3-1-1-7-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-7-07

Otsuse kuupäev

21. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi J.L. süüdistuses KarS § 263 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-

9587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.L. kaitsja vandeadvokaat Vaike Eerma, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2007

Istungil osalenud isikud

J.L. kaitsja vandeadvokaat Vaike Eerma, Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

RESOLUTSIOON

1)Tühistada Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2006. a

kohtuotsused J.L. süüdimõistmises KarS § 263 p 3 järgi.

2)Mõista J.L. KarS § 263 p 3 järgi õigeks.

3)Kassatsioon rahuldada.

4)Välja mõista Viruvärava Advokaadibüroo OÜ kasuks 4035 krooni (neli tuhat kolmkümmend viis krooni)

ja 60 senti seoses kassatsiooni koostamise ja kassatsioonimenetluses osalemisega vandeadvokaat Vaike

Eerma poolt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a otsusega tunnistati J.L. süüdi KarS § 263 p 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega

50 päevamäära ulatuses, s.o 25 300 krooni.

1.1 Süüdistuse kohaselt rikkus J.L. avalike pöördumistega televisioonis rahu ja avalikku korda lõhkematerjaliga ähvardades,

väljendades sellise käitumisega ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, häirides nii isikute avalikku kindlustunnet kui ka

õigusrahu ning tekitades neis hirmutunde. Süüksarvatava teo pani J.L. süüdistuse kohaselt toime kahe intervjuu andmisega.

Esimene avalik intervjuu lasti eetrisse 10. mail 2006 Kanal 2 uudistesaates ?Reporter?, kus J.L. korduvalt kinnitas, et kavatseb

lasta õhku Tallinnas Tõnismäel asuva kultuurimälestise (nn Tõnismäe pronkssõduri), kui seda ära ei viida. Intervjuus selgitas

J.L., et talle on teada, kust saab lõhkamiseks vajalikku lõhkeainet, selle hankimine pole probleem ning samuti teab ta, kuhu

täpselt on vaja paigutada lõhkeaine, et kultuurimälestis õhku lendaks, kuna ta on nn pronkssõduri selles osas juba varem üle

vaadanud. Järgmisel päeval esines J.L. avaliku intervjuuga TV 3 otse-eetris vestlussaates ?Kahvel?, kus teatas taas, et kui

Tallinnas Tõnismäel asuvat kultuurimälestist ära ei koristata, laseb ta selle õhku. Samuti lisas ta, et pani juba ükskord nn

Tõnismäe pronkssõduri juurde lõhkeainet ja tahtis süütenööri süüdata, kuid loobus viimasel hetkel oma plaanist.

1.2 Kohus leidis, et sellisel viisil käitudes pani J.L. toime avaliku korra raske rikkumise ja motiveeris seda järgmiselt. Avaliku

rahu all mõeldakse inimeste ühiselu aluseid ja suhtlemiskorda ühiskonnas. Avalikuks korraks loetakse tavade, heade kommete,

normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlusetunde ja võimaluse

realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Karistusseadustiku § 263 p 3 eesmärk on vältida nn blufitud lõhkeseadeldise

või lõhkematerjaliga ähvardamisi. Seetõttu on lõhkematerjaliga ähvardamine kvalifitseeritav KarS § 263 p 3 järgi sõltumata

vastava vahendi, s.o lõhkematerjali tegelikust olemasolust. Ähvardades plahvatusega avalikus kohas Tallinna kesklinnas,

rikkus süüdistatav sellega teiste isikute rahu. Selle tulemusel ei olnud kolmandatel isikutel võimalik realiseerida enda

subjektiivset õigust viibida avalikus kohas, kartmata seejuures oma julgeoleku ja ohutuse pärast. Kohus leidis, et kuriteo pani

süüdistatav toime kaudse tahtlusega. Tema omaette eesmärgiks ei olnud küll rahu ja avaliku korra rikkumine, kuid objektiivselt

ta seda rikkus ning tegi seda ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Ta pidas võimalikuks, et rikub oma tegevusega teiste isikute rahu.

2. Maakohtu otsuse peale esitas J.L. kaitsja vandeadvokaat Vaike Eerma apellatsiooni, milles taotles süüdimõistva otsuse

tühistamist ja J.L. õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus J.L-le mõistetud karistuse osas.

Karistuseks avaliku korra raske rikkumise eest mõisteti talle rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses, s.o 15 180 krooni. Muus

osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on viidetega konkreetsetele tekstilõikudele intervjuudes piisava

motiveeritusega näidatud, et J.L. ähvardas rikkuda rahu või avalikku korda lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega,

mis ongi talle süüksarvatud kuriteo sisu.

3.2 Lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga ähvardamise sisuks KarS § 263 p 3 mõttes on, et selliselt ähvardatakse rikkuda rahu

või avalikku korda, avalikus kohas häiritakse asjasse mittepuutuvate isikute või üldist õigusrahu, avalikku kindlusetunnet ja

turvalisust. Seega järgneb kriminaalvastutus taolisel viisil ähvardamise korral ilma, et sellise ähvarduse täideviimiseks mingeid

konkreetseid samme astutakse. Ka ei nõua seadus avaliku korra sellise rikkumise subjektiivse koosseisu tunnusena tahtluse,

motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Samas märkis kohus, et vaieldamatult oli intervjuudes väidetu suunatud avalikkusele,

ja toonitas, et televisioonikanalite Kanal 2 ja TV 3 saadetel ?Reporter? ja ?Kahvel? on lai vaatajaskond.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas J.L. kaitsja vandeadvokaat V. Eerma kassatsiooni, milles palutakse maa- ja

ringkonnakohtu süüdimõistvad otsused tühistada ja J.L. süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kaitsja arvates on

jäänud vajalikul määral kindlaks tegemata, kas on üldse leidnud aset karistatav tegu ning sellega on kohtud rikkunud KrMS §

306 lg 1 p 1 sätteid. J.L. intervjuud on ebakonkreetsed, ta ei kinnitanud lõhkematerjali olemasolu, ka ei ole ta öelnud, millal

nn pronkssõdur õhku lastakse. Samuti ei ole näidatud, kes, millal ja kus tundis hirmu ja oma rahu häiritust J.L. jutust telesaates.

5. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist. Prokurör

leidis, et kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus, ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud tunnistanud J.L. süüdi KarS § 263 p 3 järgi selles, et ta andis kaks avalikku intervjuud,

kus väljendas kavatsust lasta õhku Tallinnas Tõnismäel asuv monument, kui seda senisest asukohast ära ei viida. Kohtud on

leidnud, et intervjuude andmisega rikkus J.L. rahu ja avalikku korda lõhkematerjaliga ähvardades.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise argumentatsiooniga ei soostu ja kordab esmalt avaliku korra rikkumise (KarS §-d

262 ja 263) asjades varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti.

7.1 Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või

et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil.

Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult

seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud

isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja

kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku

olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti

lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu

müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-102-03, RT III 2003, 27, 277, p-d 8, 9).

7.2 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas,

igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05, RT III 2005, 27, 278, p 7.3). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda, et

iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu (viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas,

ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.

8. Seega on kriminaalkolleegium senises praktikas põhimõtteliselt tunnustanud, et KarS §-des 262 ja 263 sätestatud

süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka

verbaalselt, kui seejuures leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste

isikute rahu. Ehkki J.L. andis intervjuud avalikus kohas, ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud, et väliselt ehk avaldamise

viisilt, oleks J.L-le süüksarvatud tegevus, s.o intervjuude andmine, rikkunud avalikku korda või teiste isikute rahu KarS § 262

mõttes.

9. Kriminaalkolleegium märgib, et võimalike plaanide, kavatsuste, eesmärkide, uskumuste jms avaldamine sõnalises vormis

võib kujutada endast süütegu ka juhul, kui sõnaliselt avaldatu oma objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste

isikute rahu ei riku. Seda aga üksnes juhul, kui Karistusseadustiku eriosas sisaldub vastav kuriteokoosseis, mis kriminaliseerib

sellise avalduse tegemise. Nii on näiteks KarS § 151 järgi karistatav suuline avaldus, mis oma sisult õhutab vaenu, KarS § 120

järgi aga karistatav ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või

hävitamisega, kui on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Ka märgib kriminaalkolleegium, et alates 15. märtsist 2007 on

terrorikuriteona KarS § 237 lg 1 mõttes karistatav samuti üldohtliku kuriteo toimepanemisega ähvardamine, kui see on toime

pandud eesmärgiga sundida riiki midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku,

majanduslikku või ühiskondlikku korraldust.

10. Karistusseadustiku § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste

isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS §

263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu

eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS

§-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS

§-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra

rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud

grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme,

lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne

teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud

tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate

tunnuste esinemisest süüdlase käitumises.

11. J.L-le on arvatud KarS § 263 p 3 järgi süüks kahe avaliku intervjuu andmine, milles ta väljendas kavatsust lasta õhku

Tallinnas Tõnismäel asuv monument, kui seda senisest asukohast ära ei viida. J.L. tegu, s.o kahe avaliku intervjuu andmine, ei

täida KarS §-s 262 kirjeldatud süüteokoosseisu, mistõttu puudub vajadus analüüsida, kas tema käitumises esineb ähvardamise

koosseis KarS § 263 p 3 mõttes - J.L. süüditunnistamine KarS § 263 p 3 järgi on välistatud ja ta tuleb õigeks mõista

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

12. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et avalikes intervjuudes J.L. üksnes teatas kavatsusest kuritegu toime panna. Seoses selle

asjaoluga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt

ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta

ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine

on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt.

12.1 Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtliku teo,

mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui

isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud

Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav

- küll võib seadusandja kriminaliseerida süüteo ettevalmistamise Karistusseadustiku eriosas eraldiseisva süüteona (nt

narkootilise ja psühhotroopse aine levitamise ettevalmistamine KarS §-s 189; kaitsejõududes võimuhaaramise

ettevalmistamine KarS § 251 lg-s 2; raha, pangakaardi ja muu maksevahendi, väärtpaberi, maksumärgi postimaksevahendi ja

selle jäljendi ning proovijärelevalve märgise võltsimise ettevalmistamine KarS §-s 340).

12.2 Kuigi käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et tegelikkuses J.L. monumendi õhkimist ei kavandanud, ei ole sellel

intervjuudele õigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust. Kriminaalkolleegium märgib, et isegi juhul kui J.L. tegelik

eesmärk oleks olnud monumendi õhkimine, oleks see tegu (jättes kõrvale lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise) olnud

karistatav alles õhkimisteo vahetust alustamisest, s.t katsest KarS § 25 mõttes. Seega sõltumata avaldatud teoplaani vastavusest

või mittevastavusest tegelikkusele, tuleb asuda seisukohale, et J.L. kirjeldas vaatluse all olevates intervjuudes üksnes enda

plaani lasta monument kunagi õhku juhul kui seda ära ei viida. Sellise teoplaani avaldamise näol ei olnud aga tegemist isegi

kuriteo ettevalmistamisstaadiumi kirjeldusega, vaid enda võimalike, tulevikus võib-olla realiseeritavate plaanide avaldamisega.

Selline teoplaani teatavaks tegemine ei ole aga Karistusseadustiku järgi iseenesest karistatav, hoolimata väljaöeldu võimalikust

moraalsest või eetilisest hukkamõistetavusest.

13. Piiritlemaks süüteo toimepanemise valmisoleku avaldamist ähvardamisest avaliku korra raske rikkumise koosseisulise

tunnusena tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul silmas pidada ka seda, et karistusõiguslikus mõttes nõuab

ähvardamine õigushüve reaalset kahjustamist, mis seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises või konkludentses

väljendamises, kusjuures kahju saabumine sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust. KarS §-s 263 sätestatud

süüteokoosseisu, s.o sellise süüteo, millega kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, tunnusena eeldab ähvardamine, et

toimepanija tegevuse tulemusena kaob inimestel usk normide ja moraalireeglite kehtivusse inimestevahelistes suhetes,

tekitades neis seeläbi konkreetse ohu- ja hirmutunde. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis

veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga. Ähvardamisena ei ole vaadeldav kahju

tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine, mis asjasse puutumatute kolmandate isikute silmis veenvust ei oma.

Viimane tuleb aga kriminaalmenetluses eraldi tuvastada. Seejuures ei ole aga tähtsust asjaolul, kas toimepanijal ka tegelikult

oli ähvarduse elluviimise kavatsus ja võimalus.

14. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole J.L-le süüksarvatud tegu vaadeldav ka nn näiliku pommiähvardusena, mis on

kvalifitseeritav KarS § 263 p 3 järgi. Seda põhjusel, et viimase korral, näiteks teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb

mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses

tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja

rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu. Käesolevas kriminaalasjas sellise põhjusliku ahela tahtlikku

käivitamist aga tuvastatud ei ole.

15. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on J.L. süüdimõistmisel KarS § 263 p 3 järgi

kohaldanud vääralt materiaalõigust ja juhindudes KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a ning Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2006. a kohtuotsused

ja mõistab J.L. KarS § 263 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

16. J.L. kaitsja vandeadvokaat V. Eerma esitas taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu

väljamõistmiseks summas 4035,60 krooni. Kolleegium leiab, et tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2

"Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg 2 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 kuulub esitatud taotlus rahuldamisele. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 175 lg 1 p 4 alusel tuleb määratud kaitsjale makstud tasu lugeda menetluskulude hulka ja KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab

need menetluskulud riik.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe