3-3-1-18-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-18-07

Otsuse kuupäev

14. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Taavi Pihlaka (Pihlakas) ja Piret Pihlaka (Pihlakas) kaebus Rae

Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 osaliseks

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-05-1230

Menetluse alus Riigikohtus

Taavi Pihlaka (Pihlakas) ja Piret Pihlaka (Pihlakas)

kassatsioonkaebus, Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja

Raimu Tali (Tali) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. aprill 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Ei ilmunud

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja Raimu Tali kassatsioonkaebus osaliselt.

Jätta Taavi Pihlaka ja Piret Pihlaka kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3-

1579/2005) ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230

ning saata asi Tallinna Halduskohtule eelmenetlusse.

Tagastada Rae Vallavalitsuse ja Raimu Tali kautsjonid.

Arvata Taavi Pihlaka ja Piret Pihlaka kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. aprilli 1996. a otsusega nr 9512 loeti omandireformi

objektiks Rae vallas maaüksus Viskari 41, endine kinnistu nr 60449, pindalaga 36,38 ha, mis kuulus

õigusvastase võõrandamise ajal Alfred Kuuspuule. Tagastamise õigustatud subjektideks tunnistati

Karl-Martin Pihlakas ja Leida Sadam, kumbki 1/2 mõttelises osas. K.-M. Pihlakas soovis maa

tagastamist, L. Sadam soovis kompensatsiooni. Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist

suurusega 26,42 ha , 7,77 ha ja 2,19 ha.

K.-M. Pihlakas suri 1. jaanuaril 2003 ja temale kuulunud nõudeõiguse pärisid võrdsetes osades pojad

Raivo Pihlakas ning Kaido Pihlakas. K. Pihlakas loovutas 1. märtsil 2004. a nõudeõiguse pojale

Margus Pihlakale.

2. Viskari talu endine omanik Alfred Kuuspuu ja tema abikaasa Marta Kuuspuu olid Raimu Tali

ristivanemad. Nad koostasid R. Tali kasuks testamendi. 17. septembril 1990. a väljastas A. Kuuspuu

R. Talile täisvolikirja tema esindamiseks. R. Tali esitas 17. septembril 1990. a Sommerlingi

külanõukogule avalduse, milles palus anda talle endise Viskari talu maa. Jüri sovhoos koostas

avalduse alusel 1991. a septembris õiendi, millega anti R. Talile nõusolek 28 ha maa kasutamiseks.

Samuti kooskõlastati Peetri talu peremehe Ants Pihlakasega 5 ha maa ajutiseks kasutamiseks

andmine Viskari talu taastamiseks.

A. Kuuspuu elas Viskari talus 15. oktoobrini 1990, mil ta suri. R. Talile väljastati 16. oktoobril

1991. a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt koosnes pärandvara majavaldusest

asukohaga Harju Maakonnas, Sommerlingi külanõukogus (hilisem Rae vald), Rae külas, Viskari talu.

Majavaldus koosnes elamust küüniga, laudast, kaevust ja kaevust.

Rae Vallavalitsus ja R. Tali sõlmisid 29. aprillil 1993. a ajutise maakasutuse lepingu nr 147, mille

kohaselt anti Viskari talu maadest 33,8 ha ajutiseks kasutamiseks R. Talile kuni maa omaniku

kindlaksmääramiseni.

3. Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldusega nr 192 anti Maareformi seaduse (MaaRS) § 9

lõike 2 ja § 22 lõike 2 alusel ning tulenevalt maakorralduse nõuetest nõusolek erastada

ostueesõigusega R. Talile 20 ha suurune maatükk Harju maakonnas, Rae vallas, Rae külas, Viskari

talu maadest, sihtotstarbega maatulundusmaa.

Harju maavanema 6. juuni 1996. a korralduse nr 682 punktiga 1 otsustati erastada ostueesõigusega

R. Talile nimetatud maa 20 ha.

Eesti Vabariik ja R. Tali sõlmisid 4. juulil 1996 ostu-müügilepingu, mille objektiks on maatükk

asukohaga Harjumaa, Rae vald, Rae küla, Viskari maaüksus koos selle oluliste osadega, milles ühe

maatüki pindala oli 8,32 ha katastritunnusega 65301:002:0811 ja teise pindala 11,68 ha

katastritunnusega 65301:002:0812. Nimetatud maaüksused kanti 29. augustil 1996

kinnistusraamatusse.

3. M. Pihlakas ja R. Pihlakas esitasid 18. oktoobril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae

Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 tühistamiseks.

Kohtumenetluse ajal 10. novembril 2005 loovutas M. Pihlakas temale kuuluva nõudeosa Taavi

Pihlakale. R. Pihlakas loovutas 15. novembril 2005 temale kuuluva nõudeõiguse Piret Pihlakale.

17. jaanuari 2006. a kohtumääruse kohaselt astusid menetlusse seniste kaebajate asemel Taavi

Pihlakas ja Piret Pihlakas.

28. märtsi 2006. a kohtuistungil täpsustasid kaebajad kaebust ja palusid korralduse nr 192 tühistada

R. Talile 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamise osas. Ülejäänud 10,7 ha osas kaebusest loobuti.

Kohus lõpetas 3. aprilli 2006. a määrusega kaebuse menetlemise 10,7 ha puudutavas osas.

Kaebajad leidsid, et vaidlustatud korraldus rikub nende õigusi, kuna võtab neilt ära võimaluse nõuda

maa tagastamist seaduse järgi tagastamisele kuuluvas osas, sest maa on osaliselt õigusvastaselt

erastatud R. Talile. R. Pihlakas ja M. Pihlakas kutsuti 17. septembril 2004. a allkirjastama

vaidlusaluse maa piiriprotokolli ja nende lisasid. Allkirjastamisel selgus, et neile on võimalik

tagastada maad vaid osaliselt ja ülejäänud maad ei ole võimalik tagastada neile kuuluva nõudeõiguse

ulatuses, sest Rae vald on osa maast erastanud R. Talile. Oma õiguste rikkumisest said nad teada

piiriprotokollile allakirjutamisel. Korralduse vastuvõtmise ajal sätestas MaaRS § 9 lg 2, et kui maal

asuva elamu omanik soovib maad osta või saada asendusmaana rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt

soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, jagatakse maa nende vahel

võimalikult võrdsetes osades, arvestades MaaRS §-s 17 kehtestatud piiranguid. Seejuures ei ole

elamu omanikul, kes soovib maad osta või saada asendusmaana, õigust nõuda rohkem maad kui

20 ha. MaaRS § 22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellele maa on antud

põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena

vastavalt Maareformi seaduse §-dele 7, 8, 9, 10 ja 21 või kellele maad ei tagastatud osaliselt või

tervikuna MaaRS § 6 lõikes 2 sätestatud alustel erastatava maa asukohajärgse kohaliku

omavalitsusüksuse territooriumil või kes kasutavad maad rendi-, hoonestusõiguse või tasuta

kasutamise lepingu alusel. R. Talil puudub kaebajatega kokkulepe. R. Talile erastati maatükk kahe

eraldi katastriüksusena nr 65301:002:0811 ja 65301:002:0812. Talle kuulus hoone katastriüksusel

nr 65301:002:0811, kuid katastriüksusel nr 65301:002:0812 temale kuuluvaid hooneid ei asunud.

Seega ei saanud R. Tali ostueesõigusega maad sellises ulatuses erastada.

Kaebajad täpsustasid kaebust 21. veebruaril 2006 ning märkisid, et vallavalitsuse 16. mai 1996. a

korraldusest nr 192 ja Harju maavanema 6. juuni 1996. a korraldusest nr 682 ei ole tagastamise

õigustatud subjekte kunagi informeeritud. MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt saab õigusvastaselt

võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult elamu juurde ja välistatud on võimalus,

et ühel õigusvastaselt võõrandatud maa lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad

teiste lahustükkide arvelt. Kinnistu peab olema moodustatud elamu juurde, s.t ta peab piirnema

maaga, millist on õigus erastada elamu ümber. Seadusandja täpsustas seda põhimõtet 7. juunil 1996

jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, sätestades, et maa erastamisel

MaaRS § 9 lg 2 alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde. R. Talil oli

õigus erastada Viskari talu maadest 7,77 ha, sest temale kuuluv elamu paiknes lahustükil suurusega

7,77 ha. Talle erastati elamu juurde 8,32 ha. Rae Vallavalitsus pidi vastavalt MaaRS § 9 lg-le 2 andma

elamu omanikule ja tagastamise õigustatud subjektile võimaluse jagada maa kokkuleppeliselt, kuid

vallavalitsus seda ei teinud ja tagastamise õigustatud subjekti erastamise menetlusse ei kaasatud.

T. Pihlakas ja P. Pihlakas esitasid 3. märtsil 2006 kohtule taotluse HKMS § 22 lg 1 p 3 alusel

haldusasja menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kaebajad esitasid

Harju Maakohtule hagiavalduse R. Tali ja Eesti Vabariigi vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks, isiku

nõusoleku tuvastamiseks kinnistusraamatu kande kustutamiseks, kinnistusraamatu kande

parandamiseks ja Eesti Vabariigi omanikuna sissekandmiseks. Vaidlustati Viskari talu maa R. Talile

erastamine ja selle kinnistamine. Hagi esitamise eesmärgiks on omandireformi eelse olukorra

taastamine. Tsiviilasjas tuvastatavad asjaolud omavad tähtsust antud haldusasjas. Kui tsiviilasjas

tuvastatakse, et erastamise ostu-müügileping on tühine ja taastatakse reformieelne olukord, tuleb

edaspidi otsustada maa tagastamise küsimus.

Tallinna Halduskohtu 3. aprilli 2006. a kohtuistungi protokollilise määrusega jäeti taotlus menetluse

peatamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et ei esine HKMS §-s 22 sätestatud alust menetluse

peatamiseks. Ühtlasi võttis kohus asja juurde P. Pihlaka ja T. Pihlaka avaldused (koopiad), mille nad

esitasid vallavalitsusele maa tagastamiseks nõudeõiguse ulatuses ja ka nõudeõiguse osast suuremas

ulatuses.

4. Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud maa

asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra punktide 25 ja 26 kohaselt korraldab maa

ostueesõigusega erastamist maavanem. Vallavalitsus tegi eeltoiminguid ja korraldus anti

eeltoimingute raames. Korralduse andmisel arvestas vallavalitsus asjaoluga, et R. Tali omandas

Viskari talu testamendijärgse pärimise teel ja et pärandvara avanemise ajal ei olnud võimalik pärida

Viskari talu juurde põliselt kuulunud maid. Sellega seoses sõlmiti R. Taliga ajutise maakasutuse

leping 33,8 ha kasutamiseks, et ära hoida talu kui majandusüksuse lagunemine. R. Tali oli Viskari

talu maid harinud ja neisse raha paigutanud. Lähtuti MaaRS § 9 lõikest 2. R. Tali taotles ja talle

erastati maad seaduses sätestatud piirmääras 20 ha. Tegemist on endise Viskari talu maaga, mille

taluna taastamise avalduse oli ta esitanud 1991. aastal. Õigusaktid ei sätestanud keeldu erastada

endise kinnistu arvelt lahustükke, kui kinnistu koosnes lahustükkidest. Tollases õigusruumis puudus

kohalikul omavalitsusel otsene alus keelduda lahustüki erastamisest. Vallavalitsus märkis veel, et

R. Tali on andnud käesoleva kohtuasja kohta kirjaliku seletuse ja selle seletuse kohaselt teadsid maa

tagastamise õigustatud subjektid erastatud maa piiridest juba aastaid tagasi. Juhul, kui R. Talil on

kohtule esitada neid väiteid kinnitavaid tõendeid, siis tuleb kaebuse tähtaegsuse küsimus läbi vaadata

ja otsustada enne asja sisulisele arutamisele asumist.

5. Kolmas isik R. Tali palus jätta kaebuse rahuldamata. Viskari 41 talu koosnes kolmest lahustükist.

Temale kuuluvad hooned asuvad 7,77 ha lahustükil. Tulenevalt MaaRS § 9 lõikest 2 oli tal õigus

ostueesõigusega erastada tagastatava maa arvelt kuni 20 ha. Jagades 36,38 ha tagastamise ja

erastamise õigustatud subjekti vahel võimalikult võrdselt, jääb kummalegi subjektile 18,19 ha.

R. Talile erastati Viskari talu maade arvelt 16,97 ha. Kaebajate käsitlus MaaRS § 9 lg 2 kohta on

ebaõige. Nimetatud sättest ei tulenenud tollases sõnastuses piirangut, et maa ostueesõigusega

erastamisel ei või moodustada kinnistut lahustükkidena. Maa erastamine R. Talile 1996. aastal oli

teada A. Kuuspuu, M. Kuuspuu ja R. Tali sugulastele, sealhulgas tagastamise õigustatud subjektile

K.-M. Pihlakale. Samuti oli kõigile teada A. Kuuspuu tahe, et edaspidi jääb Viskari talu ja talumaa

R. Talile. Neid asjaolusid võivad kinnitada tunnistajad. Samuti informeeris Rae Vallavalitsus pidevalt

õigustatud subjekte maade tagastamise asjaoludest. Vallavalitsus palus õigustatud subjektidel pidevalt

esitada dokumente ja sooritada toiminguid maade tagastamise lõpuleviimiseks (Rae Vallavalitsuse

11. septembri 2002. a kiri nr 3.1/02.3846 K.-M. Pihlakale tagastamise toimingute - maa mõõdistuste -

lõpuleviimiseks 1. juuliks 2003; vallavalitsuse 5. jaanuari 2004. a kiri nr 5-3/31 R. Pihlakale ja

K. Pihlakale tagastamise toimingute - maa mõõdistuste - lõpuleviimiseks 31. märtsiks 2004).

R. Pihlakas ja M. Pihlakas kirjutasid 17. septembril 2004. a piiriprotokollidele alla ning nõustusid

tagastatava maa piiride ja suurusega. R. Pihlakas esitas 7. oktoobril 2004 vallavalitsusele avalduse,

milles soovis maa tagastamist ja ülejäänud osas kompenseerimist. Kaebajad on otsustanud nüüd

tagantjärele varjata tegelikult toimunud sündmusi ja asjaolusid.

R. Tali esitas 23. märtsil 2006 kohtule taotluse kuulata tunnistajatena üle seitse isikut, kes võivad

tõendada, et kaebajad olid juba alates 1996. aastast teadlikud maa ostueesõigusega erastamisest

R. Talile ja seega nad olid või pidid olema teadlikud vaidlustatud korraldusest juba alates

1996. aastast. HKMS § 9 lg 1 tollase redaktsiooni kohaselt tuli kaebus haldusakti või toimingu peale

esitada halduskohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või

toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 12 lg 3 kohaselt peab

kohus kontrollima eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste

protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kui halduskohus

leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud,

lõpetab ta määrusega asja menetluse. R. Tali taotles menetluse lõpetamist, sest kaebus on esitatud

tähtaja rikkumisega. Akti tühistamist ei saa nõuda piiramata tähtaja jooksul, sest see kahjustaks

õiguskindluse põhimõtet.

Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2006. a kohtuistungi protokollilise määrusega jättis kohus R. Tali

taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja asja menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et

asjas puudub vaidlus selles, et vallavalitsus ei ole 16. mai 1996. a korraldust nr 192 kaebajatele

teatavaks teinud. R. Tali väide, et M. Pihlakas ja R. Pihlakas olid maa ostueesõigusega erastamisest

olemasolevates piirides teadlikud juba alates 1996. a, pole usaldusväärselt tõendatud. Vaidlustatud

haldusaktist teadasaamise hetke pole võimalik tunnistajate ütlustega usaldusväärselt tõendada.

Kahtlused tuleb tõlgendada kaebajate kasuks. Kaebajate väitel said nad oma õiguste rikkumisest

teada piiriprotokolli allkirjastamisel 17. septembril 2004 ja vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldusest

nr 192 said nad teada sellele järgnenud päevade jooksul. Kuna kaebus on kohtule esitatud

18. oktoobril 2004, on tühistamiskaebus esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja menetluse

lõpetamiseks puudub alus.

R. Tali palus jätta kaebuse rahuldamata, arvestades usalduse kaitse põhimõtet. Kui kohus leiab, et

kaebus esitati tähtaegselt, tuleb kaebus jätta rahuldamata õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

kaitsmise põhjendustel. Olukorras, kus kaebus on esitatud üle kaheksa aasta pärast vaidlustatud

korralduse andmist, tuleb leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse vahel. Asja

sisulisel lahendamisel peab kohus arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Kui kaebetähtaeg hakkab

kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab kohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel

kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku

õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Ta elab temale erastatud maal, ta on seda maad

harinud ja teinud sellesse investeeringuid arvestusega, et maa jääb tema omandisse.

6. Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3-

1579/2005) rahuldati tühistamiskaebus osaliselt ja tunnistati Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a

korraldus nr 192 õigusvastaseks. Halduskohtu põhjendused olid järgmised:

1) vaidlustatud korraldus anti MaaRS § 9 lg 2 ja § 22 lg 2 alusel. MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi

kohaselt sai ning saab õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult

elamu juurde ja on välistatud võimalus, et õigusvastaselt võõrandatud maa ühel lahustükil asuva

elamu omanikul oleks õigus erastada maad teiste, tema elamu juurde mittekuuluvate lahustükkide

arvelt. Sellise seisukoha õigsust kinnitab 7. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate

õigusaktidega muutmise seadus, millega täpsustati MaaRS § 9 lg 2 sõnastust ja sätestati, et maa

erastamisel nimetatud alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde.

Vallavalitsusel puudus seaduslik alus määratleda R. Talile erastatava maana endise lahustükkidena

olnud kinnistu arvelt lahustükke, mistõttu on vaidlustatud korraldus vaidlustatud osas õigusvastane;

2) vaatamata korralduse õigusvastasusele puudub alus korralduse selle osa tühistamiseks. R. Talile

erastati maa ostueesõigusega Harju maavanema 6. juuni 1996. a korraldusega nr 682. Maavanema

korralduse alusel sõlmiti maa ostu-müügileping ja maa kanti kinnistusraamatusse. Kaebuse

eesmärgiks on saavutada korralduse nr 192 tühistamise kaudu Harju maavanemalt Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 1 alusel haldusmenetluse uuendamine ja lõppeesmärgina taotletava maa

tagastamine. HMS § 44 lg 1 p 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel

haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu

või õigusnorm on ära langenud. Käesoleval juhul ei ole Harju maavanema korralduse näol tegemist

kaebuse esitajate õigusi kestvalt piirava haldusaktiga, sest see on erastamislepingu sõlmimise hetkest

kaotanud regulatiivsuse, kuna sellest tulenevad tagajärjed on saabunud. Kuna ei esine ka muid HMS

§ 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise aluseid, siis puudub kaebajatel tühistamiskaebuse

esitamiseks õiguskaitsevajadus.

7. T. Pihlaka ja P. Pihlaka apellatsioonkaebuses paluti asja menetlus peatada kuni tsiviilasjas

tehtava otsuse jõustumiseni. Samuti paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata

nende taotlus vallavalitsuse vaidlustatud korralduse osaliseks tühistamiseks, ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Apellandid esitasid järgmisi väiteid. Halduskohtu otsus ei ole õige osas, millega

jäeti rahuldamata kaebajate taotlus vaidlustatud korralduse tühistamiseks ja tunnistati korraldus

õigusvastaseks. Õige on halduskohtu seisukoht, et alates ostu-müügilepingu sõlmimisest on Harju

maavanema korraldus nr 682 kaotanud regulatiivse jõu. Kuid selline olukord ei pruugi olla kestev.

Kaebajad on Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas vaidlustanud R. Talile Viskari talu maa

erastamise ja kinnistamise eesmärgiga taastada omandireformieelne olukord. Käesolevat haldusasja ei

saa lahendada enne selle tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumist. Juhul kui tsiviilasjas tuvastatakse maa

erastamise ostu-müügilepingu tühisus ning kinnistu omanikuna kantakse sisse Eesti Vabariik, siis

suletakse vastav registriosa ja taastub reformieelne olukord ning maavanema korraldus saavutab taas

regulatiivse jõu. Edaspidi tuleb otsustada maa tagastamise küsimus. Kui maakohus tuvastab

erastamise ostu-müügilepingu tühisuse, langeb ära asjaolu, mille tõttu maavanema korraldus

regulatiivse jõu kaotas. Kui maavanema korraldus omab taas regulatiivse jõu, piirab see kaebajate

õigusi ja neil on HMS § 44 lg 1 p 1 järgi võimalus nõuda haldusmenetluse uuendamise korras selle

korralduse tühistamist. Käesoleva haldusasja menetlus tuleb peatada, kuna enne tsiviilasjas lahendi

jõustumist ei ole võimalik lahendada küsimust, kas kaebajatel on läbi haldusmenetluse uuendamise

õigus nõuda maavanema korralduse tühistamist või mitte.

8. Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule. Vallavalitsus leidis, et kolmas isik R. Tali esitas vastuses kaebusele ka

väite, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega. Seoses sellega taotles R. Tali tunnistaja ülekuulamist.

Kohus jättis selle taotluse rahuldamata põhjendamatult, millega rikkus menetlusnormi. Halduskohus

tegelikult ei kontrollinudki kaebuse tähtaegsust, ta jättis R. Tali väited ja tõendid sisuliselt

kontrollimata. Sellega rikkus kohus oluliselt menetlusnormi, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku

kohtulahendi. Menetlusnormi oluline rikkumine, mida apellatsioonimenetluses kõrvaldada ei ole

võimalik, toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmise.

9. R. Tali apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada osas, millega tunnistati

vallavalitsuse vaidlustatud korraldus nr 192 õigusvastaseks ja teha selles osas uus otsus, millega jätta

kaebus rahuldamata. R. Tali leidis, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud MaaRS § 9 lg-t 2. Kohus

jõudis järeldusele, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, sest vallavalitsusel puudus seaduslik

alus määrata R. Talile erastatavaks maaks lahustükke endisest lahustükkidest koosnenud talumaast.

Kohtu seisukoht on motiveerimata ja ebaõige. Kohus on osundanud üksnes õigusnormidele, kuid ei

ole näidanud, milliseid järeldusi ta nendest normidest teeb. Vallavalitsuse korraldus nr 192 on

õiguspärane, sest selle väljaandmise ajal kehtinud MaaRS §-s 9 ega üheski teises õigusnormis ei

olnud keeldu, et maa ostueesõigusega ostmine ei oleks võinud toimuda lahustükkide arvel. Seda

kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-22-98 ja 3-3-1-48-01. Kohtu

tõlgendus MaaRS § 9 lg-le 2 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kohtu tõlgendusest

lähtudes koheldakse maa ostueesõigusega ostmisel isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas elamu asub

tagastataval maal, millel on üks või mitu lahustükki. MaaRS § 2 ja § 3 annavad aluse § 9

tõlgendamiseks selliselt, et elamu juurde maa ostmine on võimalik ka lahustükkide arvelt. R. Tali

tõendas halduskohtus, et ta tegeles Viskari talu maade põllumajandusliku harimisega. Ajutise

maakasutuse lepinguga anti talle maad ajutiseks kasutamiseks 33,8 ha, millega hoiti ära talu

lagunemine ja tagati maade sihipärane, efektiivne ja heaperemehelik kasutamine. Ebaõige on kohtu

seisukoht, et vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 9 lg 2 mõte ja eesmärk nähtub

7. juunil 1996. a jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusest. Uus MaaRS

§ 9 lg 2 sätestas, et maa erastamisel arvestatakse asjaoluga, et kinnistu moodustatakse elamu juurde.

Sellest uuest sättest ei tulene, et erastamine lahustükkide arvelt oleks keelatud. Arusaamatuks jääb,

mille alusel kohus leidis, et muudetud sõnastuse kohaselt tähendab kinnistu katastriüksust või

lahustükki. Kinnistu tähendab kinnisasja, seega on vaidlustatud korraldus kooskõlas ka muudetud

MaaRS § 9 lg-ga 2. Isegi kui muudetud sõnastus kehtestas keelu erastada maad lahustükkide arvelt,

siis ei saanud see mõjutada R. Tali poolt algatatud erastamismenetlust tagantjärele, sest see rikuks

õiguspärase ootuse põhimõtet.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2006. a määrusega jäeti T. Pihlaka ja P. Pihlaka taotlus

menetluse peatamiseks rahuldamata.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1230 muudeti

halduskohtu otsuse põhjendusi ja asendati need ringkonnakohtu põhjendustega. Muus osas jäeti

halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid

järgmised:

1) halduskohus leidis õigesti, et MaaRS § 9 nägi korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis

ette, et elamu omanikul on õigus erastada ostueesõigusega maad elamu juurde ja välistatud on

võimalus, et ühel lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad kinnistu teistelt

lahustükkidelt, kus tema hooneid ei asu. See nähtub eelkõige MaaRS § 9 lg 1 sõnastusest, mille

kohaselt ei tagastata üksnes seda maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned. Sama paragrahvi

lg 2 reguleeris küsimust, millistest kriteeriumitest peab lähtuma, kui endise kinnistu pindalast ei

jätku, et rahuldada täiel määral erastamise ja tagastamise õigustatud subjektide taotlusi maa

saamiseks. Sellisel juhul jagati endise kinnistu maa nimetatud subjektide vahel võimalikult võrdselt ja

endise kinnistu pindala hulgas, millest lähtuvalt tehti kindlaks kummalegi subjektide ringile

nõudeõiguse ulatus, võeti arvesse kõik endise kinnistu lahustükid. Riigikohtu halduskolleegiumi

lahendites asjades nr 3-3-1-22-98 ja 3-3-1-48-01 ongi tõlgendatud MaaRS § 9 lg-t 2. Nendes asjades

oli vaidlusküsimuseks, kas endise kinnistu pindalana tuleb arvesse võtta üksnes konkreetne

lahustükk, millel asub elamu, või terve kinnistu. Sealjuures on küsimus üksnes arvesse võtmises,

mitte selles, et tagastamisele kuuluv lahustükkidest koosnev kinnistu tuleks reaalselt jagada kahe

subjektide ringi vahel võrdselt. MaaRS § 22 lg 2 koos viitega § 9 lg-le 1 piiras hoonete omaniku

õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks üksnes selle maaüksusega, millel asuvad ostueesõigusega

erastamise õigustatud subjekti hooned. Seega on vaidlustatud korraldus vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1

ja on õigusvastane. R. Tali viide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele eeltoodud tõlgenduse

puhul ei ole õige, sest ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatusele seadis kõikidel juhtudel

piirid endise kinnistu pindala ja koosseis, taotlejate arv ja taotluse ulatus. Neist faktilistest asjaoludest

tulenevalt said osa subjekte erastada tunduvalt rohkem maad kui teised, kuid Maareformi seadus ei

seadnudki endale eesmärki erastada ostueesõigusega maad kõigile soovijatele võrdselt. Isegi juhul,

kui õige oleks vallavalitsuse ja R. Tali seisukoht, oleks korraldus õigusvastane, sest sellisel juhul

poleks tagastamisele kuuluv kinnistu jagatud erastamise subjektide ja tagastamise subjektide vahel

võrdselt. R. Tali sai tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt erastada 16,97 ha, kuid kaebajatele jäi

tagastamiseks üksnes 8 ha. Seega oleks korraldus sellise tõlgenduse juures vastuolus MaaRS § 9 lg-

ga 2;

2) õigusvastane haldusakt, mis rikub kaebajate õigusi, kuulub tühistamisele. Halduskohus jättis

tühistamiskaebuse rahuldamata põhjusel, et kaebajatel puudub õiguskaitsevajadus - vallavalitsuse

korralduse alusel on maavanem andnud korralduse maa erastamiseks, ostu-müügileping on sõlmitud

ja maa on kantud kinnistusraamatusse; haldusmenetluse uuendamiseks maavanema poolt puuduks

HMS § 44 lg 1 p 1 kohaselt alus. Eeltoodud põhjendustel ei ole õige jätta maa ostueesõigusega

erastamise menetluses antud eelhaldusakti tühistamata, sest vallavalitsuse korraldus ei ole kaotanud

oma regulatiivsust maa erastamiseks antud maavanema korralduse ja sellest tulenevalt ka ostu-

müügilepingu alusena. Ringkonnakohus leidis, et vallavalitsuse korraldust ei saa tühistada R. Tali

usalduse kaitse tõttu (HMS § 67). Kuigi halduskohus luges kaebuse tähtaegseks, lahutab R. Tali poolt

maa enda omandisse saamist ja kaebuse esitamist kohtusse kaheksa aastat. Tegemist on sedavõrd pika

ajavahemikuga, et ilmne on R. Tali poolt maa omandiõigusega arvestamine oma elukorralduses.

R. Tali on väidetavalt maad harinud ja teinud investeeringuid eesmärgiga, et maa jääb tema

omandisse (II kd, lk 104). Kaebajad ei ole neid R. Tali väiteid ümber lükanud. Puuduvad ka HMS

§ 67 lg-s 4 näidatud R. Tali usaldusele tuginemist välistavad asjaolud. R. Tali ei pidanud korralduse

andmise ajal aru saama, et korraldus on õigusvastane, sest haldusmenetlus vaidlustatud korralduse

andmiseks oli mitmeetapiline ja valla esindaja väitel ei olnud R. Tali tollal ainuke, kellele erastati

maad lahustükkidest. Seega võis R. Tali juba ekslikust halduspraktikast tulenevalt heas usus eeldada,

et selline maa erastamine on õiguspärane. Seepärast ei kaalu avalik huvi halduse õiguspärase

tegutsemise suhtes üles kolmanda isiku usaldust. Kaebajatel on olemas kahjunõue valla vastu

õigusvastaselt tagastamata jäetud maa väärtuse hüvitamiseks;

3) halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus oli mittetähtaegne. Apellatsioonkaebuses

esitas vallavalitsuse väite, et kohus rikkus menetlusnormi kui jättis rahuldamata R. Tali taotluse

tunnistajate väljakutsumiseks ja kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks. Kuid see vallavalitsuse väide ei

ole arvestatav, sest jättes 28. märtsi 2006. a kohtuistungil kasutamata võimaluse TsMS § 333 lg-s 1

sätestatud vastuväite tegemiseks kohtu poolt võimaliku menetlusnormi rikkumise kohta ja mitte tehes

vastuväidet ka sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksus, ei või protsessiosaline tulenevalt

TsMS § 652 lg-st 6 enam apellatsioonkaebuses tugineda sellele menetlusnormi rikkumisele. Vajadus

vastuväite tegemiseks pidi vallavalitsuse esindajale kui professionaalsele õigusteenuse osutajale

olema äratuntav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

12. T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebuses ei nõustuta ringkonnakohtu otsusega osas, millega

jäeti rahuldamata nende tühistamiskaebus. Kassaatorid paluvad muuta ringkonnakohtu otsuse

osaliselt ja teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistada Rae

Vallavalitsuse 16. mai 2006. a korraldus nr 192 osaliselt R. Talile maa ostueesõigusega erastamises

9,3 ha ulatuses. Väited on järgmised:

1) tühistamiskaebust ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et korralduse nr 192 tühistamise välistab

R. Tali usalduse kaitse. Ringkonnakohus leidis samas haldusasjas oma 14. juuni 2006. a määruses, et

kaebajate tühistamisnõude rahuldamine on võimalik ka olukorras, kus õigusvastase haldusakti

tühistamine annab kaebajatele pelgalt teoreetilise õigusliku eelise ning, et teoreetilise õigusliku eelise

olemasolu saab kohus tuvastada sõltumata sellest, kas kaebaja on vaidlustanud ostu-müügilepingu või

mitte. Harju Maakohtu menetluses on kaebajate hagi Eesti Vabariigi ja R. Tali vastu maa erastamise

ostu-müügilepingu tühistamise, isiku nõusoleku tuvastamise ja kinnistusraamatu kande parandamise

nõudes. Selles asjas Eesti Vabariik oma vastuses hagile palub tunnustada 4. juunil 1996 sõlmitud

ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust osas, millega erastati lahustükk üldpindalaga 11,7 ha

hagiavalduses toodud põhjendustel. Seega Eesti Vabariik tunnustab hagi ja leiab, et taastada tuleb

reformieelne olukord. Seejärel saab vaidlusaluse maa tagastada;

2) asjas puuduvad tõendid, et vallas oli ekslik halduspraktika lahustükkidena maa erastamisel ja et

R. Tali oli sellest teadlik ning arvestas sellega. Kui antud asjaolu oleks ka tõendatud, ei takista see

korralduse tühistamist, sest sellest ei saa tekkida kolmanda isiku õiguspärast ootust. Õiguspärane

ootus oleks R. Talil juhul, kui vallavalitsus oleks maa erastamise protsessi kaasanud ka tagastamise

õigustatud subjekti ja viimane ei oleks erastamise korraldust ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud;

3) tõenditele mitterajanev ja oletuslik on ringkonnakohtu seisukoht vaidlusaluse maa harimise ning

investeeringute tegemise kohta R. Tali poolt. Maa on söötis ja harimata ning on samas olukorras, mis

erastamisel. Puuduvad ka tõendid, et maa saamisel oleks R. Tali arvestanud seda oma elukorralduses

ja selle muutmisel;

4) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta HMS § 67 lg 4 punkti 1, mille kohaselt ei saa isik tugineda

usalduse kaitsele halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal. Seega,

kui tühistamiskaebus on juba menetlusse võetud, ei saa usalduse kaitse põhimõttele enam tugineda.

Tähelepanuta on jäänud ka sama lõike punkt 5, mille kohaselt ei saa usalduse kaitsele tugineda, kui

isik ei olnud õigusvastasusest teadlik oma süü tõttu. Iga mõistlik inimene saab MaaRS § 9 tekstist aru

selliselt, et maad saab erastada ainult elamu juurde ja sellest pidi aru saama ka R. Tali. Samuti

puuduvad tõendid, et elamu omaniku ja tagastamise õigustatud subjekti vahel oli kokkulepe maa

jagamiseks vastavalt MaaRS § 9 lg-le 2;

5) kohtud on tuvastatud, et kaebajad on vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektid ja et

vaidlusalune maa, mis on õigusvastaselt erastatud R. Talile, kuulub tagastamisele kaebajatele.

Lähtuda tuleb maa tagastamise õigustatud subjektide õiguspärasest ootusest saada tagasi neile

seaduse kohaselt tagastamisele kuuluv maa. Õigusvastasest haldusaktist ei saa tekkida õiguspärast

ootust. Haldusmenetluses ei ole välistatud koormavatele sätetele tagasiulatuva jõu andmine ja seda

kohaldatakse juhul, kui see on vajalik puudutatud isiku huvides. Seda seisukohta kinnitab ka

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-41-02. Ka Euroopa kohtupraktikas lähtutakse

põhimõttest, et õigusvastase õigusakti saab ja peab üldjuhul tühistama. Erandina märgitakse, et õigusi

andva või hüvesid loova haldusakti tühistamisel tuleb täiendavalt kaaluda aktiga soodustatud isiku

õiguspärast ootust akti kehtima jäämiseks juhul, kui soodustatud isik on teinud olulisi

kapitaalmahutusi või muul viisil ennast koormanud tulenevalt sellest aktist ning soodustatud isiku

kulutusi ei saa avalikku huvi või teiste isikute huve mõistlikult kaaludes hüvitada. Kaaluda tuleb ka

soodustatud isiku teadmisi ja võimalusi haldusaktiga seonduvate asjaolude kohta.

13. Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Väited on järgmised:

1) ringkonnakohus leidis, et vallavalitsus jättis kohtuistungil kasutamata võimaluse vastuväite

tegemiseks kohtu võimaliku menetlusnormi rikkumise kohta ega teinud vastuväidet. R. Tali esitas

halduskohtule taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, tõendamaks kaebuse esitamise tähtaja rikkumist.

R. Tali seda taotlust toetas halduskohtus ka vallavalitsus. Seega esitas vallavalitsus halduskohtus

vastuväite kaebuse esitamise tähtaegsuse kohta. Halduskohus vaatas R. Tali taotluse läbi, seejuures

kuulas kohus ära ka vallavalitsuse seisukoha, kuid jättis taotluse rahuldamata. Menetlusnormi oluline

rikkumine seisnes halduskohtu poolt kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimata jätmises.

Vallavalitsusel ei olnud võimalust ega alust esitada taotluse rahuldamata jätmisele (protokollilisele

määrusele) vastuväidet. TsMS § 333 lg 1 mõtte kohaselt on tegemist vastuväidetega, mille sisuks

olevaid menetlusnormide rikkumisi on kohtul võimalik menetluse käigus parandada;

2) HKMS § 5 ja TsMS § 333 lg 4 koosmõjust tuleneb, et kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist

põhimõtet. Halduskohtumenetluses peab juba eelmenetluse käigus kontrollima kaebuse esitamise

tähtaegsust, sest halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust. Uurimisprintsiibist

tulenevalt peab kohus ise tähtaegsuse küsimuse tõstatamisel välja selgitama, millal kaebaja

vaidlustatud haldusaktist teada sai või pidi teada saama (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-06).

Kohtus ei olnud vaidlust vallavalitsuse poolt korralduse nr 192 koopia väljastamises õigustatud

subjektidele. Vaidlus oli aga selles, et tagastamise õigustatud subjektile oli muul viisil haldusakti

andmine teada. Juhul, kui õigustatud subjekt soovis korraldust nr 192 vaidlustada, siis oleks ta

pidanud mõistliku aja jooksul astuma samme selleks, et korraldus talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu

otsused haldusasjades nr 3-3-1-70-06; 3-3-1-56-02; 3-3-1-52-00). Seda pidi kohus menetlusnormidest

tulenevalt tegema. Fakt, millal isik võis saada teada maa ostueesõigusega erastamisest R. Talile ja

erastamise piiridest, on tunnistajate ütlustega teoreetiliselt tõendatav;

3) pärast tähtaja möödumist mõjuvate põhjusteta esitatud kaebuse rahuldamine rikub vallavalitsuse

õigusi ja põhjendatud huve, sealhulgas õiguspärast ootust, et tähtaegselt vaidlustamata akt jääb

kehtima ja selle õigusvastasus tuvastamata. HKMS § 31 lg 3 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul

õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus

on sätestatud menetlusseadustikus. Õigust esitada erikaebus kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise

määruse peale ei ole HKMS-s ette nähtud, sest HKMS ei näe ette sellise määruse tegemist. Senises

kohtupraktikas on väljendatud kindlat seisukohta, et kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määrus ei

ole vaidlustatav ning teiste menetlusosaliste kaitse hilinenud kaebuste läbivaatamise eest on

saavutatav menetlusvigade vaidlustamise regulatsiooni kaudu, so apellatsioonkaebuse esitamisega.

Seega oli vallavalitsusel õigus vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmine menetlusnormi

rikkumisega koos asjas tehtud sisulise otsusega. Kui ringkonnakohus oleks leidnud, et menetlusnormi

rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsiooniastmes, oleks tulnud tulenevalt HKMS § 45 lg 2 p-st 2

halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.

14. R. Tali kassatsioonkaebuses nõustutakse ringkonnakohtu otsusega osas, milles leiti, et on

välistatud vaidlustatud korralduse tühistamine. Ta palub muuta ringkonnakohtu otsust kasseeritud

osas ja teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega jätta kaebus rahuldamata.

Väited on järgmised:

1) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti MaaRS § 9 lg-d 1 ja 2. Vaidlustatud korralduse andmise ajal

ei olnud MaaRS §-s 9 ega üheski teises paragrahvis keeldu, et maa ostueesõigusega ostmine elamu

juurde ei oleks võinud toimuda lahustükkide arvel. Kuna keeld puudus, oli vallavalitsusel õigus

otsustada, millistes piirides ja millise maa arvelt maa erastamine läbi viia. Ringkonnakohus tõlgendas

kitsendavalt Riigikohtu lahendite seisukohti. Asjakohased ei ole ringkonnakohtu põhjendused seoses

R. Tali esitatud võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. R. Tali ei väitnud, et kõik taotlejad peavad

saama maad ostueesõigusega erastada võrdselt, vaid väitis, et isiku õiguste piiramise alus ja

regulatsioon peab olema seaduses sõnaselgelt kehtestatud. Käesoleval juhul puudub seaduses

sätestatud alus kohelda maa ostueesõigusega ostmisel isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas elamu

asub tagastataval maal, millel on üks või mitu lahustükki. Ringkonnakohtu tõlgendus MaaRS § 9 lg-

le 2 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Isegi kui 7. juunil 1996 jõustunud

Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse sõnastus kehtestas keelu erastada maad

lahustükkide arvelt, siis ei saanud see keeld mõjutada erastamismenetlust tagantjärgi, sest see rikub

õiguspärase ootuse põhimõtet;

2) ringkonnakohus rikkus HKMS § 47 lg-t 1 ja TsMS § 436 lg-t 1. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub

ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel sama seadustiku §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse

sätetest. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus

leidis ebaõigesti, et halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus ei olnud tähtaegne.

Tegelikult vaidlustas Rae Vallavalitsus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse just sellel põhjusel.

Halduskohtus toetas vallavalitsus R. Tali taotlust lõpetada asja menetlus tähtaja möödalaskmise tõttu

ja selle asjaolu tõendamiseks kuulata üle tunnistajad. Ringkonnakohus jättis lahendamata

apellatsioonkaebuse väite, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega ja et tähtaegsuse küsimuse oleks

halduskohus saanud tuvastada tunnistajate ülekuulamise teel.

15. T. Pihlaka ja P. Pihlaka vastuses R. Tali kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus ei

ole õige ning vaieldakse sellele vastu.

16. T. Pihlaka ja P. Pihlaka vastuses Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebusele leitakse, et

kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning vaieldakse sellele vastu.

17. Rae Vallavalitsuse vastuses R. Tali ning T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebustele leitakse,

et R. Tali kassatsioonkaebus on õige ja vallavalitsus toetab seda. Vallavalitsus vaidleb vastu

T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebusele ning leiab, et korraldus nr 192 ei ole õigusvastane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Rae Vallavalitsus ja R. Tali väidavad kassatsioonkaebuses, et halduskohus ei kontrollinud

eelmenetluses kaebuse esitamise tähtaegsust, millega rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet.

Ringkonnakohus jättis aga lahendamata apellatsioonkaebuse väite, et kaebus esitati tähtaja

rikkumisega ja et tähtaegsuse küsimuse oleks halduskohus saanud lahendada, toetudes tunnistajate

ütlustele.

19. HKMS § 9 lg 1 sätestas Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 andmise ajal, et

kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast,

millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta

teisiti.

HKMS § 12 lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja

lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuste saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval

põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja

ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse

rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja

menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva

jooksul, arvates määruse kättesaamisest. HKMS § 471 lg 3 kohaselt on määruskaebuse esitamise

tähtaeg kümme päeva, menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruse

puhul 30 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.

20. Halduskohtus väitis kolmas isik R. Tali, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaja rikkumisega,

mistõttu ta palus kohtul kuulata tähtaja küsimuses üle seitse tunnistajat, kes võivad tõendada, et

kaebajad olid juba alates 1996. aastast teadlikud maa ostueesõigusega erastamisest R. Talile ja seega

nad olid või pidid olema teadlikud vaidlustatud korraldusest nr 192 juba alates 1996. aastast. R. Tali

taotles menetluse lõpetamist, sest haldusakti tühistamist ei saa nõuda piiramata tähtaja jooksul, kuna

see kahjustaks õiguskindluse põhimõtet. Rae Vallavalitsus toetas halduskohtus R. Tali taotlust

kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimiseks ja menetluse lõpetamiseks.

Halduskohus jättis protokollilise määrusega taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja asja menetluse

lõpetamiseks HKMS § 12 lg 3 alusel rahuldamata. Halduskohus leidis, et R. Tali väide, et

M. Pihlakas ja R. Pihlakas olid maa ostueesõigusega erastamisest teadlikud juba 1996. a, pole

usaldusväärselt tõendatud ja vallavalitsuse korraldusest teadasaamise hetke pole võimalik tunnistajate

ütlustega usaldusväärselt tõendada, kahtlused tuleb tõlgendada kaebajate kasuks.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et halduskohus ei kontrollinud eelmenetluses R. Tali ja Rae

Vallavalitsuse väiteid selle kohta, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega. Halduskohus ei võtnud

selles küsimuses sisuliselt seisukohta, vaid ennistas kaebuse esitamise tähtaja vaikimisi. Tegemist on

menetlusnormide olulise rikkumisega.

21. Määruskaebuse esitamise võimalust kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale ei ole

HKMS-s sätestatud ja HKMS ei näe üldse ette sellise määruse tegemist. Seega ei ole kaebuse

tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale võimalik määruskaebust esitada. Halduskohtumenetluse

seadustiku kehtiv redaktsioon annab protsessiosalisele õiguse esitada määruskaebuse kaebetähtaja

ennistamise määruse peale. Kaebuse tähtaegseks lugemist saab vaidlustada koos asjas tehtud sisulise

otsusega menetlusnormi rikkumisena, hoolimata sellest, kas kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise

küsimuses tehakse eraldi määrus või mitte.

Rae Vallavalitsus väitis apellatsioonkaebuses, et tühistamiskaebus on esitatud halduskohtule tähtaja

rikkumisega ja halduskohus jättis rahuldamata R. Tali taotluse tunnistajate ülekuulamiseks tähtaja

küsimuses põhjendamatult, millega rikkus olulist menetlusnormi, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku

otsuse. Vallavalitsus väitis, et halduskohus tegelikult ei kontrollinudki kaebuse tähtaegsust.

22. Rae Vallavalitsus on kassatsioonkaebuses seisukohal, et kohus rikkus halduskohtumenetluse

olulist põhimõtet, sest kaebuse tähtaegsuse kontrollimine eelmenetluses on halduskohtumenetluse

oluline põhimõte.

Halduskolleegium nõustub vallavalitsuse seisukohaga, et halduskohtumenetluses peab halduskohus

juba eelmenetluse käigus kontrollima kaebuse esitamise tähtaegsust. Halduskohus saab lahendada

vaid tähtaegselt esitatud kaebust ja seda peab halduskohus kontrollima eelmenetluses. Tähtaegsuse

küsimuse tõstatumisel peab halduskohus isiku õiguste kaitse põhimõttest ja uurimisprintsiibist

tulenevalt ise välja selgitama, millise haldusaktiga isiku väidetavaid õigusi rikuti ning millal kaebaja

sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastusega ega kaebaja

väidetega. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline ka kohtu poolt tehtava lõpliku

lahendi seisukohalt (näiteks tühistamiskaebuse puhul õiguskindluse seisukohalt jne).

23. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus polnud

tähtaegne. Seejuures viitas ringkonnakohus otsuses TsMS § 333 lg-le 1 ja § 652 lg-le 6 ning leidis, et

vallavalitsus ja R. Tali ei esitanud halduskohtus vastuväidet kohtu poolt menetlusnormide rikkumise

kohta ja seetõttu ei või nad enam apellatsioonkaebuses tugineda menetlusnormide rikkumisele.

TsMS § 333 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse

juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise

vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Sama paragrahvi lõige 2

sätestab, et kui pool ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või

rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et pool teadis või pidi

viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ei või pool tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale

edasi kaevates. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut ei

kohaldata, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet.

TsMS § 652 lg 6 sätestab, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme

kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt

vastuväidet (käesoleva seadustiku § 333).

Halduskolleegium on seisukohal, et kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline

halduskohtumenetluse põhimõte ja seda ka TsMS § 333 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt TsMS § 333

lõigetes 2 ja 3 sätestatut (menetlusosalise vastuväite esitamata jätmine ja sel põhjusel kohtu tegevuses

vea peale edasikaebamise keeld) ei kohaldata. Seega on Rae Vallavalitsus vaidlustanud halduskohtu

otsuse motiivil, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega.

Halduskolleegium leiab, et halduskohus rikkus olulist halduskohtumenetluse põhimõtet ja

ringkonnakohus jättis selle rikkumise ebaõigesti tähelepanuta. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ja

halduskohtu otsus tühistada ning saata asi tagasi halduskohtusse tühistamiskaebuse esitamise

tähtaegsuse kontrollimiseks.

24. Halduskolleegium juhib kaebuse tähtaegsuse lahendamise küsimuses halduskohtu tähelepanu

sellele, et käesolevas maareformi asjas tunnistati tagastamise õigustatud subjektiks K.-M. Pihlakas,

kes suri 1. jaanuaril 2003. Temale kuulunud nõudeõiguse selles asjas pärisid pojad R. Pihlakas ja

K. Pihlakas. K. Pihlakas loovutas nõudeõiguse pojale M. Pihlakale. M. Pihlakas loovutas

nõudeõiguse T. Pihlakale. R. Pihlakas loovutas nõudeõiguse P. Pihlakale. Seega olid kaebajatel Taavi

Pihlakal ja Piret Pihlakal õiguseellased. Pärimise ja nõudeõiguse loovutamise teel omandasid nad ka

õiguseellaste nõuded kaebuse esitamise tähtaegade suhtes ja nende kui eriõigusjärglaste jaoks ei

hakanud kulgema uut tühistamiskaebuse esitamise tähtaega. Halduskohus jättis kontrollimata ka

R. Tali väite, et vallavalitsus informeeris pidevalt õigustatud subjekte maade tagastamise asjaoludest

ja saatis neile mitmeid kirju dokumentide esitamiseks ja toimingute sooritamiseks maa tagastamise

lõpuleviimiseks aastatel 2002 kuni 2004.

25. Kuna asi saadetakse halduskohtule eelmenetlusse, rõhutab Riigikohtu halduskolleegium veel

järgmist.

T. Pihlakas ja P. Pihlakas esitasid halduskohtule tühistamiskaebuse, kuid halduskohus läks otsuse

kirjutamise käigus üle tuvastamiskaebusele (haldusakti õigusvastasuse tuvastamine).

Apellatsioonkaebuses taotlesid T. Pihlakas ja P. Pihlakas, et ringkonnakohus rahuldaks nende

tühistamiskaebuse, kuid ringkonnakohus jättis selles osas nende taotluse rahuldamata ja jättis jõusse

halduskohtu otsuse. T. Pihlakas ja P. Pihlakas soovivad kassatsioonkaebuse jätkuvalt Rae

Vallavalitsuse 16. mai 1996. a vaidlustatud korralduse nr 192 tühistamist ja leiavad, et korralduse

tühistamine on põhjendatud. Nende sooviks on taastada reformieelne olukord. Nad on esitanud Harju

Maakohtule vastavasisulise hagiavalduse.

Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis tegi 3. aprillil 2007 haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse,

milles käsitles tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku probleeme. Halduskolleegium

muutis selles osas oma senist praktikat ja asus seisukohale, et kui kohus on võtnud menetlusse

tühistamiskaebuse ning kui kohus tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab

kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kolleegium leidis,

et üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste

kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale

tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust. Pärast selgitusi peab kohus ära

kuulama nii kaebaja kui teiste menetlusosaliste arvamuse selles küsimuses. Kuid kui kaebaja kohtu

poolt pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle

minna ei tohi. Selline lahendus võimaldab kaebajal paremini prognoosida oma eduväljavaateid

kohtumenetluses ja näha ette kohtu võimalikku käitumist. Kolleegium rõhutas, et kaebaja tahte

vastaselt, tagaselja, kohtuotsuse tegemise käigus ei tohi kohus üle minna tühistamiskaebuselt

tuvastamiskaebusele. Kui kohtule selgub pärast kohtuistungit otsuse tegemise käigus, et tema arvates

on vaja üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele, peab kohus korraldama uue kohtuistungi

(asja arutamise uuendama vastavalt TsMS §-le 437) ning esitama kohtuistungil kaebajale ja teistele

menetlusosalistele vajalikud selgitused ning ära kuulama nende arvamuse. Menetlusökonoomia

põhimõttest lähtudes võib kohus esitada vastavad selgitused menetlusosalistele ka kirjalikult ja küsida

nende seisukohti samuti kirjalikult, piirdudes menetlusosaliste nõusoleku korral kirjaliku

menetlusega.

26. Käesolevas asja lahendamisel on tõusetunud küsimus, kuidas kohaldada MaaRS § 9 lõiget 2

seoses maa ostueesõigusega erastamisega olukorras, kus endine talumaa (kinnistu) koosnes mitmest

lahustükist ning kus ühel lahustükil asuvad ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektile

kuuluvad hooned, kuid teisel lahustükil ei asu temale kuuluvaid hooneid. Vaieldakse selle üle, kas

MaaRS § 9 piiras hoonete omaniku õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks üksnes selle

lahustükiga, millel asuvad ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti hooned või mitte.

Kaebajad leiavad, et ostueesõigusega erastatav kinnistu peab olema moodustatud vahetult elamu

juurde ja et neid lahustükke, kus elamut (hooneid) ei asu, erastada ei saa. R. Tali leiab

kassatsioonkaebuses, et halduskohus ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti MaaRS § 9 lõiget 1 ja

lõiget 2. Puudus keeld, et maa ostueesõigusega ostmine elamu juurde ei oleks võinud toimuda teiste

lahustükkide arvel ja vallavalitsusel oli õigus otsustada, millistes piirides ja millise maa arvelt maa

erastamine läbi viia.

Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 andmise ajal sätestas MaaRS § 9 lg 1, et

väljaspool linna või alevi piire ei tagastata maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned, elamu

juures kuni kahe hektari ulatuses ja suvilate, aiamajade, tootmishoonete ning muude ehitiste juures

käesoleva seaduse vastuvõtmise ajal kehtiva tähtajata maakasutuse piirides, kuid mitte rohkem kui

ühe hektari ulatuses, kui õigustatud subjekt ja praegune omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse

seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile.

MaaRS § 9 lg 2 sätestas, et kui maal asuva elamu omanik soovib osta või saada asendusmaana

rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel

kokkuleppele, jagatakse maa nende vahel võimalikult võrdsetes osades, arvestades käesoleva seaduse

§-s 17 kehtestatud piiranguid. Seejuures ei ole elamu omanikul, kes soovib maad osta või saada

asendusmaana, õigust nõuda maad rohkem kui 20 ha.

Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt sai õigusvastaselt

võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult elamu juurde. Välistatud on võimalus, et

õigusvastaselt võõrandatud maa ühel lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad

teiste lahustükkide, kus neid hooneid ei asu, arvelt.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et MaaRS § 9 lg 2 kohaldamisel maa ostueesõigusega erastamisel

lahustükkide olemasolu korral tuleb lähtuda sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust - "ei tagastata maad

elamu juures". Seda maa tagastamise keeldu tuleb mõista selliselt, et ostueesõigusega võib erastada

maad eelkõige selle elamu (hoonete) juures (ümber) oleval lahustükil. Seejuures, kui lahustükiga, kus

asub elamu (hooned), külgneb vahetult teine lahustükk, kus elamut (hooneid) ei asu, võib ka selle

lahustüki arvelt maad erastada. Kui aga nimetatud lahustükid teineteisega vahetult ei külgne, sest

nende vahel paikneb näiteks tee, jõgi vms, mis ei kuulu kummagi lahustüki koosseisu, siis tuleb teise

lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid.

27. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks võtta seisukohta kassatsioonkaebuste ülejäänud

väidete osas.

28. Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja R. Tali kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 18. aprilli

2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3-1579/2005) ja Tallinna Ringkonnakohtu

21. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 tuleb tühistada ja saata asi Tallinna

Halduskohtule eelmenetlusse. Rae Vallavalitsuse ja R. Tali kautsjonid kuuluvad tagastamisele.

T. Pihlaka ja P. Pihlaka kautsjonid tuleb arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann