3-2-1-33-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Ann Tenno vastu 1 200 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-2611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus.

Kostja Ann Tenno (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aleksander Glikman.

Asja läbivaatamise kuupäev

2. aprill 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna linna kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri

2006. a otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 9. juunil 2005. a esitas Tallinna linn (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi Ann Tenno (kostja) vastu

alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks vähemalt 721 970 krooni ulatuses. 22. veebruaril

2006. a esitatud hagi täpsustustes suurendas hageja nõuet 1 200 000 kroonini, kuna kostja on hagejale

tekitanud ka kahju. Kahju hüvitamist nõudis hageja alternatiivselt.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 17. märtsi 1997. a otsusega nr 8637 Larissa

Rang omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas Xxx tn xx asuva korteri nr x (edaspidi korter)

suhtes. Nimetatud korterit kasutas alates 1993. a aprillist üürilepingu alusel kostja. Hageja (Tallinna

Vanalinna EEV kaudu) müüs 5. mail 1994. a korteri eluruumide erastamise seadusega ettenähtud

korras kostjale. Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 1999. a jõustunud otsusega tunnustati 5. mail

1994. a sõlmitud korteri müügilepingu tühisust. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et

kostjal ei olnud ei seadusest ega lepingust tulenevat alust korteri erastamiseks, oli ta ENSV

tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 alusel kohustatud selle hagejale kui omanikule tagastama. Korter oli

munitsipaalvara ja kuulus enne erastamist omandiõiguse alusel hagejale. Tagastamise asemel müüs

kostja korteri 4. novembril 1996 Eleonora Pärdile. Sellega rikastus kostja alusetult hageja arvel.

4. novembri 1996. a müügilepingu (edaspidi müügileping) sõlmimisega tegutses kostja hageja suhtes

pahatahtlikult. Ta oli teadlik, et korteri omandamise aluseks olev tehing, millest sõltus korteri

omandamise õiguslik alus, oli kohtus vaidlustatud. Kostja tegevuse eesmärk oli muuta võimatuks

korteri võimalik tagastamine hagejale. Hagejale kui õiguspärasele omanikule korteri tagastamise

võimatuse tõttu on kostja TsK § 477 lg 2 järgi kohustatud hüvitama hagejale korteri väärtuse rahas.

Hageja hinnangul võis korteri väärtus erastamise hetkel olla 771 500 krooni. Hagi hinna määramisel

võttis hageja sellest summast maha kostja poolt erastamise korraldajale tasutud 49 530 krooni.

Lisaks alusetu rikastumise asjaoludele on kostja tegevus talle mittekuuluva korteri käsutamisel

vaadeldav hagejale kahju tekitamisena. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud kõnesolevat korterit,

siis puudus tal õiguslik alus seda käsutada. Siiski müüs kostja korteri E. Pärdile. Kostja tegevus oli

vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ja asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 68. Hageja omandiõigust ei olnud

pärast müügilepingu sõlmimist enam võimalik taastada, kuna E. Pärt omandas korteri heauskselt.

Kuivõrd hageja jäi korterist ilma, vähenes tema vara korteri väärtuse võrra. Hageja hüvitas korteri

hariliku väärtuse L. Rangile. Selline kulutus on käsitatav hageja varalise kahjuna TsK § 222 lg 2

järgi. Kostja on selle kahju tekitamises süüdi. Kostja süülist käitumist tõendavad kostjapoolne õiguste

kuritarvitamine, lepingu sõlmimisel ebaõigete andmete esitamine, tegutsemine vastuolus hea usu

põhimõttega ja hageja omandiõiguse eiramine. TsK § 448 lg 2 järgi peab süü puudumist tõendama

kahjutekitanu.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud. Hageja

hagemisõigus tekkis võõrandamislepingu sõlmimisel 5. mail 1994. a, mil hageja andis korteri

õigusliku aluseta üle kostjale. Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja kulgemine hakkas samast

ajast, s.o 5. maist 1994. a. Aegumistähtaeg lõppes enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (edaspidi varasem TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt 5. mail 2004. a. TsÜS § 142 lg 1

sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Samuti oli

kostja seisukohal, et hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

4. Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) jättis 14. juuni 2006. a otsusega hagi

rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks kohtukulude hüvitamiseks välja 48 880 krooni 30 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi põhjendatud ega tõendatud. Tulenevalt

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) §-st 2 tuleb vaidluse lahendamisel rakendada enne 1. juulit 2002. a kehtinud

õigusnorme.

TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas

vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik

tagastada, tuleb TsK § 477 lg 3 kohaselt hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus

rahas. Kuivõrd hageja nõue tuleneb alusetust rikastumises, tuleb soorituseks, millega kostja rikastus,

lugeda 5. mai 1994. a korteri erastamise lepingut (edaspidi erastamisleping). Hagi aegumise tähtaja

kulgemise alguseks ei saa pidada korteri võõrandamise hetke E. Pärdile, sest kostja sai selle juba

5. mail 1994. a. TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel esitatava hagi aegumise seisukohalt ei oma tähtsust

ajahetk, mil kostja hageja poolt üleantud korteri võõrandas, vaid mil ta selle alusetult omandas.

Hagi aegumistähtaja määramisel tuleb lähtuda VÕSRS §-st 9. Hagi aegumine algas TsK § 86 järgi

päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust

rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest.

Varasema TsÜS § 178 lg 2 kohaselt, kui enne 1. septembrit 1994. a kehtinud hagi aegumistähtaeg ei

ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja TsÜS-is sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse

pikemat aegumistähtaega. TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks

isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. Seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg möödunud

1. septembriks 1994. a ja varasema TsÜS § 113 lg 1 kohaselt tuleb kohaldada üldist aegumistähtaega,

milleks on 10 aastat. Praegune hagi esitati kohtule 9. juunil 2005. a. Vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1

kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata

nõuetele. Aegumise algusele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on

alanud enne 1. juulit 2002. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on

aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Kuivõrd hagi

esitati 9. juunil 2005. a ja kohaldada tuleb VÕSRS § 9 lg-t 2 ja varasema TsÜS § 113 lg-t 1, lõppes

hagi esitamise tähtaeg alusetu rikastumise nõude osas 5. mail 2004. a. Varasema TsÜS § 114 lg 2

kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast

aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab

kohus hagi rahuldamata. Praeguses vaidluses on aegumise argument olnud üks kostja peamisi

vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Hageja väidetav kahju tekkis 4. novembril 1996. a, mil kostja müüs korteri E. Pärdile, mistõttu tuleb

kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsK § 448. Korteri müümine välistas korteri tagastamise

omandireformi õigustatud subjektile L. Rangile ning tõi hagejale kaasa kahju hüvitamise kohustuse.

Hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostja teo tõttu (kostja poolt korteri võõrandamisega). Selle

tehinguga ei saanud kostja hagejale kahju tekitada, korteri oli ta saanud juba 1994. a ning tehingu

tegemiseks 1996. a puudus kostjal igasugune keeld. Hageja esindaja avaldas kohtuistungil, et

erastamislepingu tühisusest sai hageja teada 1999. a, kui kohus selle tuvastas. Nimetatut arvestades

on ebatõenäoline eeldada, et kostja pidi erastamislepingut tühiseks pidama korteri võõrandamise

hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et kostja omandas

5. mail 1994. a korteri Tallinna linnalt alusel, mis hiljem ära langes (tehingu tühisuse tunnustamine

16. aprillil 1999. a), võis kaasa tuua TsÜS § 84 kohaselt alusetu rikastumise nõude, mis aga praegusel

juhul on aegunud. Kooskõlas TsK § 448 lg-ga 1 pidi kahjutekitanu tegu olema väljamõistetava kahju

tekkimise tingimuseks. Hageja kohustus maksta õigustatud subjektile hüvitiseks 2 250 000 krooni ei

tekita iseenesest kohustusi kostjale. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib, kui kahjutekitanu teo

ja tekkinud varalise kahju vahel tuvastatakse põhjuslik seos. Praegusel juhul põhjuslikku seost ei ole.

Seega puudub vajadus anda hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ja süüle. Kahju hüvitamise

kohustus on vaid isikul, kes on selle tekitanud.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Lisaks mõistis ringkonnakohus hagejalt

välja kostja kasuks kohtukulu 10 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja andis kostjale 5. mail 1994. a

tühise müügilepingu alusel üle (erastas) korteri. Tühise tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 51 lg 2

kohaselt on kehtetu tehingu korral kumbki pool kohustatud tagastama teisele poolele kogu tehingu

järgi saadu, natuuras saadu tagastamise võimatuse korral aga hüvitama selle väärtuse rahas. Sama

põhimõte tulenes ka varasema TsÜS § 66 lg-st 5. Seega sooritus, mille tulemusel kostja väidetavalt

rikastus, toimus 5. mail 1994, mil hageja võõrandas korteri kostjale. Seetõttu tuli kohaldada alusetut

omandamist reguleerivaid õigusnorme, s.o TsK § 477. Märgitu on kooskõlas nii kohtupraktika kui ka

praegu kehtiva seadusega (TsÜS § 84). Vara hilisem võõrandamine omab alusetu omandamise sätete

kohaldamisel õiguslikku tähendust vaid selles osas, et vara tagastamise asemel tuleb hüvitada selle

väärtus rahas (TsK § 477 lg 3). Samal seisukohal oli hagiavalduses ka hageja, väites, et kostja sai

korteri hageja soorituse kaudu - korteri erastamislepingu alusel - ning kuna kostjal ei olnud seadusest

ega lepingust tulenevat alust korteri erastamiseks, siis oli ta kohustatud selle TsK § 477 lg 1 alusel

hagejale kui omanikule tagastama. Seetõttu on eksitav ja vastuoluline apellatsioonkaebuse väide, et

kostja alusetu rikastumine ei toimunud 5. mail 1994. a, sest tehingu tühisuse tõttu ei saanud ta

omanikuks. Hageja jättis tähelepanuta, et alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude aluseks ongi

asjaolu, et rikastunu omandas asja õigusliku aluseta - tema omand ei tekkinud õiguslikul alusel.

Teistsugune käsitlus oleks ilmses vastuolus nii varasema TsÜS § 66 lg 5 kui ka TsK § 477 lg 1 sisu ja

mõttega. Eeltoodust tulenevalt on õiged maakohtu otsuse põhjendused nõude aegumise ning aegumist

käsitlevate õigusnormide kohaldamise osas.

Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis arvestamata seadusest tuleneva hagi

aegumise tähtaja kulgemise alguse tingimuse. Varasema TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja

kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, mitte aga tehingu

tegemisest. Kuna tehingu üheks pooleks oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud

subjekt, ei ole võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik tehingu seadusvastasusest. Et hageja pidi

olema teadlik sellest, et erastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud korteri tagastamise küsimus veel

lahendatud (mistõttu olid kõik tehingud selle varaga ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud), kinnitab

asjaolu, et L. Rang esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a otsuse peale kaebuse

4. mail 1994. a. Igal juhul oli hageja neist asjaoludest teadlik vähemalt 1994. a suvel, kui asuti

menetlema kõnealust kaebust ja tunnistati L. Rang korteri osas omandireformi õigustatud subjektiks

(12. septembri 1994. a otsus). Väär on apellatsioonkaebuse väide, et alusetu omandamine toimus

4. novembril 1996. a, mil kostja müüs korteri E. Pärdile, ning et sellest ajast tekkis hagejal vastav

nõue kostja vastu. Tagasitäitmise nõue tulenes tühise tehingu sõlmimisest, s.o õigusliku aluseta tehtud

sooritusest.

22. veebruari 2006. a hagiavalduse täpsustuses suurendas hageja nõuet 1 200 000 kroonini (lähtuvalt

korteri harilikust väärtusest müügilepingu sõlmimise ajal, s.o 4. novembril 1996. a) ning täiendas

hagi aluseks olevaid asjaolusid kahju tekitamist põhjendavate väidetega, esitades alternatiivse nõude,

leides, et kostja tegevus talle mittekuuluva korteri käsutamisel on vaadeldav hagejale kahju

tekitamisena. Kuigi hageja on siinkohal oma seisukoha selgelt väljendanud, ei ole ta seda arvestanud

kahju suuruse osas. Nimelt ei nõua hageja kogu tekitatud kahju (kooskõlas kahju hüvitamise

üldpõhimõtetega oleks kahju suuruseks korteri väärtus kohtuotsuse tegemise ajal) seetõttu, et

arvestab tekkinud olukorra kujunemist mõjutanud asjaolusid, s.o 5. mai 1994. a erastamiselepingu

sõlmimist Vanalinna EEV poolt. Selle käsitlusega ei saa nõustuda, sest ühelgi juhul ei ole hagejale

tekitatud suuremat kahju, kui halduskohus L. Rangi kasuks hüvitisena välja mõistis. Vara praegusest

väärtusest rääkida ei ole alust, sest tegemist oli omandireformi aluste seaduse alusel tagastatava

varaga.

Maakohus on oma järeldust teo ja varalise kahju vahelise põhjusliku seose puudumise kohta

põhjendanud asjaoluga, et müügilepingu tegemiseks puudus kostjal igasugune keeld, mistõttu ei

saanud eeldada, et ta pidi tehingu tegemise ajal olema teadlik erastamislepingu tühisusest. Kuigi

maakohus ei jätnud analüüsimata hageja väiteid seoses kostja poolt talle mittekuuluva korteri

võõrandamisega E. Pärdile, nagu väidab hageja, on ta teinud seda siiski ühekülgselt. Nõustuda tuleb

hagejaga selles, et tema omandiõiguse taastamine osutus võimatuks seetõttu, et kostja müüs korteri

4. novembril 1996. a E. Pärdile. Samas on hageja jätnud kõrvale asjaolu, et hagejalt L. Rangi kasuks

väljamõistetud summa on põhjuslikus seoses eelkõige erastamislepinguga, sest hagejal puudus

võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara selle omanikule tagastada.

Õige ei ole hageja väide, et maakohus on kahjunõude lahendamisel kohaldanud valesti

materiaalõiguse normi - TsK § 448. Maakohus ei jätnud tähelepanuta, et hageja nõue kahju

hüvitamiseks ei olnud esitatud regressinõudena. Hageja väitel kehtiks pooltevaheline võlasuhe ka siis,

kui L. Rang ei oleks hageja vastu kahjunõuet esitanud, sest omandiõiguse kaotusega kaasnes hageja

vara vähenemine korteri väärtuse võrra, mis on vaadeldav hageja varalise kahjuna TsK § 222 mõttes.

Seega on mitteomaniku käsutustehing kahjutekitanu tegu, mis põhjustas kahju tekkimise. Hageja

viidatud sätte kohaldamiseks ei olnud kohtul alust, sest kahjuhüvitis ei ole hagiavalduses kirjeldatud

asjaoludel lepingu rikkumisest tulenev kahju (tühise tehingu puhul ei saa rääkida kohustuse

rikkumisest), vaid on kvalifitseeritav TsK § 448 järgi. Põhjendamatu ja tõenditega vastuolus on

hageja käsitlus tekitatud kahju olemusest, sest erastamisleping oli tühine ORAS § 18 lg-s 1 sisalduva

keelu rikkumise tõttu (kui tegemist ei oleks varaga, mis tuli tagastada, oleks see vara tulnud asja

materjalist nähtuvalt erastada). Pealegi on nimetatud sättes sisalduva keelu eesmärgiks kaitsta

omandireformi õigustatud subjekti õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara, mitte aga

omandireformi kohustatud subjekti omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, sest selle vara

on ta kohustatud tasuta üle andma õigustatud subjektile.

Nõustuda ei saa maakohtu otsuse põhjendustega veel osas, et omandi korterile minetas hageja otseselt

kostja õigusvastase tegevuse tulemusena. Kuigi ülaltoodud põhjendustel on kostja teol

(müügilepingul) ja hagejale kahju tekkimisel teatud seos, puudub toimunus kostja süü, mis on TsK §-

st 448 tuleneva vastutuse kohaldamisel üheks kohustuslikuks tingimuseks. Asjas on tõendatud, et

L. Rangi hagi erastamislepingu tühisuse tuvastamiseks oli Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 1995. a

otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juunil 1996. a muutmata, jäetud rahuldamata ning

see oli jõustunud enne korteri müümist E. Pärdile. Asjaolu, et nimetatud otsus kohtuvigade

parandamise korras hiljem tühistati, ei tõenda kostja süüd. Seetõttu ei tõenda kostja süüd ka see, et

Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 1996. a otsus L. Rangi kaebuse rahuldamata jätmise kohta ei olnud

tehingu tegemise ajal veel jõustunud. Kostja ei pidanud eeldama, et kohtuvaidlustele, kus vaieldi

haldusaktide kehtivuse üle, järgneb temale kahjulikke tagajärgi. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et

kõnealuse vara omandireformi õigustatud subjektile tagastamise osas on kohalik hageja võtnud vastu

korduvaid ebaseaduslikke otsuseid, mis iseenesest välistavad kostja süü. Kostja käsutusõigust ei

olnud müügilepingu sõlmimise ajal piiratud. Hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud

hea usu põhimõttega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus seadust valesti kohaldades leidnud, et kostja

omandas korteri. Tegelikult jäi hageja ka pärast erastamislepingut korteri omanikuks, kuna see tehing

oli tühine. Kostja varaline positsioon ei paranenud erastamislepingu tagajärjel, kuna korteri omand

talle üle ei läinud. Kostja rikastus alusetult müügilepingu alusel.

Kuna kostja ei omandanud korterit, ei saanud hagi aegumistähtaeg hakata kulgema ka 5. mail 1994. a.

Kui tagastusnõude aluseks lugeda erastamisleping, siis tuleb hagi aegumise tähtaega arvestada

hetkest, mil jõustunud kohtuotsusega tehti kindlaks selle tehingu tühisus.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata oma järelduse, et hageja nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega.

Ringkonnakohus on olulisi tõendeid ja asjaolusid arvesse võtmata tuvastanud kostja süü puudumise

hagejale kahju tekitamises. Kostja oli teadlik korteri tagastamismenetluse vaidlustamisest

halduskohtus, seda tõendavad sellekohased kohtulahendid. Ta andis müügilepingus ebaõigeid

andmeid selle kohta, et korteriga seonduvalt ei ole vaidlusi.

Kahju hüvitamise ega alusetu rikastumise nõude lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust

ringkonnakohtu seisukoht, et hageja oli kohustatud korteri omandiõiguse tulevikus nagunii üle

andma. Sellega ei saa õigustada kostjapoolset kahju tekitamist.

Ringkonnakohus on ilma sisulise põhjenduseta järeldanud, et hagejal puudus võimalus õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastada erastamislepingu tõttu. See järeldus ei vasta seadusele.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab ja täiendab TsMS § 692 lg 2

alusel osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. Esmalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väidet, et hageja alusetu rikastumise nõue ei ole

aegunud.

Kohtud leidsid õigesti, et kostja alusetu rikastumine toimus 5. mail 1994. a, mil hageja erastas

kostjale korteri. Hagejal tekkis erastamislepingu tagasitäitmise nõue samal hetkel, kui ta selle lepingu

täitis, sest erastamisleping oli tühine ja kehtetu algusest peale ORAS § 18 lg 1 rikkumise tõttu.

Asjaolu, et erastamislepingu tühisus tuvastati kohtuotsusega hiljem, ei oma hageja nõude (TsK § 51

lg 2 ja § 477 lg-d 1 ja 2) tekkimise suhtes tähtsust, sest hagejal oleks olnud õigus nõuda kostjalt

erastamislepingu tagasitäitmist kohe pärast erastamislepingu täitmist ning erastamislepingu tühisus

oleks olnud üks hageja nõude rahuldamise eeldustest.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et erastamislepinguga ei paranenud kostja varaline positsioon.

Kolleegium märgib, et kuigi kostja ei saanud erastamislepingu alusel korterile omandiõigust, sai ta

õiguse korterit vallata ja korterit käsutada kui selle omanik. Korteri käsutamise õigus tulenes hageja

kui korteri omaniku erastamislepinguga antud nõusolekust, millega hageja tunnustas kostjat korteri

omanikuna pärast erastamislepingu täitmist.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja pidi juba erastamislepingu sõlmimisel teadma ning sai

igal juhul 1994. a suvel teada erastamislepingu seadusvastasusest. Hagi aegumine algas TsK § 86

järgi päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega ei ole

õige kassatsioonkaebuse väide, et alusetust rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg hakkas

kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega tehti kindlaks erastamislepingu tühisus.

11. Ringkonnakohus ei muutnud oma otsuses maakohtu otsuse järeldust, et praegusel juhul tuleb

kostja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohaldamisel lähtuda VÕSRS § 9 lg-st 2.

Kolleegium ei nõustu selle järeldusega ja leiab, et kohaldada tuleb VÕSRS § 9 lg-t 3.

VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui 1. juulist 2002. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on

aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Maakohus leidis

iseenesest õigesti, et varasema TsÜS § 178 lg 2 järgi tuli aegumisele kohaldada TsÜS § 113 lg-s 1

sätestatud aegumistähtaega. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduses

sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks

varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

1. juulit 2002. a kehtinud seadust.

Varasema TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg pikem (10 aastat) kui

alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgne aegumistähtaeg (3 aastat). Kuna praegusel

juhul hakkas alusetust rikastumisest tulenev aegumistähtaeg kulgema 5. mail 1994. a (vt käesoleva

otsuse p 10), siis lõppenuks see varasema TsÜS § 113 lg 1 ja § 178 lg 2 järgi 5. mail 2004. a, st varem

kui oleks lõppenud VÕSRS § 9 lõike 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mis hakanuks

kulgema 1. juulist 2002. a.

Kolleegium märgib täiendavalt, et praeguses vaidluses ei saa VÕSRS § 9 ühegi lõike järgi

aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 151 lõiget 2, mille kohaselt aeguvad

alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise

toimumisest. Varasemad õigusaktid ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ning seega puudub

asjakohane võrdlemisalus.

12. Kohtud on õigesti jätnud rahuldamata ka kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamise nõude kohta

märgib kolleegium, et kahju hüvitamiseks puudub praegusel juhul alus eelkõige seetõttu, et hageja ei

ole tuginenud asjaoludele, mille alusel oleks võimalik lugeda kostja tegu - korteri müümine E. Pärdile

- hageja õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks. Hageja oli korterit kostjale erastades andnud talle tühise

müügilepingu alusel muu hulgas õiguse käsutada korterit kui omanik (vt käesoleva otsuse p 10). Ta ei

ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjal keelanud enne müügilepingu sõlmimist korterit

käsutada. Samas on ringkonnakohus iseenesest põhjendatult leidnud, et kostja ei ole kahju

tekitamises süüdi, kuivõrd ta ei saanud ega pidanud müügilepingu sõlmimise ajal aru saama sellest, et

erastamisleping võib olla tühine, kuivõrd kehtiva kohtuotsusega oli jäetud rahuldamata L. Rangi hagi

kostja ja hageja vastu erastamislepingu tühisuse tuvastamiseks.

13. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus

jättis põhjendamata oma järelduse, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohus

põhjendas kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist kostja süü puudumisega ning seega polnud

oluline hinnata hageja pahausksust. Ka muud ringkonnakohtu otsuse seisukohad, mida

kassatsioonkaebuses vaidlustatakse, ei olnud asja otsustamisel määravad, mistõttu ei pea kolleegium

vajalikuks hinnata nende õigsust.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu