3-2-1-55-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Vladimir Vorobei hagi HF Liisingu AS-i (likvideerimisel)

vastu 200 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-546

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HF Liisingu AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Vorobei (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja HF Liisingu AS (likvideerimisel) (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2006. a otsus ja Harju Maakohtu

29. septembri 2006. a otsus ning teha otsus, millega jätta Vladimir Vorobei hagi HF Liisingu

AS-i (likvideerimisel) vastu 200 000 krooni saamiseks rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta Vladimir Vorobei menetluskulud tema enda kanda. HF Liisingu AS-i (likvideerimisel)

menetluskulud jätta Vladimir Vorobei kanda.

4. Tagastada HF Liisingu AS-ile (likvideerimisel) kassatsioonkaebuselt 25. jaanuaril 2007. a ja

13. veebruaril 2007. a tasutud kautsjon, vastavalt 400 (nelisada) krooni ja 1600 (üks tuhat

kuussada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Vorobei (hageja) esitas 12. jaanuaril 2006. a Harju Maakohtule hagi HF Liisingu AS-i

(likvideerimisel) (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista tühise lepingu alusel alusetult

saadud 200 000 krooni.

V. Vorobei müüs 17. veebruari 1997. a notariaalselt tõestatud ostu-müügilepinguga kaasomandis

olevast Tallinnas Xxxxxxxxx tn xx asuvast kahepereelamust 1/2 mõttelist osa (edaspidi elamu) HF

Liisingu AS-ile (likvideerimisel). 18. veebruaril 1997. a sõlmisid pooled järelmaksuga ostu-

müügilepingu, mille objektiks oli elamu tagasivõõrandamine V. Vorobeile. Selle lepingu p 17.1 järgi

pidi elamu omandiõigus V. Vorobeile üle minema pärast seda, kui ta on tasunud kõik lepingus

ettenähtud rendimaksed ja muud lepinguga seotud maksed. HF Liisingu AS (likvideerimisel) teatas

7. detsembril 1998. a V. Vorobeile järelmaksuga ostu-müügilepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja

palus elamu vabastada. V. Vorobei elamut ei vabastanud. HF Liisingu AS (likvideerimisel) esitas

14. detsembril 2001. a Tallinna Linnakohtule hagi V. Vorobei väljatõstmiseks elamust.

Kohtumenetluse ajal müüs HF Liisingu AS (likvideerimisel) elamu AS-ile B-Lay. AS B-Lay esitas

selles asjas kolmanda isikuna V. Vorobei vastu nõude elamust väljatõstmiseks, HF Liisingu AS

(likvideerimisel) aga loobus oma nõudest V. Vorobei väljatõstmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

12. mai 2005. a otsusega jäeti AS B-Lay hagi V. Vorobei väljatõstmiseks rahuldamata. Tuginedes

Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsusele samas asjas (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-151-04), leidis

ringkonnakohus, et 18. veebruaril 1997. a sõlmitud järelmaksuga ostu-müügileping on tühine.

Lepingu tühisuse korral tekkis lepingupooltel TsÜS § 66 lg 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli ühelt

poolt HF Liisingu AS (likvideerimisel) kohustus tagastada V. Vorobeile raha, mille viimane korteri

omandamiseks maksis, teiselt poolt aga V. Vorobei kohustus anda HF Liisingu AS-ile

(likvideerimisel) üle korteri valdus, mille ta tühise tehingu alusel sai. TsK § 183 alusel võis V.Vorobei

tehingu tühisuse korral keelduda HF Liisingu AS-ile (likvideerimisel) korteri valduse üleandmisest

kuni korteri omandamiseks tasutud raha tagastamiseni. V. Vorobei õigus korterit vallata kehtib ka AS

B-Lay kui korteri uue omaniku suhtes.

Hagiavalduse kohaselt on hageja 18. veebruari 1997. a lepingu alusel tasunud kostjale elamu

omandamiseks kokku 814 238 krooni 63 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadud

200 000 krooni, sest tal ei ole võimalik tasuda riigilõivu kogu nõude eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva

võlaõigusseaduse järgi on hageja nõude aegumise tähtajaks kolm aastat. Seega lõppes hageja nõude

aegumise tähtaeg 1. juulil 2005. a.

3. Kostja esindaja taotles 20. septembri 2006. a kohtuistungil aegumise taotluse osas vaheotsuse

tegemist. Hageja esindaja sellele vastu ei vaielnud.

4. Harju Maakohus tegi 29. septembril 2006. a asjas vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse hagi

aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Maakohus otsustas jätkata menetlust hageja nõudes kostja

vastu 200 000 krooni saamiseks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati Tallinna

Ringkonnakohtu 12. mai 2005. a otsusega, et 18. veebruari 1997. a leping on ehitise järelmaksuga

müügileping ja see on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 6 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg-st 3 tulenevalt vorminõude järgimata jätmise tõttu

tühine. Tühine tehing on kehtetu algusest peale (TsÜS § 66 lg 3). Tühise tehingu järgi saadu peavad

pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas (TsÜS § 66 lg 5).

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele.

Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Asja materjalidest nähtub, et 18. veebruari 1997. a lepingu pooled (ja

hiljem ka kostja õigusjärglane) pidasid nimetatud lepingut kehtivaks. Lepingu tühisus tuvastati alles

Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005. a otsusega. Hageja sai teada või pidi teada saama sellest, et

tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, viidatud ringkonnakohtu otsuse jõustumisel

19. septembril 2005. a. Kuivõrd hageja esitas kostja vastu hagi 12. jaanuaril 2006. a, siis hagi ei ole

aegunud.

5. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada tema taotlus hagi aegumise kohaldamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2006. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud

vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 korrata. Pooled

pidasid 18. veebruari 1997. a lepingut kehtivaks kuni 12. maini 2005. a, mil Tallinna Ringkonnakohtu

otsusega tuvastati lepingu tühisus. Hageja sai vaidlusaluse lepingu tühisusest teada alles Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Maakohtu vaheotsuse

tegemist ei mõjutanud see, et kostja ei ole alates 17. juulist 2002. a elamu omanik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

rahuldada tema taotlus aegumise kohaldamiseks ning teha asjas lõppotsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt nõude aegumist reguleerivaid õigusnorme, kui leidis,

et hageja nõude aegumistähtaeg algas 12. mail 2005. a. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151

lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja pidi teada

saama oma õiguste rikkumisest ning sellest, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev

nõue, 1998. aasta detsembris, kui kostja teatas hagejale lepingu ülesütlemisest ning hagejal tekkis

õigus kostjale tasutud osamaksed tagasi küsida. Seega lõppes hageja nõude aegumistähtaeg 1. juulil

2005. a. Juhul, kui hageja ootas kohtute hinnangut 18. veebruari 1997. a lepingu tühisuse kohta, siis

hageja sai selle hinnangu Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-151-04, kus

tuvastati, et vaidlusalune leping ei vasta vorminõuetele. Seega oli hagejal võimalus hagi aegumist

vältida kuni 1. juulini 2005. a.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

9. Kostja esitas 30. aprillil 2007. a Riigikohtule teatise selle kohta, et hageja on teatanud kostjale

814 238 krooni 60 sendi suuruse nõude loovutamisest AS-ile B-Lay. Kostja leiab, et eeltoodust

tulenevalt on hageja kaotanud kostja vastu nõudeõiguse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Riigikohus teeb TsMS § 691 p 5 alusel

koosmõjus TsMS § 449 lg-ga 3 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

11. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja nõude

aegumistähtaeg algas Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005. a otsuse jõustumisest.

Vaidlust pole selles, et 18. veebruaril 1997. a sõlmitud järelmaksuga ostu-müügileping on

vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg 5 järgi pidid

pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.

Alusetut omandamist reguleeriv TsK § 477 lg 1 sätestas, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga

kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara

tagastama. Toimiku materjalide kohaselt tegi hageja lepingu täitmiseks makseid perioodil

25. veebruar kuni 28. detsember 1998. a kogusummas 814 238 krooni 63 senti (tlk 30). Tulenevalt

tühisest tehingust nõuab hageja kostjalt alusetult saadud 200 000 krooni tagastamist. Kuivõrd

18. veebruari 1997. a leping oli TsÜS § 66 lg 3 järgi tühine ja kehtetu algusest peale, toimus kostja

alusetu rikastumine selle lepingu täitmise hetkest. Seega tekkis hagejal eeltoodud sätete alusel kostja

vastu tagasitäitmise nõue hetkel, kui ta tühise tehingu täitis (tegi lepingujärgseid makseid).

TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma

õiguse rikkumisest. Hageja pidi 18. veebruari 1997. a lepingu sõlmimisel ja selle täitmisel teadma, et

leping on tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 6 ja TsÜS § 93 lg-st 3 tühine. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

TsÜS § 93 lg 3 sätestas üheselt, et seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse

tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine. Seega ei saanud hageja alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg hakata kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega tuvastati

lepingu tühisus.

Kolleegium märgib, et tühise tehinguga alusetult saadu tagasinõude aegumisega seonduvat

problemaatikat on Riigikohus käsitlenud ka 2. mail 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-33-07 tehtud otsuse

p-s 10.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10

aastat. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on

varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem. TsÜS § 151 lg 2 järgi aegub alusetust

rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi 1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta

möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9

lg-d 1 ja 2. Viidatud paragrahvi 1. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele.

Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust,

kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. a. Sama paragrahvi 2. lõige

sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg

lühem kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa

seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega tuli

vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva TsÜS § 151 lg-t 1. VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane

aegumistähtaeg lõppes 1. juulil 2005. a (TsÜS § 135). Seega on hageja nõue aegunud.

13. Maakohus tegi asjas aegumise kohaldamise taotluse kohta TsMS § 449 alusel vaheotsuse, millega

jättis aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja otsustas jätkata asja menetlust. Ringkonnakohus

jättis maakohtu vaheotsuse muutmata. TsMS § 449 lg 3 viimane lause sätestab, et kui kohus leiab, et

nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna hageja nõue on aegunud, teeb

Riigikohus vaidlusaluses asjas lõppotsuse, millega jätab hageja nõude rahuldamata, ja asja edasi ei

menetleta.

14. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus)

iseenesest asja menetlust. Seega ei puuduta asja menetlust kostja väide, et hageja loovutas nõude.

Hageja väidetav õigusjärglane ei ole TsMS § 210 lg 3 järgi hageja asemel menetlusse astunud.

15. Kolleegium märgib, et VÕS § 110 lg 4 sätestab, et kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on

aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on

tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist. See põhimõte on kolleegiumi arvates kohaldatav ka siis, kui

aegumistähtaja kulg algas enne 1. juulit 2002. a ja lõppes pärast seda kuupäeva.

16. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull