3-2-1-43-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Korel Sys (pankrotis) hagi Paul Külmoja vastu tehingu

kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14498

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paul Külmoja kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Korel Sys (pankrotis), pankrotihaldur Olev Kuklase

Kostja Paul Külmoja (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tanel Pürn

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2006. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Paul Külmojale 26. jaanuaril 2007. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1337

(üks tuhat kolmsada kolmkümmend seitse) krooni 25 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Korel Sys (pankrotis) esitas 1. juulil 2005. a hagi Paul Külmoja vastu rahaliste maksete kui

tehingute kehtetuks tunnistamiseks. Jõgeva Maakohus oli 20. oktoobril 2004. a määrusega algatanud

AS Korel Sys pankrotimenetluse ning 29. detsembri 2004. a otsusega kuulutanud välja AS Korel Sys

pankroti.

Asjaolude kohaselt töötas kostja hageja juures ja tema töötasu oli 1. jaanuarist 2002. a jõustunud

töölepingu lisa nr 1 kohaselt 1850 krooni kuus ja 1. jaanuarist 2003. a 2160 krooni kuus. 1. jaanuarist

2004. a jõustus töölepingu lisa nr 3, mille kohaselt kostja töötasuks oli 30 000 krooni kuus.

5. augustist 2004. a kuni 1. oktoobrini 2004. a maksis hageja kostjale töötasu järgmiselt: 5. augustil

2004. a 18 238 krooni; 26. augustil 2004. a 19 253 krooni; 10. septembril 2004. a 17 738 krooni;

1. oktoobril 2004. a 98 000 krooni. Kokku sai kostja töötasuna 153 229 krooni. Pankrotihaldur leidis,

et nimetatud rahaliste ülekannetega kahjustati hageja võlausaldajate huve ning vähendati oluliselt

võlausaldajate võimalust saada oma nõue rahuldatud pankrotivara arvel. Kui võrrelda 2004. aasta

alguses makstud töötasude suurust vahetult enne pankroti väljakuulutamist tehtud väljamaksetega,

siis selgub, et viimati nimetatud tehingute eesmärgiks oli raha väljaviimine ettevõttest ning seeläbi

teiste võlausaldajate kahjustamine. Vaidlustatud rahaliste kohustuste täitmisega eelistati ilmselgelt üht

võlausaldajat (kostjat) teistele võlausaldajatele ning kahjustati teiste võlausaldajate huve, kuna

kostjale tasuti töötasuna kokku 153 229 krooni olukorras, kus hageja oli makseraskustes ning ei

suutnud täita oma kohustusi. Hagejal oli rahalisi kohustusi 19. novembri 2004. a seisuga 2 230 619

krooni ulatuses. Hageja pankrotimenetlus algatati 20. oktoobril 2004. a ning vaidlustatud tehingud

tehti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt maksti talle palka kogu aeg rohkem, kui

töölepingus näidatud. Töötajad said projekti lõpetamisel saadaoleva palga. Suulise kokkuleppe

kohaselt maksti kostjale lõplik tasu lähtuvalt tööde mahust. 2004. aastal ei sobinud kostjale enam

vana kokkulepe, sest raha saamine venis, ning seepärast vormistati leping suurema summa peale.

Viimased maksmised ei olnud pettus.

3. Tartu Maakohus rahuldas 28. aprilli 2006. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tunnistas osaliselt

kehtetuks järgmised hageja rahalise kohustuse täitmised kostjale: 5. augusti 2004. a makse 16 054

krooni 65 senti; 26. augusti 2004. a makse 17 069 krooni 65 senti; 10. septembri 2004. a makse

15 554 krooni 65 senti ja 1. oktoobri 2004. a makse 85 045 krooni 25 senti. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kokku 133 724 krooni 20 senti.

Maakohus tugines pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg-le 2, mille järgi eeldatakse, et tehingu teine

pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui tehing, mille kehtetuks

tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.

Maakohus pidas vaidlusaluseid makseid ebatavaliseks maksevahendiks PankrS § 113 lg 1 p 2

tähenduses, kuna hinnangu andmisel tuleb lähtuda selles konkreetses ettevõttes tavaliselt töötasu

maksmiseks valitud vahendist. Töölepingust nähtub, et kostja pidi saama töötasu iga

kuu 10. kuupäevaks ja palga maksmine pidi toimuma sularahata arvelduse korras ülekandega kostja

isiklikule pangakontole, mida ka eelnevalt täideti. Kuigi 1. jaanuarist 2004. a tõsteti kostja töötasu

suurust 30 000 kroonini kuus, jätkus talle töötasu maksmine endises suuruses (9. veebruaril 2004. a

2092 krooni, 10. märtsil 2004. a 2181 krooni ja 21. aprillil 2004. a 2277 krooni). Seega ei kajasta

töölepingu lisa 3, millega suurendati kostja kuupalka 13,7 korda, tegelikkust. Töölepingu lisa nr 3

allkirjastati tunduvalt hiljem. Seda tehti, õigustamaks vaidlusaluste töötasude sellises suuruses

väljamaksmist ajavahemikus 5. august 2004. a kuni 1. oktoober 2004. a ehk veidi enne

pankrotiavalduse esitamist arvates viimasest maksest.

Kuigi kostja töötasu suurus tõsteti 30 000 kroonini kuus, leppis kostja 2004. aastal töötasuga

keskmiselt 2183 krooni 35 senti kuus. Ta ei ole pankrotimenetluses esitanud nõuet saamata jäänud

töötasu osas. Töötaja nõue on kehtiva pankrotiseaduse kohaselt massikohustus ja saamata jäänud

töötasu makstakse välja töötukassast. Seega märgitud suurtes summades töötasu maksmisega kostjale

kaks kuud enne pankrotimenetluse algatamist eelistati üht võlausaldajat teisele.

Kostja keskmiseks töötasu suuruseks on 2183 krooni 35 senti kuus. Kostjal on õigus saada töötasu

sellises suuruses, kohus arvestas tehtud väljamaksetest maha 2183 krooni 35 senti igakuiselt

saadaoleva töötasuna. Samuti tuleb töölepingu seaduse (TLS) § 87 lg 1 p 3 alusel ja TLS § 90 lg 1 p 1

alusel makstav hüvitis maha arvata hageja taotletud summast. Kokku peab kostja hagejale tagastama

133 724 krooni 20 senti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitus, et kui tööandja viivitab palga maksmisega, ei pea

töötaja loobuma kokkulepitud töötasust. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks pidanud teadma hageja

võlausaldajate huvide kahjustamisest. Sularahamakse on igapäevases käibes tavaline ja seda ei saa

lugeda ebatavaliseks makseks hoolimata varasemast panga kaudu arveldamisest. Kostja jt hageja

töötajate palga tõstmisega hoiti ära kahju tekitamine lepingupartneritele, kuna palga tõstmise

tulemusel ei lahkunud töötajad töölt. Töötasu maksmisel töötajatele ei eelistata töötajaid teistele

võlausaldajatele.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ta väitis, et kostjal oli õigus küll saada töötasu, kuid

mitte hagiavalduses märgitud suuruses. Vaidlusaluste tehingutega kahjustati ilmselgelt võlausaldajate

huve. Kostjale töötasude väljamaksmise ajal ei suutnud hageja enam täita võlausaldajatele ajatatud

maksegraafikuid, võlgnevus ulatus üle 2 miljoni krooni, samal ajal kui ettevõtte varasid oli 145 000

krooni väärtuses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus muutis 22. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsust osaliselt

kohtukulude jaotamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid lisas

omi põhjendusi.

Ringkonnakohus selgitas, et vastavalt PankrS § 113 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus kehtetuks rahalise

kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht

võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis

või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Nimetatud sättest tuleneb neli iseseisvat alternatiivset

alust rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks. Hageja on tuginenud tagasivõitmise

alustena sellele, et rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus ebatavalise maksevahendiga ning et

kostjat kui üht võlausaldajat eelistati teistele. Nimetatud aluste kohaldamine rahalise kohustuse

tagasivõitmisel eeldab küll asjaoluna võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemist, kuid

samas ei ole nõutav, et tuvastataks ka võlausaldaja teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest

makse saamisel. Kohus on õigustatud PankrS § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud aluste esinemisel tunnistama

kehtetuks ka massikohustuste hulka kuuluva rahalise kohustuse täitmise, sõltumata asjaolust, et

massikohustuse täitmist on võimalik PankrS § 149 lg 1 alusel nõuda üldkorras.

Tõendatud on kostjale rahaliste maksete tegemisega ebatavalisi maksevahendeid kasutades teiste

võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt ei olnud kostjale

täidetud rahalised kohustused vastavuses hageja pankrotimenetluse algatamise eelse majandusliku

olukorraga, kuivõrd hageja ei suutnud enam teha lepingutejärgseid rahalisi makseid teistele

võlausaldajatele. Hagejal oli võlausaldajate ees rahalisi kohustusi üle 2 miljoni krooni, samas oli tal

varasid vaid 145 000 krooni väärtuses.

Põhjendamatu on kostja väide, et temale tehtud väljamaksed ei olnud tehtud ebatavalise

maksevahendiga. Maakohus tuvastas, et kostjalt tagasi nõutav summa maksti kostjale välja erinevalt

töölepingus kokkulepitust ja sularahas. Kuigi kostja töötasu tõusis juba jaanuaris 2004. a, ei ole ta

töötasu nimetatud ulatuses nõudnud ka hiljem. Nende asjaolude alusel järeldas maakohus õigesti, et

kostjale tehtud vaidlusalused maksed on tehtud PankrS § 113 lg 1 p 2 mõistes ebatavalisi

maksevahendeid kasutades.

Kostja väitel hoiti talle kõnealuses suuruses töötasude maksmisega ära suurema kahju teke, kuna hoiti

hagejat töös. Need asjaolud aga ei õigusta kostjale varasemaga võrreldes 13,7-kordses suuruses palga

maksmist olukorras, kus on tõendamata kostja töömahu oluline suurenemine. PankrS § 113 lg 1 p-s 2

sätestatud juhtudel ei ole tähtsust, kas võlausaldaja oli maksete vastuvõtmisel heauskne või mitte.

Kostjale kui võlgnikuga ühist majanduslikku huvi omavale isikule väljamaksete tegemine vahetult (2

kuud) enne pankrotimenetluse algust võrreldes varasemaga oluliselt suuremas summas on igal juhul

vaadeldav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena võlgniku poolt.

Kostja taotles maakohtus hagejalt õigusabikulude väljamõistmist 3540 krooni ulatuses. Vastavalt

1. jaanuarini 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p-le 1 mõistab

kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema

esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast

hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Seega tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista õigusabikulu kokku 975 krooni 25 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leidis

sisuliselt, et olukorras, kus äriühingul on võlad, ei tohi äriühing oma töötajatele palka maksta. Selline

lähenemine ei ole õige. Tööandja peab ise täitma oma kohustused töötajate ees.

Samuti sekkus ringkonnakohus töölepingu poolte vahelistesse suhetesse, vähendades kostja kui

hageja töötaja lepingjärgset palka. Õigeks ei saa lugeda kohtute seisukohta, et töötajal on õigus saada

tasu varem makstud palgasummadest arvutatud keskmise palga alusel. Kui kohtud leidsid, et kostjale

maksti liiga suurt palka, aga samas on tal õigus ka palka saada, tulnuks kohtuotsuses näidata

põhjendused, miks on õiglane palk just seni makstud palga keskmine, mitte tavapärane palk. Kohtud

ei ole arvestanud palgaseaduse §-ga 35, mille kohaselt maksab tööandja palga maksmisega või

töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5%

makstavat või ülekantavast palgast.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et varasemaga võrreldes oluliselt suuremas summas väljamaksete

tegemine enne pankrotimenetluse algust on igal juhul vaadeldav teiste võlausaldajate kahjustamisena.

Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel kujuneb olukord, kus töötaja satub teiste võlausaldajatega

võrreldes põhjendamatult halba seisukorda, st eelistatakse teisi võlausaldajaid töötajale. Asjas

tuvastati, et kostja tegi hagejale tööd. Palgakulu on regulaarne kulu, mille maksmisega tuleb teistel

võlausaldajatel arvestada.

Palgaseaduse § 31 lg-te 2 ja 3 kohaselt on palga maksmine ettenähtud eelkõige sularahas, kontole

võib seda kanda vaid töötaja avalduse alusel. Pooled ei riku lepingut ega seadust, kui palka makstakse

sularahas. Järelikult ei saa sularahas palga maksmine olla ebatavaline maksevahend, isegi kui varem

on arveldatud panga kaudu ja see on töölepingus kokku lepitud. Sularahamakse on käibes tavaline.

Ebatavaliseks maksevahendiks lugemisel on kohtud viidanud ka asjaolule, et ei ole tõendatud

töökohustuste suurenemine samaväärselt palga tõstmisega, palka ei makstud sellises ulatuses ja kostja

ei nõudnud palga väljamaksmist. Olukorras, kus kostja sai varem palka tunduvalt alla turuhinna, ei

ole üldse oluline, kas tema töökohustused suurenesid võrdeliselt palga tõstmisega. Kostja töö hulk

reaalselt suurenes märkimisväärselt. Suurendatud palk vastas IT-spetsialistile keskmiselt makstavale

tasule. Ringkonnakohus ei välistanud palga suurendamise kokkuleppe kehtivust. Kui hageja leidis, et

lepiti kokku liiga suur palk, tulnuks vaidlustada töölepingu muutmist palga suuruse osas.

Kohtud leidsid, et töötaja nõue on massikohustus. PankrS § 149 lg 1 kohaselt võib massikohustuse

täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib

korraldada täitemenetluse pankrotivara suhtes. Kui töölepingu muutmist pole vaidlustatud, siis peaks

töötaja oma raha täielikult kätte saama, kuid enne selle tagasi maksma - selline käsitlus on vastuolus

menetlusökonoomiaga.

Hagi rahuldamise eelduseks on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Töötajatele makstavat

palka ei saa käsitada võlausaldajate huvide kahjustamisena, sest see oleks töötajate suhtes ebaõiglane.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et kostja on võlgnikuga ühist majanduslikku huvi

omav isik.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tema arvates on võimalik PankrS § 113 alusel tagasi

võita mis tahes rahalisi kohustusi. Töötajale töötasu maksmine on rahalise kohustuse täitmine.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostjale vahetult enne pankrotimenetluse algatamist tavapärasest

suuremates summades töötasu maksmist saab käsitada teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena.

Kui maakohus rahuldas hagi osaliselt, siis ta ei vähendanud kostja töölepingujärgse töötasu suurust,

vaid andis esitatud tõendite pinnalt ja PankrS § 113 lg 1 p 2 valguses hinnangu kostja töötasu saamise

põhjendatusele. Aluseta on kassatsioonkaebuse väide IT-spetsialistidele makstava keskmise töötasu

suuruse kohta, kuna hageja nõude sisuks on tagasivõitmise nõue. Kostja ei nõustunud sellega, et

kohus luges talle palga maksmise sularahas vahetult enne pankrotimenetluse algatamist ebatavaliseks

maksevahendiks. Hageja nõustub sellega, et sularahamakset kui sellist võib pidada tavaliseks ning

igapäevaseks maksevahendiks, kuid praegusel juhul tuleb sularahamaksetele õigusliku hinnangu

andmisel lähtuda konkreetsest olukorrast ning poolte varasemast käitumisest. See, et kostjale maksti

töötasu vaidlusaluses ulatuses, on ilmselge teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, kuna selliselt

rahalise kohustuse täitmine ei olnud kooskõlas ettevõtte majandusliku olukorraga enne

pankrotimenetluse algatamiset. Vaidlustatud maksetega tekitati olukord, kus teiste võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks ei jagunud rahalisi vahendeid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel pankrotiseaduse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

PankrS § 110 lg-t 2 ja § 113 lg 1 p-i 2. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

9. Kohtud rahuldasid hagi PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks

rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise

tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades. Lisaks kohaldasid kohtud PankrS § 110 lg-t 2, mille

järgi eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui

tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist.

PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve. Seega on ka kohtute kohaldatud PankrS § 113 lg 1 p 2 puhul rahalise kohustuse

täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega,

et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline

põhjendus kordab üksnes PankrS § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust - ühe

võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb 3. juunil 2003. a kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud

otsuse (RT III 2003, 21, 210) p-s 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla

tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas

järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate

kahjustamiseks.

PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada

üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. See on oluline nt PankrS

§ 110 lg 1 p-de 2-3 rakendamise seisukohalt.

10. Kohtud on ebaõigesti lugenud sularahas töötasu maksmist ebatavaliseks maksevahendiks.

Kolleegium leiab, et töötasu maksmine sularahas ei ole ebatavaline maksevahend PankrS § 113 lg 1

p 2 mõttes. Sularaha on igapäevases majandustegevuses tavapärane maksevahend. Sularahas palga

maksmine ei ole käsitatav maksevahendina, vaid töötasu maksmise viisina. Palga maksmise viisi osas

sõlmitud kokkuleppe muutmine ei oma tähtsust PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise seisukohalt.

Ebatavaliseks maksevahendiks võib PankrS § 113 lg 1 p 2 mõtte kohaselt olla nt töötasu maksmine

kaubaga. Maksmise viisi tavapärasuse hindamise seisukohalt ei ole asjakohane ka kohtute tuvastatud

asjaolu, et pärast töötasu suurendamist jätkati kostjale varasemalt kokku lepitud töötasu maksmist.

11. Ringkonnakohus märkis lisaks maakohtu põhjendustele, et kostja on hagejaga kui

pankrotivõlgnikuga ühist majanduslikku huvi omav isik.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja ja kostja on

lähikondsed. PankrS § 117 lg-s 2 tuuakse loetelu juriidilise isiku lähikondsetest. Töötajat seal ei ole

nimetatud. PankrS § 117 lg 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks eelnimetatud loetelus

nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ühine

majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja

objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste

võlausaldajate kahjuks (vt 20. mai 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-53-03 (RT III 2003, 20, 192),

p 23). Töötaja ja tööandja saavad seega olla lähikondseteks erandlikel asjaoludel.

12. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole vaidlustanud kostja palga suurendamise

kokkulepet. Seda on võimalik vastavate eelduste olemasolul teha kas tagasivõitmise korras või

tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu