 20, 183, p 14,

mille kohaselt eeldanuks süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks uue süüdistuse esitamist. Uue

süüdistuse esitamata jätmisega on sisuliselt tegemist kohtualuse jaoks talle esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte

kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

IV

11. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassaatorite väiteid seoses põhjusliku seose tuvastamisega.

11.1 Kaitsjad on kassatsioonides märkinud, et V. V.-le ja J. V.-le ei saa A. A. surma põhjustamist omistada muuhulgas põhjusel,

et süüdistatavate poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisel valitsetav kausaalahel katkes joobes kannatanu enda

ettevaatamatu käitumise tõttu. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kui põhidelikti puhul tuleb põhjusliku seose

tuvastamiseks ekvivalentsusteooriale tuginedes näidata, et süüdistatava tegu oli tagajärje tekkimise vajalik eeldus, siis

tegevusetusdelikti korral tuleb põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel vastata küsimusele, kas süüdlase tegutsemise korral

oleks tagajärg jäänud saabumata. Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda,

et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2003. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-63-03, RT III 2003, 22, 214, p 13).

Süüdistatava käitumisest valitsetav kausaalahel võib tõepoolest katkeda kannatanu või kolmanda isiku olulise sekkumise tõttu

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, RT III 2007, 17, 140, p 11),

kuid see ei aktualiseeru olukorras, kus toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikkusse

olukorda.

11.2 Seoses ringkonnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, nagu nähtuks V. V.-i ja J. V.-i poolt A. A. järsakust allakukkumise

järgsest tegevusest põhjuslik seos nende käitumise ja kannatanu surma saabumise vahel, märgib kriminaalkolleegium, et

kehtiva õigusdogmaatika ja kujunenud praktika kohaselt saab mistahes tagajärje põhjusteks lugeda üksnes tagajärje

saabumisele eelnenud asjaolusid. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib

anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, RT III 2006, 20, 183, p 14).

V

12. Ringkonnakohus leidis, et V. V. ja J. V. tegutsesid A. A. surma põhjustades kaudse tahtlusega, märkides järgmist: ?kaudne

tahtlus tähendab isiku sellist psüühilist suhtumist oma teosse, et tagajärje saabumist peetakse võimalikuks." (tl 265, kd II).

Niisuguse seisukohaga ei saa nõustuda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude

teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne

eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust

tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine,

mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi

tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas

karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergmeelsusest. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje

saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-16-05, RT III, 2005, 12, 120, p 11 ja 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, RT III 2005, 17, 176, p 7).

Seega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, mis omakorda võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse tegemise.

Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul kehtiva karistusõigusdogmaatika piiresse jäädes tuvastada, kas süüdistatavad

panid neile inkrimineeritud teod toime tahtlikult või ettevaatamatusega.

VI

13. J. V.-i kaitsja taotleb talle KarS § 200 lg 1 järgi süüks arvatud käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

Ringkonnakohus on selles osas juba selgitanud, et J. V. võttis J. V.-lt telefoni ära, ähvardades teda seejuures torgata väidetavalt

HIV viirusega nakatatud süstlaga ning seetõttu tuli J. V.-i käitumine kvalifitseerida just nimelt röövimise, mitte vargusena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega. Kuna kriminaalasi tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumiste ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, ei vaja V. V.-i kaitsja

kassatsioonis toodud karistuse mõistmisega seonduvad seisukohad siinkohal käsitlemist.

VII

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Viru Maakohtu 14. septembri 2006. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a otsuse ning saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks Viru Maakohtusse. Seejuures tuleb maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel J. V.-le süüks arvatud varguse

episoodis arvestada 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatusi.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg