3-2-1-19-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

O. V hagi N. S vastu elatise suurendamiseks ja N. S vastuhagi

O. V vastu elatise vähendamiseks ja elatisevõla tasumisest

osaliseks vabastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-2216

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja O. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Lusmägi.

Kostja N. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Irina Solovjova.

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. V esitas 30. mail 2005. a N. S vastu hagi lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise

suurendamiseks ja palus kostjalt välja mõista elatise 3000 krooni kuus.

Hagejal ja kostjal on ühine laps, xx. xxxxxxxxx xxxx. a sündinud poeg M. G. V (endise

perekonnanimega T). Tallinna Linnakohus mõistis 5. novembri 2003. a osaotsusega alates

23. jaanuarist 2003. a lapse ülalpidamiseks N. S välja igakuise elatusraha 1275 krooni. Hagiavalduse

kohaselt on lapse vajadused elukalliduse tõusu tõttu kasvanud ja ületavad hageja hinnangul 4000

krooni kuus. Kostjalt välja mõistetud elatis jääb alla elatise alammäära (kehtestatud kuupalga

alammäär on alates 1. jaanuarist 2005. a 2690 krooni, seega on elatise alammäär 1345 krooni kuus).

Hageja töötasu on 1560 krooni kuus, millele lisandub lastetoetus. Hageja kasvatab üksi kolme

alaealist last. Teiste laste ülalpidamiseks saab ta elatist vastavalt 1500 krooni ja 3000 krooni kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus vähendada Tallinna Linnakohtu

5. novembri 2003. a osaotsusega välja mõistetud elatist 300 kroonini kuus ning vabastada ta

elatisevõla 42 176 krooni 30 sendi tasumisest.

Alates 2005. aasta oktoobrikuust peetakse täitemenetluses hageja kasuks kinni 50% kostja pensionist

elatisevõla katteks. 7. novembri 2005. a seisuga on elatisevõla suuruseks 42 176 krooni 30 senti.

Kostja ei ole võimeline kohtuotsust täitma põhjusel, et tal puudub selleks piisav sissetulek. Ta on

invaliid, kes on kaotanud 80% töövõimest. Kostja sissetulekuallikaks on alates 2001. aastast

toimetulekutoetus ja muud sotsiaaltoetused. Hetkel saab kostja töövõimetuspensioni 1700 krooni

kuus, millest pärast vajalike kulude hüvitamist jääb kätte 750 krooni. Kostja omandis on kahetoaline

korteriomand, kuid selle võõrandamisel jääks ta ilma eluasemest.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Tallinna Linnakohtu 5. novembri

2003. a otsuses, millega välja mõistetud elatise vähendamist kostja taotleb, arvestati elatise suuruse

määramisel asjaolu, et kostja on töötu ja elatub sotsiaaltoetustest. Seega ei ole kostja toonud esile uusi

asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks. Hageja hinnangul võimaldab kostja varaline

seisund maksta elatist vähemalt 1500 krooni kuus.

4. Harju Maakohus rahuldas 9. märtsi 2006. a otsusega hagi osaliselt ja muutis Tallinna Linnakohtu

5. novembri 2003. a otsusega lapse ülalpidamiseks välja mõistetud elatise suurust, mõistes kostjalt

alates 1. jaanuarist 2006. a hageja kasuks lapse ülalpidamiseks välja elatise 1500 krooni kuus. Kostja

vastuhagi jättis maakohus rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole varem välja mõistetud elatis 1275 krooni kuus piisav

lapse ülalpidamiseks. Alates 1. jaanuarist 2006. a on Vabariigi Valitsus kehtestanud kuupalga

alammääraks 3000 krooni. Lapse vajadused on kahe aasta jooksul kindlasti suurenenud ning 1275

krooni suurune elatusraha ei kata hetkel lapse minimaalseid vajadusi. Arvestades kostja reaalseid

materiaalseid võimalusi elatise maksmiseks ja lähtudes lapse vajadustest, et mitte pärssida lapse

arengut, tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg-te 3 ja 4 alusel elatist alates 1. jaanuarist 2006. a

suurendada 1500 kroonini kuus.

Kostja nõue elatisevõla kustutamiseks on PKS § 71 alusel põhjendamatu. Mõlemad vanemad peavad

võrdselt osa võtma lapse ülalpidamisest. Kuni praeguse ajani on poolte ühist last ülal pidanud

peamiselt hageja. Tulenevalt lapse ülalpidamise kohustusest peab vanem oma elu korraldama nii, et

kohustust oleks võimalik täita. Kostja oli elatise väljamõistmise ajal töötu ning on seda jätkuvalt.

Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on oma materiaalse olukorra parandamiseks teinud

kõik võimaliku. Töövõime kaotus 80% ulatuses võimaldab kostjal teha temale sobilikku tööd. Kui

kostja sissetulekuks on ainult pension 1700 krooni kuus, siis on võimalik võlg tasuda muu vara

realiseerimise arvel. Kostjal on Tallinnas kahetoaline korter. Tal on võimalik asuda elama väljaspool

Tallinna linna või väiksemasse korterisse Tallinna piires, et korteri müügist saadud rahast tasuda

hagejale võlgnevus ning maksta edaspidi lapse ülalpidamiseks elatist.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega vastuhagi rahuldada ja jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vastanud maakohus kostja vastuhagile elatise

vähendamist puudutavas osas ning jättis põhjendamatult kohaldamata PKS § 61 lg 6 p 1. Asjaolu, et

kostjal on osaliselt töövõime olemas (tinglikult 20% ulatuses), on aluseks elatise suuruse

vähendamisele alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud suuruse, kuid ei anna kindlasti alust jätta kostja vastav

argument täielikult tähelepanuta.

Maakohus kohaldas ebaõigesti ka PKS § 71. Maakohus jättis tähelepanuta nii kostja töövõimetuse

kui ka asjaolu, et kostja elatub alates 2001. aastast toimetulekutoetusest ja sotsiaaltoetustest.

Põhjendamatu on invaliidist võlgniku eluaseme realiseerimine.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2006. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel

maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus kaalus kostja vastuhagis

esitatud argumente ja leidis põhjendatult, et kostja osaline töövõimekaotus ei ole piisavaks

(mõjuvaks) põhjuseks elatise vähendamiseks alla minimaalmäära ja elatise võlgnevuse

vähendamiseks, kuna kostja ei ole täielikult töövõimetu, ei ole midagi ette võtnud oma materiaalse

olukorra parandamiseks (tervislikule seisundile vastava töö leidmiseks) ja omab kinnisvara Tallinnas.

Maakohus arvestas kostja vastuväiteid, rahuldades hagi seetõttu vaid osaliselt.

Viited riikliku pensionikindlustuse seadusele (RPKS) ei võimalda tõlgendada perekonnaseaduse

sätteid teisiti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vastamata apellatsioonkaebuse

väidetele ja arvestamata RPKS § 16 lg-ga 6, rikkudes TsMS § 654 lg-t 5.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg 6 p 1 ja jättis elatise alla miinimummäära

vähendamata. Kostja osaline töövõimetus (80%) on tuvastatud. PKS § 61 lg 6 p 1 kaitseb koosmõjus

RPKS § 16 lg-ga 6 nii täielikult töövõimetuid kui ka osaliselt töövõime kaotanud isikuid. Kuna

kostjal on osaliselt töövõime alles (20%), ei ole alust elatise maksmisest vabastamisest, küll aga

elatise suuruse vähendamiseks alla miinimummäära.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Ringkonnakohus mõistis õigesti kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks

välja 1500 krooni, mis alates 1. jaanuarist 2007. a osutus juba väiksemaks kui elatise miinimummäär

(1800 krooni). Kostja ei ole töövõimetu. Kohus lähtus lapse vajadustest ja kostja sissetulekutest, mis

tingis elatise väljamõistmise miinimumsuuruses. Kostja on võimeline tegema temale sobilikku tööd

ja tal on võimalus tasuda võlg oma vara realiseerimise teel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 lg 2 järgi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad lapse ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suuruse ja elatise võlgnevuse

tasumisest vabastamise üle.

Hageja palus 5. novembri 2003. a kohtuotsusega kostjalt välja mõistetud elatist suurendada, sest lapse

vajadused on suurenenud. Alama astme kohtud leidsid, et elatist tuleb kohtuotsuse tegemise ajal

kehtinud elatise miinimummäärani suurendada. Kostja arvates tuli temalt välja mõistetud elatist PKS

§ 61 lg 6 p 1 alusel vähendada alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise miinimummäära ja vabastada ta

elatise võlgnevuse tasumisest, sest kostja on osaliselt töövõimetu.

12. Esmalt käsitleb kolleegium elatise vähendamise küsimust.

Elatise suurust võib PKS § 61 lg 3 järgi muuta, kui vanema varaline seisund või lapse vajadused on

muutunud. Kolleegiumi arvates tuleb elatise suuruse muutmisel arvestada samade asjaoludega nagu

elatise väljamõistmiselgi. Vastavalt PKS § 61 lg-le 2 lähtutakse lapsele elatise suuruse

kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Ka elatise suuruse

muutmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad

materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi

vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist

tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Eeltoodut arvestades peab PKS § 61 lg 4 järgi ühe lapse

ülalpidamiseks väljamõistetav igakuine elatis olema reeglina vähemalt pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast.

Üksnes erandina võib kohus elatise suurust vähendada alla elatise miinimummäära, st mõista välja

elatise, mis on väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alused elatise

vähendamiseks alla miinimummäära sisalduvad PKS § 61 lg-tes 5 ja 6. Muu hulgas on PKS § 61 lg 6

p 1 järgi elatise miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmise aluseks kohustatud vanema

töövõimetus.

Perekonnaseadusest ei tulene töövõimetuse määratlust. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja

PKS § 61 lg 6 p 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema

tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui

oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Sama tuleneb ka riikliku pensionikindlustuse

seadusest. Kolleegiumi arvates peab töövõimetus olema seejuures püsiva iseloomuga, et anda alust

elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Vastavalt RPKS § 16 lg-le 1 võib püsiv

töövõimetus olla osaline või täielik. Isik on RPKS § 16 lg 2 järgi täielikult töövõimetu, kui tal esineb

haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole

võimeline tööga elatist teenima. Osaliselt töövõimetu on aga RPKS § 16 lg 3 järgi isik, kes on

võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu

ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Osaliselt

töövõime kaotanud isik võib RPKS § 16 lg 6 järgi olla kaotanud töövõime 10!90% ulatuses.

Kolleegiumi arvates tuleb PKS § 61 lg 6 p 1 tõlgendada selliselt, et elatise vähendamiseks alla elatise

miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. Elatise

vähendamiseks alla miinimummäära võib anda alust ka kohustatud vanema osaline töövõimetus, sest

isiku võime tööga elatist teenida on ka sel juhul piiratud. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige

ringkonnakohtu seisukoht, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei ole alust, kuna kostja ei

ole täielikult töövõimetu.

Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema tuvastatud töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust

elatise vähendamisele alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg 2 järgi sõltub lapse ülalpidamiseks

väljamõistetava elatise suurus vanema varalisest seisundist ja seda tuleb arvestada ka elatise

vähendamisel PKS § 61 lg 6 p 1 alusel. Sellest tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast

väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema

tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Kui kohustatud vanemal on

töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS

§ 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. Eeltoodust tulenevalt

ei ole asjakohane ka ringkonnakohtu põhjendus, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei ole

alust, kuna kostja ei ole midagi ette võtnud oma materiaalse olukorra parandamiseks ja tervislikule

seisundile vastava töö leidmiseks.

Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras

elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult

koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset

elustandardit.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja töövõimekaotus on 80%. Kostja väitel on tema ainuke

sissetulek töövõimetuspension, mis alama astme kohtu menetluse ajal oli 1700 krooni kuus. Hageja

väited selle kohta, et kostja töötab, on oletuslikud. Samuti esitas kostja oma varalise seisundi kohta

tõendi, mille kohaselt on talle alates 2001. aastast makstud toimetulekutoetust ja teisi sotsiaaltoetusi.

Nimetatud asjaolust saab sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 22 lg 1 alusel järeldada, et kostja kuu

netosissetulek on pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri.

Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik kohustada vanemat miinimummääras elatist maksma juhul, kui

isiku varaline seisund ei võimalda isikul ilma riigi abita toime tulla ega end ülal pidada.

Väidetavalt on kostja omandis 2-toaline korteriomand, kuid see on kostja eluase. Muu vara olemasolu

kohtud tuvastanud ei ole. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt alama astme kohtute seisukohaga, et

vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva

ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike

vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek

ja minimaalselt vajalik elustandard.

13. Edasi käsitleb kolleegium elatise võlgnevuse tasumisest vabastamist.

Vastavalt PKS §-le 71 võib kohus elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt

kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest, kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse

tõttu või muudel kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda

tekkinud võlgnevust tasuda. Seega tuleb elatise võlgnevusest vabastamise otsustamisel tuvastada, kas

võlgnevus tekkis mõjuval põhjusel, sh kohustatud vanema haiguse tõttu ja milline on vanema

varaline seisnud.

Kostja väidete kohaselt tekkis elatise võlgnevus seetõttu, et tal puudub piisav sissetulek ja ta on

kaotanud oma töövõimest 80%. Kolleegium leiab, et isiku töövõimetus on mõjuv põhjus vanema

elatise võlgnevusest osaliselt või täielikult vabastamiseks. Tulenevalt PKS §-st 71 ei tule töövõime

kaotanud vanemat igal juhul vabastada elatise võlgnevusest. Võlgnevusest saab vabastada töövõime

kaotanud vanema, kelle varaline seisund ei võimalda võlgnevust tasuda. Kostja võlgnevusest

vabastamise otsustamisel tuleb hinnata kostja tegelikku varalist seisundit ning selgitada, kas ja kui

palju on kostjal võimalik elatise võlgnevust tasuda. Kostja varalise seisundi hindamisel tuleb

arvestada käesoleva otsuse p 12 viimases lõigus märgituga.

Eeltoodu kohaselt ei ole õige kohtute seisukoht, et isegi juhul, kui kostja ainuke sissetulek on

töövõimetuspension, saab kostja võlgnevuse tasuda ja edaspidi miinimumsuuruses elatist maksta

kosja omandis oleva korteriomandi realiseerimisest saadava raha arvel.

Muu hulgas märgib kolleegium, et mõjuvaks põhjuseks elatise võlgnevuse tasumisest vabastamisel

võib olla ka see, kui vanemalt kohtuotsusega välja mõistetud elatis ei vasta enam kohustatud isiku

tegelikule varalisele seisundile ega maksevõimele.

Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa, Jaak Luik