3-3-1-41-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-41-06

Otsuse kuupäev

3. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Sten Lieberti kaebus Tallinna Linnavalitsuse 15. septembri

2004. a korralduse nr 1799-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-332

Menetluse alus Riigikohtus

Sten Lieberti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 2. mai 2003. a otsusega tsiviilasjas nr 2/19-1591/03 lõpetati Sten Lieberti ja

Ervin Lieberti kaasomand kinnistule Tallinnas, Põllu tn 57, suurusega 1659 m2 selliselt, et Sten

Lieberti ainuomandisse jääb kinnistu jagamisel tekkiv ehitisteta kinnistu, mille suuruseks on 847 m2,

ning Ervin Lieberti ainuomandisse jääb kinnistu jagamisel tekkiv kinnistu suurusega 812 m2, millel

paikneb elamu.

2. 29. mail 2003 esitas S. Liebert Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile (edaspidi SAPA)

detailplaneeringu algatamise taotluse, mille eesmärgiks oli Tallinnas, Põllu 57 asuva kinnistu

jagamine kaheks väikeelamu krundiks ja tekkivatele kruntidele ehitusõiguse määramine.

3. 13. detsembril 2003. a teatas Tallinna Linnavalitsus kirjaga UP-1-16/6121, et Tallinna

Linnavalitsus ei pea õigeks detailplaneeringu algatamist Põllu 57 kinnistu detailplaneeringu

koostamiseks ja lõpetab detailplaneeringu algatamise menetluse. Sten Lieberti kaebuse alusel

tunnistas Tallinna Halduskohus 1. juuli 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-847/04 Tallinna

Linnavalitsuse tegevuse kaebaja taotluse lahendamisel õigusvastaseks ning kohustas Tallinna

Linnavalitsust lahendama Sten Lieberti kaebuse kooskõlas kehtiva õigusega ning kohtuotsuses

toodud seisukohti järgides. Kohtuotsus jõustus 12. juulil 2004.

4. 15. septembril 2004 andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 1799-k "Põllu tn 57 kinnistu

detailplaneeringu koostamise algatamata jätmine". Nimetatud korraldusega otsustas linnavalitsus jätta

algatamata S. Lieberti poolt taotletava detailplaneeringu. Korralduse lisaks olevas korralduse eelnõu

seletuskirjas on esitatud keeldumise põhjendused järgmiselt:

1) detailplaneeringu lähteülesannet ei kooskõlastanud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, kelle üheks

põhiülesandeks on miljööväärtusega hoonestusalade säilitamine, kaitsmine ning teadvustamine;

2) miljööväärtuslikku piirkonda kuuluva kinnistu jagamisel hävitataks Nõmme miljööväärtust.

Suurim oht Nõmme miljööle peitub kinnistute jagamises. Põllu tn 57 kinnistu jagamist ei saa teostada

kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrusega nr 17, millega on kehtestatud Nõmme

linnaosas väikeelamute detailplaneeringutes kruntide minimaalsuuruseks 1200 m2, erandkorras

(hoonestatud krundi tükeldamisel) 900m2; selle kinnistu jagamisel tekiksid maksimaalselt 829,5 m2

krundid;

3) avalik huvi säilitada ajalooliselt väljakujunenud Nõmme miljöö ja olemasolev elukeskkond

kaaluvad igati üles üksikisiku huvi jagada kinnistu kaheks eesmärgiga ehitada kinnistule veel üks

üksikelamu. Iga järgmise Nõmme krundi jagamine ning uue hoone ehitamise teel hoonestuse

tihendamine hävitab Nõmme miljööd ning on tagasipööramatu protsess.

5. Nimetatud korraldusele esitas S. Liebert kaebuse, kes taotles selle tühistamist. Kaebuses leiti, et

Tallinna Linnavalitsuse 15. septembri 2004. a korraldus on õigusvastane järgmistel põhjustel:

1) Tallinna Linnavalitsus on detailplaneeringu algatamisest keeldumisel eiranud jõustunud

kohtulahendit ? Tallinna Linnakohtu 2. mai 2003. a otsust, mis näeb ette kinnistu jagamise

reaalosadeks; TsMS § 242 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus täitmiseks kohustuslik ka kohalikule

omavalitsusele; samuti on Tallinna Linnavalitsus eiranud Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2004. a

otsuses Tallinna Linnavalitsusele antud suuniseid ja otsuse õiguslikku põhistust;

2) Põllu tn 57 kinnistu jagamine ei hävita Nõmme miljööväärtust. Nõmme krundid on suuruselt

erinevad, sealjuures ei ole Põllu 57 kinnistu naabruses asuvad kinnistud oma suuruselt

märkimisväärselt suuremad;

3) avalik huvi ei kaalu antud juhul üles üksikisiku huvi kinnistu jagamiseks, huve ei ole tegelikult

kaalutud;

4) detailplaneeringu algatamiseks ei pea kõik kooskõlastused olema positiivsed;

5) 29. mail 2003 kehtestatud Tallinna linna ehitusmäärus ei välista Põllu 57 kinnistu jagamist

vastavalt jõustunud kohtuotsusele ning selleks detailplaneeringu algatamist. Samas on õiguslikult

välistatud linnaosade kohta eraldi ehitusmääruste kehtestamine;

6) ainus kehtiv katastriüksuse piirang sisaldub maakatastriseaduse § 16 lg-s 3, mille kohaselt on

katastriüksuse minimaalsuuruseks 30 m2 . Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrus nr 17 on

selle määruse preambula kohaselt antud planeerimis- ja ehitusseaduse § 2 lg 1, § 3 lg 2 ja § 9 alusel.

Pärast planeerimis- ja ehitusseaduse kehtetuks tunnistamist ei kuulu rakendamisele ka eelnimetatud

määrus;

7) keeldumisega algatada detailplaneering on Tallinna Linnavalitsus rikkunud võrdse kohtlemise

põhimõtet.

6. Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-2370/2004 kaasati selle

haldusasja menetlusse kolmanda isikuna Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.

7. Tallinna Linnavalitsuse vastuses kaebusele leiti, et kaebus on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb

jätta rahuldamata. Vastustaja märgib seoses kaebusega järgmist:

1) detailplaneeringu algatamata jätmine ei takista PlanS § 9 lg 10 p 5 alusel naaberkruntide piiride

muutmist ja seega uute kinnistute moodustamist eeldusel, et jagatavale kinnistule või jagamise

tulemusena moodustuvatele kinnistutele ei ole kavandatud ehitamist;

2) linnakohus ei saa tuvastada kinnistu jagamise võimalikkust kui eelnevalt ei ole läbitud

planeerimisprotsess;

3) suurim oht Nõmme miljööle peitub väljakujunenud kinnistute jagamises;

4) SAPA esindajad on kaks korda käinud tutvumas Nõmme tn 57 kinnistuga;

5) kaebaja poolt osundatud näited väiksemate kruntide olemasolust pole asjakohased, sest toodud

kinnistute jagamise näidete puhul on tegu olukorraga, kus kinnistud jagati nendel asuvate elamute

eraldamiseks teenindusmaa määramise kaudu, andmata sealjuures tekkivatele kinnistutele

ehitusõigust;

6) Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrus nr 17 ei ole antud planeerimis- ja ehitusseaduses

sisalduva delegatsiooninormi alusel. Nimetatud akt on antud kohaliku elu küsimuse reguleerimisel,

milleks ei pea kohalikul omavalitsusel olema volitusnormi; siin puudub vastuolu põhiseadusega;

seadusandja on andnud kohalikule omavalitsusele õiguse sätestada erinevaid nõudeid

detailplaneeringule (krundi minimaalne suurus, ehitise maksimaalne kõrgus jne). Kohaliku

omavalitsuse pädevuses on otsustada, kas vastavasisulised nõuded määratakse kindlaks iga

üksikjuhtumi puhuks või annab kohalik omavalitsus välja üldakti, millega kehtestatakse teatud

üldised nõuded.

8. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seletuses märgitakse järgmist:

1) Põllu tn 57 kinnistu jagamine kaheks iseseisvaks kinnistuks on võimalik vaid siis, kui kehtestataks

vastavasisuline detailplaneering. Sellise detailplaneeringu algatamine ja kehtestamine on kohaliku

omavalitsuse diskretsioonotsustus. Tallinna Linnakohtu 2. mai 2003. a otsusest ei tulene linna

kohustus algatada detailplaneering. Kui detailplaneeringut ei kehtestata, peavad kinnistu

kaasomanikud lõpetama kaasomandi muul viisil.

2) Tallinna Linnavolikogu 11. jaanuari 2001. a määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu

skeemi 3 kohaselt kuulub suur osa Nõmmest, sealhulgas Põllu tn 57 kinnistu, miljööväärtuslikku

piirkonda. Nõmmele on omased suured ja kõrghaljastatud kinnistud, nende täiehitusprotsent on

suhteliselt madal. Kinnistute jagamine rikub Nõmme miljööd. Põllu tn 57 kinnistu detailplaneeringu

lähteülesanne on otseselt suunatud Nõmme linnaosa laustihendamisele ning pärsib Nõmme

miljööväärtuse kui kultuuripärandi säilitamist;

3) miljööväärtusega hoonestusalade säilitamine on vaadeldav kaaluka avaliku huvina, mis tagab

teatud paikkonna ja seal elavate inimeste identiteedi säilimise;

4) detailplaneeringu algatamisest keeldumise ajal kehtis Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a

määrus, mille punktis 1 oli kehtestatud Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruseks üldjuhul 1200 m2;

5) Tallinna Linnavolikogu 28. oktoobri 2004. a määrusega nr 36 on kinnitatud Nõmme linnaosa

ehitusmäärus, mis näeb ette varem kehtinuga sarnased piirangud Nõmme linnaosa ehituskruntide

suurusele. Põllu tn 57 kinnistu detailplaneeringu algatamisest keeldumine oli kooskõlas selle

ehitusmääruse eelnõuga;

6) Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrust nr 17 ei ole antud planeerimis- ja ehitusseaduse

delegatsiooninormi alusel; tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille reguleerimiseks kohalik

omavalitsus võib anda õigusakte ilma volitusnormita. Nimetatud määrus ei ole vastuolus põhiseaduse

või seadusega, sh PS § 32 lg 2 esimese ja teise lausega, § 11 esimese lausega ning § 3 lg 1 esimese

lausega. PlanS § 10 lg 5 kaudu on seadusandja andnud kohalikule omavalitsusele õiguse sätestada

erinevaid nõudeid detailplaneeringutele. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada, kas

vastavasisulised nõuded määratakse kindlaks iga üksikjuhtumi kohta või annab kohalik omavalitsus

välja üldakti, millega kehtestatakse üldised nõuded. Kui kohalikul omavalitsusel on üksikjuhtumi

puhul pädevus määrata, millistele tingimustele peab algatatav detailplaneering vastama, siis jääks

selgustetuks, miks ei võiks kohalik omavalitsus välja anda üldakti teatud miinimumnõuete

kehtestamiseks detailplaneeringute suhtes. Seega kuulus Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a

määrus nr 17 kohaldamisele.

Kolmas isik leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohtu 10. detsembri 2004. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus tühistas Tallinna

Linnavalitsuse 15. septembri 2004. a korralduse nr 1799-k ning tegi Tallinna Linnavalitsusele

ettekirjutuse Sten Lieberti taotluse uueks otsustamiseks lähtudes kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti seisukohad detailplaneeringu algatamise osas ei ole Tallinna

Linnavalitsusele siduvad;

2) Tallinna linna üldplaneeringu kohaselt ei ole väikeelamute ehitamine Nõmme linnaossa välistatud,

kuid selle võimaldamist tuleb igal üksikjuhul kaaluda; miljööväärtusliku hoonestusala määratlusega

ei ole vastuolus kruntide poolitamine detailplaneeringuga eeldusel, et sellega ei rikuta kvalitatiivselt

tasemelt säilitamist väärivat, ajalooliselt väljakujunenud ühtset, kindlatele kriteeriumidele vastavat

hoonestust. Käesoleval juhul puudusid seadused, mis võiksid õigustada omandiõiguse kitsendamist;

3) Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrus nr 17 on vastuolus planeerimisseadusega, samuti

asjaõigusseadusega ning PS § 3 lausega 1 ning PS § 154 lausega 1 nende koosmõjus, samuti PS §-ga

32 osas, mille kohaselt kitsendused omandi vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab

seadus. Kohus jätab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata, kuna vaidlustatud haldusakti

tühistamise tingivad ka muud asjaolud.

10. Tallinna Halduskohtu 10. detsembri 2004. a otsuse peale haldusasjas nr 3-2370/2004 esitasid

apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Apellandid

taotlesid Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta S. Lieberti

kaebus rahuldamata.

11. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) kohus on vääralt hinnanud tõendeid; kohus ei ole hinnanud Kultuuriväärtuste Ameti 15. detsembri

2003. a kirjaga väljendatud lähteülesande kooskõlastamata jätmise õiguspärasust ega asjaolu, kas

Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastusest keeldumine saab välistada Tallinna Linnavalitsuse

diskretsiooniõiguse detailplaneeringu koostamise algatamisel;

2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ainuüksi kruntide poolitamine ei saa miljööd kahjustada ning

Tallinna Linnavalitsus ei ole põhjendanud, kuidas rikub kaebuse esitajale kuuluva kinnistu jagamine

ühtset hoonestust, tänavavõrku ning haljastust; halduskohus on jätnud arvestamata Nõmme linnaosa

ehitusmääruse § 7 lg-s 3 sätestatu ning ebaõigesti kohaldanud Tallinna linna ehitusmääruse § 2 lg 1

punkti 16;

3) Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrus nr 17 on kooskõlas põhiseadusega, samuti

planeerimisseaduse ning asjaõigusseadusega.

12. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti apellatsioonkaebuse põhjendused langesid sisuliselt Tallinna

Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse põhjendustega kokku. Apellant märkis, et asjassepuutuva

õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel ja kohaldamata jätmisel oleks kohus

pidanud edastama oma otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks.

13. S. Lieberti vastuses apellatsioonkaebustele leiti, et Tallinna Halduskohtu lahend on õige ja

põhjendatud.

14. Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-332 rahuldati

Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti apellatsioonkaebused. Kohus tühistas

Tallinna Halduskohtu vaidlustatud otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis S. Lieberti kaebuse

rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnorme ning vääralt kohaldanud

materiaalõigust. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

1) asjaolust, et linnakohus pidas võimalikuks maatüki reaalosadeks jagamist, ei tulene linnale

kohustust algatada detailplaneeringu koostamist. AÕS §-s 54 sätestatud omaniku õigust kinnisasja

jagada kitsendavad avalik-õiguslikud normid ning eelkõige planeerimisseadus;

2) Tallinna Linnavalitsus on korralduse andmisel sisuliselt järginud Tallinna Halduskohtu 1. juuli

2004. a otsusest nr 3-847/04 tulenevaid nõudeid;

3) ei saa nõustuda kaebaja ja halduskohtuga, et linnavalitsuse otsus on suvaline, motiveerimata ega

arvesta kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlustatud korraldus vastab haldusakti vormi- ja

sisunõuetele ning linnavalitsus on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt. Korralduse vastuvõtmise

faktilised asjaolud, põhjendused ja õiguslik alus on toodud korralduse lisaks olevas seletuskirjas.

Kohtumenetluse käigus selgus, et linnavalitsuse töötajad on tutvunud kinnistuga looduses ning

korralduse andmisel oli linnavalitsusel piisav informatsioon kaalutlusotsuse tegemiseks;

4) korralduse andmisel lähtuti mitte üksnes linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrusest ja

Kultuuriväärtuste Ameti seisukohast, vaid planeeringu algatamisest keelduti avalikes huvides,

ajendatuna eesmärgist säilitada ajalooliselt väljakujunenud Nõmme miljöö. Kultuuriväärtuste Ameti

kooskõlastuse puhul on tegemist haldusesisese menetlustoiminguga ning õige on halduskohtu

seisukoht, mille kohaselt võib linnavalitsus kujundada oma seisukoha Kultuuriväärtuste Ameti

seisukohta arvestades, kuid ise otsustada, kas ja millises ulatuses ta neid seisukohti jagab;

5) kaebaja väidetest ei nähtu ebavõrdset kohtlemist. Valdav enamus väikestest kruntidest on

moodustatud enne Tallinna üldplaneeringu kehtestamist.

15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. Liebert. Kassaator taotleb

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu

10. detsembri 2004. a otsuse haldusasjas nr 3-2379/2004 jõussejätmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

16. Kassaator põhjendab kassatsioonkaebust järgmiste väidetega:

1) ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, milliseid menetlusnorme halduskohus on rikkunud;

2) ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8, jättes analüüsimata kassaatori poolt

vastuses apellatsioonkaebusele toodud väited Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määruse nr 17

põhiseadusevastasuse kohta, kohaldades samal ajal nimetatud määrust;

3) kohus on ekslikult lugenud vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks. Ringkonnakohtu otsuse alusel

võib ekslikult eeldada, et juba enne planeeringu algatamist selgitatakse välja planeeringu eesmärgiga

seonduvad asjaolud ja huvid ning taotletava planeeringu perspektiiv võib olla ettenähtav juba

menetluse kõige varasemas staadiumis;

4) kohtulikult õigusvastaseks tunnistatud Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastamisest keeldumine ei

saa olla õiguspärase haldusakti põhjenduseks. Tallinna Halduskohtu lahendist kohtuasjas nr 3-847/04

tulenevalt oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud järgima selles kohtuotsuses toodud seisukohti.

Seetõttu ei saaks ka ringkonnakohus põhistusena tugineda Kultuuriväärtuste Ameti õigusvastasele

seisukohale;

5) korraldus on motiveerimata; Tallinna Linnavalitsus on pidanud miljööväärtust hävitavaks ainuüksi

krundi jagamisel tekkinud uute kruntide suurusi;

6) korralduse aluseks olev õigusakt on vastuolus seaduste ja põhiseadusega. Tallinna Linnavolikogu

on 27. juuni 1996. a määruse andnud ning asunud kassaatori õigusi piirama ilma seadusliku aluseta;

7) korralduse andmisel on rikutud kaalutlusõigust.

17. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus

tuleks jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium märgib, et Tallinna Linnakohtu 2. mai 2003. a otsus, millega lõpetati Sten Lieberti ja

Ervin Lieberti kaasomand Tallinnas, Põllu tn 57 kinnistu suhtes, saab asendada vaid teise

kaasomaniku nõusolekut KRS § 341 järgi. Selline kohtuotsus ei ole aga kinnisasja jagamise piisavaks

aluseks. Kui kohus on oma otsuse kaasomandi jagamise ja selle viisi kohta teinud, peavad pooled

läbima vastava menetluse kinnistu jagamiseks. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka

Riigikohus (tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-3-7-05; 25. oktoobri 2005. a otsus

asjas nr 3-2-1-104-05).

19. Käesoleval juhul eeldab uue katastriüksuse moodustamine PlanS § 3 lg 2 p-st 3 ja § 9 lg-st 8

tulenevalt detailplaneeringu koostamist. Asjaolust, et kohus on lõpetanud kaasaomandi kinnisasja

reaalosadeks jagamise teel, ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus vastav detailplaneering

kehtestada. Kohtuasjas on tõstatatud küsimus sellest, millistel asjaoludel võib kohalik omavalitsus

keelduda planeeringu algatamisest. Kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile

ulatusliku kaalutlusruumi ning ei sätesta detailselt valikukriteeriume. Sama kehtib ka haldusorgani

tegevuse kohta planeeringu koostamise algatamisel.

20. Detailplaneeringu koostamise algatamine, kui selle aluseks on isiku poolt esitatud vastav avaldus,

on haldusmenetlus, mille tulemusena haldusorgan otsustab planeeringu algatamise või algatamisest

keeldumise. Ka sellele menetlusele laienevad hea halduse põhimõtted, sealhulgas haldusorgani

kohustus tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu ja vorminõudeid.

Detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse andmisel tuleb juhinduda muuhulgas HMS §-des 56 ja

40 sätestatud nõuetest, s.t tagada isiku õigus informatsioonile, tema ärakuulamisõigus ning antava

haldusakti põhistatus.

21. Planeeringu algatamisest keeldumise haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt.

Käesolevas kohtuasjas on haldusorgan detailplaneeringu andmisest keeldumist põhjendanud mitmete

kohaliku omavalitsusorganite aktidega, mis reguleerivad planeerimis- ja ehitustegevust Tallinna

linnas, eelkõige aga detailplaneeringu algatamisest keeldumise ajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu

27. juuni 1996. a määrusega nr 17, mille p 1 kohaselt oli Nõmme linnaosa ehituskruntide alampiiriks

üldjuhul 1200 m2, erandkorras (hoonestatud krundi tükeldamisel) 900 m2.

Sarnased piirangud sisalduvad ka Nõmme linnaosa ehitusmääruses, mis on kinnitatud Tallinna

Linnavolikogu 28. oktoobri 2004. a määrusega nr 36. Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 13

kehtestab kruntide piirsuurused, millal krunti reeglina ei tükeldata iseseisvateks üksusteks. Seega on

Tallinna Linnavolikogu aktidega seatud piiranguid miljööväärtuslikel aladel paiknevate

hoonestusalade käsutamiseks ja kasutamiseks, sealhulgas nende jagamiseks ja ehitusõiguse

omandamiseks. Nimetatud piirangute iseloom on olnud erinev. Nii muudeti Tallinna Linnavolikogu

15. juuni 2006. a määrusega nr 35 Nõmme linnaosa ehitusmäärust, sätestades selle § 1 lg-s 3, et

piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid

mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute

ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise.

22. Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määrus nr 17 jõustus vastuvõtmisest ning kehtis kuni

Nõmme linnaosa ehitusmääruse kinnitamiseni Tallinna Linnavolikogu 28. oktoobri 2004. a

määrusega nr 36 (jõustunud 4. novembril 2004). Nimetatud määrusest tulenevad piirangud olid Sten

Lieberti taotluse üle otsustamisel keskse tähendusega. Halduskolleegium leiab, et nimetatud määrus

on käesoleva kohtuasja lahendamisel asjakohane õigusakt.

23. Kaebaja on käesolevas kohtuasjas tõstatanud küsimuse Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a

määruse nr 17 p 1 põhiseadusvastasusest. Tallinna Halduskohus on oma lahendis leidnud, et

eelnimetatud määrus on vastuolus Planeerimisseadusega, Asjaõigusseadusega, PS § 3 lausega 1 ning

PS § 154 lausega 1 nende koosmõjus, samuti PS §-ga 32 osas, mille kohaselt kitsendused omandi

vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab seadus. Kohus jättis samas aga

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata, leides, et vaidlustatud haldusakti tühistamise tingivad ka

muud asjaolud.

Halduskolleegium leiab, et S. Lieberti taotlus Tallinna Linnavolikogu 27. juuni 1996. a määruse nr 17

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on põhjendatud. Isikute põhiõigusi riivavaid avalik-õiguslikke

kitsendusi miljööväärtuslike piirkondade kaitseks saab kohalik omavalitsus kehtestada üksnes

seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, eelkõige planeerimismenetluses. Tallinna Linnavolikogu

nimetatud määruses sisalduvate piirangute kohaldamine ei olnud kooskõlas ka Sten Lieberti taotluse

lahendamise ajal kehtinud PlanS § 5 ja EhS § 19 lg 4 sätestatud volitusnormi piiridega.

24. Eeltoodud asjaoludel annab halduskolleegium kohtuasja HKMS § 70 lg 11 alusel läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu Tallinna Linnavolikogu

27. juuni 1996. a määruse nr 17 põhiseaduspärasusele, selle kooskõlale PS §-ga 32 osas, mille

kohaselt kitsendused omandi vabalt valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestab seadus, ning

hindaks selle määruse vastavust planeerimisseaduses ja ehitusseaduses sätestatud volitusnormidele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann