3-2-1-25-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-25-07

Määruse kuupäev

Tartu, 28. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Kaupmees Investeeringud kinnistamisavaldus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 2-06-30602

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Kaupmees Investeeringud määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja AS Kaupmees Investeeringud (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaadi abi Tambet Toomela

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-30602

ja Harju Maakohtu kinnistusosakonna 19. septembri 2006. a määrus nr 1871892006

(kinnistusasi nr 25426200601).

2. Saata kinnistamisavaldus Harju Maakohtu kinnistusosakonnale uueks läbivaatamiseks.

3. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Ots & Co määruskaebuselt AS-i Kaupmees

Investeeringud eest 3. jaanuaril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. veebruaril 2006. a tõestas Tallinna notar Tarvo Puri aktsiaseltsi Kaupmees ja Ko jagunemiskava.

Jagunemiskava p 2.1.1 kohaselt oli omandava äriühingu ärinimi AS Kaupmees Investeeringud.

Jagunemiskava p-de 6.1.1, 6.1.2, 6.1.4-6.1.6 järgi andis jagunev äriühing omandavale äriühingule üle

Tallinnas asuvad kinnistud, millised on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna

kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosade nr 18517601, 18517701, 18519001, 18519101

ja 18519201 all.

8. augustil 2006. a kanti äriregistrisse AS Kaupmees Investeeringud. 16. augustil 2006. a kanti

äriregistrisse AS Kaupmees ja Ko jagunemine eraldumise teel. 23. augustil 2006. a allkirjastas AS

Kaupmees Investeeringud juhatuse liige kinnistamisavalduse, mille kinnitas notar Gunnar Savisaar.

Kinnistamisavalduse kohaselt taotleti Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna

kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosade nr 18517601, 18517701, 18519001, 18519101 ja

18519201 all sisse kantud kinnistute suhtes omaniku parandamise kande tegemist, märkides kinnistu

omanikuks AS-i Kaupmees Investeeringud.

Notar Gunnar Savisaar edastas kinnistamisavalduse Harju Maakohtu kinnistusosakonnale.

2. Harju Maakohtu kinnistusosakonna 19. septembri 2006. a määrusega andis kohtunikuabi

avaldajale tähtaja 18. oktoobrini 2006 riigilõivu tasumiseks.

Määruse järgi tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 51 lg 1 kohaselt uue omaniku kandmisel riigilõivu

täismääras. Praegusel juhul ei olnud tegemist ebaõige kande parandamisega ning riigilõivuseaduses ei

esine ühtegi alust, millest nähtuvalt oleks kinnistamistoiming riigilõivuvaba. Määruses hoiatati, et

ettenähtud tähtajaks riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamata jätmise korral jätab kohus

kinnistamisavalduse rahuldamata.

3. Avaldaja esitas kandemääruse peale määruskaebuse, milles palus kinnistamisavalduse rahuldada.

4. Kohtunikuabi ega kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja kaebus edastati Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2006. a määrusega kaebuse rahuldamata.

Määruse kohaselt on õige avaldaja seisukoht, mille kohaselt äriühingute jagunemisel läheb

jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse jaguneva ühingu kogu vara,

eraldumise korral aga eraldatud vara, vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle

omandavatele ühingutele. Asja materjalidest nähtuvalt on jagunemiskanne jaguneva äriühingu AS-i

Kaupmees ja Ko asukoha äriregistrisse tehtud 16. augustil 2006. a. Seega tuli alates sellest

kuupäevast lugeda jagunemislepingu kohaselt eralduvale ühingule üleantav vara eralduva äriühingu

! AS-i Kaupmees Investeeringud ! omandisse läinuks. Äriühingute jagunemisel on tegemist

seadusel põhineva (osalise) õigusjärglusega, millisel juhul kinnistusraamatu kanne kinnisasja

omaniku kohta ei ole konstitutiivse tähendusega. Eeltoodu aga ei tähenda, nagu oleks RLS § 19 lg 3

p-s 1 kasutatud sõnastus (alusetu või ebaõige kinnistusraamatukanne) automaatselt samastatav

asjaõigusseadusest tuleneva ebaõige kande mõistega.

Ka seadusel põhineva õigusjärgluse puhul on tegemist senise omaniku asemel uue omaniku

kinnistusraamatusse kandmisega. Nii omavad jagunev äriühing ja eralduv äriühing erinevat

õigussubjektsust ning olenemata õigusjärgluse alusest (seadus või tehing) on tegemist omandi

üleminekuga ühelt isikult (seniselt omanikult) teisele (uuele omanikule). Riigilõivuseaduse mõttest ei

tulene, nagu soovinuks seadusandja vabastada riigilõivu tasumisest kõik seadusel põhineva

õigusjärgluse juhtumid, sh omaniku kande muutmise seoses kinnisomandi üleminekuga äriühingute

jagunemislepingu alusel. Äriühingu jagunemine toimub äriühingu pädevate organite otsuste alusel,

olles seega isikute tahtest sõltuv ja selle tahte abil kujundatav protsess. Ringkonnakohtu arvates tuleb

RLS § 19 lg 3 p 1 tähenduses alusetu või ebaõige kande all mõista eelkõige niisuguseid kandeid, mis

olid algusest peale alusetud või ebaõiged, s.o juba kande tegemisel on puudutatud isiku suhtes

tekkinud ebaõiglane olukord. Kuna kinnistusraamatusüsteemi eesmärk on vältida alusetute või

ebaõigete kannete tegemist, on RLS § 19 lg 3 p-s 1 sätestatud riigilõivuvabastus käsitatav tekkinud

ebaõigluse heastamisena kandest puudutatud isikule. Puudub mõistlik põhjendus vabastamaks

riigilõivu tasumisest ka selliseid isikuid, kelle puhul kinnistusraamatus kajastuvate andmete sisuline

ebaõigeks muutumine on isikute endi eesmärgipärase tegevuse tulemus.

RLS § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad riigilõivuga maksustamisele kohtu toimingud, sealhulgas

kinnistusregistri toimingud. Põhimõtet, mille kohaselt kinnistamisel tuleb tasuda riigilõiv, väljendab

ka KRS § 35 lg 1 p 6. Vabastused riigilõivu tasumisest kinnistusraamatu toimingutes sätestab üksnes

RLS § 19. Kohtunikuabi 20. oktoobri 2006. a määruses on õigesti märgitud, et RLS § 51 ei erista uue

omaniku kinnistusraamatusse kandmisel omandi ülemineku viisi (kas seaduse või tehingu alusel).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse ja Harju

Maakohtu 19. septembri 2006. a määruse tühistada ja kohustada kinnistusraamatu pidajat

kinnistamisavalduse alusel vajalike kannete tegemiseks.

Määruskaebuse kohaselt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et riigilõivuseaduses kasutatav

ebaõige kande mõiste ei ole automaatselt samastatav asjaõigusseaduses sätestatud ebaõige kande

mõistega. RLS § 19 lg 3 p 1 sõnastus kasutab nii alusetu kande kui ka ebaõige kande mõistet. Seega

peetakse siin silmas nii selliseid kandeid, mis on algusest saadik väärad kui ka selliseid, mis muutusid

ebaõigeks hiljem. Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärk on sundida isikuid ka ise

kinnistusraamatu õigsuse ja täielikkuse eest hoolt kandma. Seda nii juhtudel, mil kanne on muutunud

ebaõigeks isikust sõltumata põhjustel kui ka juhtudel, mil ebaõigsus on tekkinud isikust sõltuvalt.

Kõikidel juhtudel, mil omand läheb üle kinnistusraamatuväliselt (nt pärimisel, äriühingute ühinemisel

ja jagunemisel), on tegemist ebaõige kande parandamisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

riigilõivuseaduse väära tõlgendamise tõttu. Lisaks ringkonnakohtu määrusele tuleb TsMS § 692 lg 5

teise lause alusel tühistada ka maakohtu kinnistusosakonna määrus ja kinnistamisavaldus tuleb saata

maakohtu kinnistusosakonnale uueks läbivaatamiseks.

8. Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud enne 1. jaanuari 2007 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS)

§ 19 lg 3 p 1. Nimetatud sätte kohaselt on kinnistamisel riigilõivuvaba alusetu või ebaõige kande

parandamine. Sama regulatsioon on sätestatud ka alates 1. jaanuarist 2007. a kehtiva RLS § 25 lg 1 p-

s 1. Seega tuleb riigilõivuvabastuse olemasolu väljaselgitamiseks analüüsida, kas tegemist on ebaõige

kande parandamise taotlusega.

Praegusel juhul on esitatud avaldus omanikukande parandamiseks, kuna äriühingu jagunemiskavas

on ette nähtud mitme kinnistu omandiõiguse üleminek jagunevalt äriühingult omandavale äriühingule

ja jagunemise kohta on tehtud kanne äriregistrisse.

9. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud

lõivustatavate toimingute tegemise soovi korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb

kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega ei ole näiteks õige järeldada, et isikutel

on kohustus ebaõige kande parandamise eest tasuda riigilõivu juhtudel, mil kanne on muutunud

ebaõigeks isikute enda soovitud käitumise (nt äriühingu jagunemise) tagajärjel. Sellise regulatsiooni

oleks seadusandja pidanud seaduses selgelt sätestama. Sarnasele järeldusele maksuseaduste kohta on

Riigikohus jõudnud nt oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-00 (RT III 2000, 11, 116), milles leiti, et

maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t

maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi

ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.

10. Asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise

poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on võimalik ka olukord, mil seaduse kohaselt

läheb kinnisomand üle ilma sellekohase kandeta, st kinnistusraamatuväliselt. Selline juhtum on

näiteks pärimine. Äriseadustiku (ÄS) § 446 lg 1 esimese lause kohaselt läheb jagunemise kandmisega

jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse jaguneva ühingu kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara,

vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle omandavatele ühingutele. Seega seab ka ÄS

§ 446 lg 1 kinnisomandi ülemineku sõltuvusse mitte kinnistusraamatu kandest, vaid äriregistrisse

tehtavast äriühingu jagunemise kandest. Sellel juhul on samuti tegemist kinnistusraamatuvälise

omandi tekkimisega. Nii on õigesti leidnud ka ringkonnakohus.

11. Asjaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei

ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud, nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist.

Äriseadustiku § 446 lg 1 teise lause kohaselt tehakse pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu

asukoha äriregistrisse vara ülemineku kanded registrites omandava ühingu avaldusel.

Kinnistusraamatuseaduse § 651 kohaselt, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse

kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, võib kinnistusosakond kohustada omanikku või

testamenditäitjat esitama kinnistusraamatu parandamiseks avalduse ja kande tegemiseks vajalikud

dokumendid.

Riigikohus on 20. novembri 2003. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III 2003, 35, 368)

leidnud, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale, nt

kinnistusraamatu kanne, mis on tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel. Praegusel juhul ei ole tegemist

tühise asjaõiguslepingu alusel tekkinud kande ebaõigsusega, kuid kinnistusraamatuvälise

omandamise tõttu on omaniku kohta tehtud kanne siiski muutunud ebaõigeks. Kuna RLS § 19 lg 3

p 1 näeb ette, et ebaõige kanne on riigilõivuvaba, on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud muutmata

maakohtu määruse, millega anti avaldajale täiendav tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Seetõttu tuleb

nimetatud määrused tühistada ning saata asi kinnistamisavalduse menetlemiseks maakohtule.

Kolleegium leiab ka, et enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS § 51 lg 1, mille kohaselt tasutakse

kinnistu uue omaniku kandmisel kinnistusraamatusse riigilõivu reeglina täismääras, reguleeris

juhtumeid, mil ei ole tegemist ebaõige kande muutmisega. Sellistel juhtudel oli seadusandja pidanud

RLS § 51 lg-te 2 ja 3 kohaselt selgesõnaliselt vajalikuks senise omaniku lähedaste isikute

sissekandmise korral uue omanikuna teha soodustusi riigilõivu määra kohta.

Henn Jõks, Ants Kull, Lea Laarmaa