3-2-1-2-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. K hagi AS-i V vastu kehavigastusega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1248

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Toomas Bekker.

Kostja AS V (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Raul Tosmann.

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja V. K ja tema esindaja vandeadvokaat Toomas Bekker.

Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus ja Tartu Maakohtu 12. mai

2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K esitas 28. septembril 2004. a Viljandi Maakohtule hagi AS-i V vastu kehavigastusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 15. augustil 1996. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures

pingitöölisena. Tema tööks oli puidupressil aknadetailide kokkupanek. 14. jaanuaril 2002. a viis

kostja hageja puidutööpingilt üle tööle sorteerimislauale. Hageja uueks tööülesandeks oli prusside

sorteerimine laual ja nende virnastamine. Sorteerimislauale saabusid prussid rulltransportööril. Oma

eelmisel tööpaigal hageja transportööriga kokku ei puutunud.

26. veebruaril 2002. a juhtus hagejaga tööõnnetus. Transportööri rullide vahele oli sattunud puupind,

mis tuli ära võtta, sest see takistas tööprotsessi ja kahjustas transportööri. Hageja otsis

pingioperaatorit, kelle kohustuseks oli pind eemaldada, kuid teda ei olnud tööpaigal. Ka ei olnud

kohal hageja otsest ülemust ja töö vahetut korraldajat (meistrit). Kuna hageja tahtis ära hoida

rulltransportööri rikkumist, siis otsustas ta pinnu ise kõrvaldada. Transportööri ta seisma panna ei

saanud, seda sai teha ainult pingioperaator. Hakates vasaku käega transportööri vahelt pindu ära

võtma, tõmbas liikuv kett tema käe keti ja hammasratta vahele. Hageja sai tööõnnetuses raskeid

kehavigastusi: vasaku käe I, II, III ja IV sõrme amputatsiooni ning ulatusliku pehmete kudede

vigastuse. Hiljem tekkisid täiendavad tüsistused: vasaku õlavarre osaline halvatus ja V sõrme

kõõluste vigastus.

24. juunini 2002. a maksti hagejale ajutise töövõimetuse toetust kuupalga ulatuses. Tartu

Pensioniameti ekspertiisikomisjoni 27. juuni 2002. a otsusega tunnistati hageja töövõime kaotuse

protsendiks 80 ajavahemikul 25. juunist 2002. a 30. juunini 2003. a. 18. juuni 2003. a arstliku

ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 60 ajavahemikul 1. juulist 2003. a

30. juunini 2005. a. 14. juuni 2005. a arstliku ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse

protsendiks 60 ajavahemikul 13. juunist 2005. a 23. maini 2009. a. Tööõnnetusega tekitati hagejale

kahju, mis seisneb töövõime vähenemisest tingitud sissetuleku kaotuses.

Hagejale kahju tekkimises on süüdi kostja, kes rikkus tööohutuse eeskirju. Kostja kasutas töövahendit

(rulltransportööri), mis ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Transportöörile ei olnud paigaldatud

kaitsepiiret, mis oleks takistanud juurdepääsu ohualale ja ära hoidnud töötlemisjäätmete sattumist

masina liikuvate osade vahele. Sellega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse

nr 13 "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 4 lg-d 1 ja 2. Kaitsepiirded

paigaldas kostja transportöörile pärast tööõnnetust, 2002. aasta juulis. Kostja ei korraldanud

täiendjuhendamist enne hageja üleviimist teisele tööle (sorteerimislauale). Ta ei tutvustanud hagejat

rulltransportööri ohutuseeskirjadega ega selgitanud, kuidas peab toimima, kui rulltransportööri

mehhanismide vahele satuvad töödeldava materjali jäätmed. Sellega rikkus kostja töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 p 12, 13 ning § 14 p 1 ja 2 ning sotsiaalministri 14. detsembri

2000. a määrusega nr 80 kinnitatud "Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra"

§ 7 lg 1 p 3 ja 4.

Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju eest 109 548 krooni 1 sendi suuruse

hüvitise ajavahemiku eest 25. juunist 2002. a 30. aprillini 2006. a ja alates 1. maist 2006. a igakuuselt

2048 krooni 68 senti kuni töövõime taasläbivaatuseni 23. mail 2009. a, kohustades kostjat

indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil statistikaameti avaldatud eelmise aasta tarbijahinna

indeksiga, samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest 100 000 krooni suurune

rahaline hüvitis.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on kahju hagiavalduses toodud kujul

olemas, kuid põhjuslik seos esineb vaid kahju ja hageja enda tahtliku käitumise vahel. Hageja süü

väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja eiras

sissejuhatava töökaitsejuhendi punkti 4.5 ja juhendi nr 3 "Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale"

(juhend nr 3) p 21 nõuet. Hageja lahkus tahtlikult, selleks põhjust omamata oma töökohalt !

sorteerimistransportöörilt ! puidutööpingi juurde, kuhu tal polnud asja ja milleks tal polnud ka

väljaõpet, rikkudes tahtlikult töölepingu p 2.1 ning kostja töösisekorraeeskirjade p 18.1 ja 18.6.

Operaator Kaarel Kalajõgi oli rulltransportööri töötamise hetkel lahksae juures ja hageja vastupidine

väide on eksitav. Kuna hageja kasutatavaid töövahendeid polnud vahetatud või uuendatud, ei olnud

vaja teda uuesti juhendada ja välja õpetada.

3. Tartu Maakohus jättis 12. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hagejat ei

viidud üle teisele tööle, kuna töölepingus oli tema töö sisuks kõik tööd tehases. Uuel töökohal oli

hageja tööülesandeks prusside sorteerimine ja virnastamine. Paikvaatlusega tehti kindlaks, et

rulltransportööri juurde hagejal asja ei olnud. Hageja kohustuseks ei olnud rullide vahele sattunud

pindude eemaldamine. Rulltransportööri puhastamine pindudest oli operaatorite tööülesandeks, kes

seiskasid selleks vajadusel kogu liini. Hagejal puudus vajadus minna transportööri vahele sattunud

pindu eemaldama masina töötamise ajal. Mingit ohtu see pind, mida hageja tahtis eemaldada,

masinale ei kujutanud. Seega ei ole õige ka hageja väide, et ta pidi igal juhul pinnu rullide vahelt ära

võtma, sest muidu oleks see masina ära rikkunud. Tõele ei vasta hageja väide, et ühtegi operaatorit ei

olnud kohal. Alusetu on ka hageja väide, et teda ei ole instrueeritud, kuidas töötada rulltransportööril.

Juhendamist ei olnud vajalik korraldada, sest hageja töökohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks

oli ta väljaõppe saanud.

Tõendatud ei ole hageja väide, et töövahend ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Rulltransportöör ei

olnud hageja töövahendiks, sest hageja pidi töötama sorteerimislaual. Paikvaatlusel selgus, et

rulltransportöör ei hakka üldse tööle, kui sellel puudub ettenähtud kaitse. Rohkem kaitsekatteid ei ole

transportöörile võimalik paigutada, sest siis ei oleks võimalik sellel töötada. Asjaolu, et

ekspertiisiaktis on tuvastatud võimalus ka olemasoleva kaitsekatte puhul nii pindude kui ka käe

sattumiseks keti ja ketiratta vahele, ei tähenda, et tööandja oleks rikkunud tööohutusnõudeid.

Rulltransportöör oli tarnitud Austria firma Klöckner Industrieanlagen und Rohstoffe GmbH poolt ja

vastas Euroopa Liidu selleaegsetele tehnilistele ja ohutusnõuetele.

Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud tsiviilkoodeksi (TsK) §-s 448, mille 2.

lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises

süüdi. Seega vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu

kannatanu ees, kui ta on süüdi kahju tekitamises. TsK § 458 sätestab aga erinormina kahju tekitanu

vastutuse sõltumata süüst juhul, kui kahju on tekitanud suurema ohu allikas. Isikud, kelle tegevus on

seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud vastavalt TsK §-le 458 hüvitama suurema ohu

allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja on TsK

§ 458 kohaselt tõendanud, et suurema ohu allika tekitatud kahju tekkis kannatanu enda süülise teo

tagajärjel. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus

rikkumises. Hageja lahkus tahtlikult töökohalt, rikkudes tahtlikult töölepingu punkti 2.1 ! töö sisuks

on tööd puidutööpinkidel, mida töötaja oskab kasutada. Samuti rikkus hageja töösisekorraeeskirjade

p 18.1, mille järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd, ja p 18.6, millega oli keelatud

lahkuda töökohalt ilma tööjuhi loata.

Kostja võib TsK § 462 lg 1 alusel keelduda kahjuhüvitise maksmisest hagejale, kuna hageja enda

raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist. Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi p 4.5 ja

juhendi nr 3 p 21 nõuet, et masina käigu ajal on keelatud selle puhastamine, korrastamine,

seadistamine, remontimine, mutrite pingutamine, kettide pealepanek ja pingutamine, ummistuste

kõrvaldamine, välja arvatud juhtudel, kui see on lubatud seadme passis oleva juhendi järgi.

Viljandimaa Tööinspektsioon jõudis 15. märtsil 2002. a samuti järeldusele, et tööõnnetus juhtus

sellepärast, et hageja eiras ohutusnõudeid.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus

vääralt tööõnnetusega seotud asjaolud ning jõudis ekslikule järeldusele, et kahju tekkimist soodustas

hageja raske ettevaatamatus. Tööõnnetuses on süüdi kostja, hageja ei ole kahju tekkimises süüdi.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt maakohus tuvastas

tööõnnetusega seotud asjaolud ebaõigesti. Asja materjalidest nähtuvad tööõnnetusega seotud

asjaolud, maakohus tegi paikvaatluse ning menetluses kuulati üle tunnistajad. Maakohus on asjas

kogutud tõendite alusel õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning andnud nendele õige

hinnangu.

Tõendatud ei ole hageja väide, et häired rulltransportööril mõjutasid hageja tööd ning et ilma hageja

sekkumiseta oleks rulltransportöör purunenud. Tööõnnetuse raportis esitatud juhtunu kirjelduse

kohaselt läks hageja rulltransportööri juurde häiriva heli tõttu. Vaidlust ei ole, et tööruumis viibisid

isikud, kes olid pädevad vajaduse korral rulltransportööri seiskama, kuid hageja ei pöördunud nende

poole. Ei ole tõendatud, et häiriva heli põhjustanud puupind oleks tulnud viivitamatult kõrvaldada.

Maakohus määratles õigesti hageja enda süü astme. Hageja viited töökohas kujunenud tavale ei ole

kooskõlas teiste tõenditega, muu hulgas ka hageja enda kinnitusega, et ta töötas sorteerimislaua ääres

lühikest aega. Kostja süü ei ole tõendatud. Hageja täiendav instrueerimine ega juhendamine ei olnud

vajalik ning ka seda asjaolu ei saa hinnata kostja kahjuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja jätta tema kohtukulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsK § 462 lg-t 1 ning jättis ebaõigesti

kohaldamata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse

määrused. Ringkonnakohus järeldas valesti, et hageja täiendav instrueerimine ega juhendamine ei

olnud vajalik ning sellest tulenevalt ei esine kostja süüd. TTOS § 13 lg 1 p-de 12 ja 13 järgi on

tööandja kohustatud korraldama töötajale enne töö vahetumist vastava tööohutusalase juhendamise ja

väljaõppe.

Ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal puudus vajadus ja kohustus minna rulltransportöörilt pindu

eemaldama, on vastuolus töölepingu seaduse (TLS) § 50 p-s 5 sätestatud töötaja kohustusega

võimalusel erikorralduseta kõrvaldada töötakistused või nende ohu. Kostja süü hindamisel jättis

ringkonnakohus põhjendamatult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13

§ 7 lg 9, mille kohaselt peab tööandja tagama, et töövahendit kasutab, hooldab ja puhastab ainult see

töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe. Kohtute

seisukoht, et rulltransportöör ei olnud hageja töökoht ja selle juurde tal asja ei olnud, on vastuolus

TTOS § 4 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt mõistetakse töökohana tööruumis paiknevat töökohta ja

selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs.

Lisaks leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, vastatud ei ole kõigile

apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja väitega, et ohutusnõuete rikkumine on tõendatud tehnilise ekspertiisi aktiga. Ringkonnakohus

ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus tegi paikvaatlust menetluskorda rikkudes ning

vaatlusprotokoll on seetõttu tõendina kõlbmatu. Paikvaatlusel ei kantud protokolli hageja esindaja

märkusi. Tõendamaks asjaolusid, et rulltransportööril puudus kaitsekate ning et transportöör

moodustab hageja tööpaigaga ühtse terviku, taotles hageja esindaja selle pildistamist. Vaatluse käigus

pildistati rulltransportööri. Vaatamata hageja esindaja taotlusele maakohus fotosid toimikusse ei

võtnud.

8. Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hagi aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud, mistõttu jäeti hagi põhjendatult rahuldamata.

Ringkonnakohus ei ole materiaalõiguse norme vääralt kohaldanud ega menetlusõiguse norme

rikkunud.

9. Riigikohtu istungil jäi hageja lepinguline esindaja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata Tartu Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Kohtud on ebaõigesti lahendanud hagi TsK § 458 järgi, lugedes kostja suurema ohu allika

valdajaks. Suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis

käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja

kontrollile (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 1994. a otsus kohtuasjas nr III-2/1-24/94).

Praeguses asjas rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu allikas, kuivõrd hagejat ähvardanud

oht ! tema käe võimalik sattumine käitatud rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta vahele !

oli mõistlikult kõrvaldatav rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või rulltransportööri

seiskamisega enne selle rullide vahelt pinnu eemaldamist.

12. Kuna kostja tegevus ei olnud suurema ohu allikaks, pidid kohtud hagi lahendama süül põhineva

vastutuse sätete järgi. Kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise

õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli TsK § 448, mis reguleeris õigusvastaselt

(lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha

juurde, et nimetatud paragrahvi alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud

kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse, samuti et kahju

õigusvastaselt põhjustanud kostja süüd eeldatakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri

2002. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-99-02 (RT III 2002, 25, 289) p 10).

13. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg 2 järgi tagama selle, et pooled saaksid

esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukohad kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta. Maakohus

peab hindama kõiki hageja väiteid, millega hageja põhjendab kostja tegevuse õigusvastasust, ning

kostja vastuväiteid. Samuti tuleb võtta selge seisukoht põhjusliku seose esinemise kohta kostja

tegevuse ja hageja kahju vahel.

Põhjuslik seos võib olla välistatud kannatanu tahtluse tõttu ennast kahjustada. Samas ei ole üksnes

sellega, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, veel tõendatud

hageja tahtlus ennast kahjustada.

Juhul, kui hageja tõendab, et kostja põhjustas õigusvastaselt kahju, peab maakohus andma kostjale

võimaluse tõendada süü puudumist, s.o õigusrikkumist vabandavaid asjaolusid. See, et hageja võis

olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd.

14. Kohtud on ebaõigesti kohaldanud veel TsK § 462 lg-t 1, mille kohaselt juhul, kui kahju tekkimist

või suurenemist põhjustas kannatanu enda raske ettevaatamatus, siis võib see olla aluseks

kahjuhüvitise vähendamisele või hüvitise väljamõistmata jätmisele. Kohtud eksisid nimelt selles, et

kohaldasid TsK § 462 lg-t 1 ilma, et nad oleksid lugenud kostjat vastutavaks hagejale kahju

tekitamise eest. Juhul, kui kostja ei ole hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud või ta ei ole kahju

tekitamises süüdi, siis puudub alus ja vajadus TsK § 462 lg-t 1 kohaldada.

15. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus lugenud tööõnnetuse kohal tehtud vaatlusega

tõendatuks et hagejal ei olnud töö tegemise käigus asja rulltransportööri juurde, et hageja kohustuseks

ei olnud rulltransportööri rullide vahele sattunud pindude eemaldamine ning et kui rulltransportööri

ketil ei ole peal katet, siis masin ei hakka tööle.

TsMS § 290 järgi on vaatlus igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse

kohta kohtu poolt, muu hulgas paikkonna või sündmuskoha vaatlemine. TsMS § 291 lg 5 esimese

lause järgi kirjeldatakse vaatlusel eset, paikkonda või sündmuskohta üksikasjalikult ning vajaduse ja

võimaluse korral pildistatakse või salvestatakse selle olulised omadused muul viisil. Paikvaatluse

protokollis (kohtutoimiku leht 136) ei ole kirjeldatud, kui kaugel asub tööõnnetuse koht

(rulltransportöör) hageja töökohast ning missugune oli juurdepääs hageja töökohalt tööõnnetuse

kohale. Vaatlusprotokollist ei nähtu, et rulltransportööri oleks proovitud käivitada ilma ketil oleva

katteta. Kohus ei ole paikvaatlust fotografeerinud või salvestanud muul viisil ega ole lisanud

kohtutoimikusse sündmuskoha plaani või skeemi. Seega ei vasta paikvaatluse protokoll TsMS § 291

lg 5 esimeses lauses toodud nõuetele.

Paikvaatluse protokollis on muu hulgas kirjas, et ajal, mil hagejaga juhtus tööõnnetus, "...oli

operaatori puldis Kalajõgi. Tema ka peatas liini, kui õnnetus juhtus...", et kohal, kus õnnetus juhtus

"oli ees pikk puitmaterjal", mida hageja pidi õnnestuse kohta "jõudmiseks" eemaldama, ning et

hageja väide Kalajõgi viibimise kohta keldris ei saa olla tõene, sest "siis oleks läinud rohkem aega".

Kolleegium märgib, et need paikvaatluse protokolli kantud fraasid ei kujuta endast sündmuskoha

kirjeldust vaatluse hetkel. Jääb mulje, et maakohus protokollis paivaatluse protokollis ütlusi või tegi

ja kandis paikvaatluse protokolli omi järeldusi paikvaatluse käigus kuuldud ütluste alusel.

Asjaolud, mis viitavad kellegi isiku ütluste ärakuulamisele, ei saa kolleegiumi arvetes olla

paikvaatlusega kogutud tõendiks. TsMS § 290 mõtte kohaselt ei sisalda vaatlus endas vaadeldaval

objektil olevate isikute ütluste ärakuulamist. Küll võivad vaatlusel osalevad menetlusosalised TsMS

§ 291 lg 4 järgi juhtida kohtu tähelepanu vaatluse täielikkuse ning menetletava asja seisukohast

olulistele asjaoludele. TsMS § 291 lg 5 teise lause järgi protokollitakse vaatluse korraldamine,

protokolli kantakse ka vaatlusel tehtud menetlusosaliste märkused. Nimetatud sätte mõtte kohaselt

tuleb vaatlusprotokolli märkida muu hulgas see, kas vaatlusel osalenud menetlusosalistel on märkusi

või mitte. Praegusel juhul ei sisalda vaatlusprotokoll sellist märkust. See puudus ei anna iseenesest

alust lugeda vaatlust kui tõendit kõlbmatuks.

Kolleegium märgib, et pärast vaatlust võib kohus lasta menetlusosalistel ja tunnistajatel seostada

kohtuistungil oma seletusi ja vaatlusprotokolli.

16. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et maakohus jättis lahendamata kostja 19. augustil 2005. a

esitatud kirjaliku taotluse (vt kohtutoimiku leht 72) üle kuulata tunnistajana E. Pärn. Selle asjaolu

tõttu oli maakohtu poolt ebaõige 27. aprillil 2006. a toimunud kohtuistungil taotluste esitamise tähtaja

rikkumisele viidates jätta rahuldamata kostja suuline taotlus sama tunnistaja ülekuulamiseks (vt

kohtutoimiku leht 156).

17. Vaatlusprotokollist nähtub, et hageja tegi mõned fotod. Kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks

esitanud maakohtule taotluse fotode lisamiseks kohtuasja juurde. Seega on põhjendamatu

kassatsioonkaebuse väide, et maakohus ei võtnud, vaatamata hageja esindaja taotlusele,

kohtutoimikusse hageja tehtud sündmuskoha fotosid.

18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3

tulenevalt jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest ja

seaduses ettenähtud piiridest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

kohaselt.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu