3-1-1-15-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-07

Otsuse kuupäev

17. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A. M.süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-49

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada A. M.-i süüdistusasjas Viru Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsus täies ulatuses ja Viru Maakohtu

16. oktoobri 2006. a otsuse osaliselt, s. o A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi.

2. Tunnistada A. M. süüdi KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s. o 7500

(seitse tuhat viissada) krooni.

3. Arvata A. M.-le mõistetud karistusaja hulka KarS § 68 lg 1 alusel kaks päeva eelvangistust arvestusega, et ühele

eelvangistuse päevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks

rahaline karistus 144 päevamäära, s. o 7200 (seitse tuhat kakssada) krooni.

4. Muus osas jätta Viru Maakohtu 16. oktoobri 2006. a otsus muutmata.

5. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 15. veebruari 2005. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle

rahaline karistus 160 miinimumpäevamäära (8000.- krooni).

A. M. tunnistati süüdi selles, et viibides 28. juuni 2003. a öösel Narvas asuva baari juures, s.t avalikus kohas, tungis ta

huligaansetel ajenditel kallale N. D.-le. Rikkudes raskelt avalikku korda, lõi ta mõned korrad kannatanut käte ja jalgadega

vastu pead ning keha. Kui kannatanu õde J. D. nõudis peksmise lõpetamist ja tahtis venda kaitsta, lõi A. M. ka teda jalaga.

Kohus luges A. M.-i süü tõendatuks kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustega.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov, kes taotles süüdistatavale reaalse

vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist 14. märtsi 2003. a kohtuotsusega A. M.-le mõistetud

karistuse ärakandmata osaga. Otsuse apelleeris ka A. M.-i kaitsja Tatjana Golovanova, kes palus süüdistatava käitumise ümber

kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

3. Viru Ringkonnakohtu 8. aprilli 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt, s.o A. M.-le mõistetud karistuse osas.

Karistuseks mõisteti süüdistatavale KarS § 263 p 1 järgi kolm kuud vangistust, millele liideti Narva Linnakohtu 14. märtsi

2003. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kuus kuud vangistust - ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. M.-le

üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati täielikult, kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata.

Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A. M.-i tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Otsuses märgitakse, et

avaliku korra rikkumisega on tegemist juhul, kui viimast rikutakse objektiivselt ja seda tehakse ilmse lugupidamatuse

avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud inimestevahelise suhtlemise reeglistiku vastu.

Seetõttu on ka võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus, mille eesmärk ei ole algselt huligaansuse toimepanemine, kasvab

tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaansuseks. Ka käesoleval juhul algas konflikt baaris kannatanu ja süüdistatava

vahel isiklikul motiivil, mis aga siis, kui A. M. hakkas N. D.-d peksma käte ja jalgadega, kasvas üle avaliku korra raskeks

rikkumiseks. Lisaks sellele toonitas kohus, et peksmist nägi pealt ka üks tunnistaja.

4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras A. M.-i kaitsja Sergei Belov, kes palus otsuse tühistada ja

kvalifitseerida süüdistatava käitumise KarS § 121 järgi.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005. a otsusega tühistati linna- ja ringkonnakohtu otsused A. M.-i

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule teises

koosseisus.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli kriminaalasja menetlemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust.

Nimelt nähtus kriminaalasja materjalidest, et ei linna- ega ringkonnakohtus kuulatud üle kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes

süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, samuti tugineti otsuses ühe tunnistaja eeluurimisel antud vastuolulistele

ütlustele.

Täiendavalt märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle,

et süütegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga

süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelk konstateering, et peksmine toimub avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua

süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Kriminaalkolleegium soostus kohtute seisukohaga, et isiklikul motiivil

alanud tüli saab tegevuse laadi ja koha spetsiifikat arvestades kasvada üle avaliku korra raskeks rikkumiseks, kuid märkis

samas, et kohtud ei ole enda vastavasisulist seisukohta käesolevas kriminaalasjas mitte millegagi motiveerinud.

6. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2006. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks

rahaline karistus 160 miinimumpäevamäära, s.o 8000.- krooni.

Kohtuotsuses märgitakse, et A. M.-i süü on leidnud tõendamist lisaks temapoolsele süü omaksvõtule ka teiste kohtuistungil

uuritud tõendite kogumiga. Süüdistatav rikkus avalikku korda, ei austanud ühiskonna häid tavasid, traditsioone ja

käitumisnorme. Kohtu hinnangul sai konflikt alguse isiklikest motiividest, kuid süüdistatava tegude (kannatanule

kehavigastuste tekitamine), sündmuskoha spetsiifika (baari väljapääsu juures) ja kolmandate isikute (tunnistaja S. S. ja teised)

poolt vahejuhtumi nägemise tagajärjel kasvas see üle avaliku korra raskeks rikkumiseks KarS § 263 p 1 mõttes.

7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör I. Menšikov, kes taotles taaskord süüdistatavale reaalse

vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist 14. märtsi 2003. a kohtuotsusega A. M.-le mõistetud

karistuse ärakandmata osaga. Apellatsiooni esitas ka A. M.-i kaitsja T. Golovanova, tema jätkuvaks taotluseks oli süüdistatava

käitumise ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi.

8. Viru Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. M.-le mõistetud karistuse osas.

Süüdistatavale mõisteti KarS § 263 p 1 järgi karistuseks kolm kuud vangistust, millele liideti Narva Linnakohtu 14. märtsi

2003. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kuus kuud vangistust. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale

üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.

Kohtu hinnangul esinesid süüdistatava käitumises kõik avaliku korra rasket rikkumist iseloomustavad tunnused - ta peksis

avalikus kohas teiste isikute juuresolekul kannatanut käte ja jalgadega. Samuti lõi ta peksmise lõpetamist nõudnud kannatanu

õde. Seda kinnitasid nii kohtus üle kuulatud kannatanud ja tunnistajad, see tulenes ka kahe tunnistaja, kelle asukohta ei

suudetud kindlaks teha, eeluurimisel antud ütlustest.

Otsuses märgitakse, et avaliku kohana tuleb mõista kohta, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga

isiklikult seotud - ning baar, mille juures toimus kaklus, oli selliseks kohaks. Baar oli avatud ning nii seal kui ka selle ümbruses

viibis ka teisi inimesi. Samuti on tuvastatud, et peksmist nägid pealt J. D. ja tunnistaja S. S. Seejuures leidis kohus, et kaitsja

väited selle kohta, nagu oleks tunnistaja S. S. ütlused vastuolulised, on kohatud.

Kohus jõudis järeldusele, et isikud, kes tulid õhtul baari puhkama, nägid vahetult puhkamise ajal peksmise tagajärgi, s.o verist

N. D.-d. Süüdistatav ei läinud küll baari eesmärgiga rikkuda seal avalikku korda, kuid tahtluse intellektuaalse külje seisukohalt

pidi ta vähemalt möönma, et tema käitumine häirib baari külastajate normaalset puhkamist ja neil ei ole turvaline.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. M.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kes palub tühistada

maa-ja ringkonnakohtu otsused A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ning kvalifitseerida

süüdistatava käitumine KarS § 121 järgi.

10. Kassaatori hinnangul on kohtud tehiolude tuvastamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme. Vaatamata Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-78-05 tulenevale juhisele ei ole jätkuvalt üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes oleks

sündmust vahetult tajunud. Ka kohtu poolt avaldatud tunnistajate ütlustest tuleneb, et peksmist neist keegi vahetult ei näinud.

Seejuures on kohtud viidanud tunnistaja S. S.-ile kui konflikti pealtnägijale, samas kui Riigikohtu viidatud lahendis on üheselt

märgitud, et nimetatud tunnistaja tegelikkuses toimunut ei näinud. Seega on jätkuvalt sisustamata teoviis ja sündmuskoha

spetsiifika, mis annaks alust rääkida isiklikul motiivil alanud tüli ülekasvamisest avaliku korra raskeks rikkumiseks. Kohtud ei

ole näidanud, millega objektiivselt avalikku korda siiski rikuti, järelikult on vääralt kohaldatud ka materiaalõigust.

11. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör I. Menšikov, kes leiab, et kassatsioon on paljasõnaline ning alusetu, kuna

maa-ja ringkonnakohus on andnud hinnangu kõigile tõendamiseseme asjaoludele.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kriminaalasja uurimisel on kohtud toimunu analüüsi tulemil asunud seisukohale, et kannatanu N. D. ja süüdistatava A. M.-

i vaheline kaklus oli ajendatud isiklikest motiividest, st tegemist oli kahe isiku omavahelise tüliga. Ei ole põhjust vaidlustada

kohtute poolt tuvastatut, et konflikt leidis aset avalikus kohas, st baari sissekäigu läheduses, kuhu oli vahetu juurdepääs ka

kolmandatel isikutel. Põhjust, miks seal toimunud isiklikku laadi konflikt kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks, on

Viru Ringkonnakohtu otsuses motiveeritud kaheti - esiteks tingituna asjaolust, et A. M.-i poolset isikuvastase vägivalla

tarvitamist kannatanu suhtes nägid pealt kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud ning teiseks, et õhtul baari puhkama tulnud

isikud nägid puhkamise ajal kakluse tagajärgi, st verist N. D.-d.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et avaliku korra raske rikkumisega on tegemist seetõttu,

et konflikti tagajärgi ehk siis läbipekstud kannatanut nägid baari külastajad. Kolleegium märgib, et avalikku korda peab

rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda teo toimepanemise hetkel. Teole õigusliku hinnangu

andmise aluseks ei saa olla kannatanu teojärgne käitumine. Igasugune süütegu rikub avalikku õigusrahu ning õiguslik hinnang

ei saa sõltuda sellest, kas ja kui suurele isikute ringile sai tegu teatavaks.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel viisil, et

see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra

raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole (käesolevat kriminaalasja silmas

pidades toimepandud vägivallateole) nö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate,

isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt

kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Mõistagi ei ole nõutav, et teo toimepanija(te)l oleks omaette eesmärk

rikkuda avalikku korda, kuid samas ei piisa sellisel juhul ka ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest.

Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste

inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks

koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi.

Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult

konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes.

15. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud asunud seisukohale, et süüdistatava ja kannatanu N. D. vahel isiklikul pinnal tekkinud

kakluses olid asjasse mittepuutuvateks isikuteks N. D. õde J. D. ja tunnistaja S. S., sest neil ei olnud isiklikku konflikti

süüdistatavaga.

Samas on kohtud tuvastanud, et kõik kolm (N. D., J. D. ja S. S.) tulid koos pulmapeolt ja viibisid baaris ühtse seltskonnana.

Kaklusest sai esimesena teada S. S., kes teatas sellest ka J. D.-le. Saades kaklusest teada läks viimane kaklejaid lahutama.

Millistel põhjustel osutusid pärast süüdistatava ja kannatanu N. D. vahel tüli puhkemist kaks samas seltskonnas viibinud isikut

täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks, seda kohtuotsustest ei nähtu.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav ja kannatanu N. D. otsustasid omavahelise tüli lahendada füüsilisel teel, on

tegemist nn kaassüülise olukorraga, kuhu kaasati ka osapoolte lähedased, käesoleval juhul J. D. ja S. S. Kuid sellisel juhul on

tegemist jätkuvalt konkreetsete isikute vahelise, grupi sisse jääva konfliktiga, mis ei ole ületanud asjasse puutuvate poolte

sfääri. Vastasel korral oleks igasugune avalikus kohas isiklikel motiividel toimunud konflikt, mille tunnistajaks - või ka

hilisemaks osapooleks - on ühe või teise konflikti algataja lähedased, hinnatav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1

mõttes. Soostudes kirjeldatud olukorras konflikti lahendamisega füüsilisel teel, tõmbas N. D. sellega ise konflikti kaasa ka

enda läheduses viibinud kaaslased, kelleks olid õde ja S. S., ning see ei ole käsitletav olukorrana, kus rikutakse täielikult

konfliktiväliste isikute rahu ja turvatunnet. Oluline on veelkord toonitada, et kas konflikti olemus või siis selle lahendamise

koht või viis peavad olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud

avaliku korra raskest rikkumisest. Vaid sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine

avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Käesolevas kriminaalasjas selliseid asjaolusid

tuvastatud ei ole. Toodud põhjendustel tuleb A. M.-i käitumine KarS § 263 p-lt 1 ümber kvalifitseerida teise inimese

kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 järgi.

16. Lähtudes eeltoodust ja kohtute poolt tuvastatud asjaoludest ning juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab kolleegium KrMS

§ 362 p 1 alusel Viru Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2007. a otsuse täies ulatuses ja Viru Maakohtu 16. oktoobri 2006. a otsuse

osaliselt, s. o A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teeb täiendavaid tõendeid kogumata uue

otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Kolleegium tunnistab A. M.-i süüdi KarS § 121 järgi. Seoses süüdistuse

kergendamisega mõistab kolleegium A. M.-le ka kergema karistuse rahalise karistuse näol. Muus osas jätab kolleegium

maakohtu otsuse muutmata. Juhindudes KarS § 44 lg-st 2 lähtub kolleegium A. M.-le rahalise karistuse mõistmisel

miinimumpäevamäärast, milleks on viiskümmend krooni, sest kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud aastal,

s.o 2002. aastal puudus tal maksustatav tulu (1. kd tl 103). Samuti arvestab kolleegium sellega, et A. M. viibis 28.-29. juuni

2003. a, s.o 2 päeva eelvangistuses (1. kd tl-d 18 ja 32).

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe