3-1-1-125-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-125-06

Otsuse kuupäev

7. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Jüri Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178

lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-5359

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Rosina kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a

kohtuotsused Jüri Rosina süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning

talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas ning saata kriminaalasi selles

osas Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Jüri Rosina kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. juuli 2006. a otsusega tunnistati Jüri Rosin süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja

talle mõisteti karistuseks seitse aastat vangistust, samuti tunnistati ta süüdi KarS § 178 lg 1, § 179

lg 1 ja § 182 järgi ja iga süüteo eest mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale seitse aastat

vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 4. mai 2005. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa - üheksa kuud vangistust - võrra ja lõplikuks karistuseks

mõisteti J. Rosinale seitse aastat üheksa kuud vangistust.

1.1 J. Rosin tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta viis 15. detsembril 2005. a enda

elukohas alkohoolsesse joobesse kaks alaealist, 11-aastase V. V. ja 17-aastase K. K.. Kasutades ära

kannatanute seisundit, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama ja toimunust aru saama,

astus ta nendega suguühendusse.

Veel tunnistati J. Rosin süüdi selles, et ta hoidis enda elutoa põrandal fotosid, millel oli kujutatud

erootilises poosis nooremat kui 14-aastast isikut, tehes nende vaatamise võimalikuks tema elukohas

viibivatele alaealistele (KarS § 178 lg 1), näitas 11-aastasele V. V.-le pornograafilise sisuga videot ja

ajakirju (KarS § 179 lg 1) ning kallutas mõlemat alaealist alkoholi tarvitamisele (KarS § 182).

1.2 Kohus leidis, et J. Rosina süü talle inkrimineeritud kuritegudes on täielikult tõendatud. Süüstavate

tõenditena käsitles kohus ennekõike kannatanute ning tunnistaja R. V. ütlusi. Kaudseteks tõenditeks

luges kohus ka J. V. ja M. K. ütlused.

Otseseks tõendiks toimepandud vägistamise osas luges kohus aga kannatanu V. V. kohtueelses

menetluses antud ütlused. Kohtuistungil tundis V. V. süüdistatavas ära teo toimepanija. Arvestades

kuriteo ohvriks langenud lapse huvisid ei pidanud kohus vajalikuks kannatanut edasiselt kohtuistungil

üle kuulata. Kohus märkis, et kannatanu on üle kuulatud väljaspool kohtuistungit ja enne selle

toimumist kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ja tingimustes, mis võimaldas tagada

tema kaitse vajalikul tasemel.

Kohtuotsuses viidati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kus ta kirjeldas üksikasjaliselt

J. Rosina tegevust tema ja K. K. suhtes. Kohus leidis, et ei ole põhjust kahelda koos seadusliku

esindajaga kohtusse ilmunud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuses.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras J. Rosina kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli

Murde. Apellatsioonis paluti J. Rosin süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista või siis

kvalifitseerida süüdistatava käitumine ümber KarS § 142 järgi. Apellatsiooni esitas ka J. Rosin,

taotledes enda täielikku õigeksmõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonides ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse

olemasolevate

tõendite

ümberhindamist.

Analüüsides

maakohtu

otsuse

motiive,

nõustus

ringkonnakohus maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning leidis, et puudub alus maakohtu otsuse

tühistamiseks.

3.2 Vastates apellatsioonides tõstatatud küsimusele tõendite hindamise kohta, leiti otsuses järgmist.

KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kriminaalmenetluse

asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka esimeses lõikes loetlemata tõendeid. Vastavalt KrMS § 60

lg-le 2 on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme

asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 296 sätestab uurimistoimingu protokolli või

kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks

seaduses sätestatud tõenditele veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse

tõendiga midagi tõendatuks või ei.

3.3 Maakohtu istungiprotokollist nähtus, et alaealine kannatanu V. V. ilmus kohtusse. Prokurör,

toetudes Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusele, esitas taotluse alaealist kohtus mitte üle kuulata ja

lähtuda videosse salvestatud uurimistoimingust, kus kannatanu annab vabas situatsioonis ütlusi.

Süüdistatav ja kaitsja ei vaielnud sellele taotlusele vastu. Maakohus rahuldas prokuröri taotluse.

Tõendite uurimise käigus taotles prokurör kannatanu ülekuulamise protokolli avaldamist ning ka

sellele ei esitatud vastuväiteid. Eeltoodust nähtub, et süüdistatav ja kaitsja olid nõus, et kannatanut

kohtus vahetult üle ei kuulata, sellist taotlust ei esitatud ka apellatsioonikohtule. Sarnaselt maakohtule

ei tuvastanud ka ringkonnakohus, et kannatanu ülekuulamisel oleks rikutud menetlusõigust.

3.4 Kuna kannatanu väljakutsumist ei taotletud ka ringkonnakohtus, lahendas kohus järgnevalt

küsimuse, kas maakohus oli õigustatud rajama enda otsust kannatanu V. V. kohtueelses menetluses

antud ütlustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 viidates

märkis ringkonnakohus, et kohtutel ei ole kohustust omal initsiatiivil tõendeid juurde koguda ning

täiendavate tõendite kogumise õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Kuna prokurör

loobus kannatanu huvidest lähtuvalt tema ülekuulamisest maakohtus ja süüdistatav ning kaitsja

sellele vastu ei vaielnud, siis ei olnud ka maakohtul kohustust enda initsiatiivil kannatanut üle

kuulata. Kuna ringkonnakohtult kannatanu ülekuulamist ei taotletud, ei pidanud apellatsiooniinstants

seda ka tegema. Seega tuli kohtul lähtuda olemasolevatest tõenditest, s.h kannatanu poolt kohtueelses

menetluses antud ütlustest.

3.5 Prokurör tugines oma taotluses Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusele, mille kohaselt peab

liikmesriigi kohtul olema võimalus lubada väärkohtlemise ohvriks langenud väikestel lastel anda

ütlusi väljaspool avalikku kohtuistungit ja enne selle toimumist korras, mis võimaldab tagada nende

kaitse vajalikul tasemel. Liikmesriigi kohtul on ülesanne kaaluda siseriikliku õiguse norme kui

tervikut ja tõlgendada neid nii palju kui võimalik kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätete ja

eesmärgiga.

Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist kriminaalasjas nr 3-

1-1-86-06 ei näe kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust jätta tunnistaja kohtusse

kutsumata tulenevalt tema alaealisusest. Maakohus seda nõuet ei rikkunud, kuna kannatanu V. V. oli

kohtusse kutsutud ja ta viibis kohtus ka kohal, kuid tal lubati lahkuda. Kuigi V. V. poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamiseks ei esinenud ühtegi KrMS §-s 291 sätestatud tingimust ja

samuti ei järginud maakohus KrMS § 296 lg 1 nõudeid, on maakohus lähtunud Euroopa Kohtu

otsusest, mille kohaselt peab liikmesriik tagama alaealiste kannatanute õiguste kaitse. Vastavalt

KrMS § 2 p-le 2 on kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Kuna V. V. poolt kohtueelsel uurimisel

antud ütlused ei olnud ringkonnakohtu arvates ainuke süüstav tõend, siis oli kohtul õigus seda tõendit

hinnata kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Rosina kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Andres Veski, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks esimese astme kohtule. Otsused on vaidlustatud J. Rosina süüditunnistamise ja

karistamise osas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi.

4.1 Kassaator viitab, et vastavalt KrMS §-le 15 võib kohtuotsus tugineda vaid tõenditele, mida on

kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesoleval juhul

tuginesid kohtud J. Rosina süüditunnistamisel aga üksnes kannatanu V. V. kohtueelses menetluses

antud ütlustele. Teine kannatanu on selgitanud, et tema oli joobes, magas ja ei mäleta toimunust

midagi.

4.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 291 sätestab ammendavalt, millistel tingimustel tohib avaldada

tunnistaja ja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. See, et süüdistatav ja tema kaitsja

ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud, ei tee ütluste avaldamist seaduslikuks. Maakohus oleks

pidanud jätma prokuröri vastavasisulise taotluse rahuldamata, kuna see ei olnud kooskõlas seadusega.

Alaealise kaitseks oleks võinud istungi kuulutada kinniseks. Kannatanu ja tunnistaja kaitse kõrval on

oluline ka süüdistatava kaitseõigus, mis ei ole aga tagatud, kui süüdistatav ei saa ise või kaitsja

vahendusel alaealist kannatanut või tunnistajat küsitleda.

4.3 Kassaatori arvates on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

lahendit kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06, kuna viimasest tuleneb selgesõnaliselt, et kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb järgida KrMS §-s 291 sätestatut. Ringkonnakohus on seda

ka ise tunnistanud ja see teeb otsuses toodud põhjendused vastuoluliseks ning kohtu argumentatsiooni

jälgitamatuks. Samuti tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendist, et juhtudel, mil

süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda

süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel uurimisel ega ka kohtulikul arutamisel, on kaitseõiguste

kitsendamine ületanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

Konventsioon) artiklis 6 lubatava piiri.

5. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Raul Heido, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on

seaduslikud ja põhjendatud. Seetõttu taotleb prokurör kassatsiooni rahuldamata jätmist.

Prokurör tugineb jätkuvalt Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusele ning seal toodud põhimõtetele.

Prokurör leiab, et jättes alaealise kannatanu kohtus vahetult üle kuulamata, on kohtud arvestanud

lapse huvisid ning ka asjaolu, et kannatanu ei olnud ilmselgelt võimeline andma ütlusi situatsioonis,

mida kujutab endast avalik kohtuistung. Vastuses leitakse, et kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise aluseks oli KrMS § 291 p 5, ehk juhtum, kui kannatanu ei saa kohtusse ilmuda muu

kõrvaldamatu takistuse tõttu.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on tõusetunud küsimus, kas ja kui, siis millistel eeldustel

võib kohus rajada enda otsuse alaealise kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kannatanut

ennast kohtuistungil üle kuulamata. Seejuures tuleb esmalt anda vastus küsimusele, kuidas

suhestuvad ühelt poolt siseriiklik õigus ja teiselt poolt Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus, mille

toimet siseriiklikule õigusele on Euroopa Kohus käsitlenud 16. juuni 2005. a otsuses asjas C-105/03

(edaspidi Pupino lahend).

7. Euroopa Liidu Lepingu (ELL) art 34 II b sätestab, et nõukogul on õigus võtta vastu raamotsuseid

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades

liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid.

Raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad

seadusandja tegevust siseriikliku õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud

eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada

siseriiklikult kehtivat õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja

vahendusel kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas.

8. Kirjeldatud põhimõtet ei ole mingilgi määral muutnud ka Euroopa Kohtu Pupino lahend, millele

kohtud on viidanud ning mille olulisust toonitab prokurör ka kassatsioonivastuses.

Selles lahendis on asutud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb

raamotsust silmas pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane

konkreetse kriminaalasja lahendamisel. Tegemist on nn ühenduskonformse tõlgendamisega, mida

tuleb mõista ühe meetodina teiste siseriiklike tõlgendamismeetodite kõrval (teleoloogiline,

grammatiline jne), kusjuures tähele tuleb panna sedagi, et sel tõlgendamismeetodil ei ole

ettemääratud eelist teiste tõlgendamismeetodite ees.

9. Oluline on asjaolu, et Pupino lahendit ei tule mõista viisil, nagu oleks raamotsustele omistatud

otsene vahetu kehtivus siseriiklikus õiguses; tegemist on pelgalt kaudse, siseriiklikult kehtiva õiguse

tõlgendamise kaudu vahendatud toimega. Ehk teisisõnu - siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral

tõlgendada viisil, et kohtueelses- ja kohtumenetluses peetaks maksimaalselt silmas kuriteoohvrite

huve. Rakendatavaks seaduseks on ja jääb siseriiklik (menetlus)õigus, mida tuleb vajaduse ja

võimaluse korral tõlgendada raamotsusest tulenevate põhimõtete valguses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et vastavalt üldtunnustatud põhimõttele ei tohi

raamotsuse (direktiivi) toime viia siseriikliku karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse

siseriiklikust seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse. Kui

raamotsuse valguses tuleb tõlgendada menetlusõigust, siis on tõlgendamise piiriks seaduse sõnastus

ning selle ühildatavus seadusandja tahtega, samuti tuleb silmas pidada süüdistatava põhi- ja

inimõigusi Konventsiooni artikkel 6 tähenduses.

10. Kohtud on teinud Pupino lahendist ebaõiged järeldused.

Nii on Euroopa Kohtu otsuses märgitud, et liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste siseriiklike

õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule on piiratud õiguse üldiste põhimõtetega, nimelt

õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetega (p 44). Siseriikliku õiguse tõlgendamine

peab olema kooskõlas asjaomase liikmesriigi peamiste õiguspõhimõtetega (p 57). Liikmesriigi kohtu

kohustus viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule lõpeb seal,

kus neid õigusnorme ei ole enam võimalik kohaldada selliselt, et saavutatakse raamotsusega

kooskõlas olev tulemus. Teiste sõnadega, kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei saa olla aluseks

siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. See põhimõte nõuab siiski, et liikmesriigi kohus

võimaluse korral kaaluks siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral võib seda kohaldada

nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgiga vastupidist tulemust (p 47). Raamotsust tuleb

seega tõlgendada järgides põhiõigusi, mille hulgast tuleb eelkõige esile tõsta õigust õiglasele

menetlusele, nagu see on sätestatud Konventsiooni artiklis 6 ja nagu Euroopa Inimõiguste Kohus

seda on tõlgendanud (p 59). Kohtu ülesanne on siseriikliku õiguse tõlgendamisel veenduda, kas

raamotsuses märgitud meetmete kohaldamine tervikuna ei muuda isiku vastu suunatud

kriminaalmenetlust ebaõiglaseks Konventsiooni artikkel 6 mõttes, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus

on seda tõlgendanud (p 60).

Seega tuleneb ka Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata vaid siseriikliku õiguse

tõlgendamisele. Tõlgendus ei saa aga ületada siseriiklikus õiguses sätestatud piire ja siseriikliku

õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda süüdistatava suhtes ebaõiglaseks.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb p-des 8-10 nimetatud põhjustel maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada.

11.1 Kohtud on irdunud siseriiklikust kehtivast õigusest ning tuginenud õigusaktile, millel

siseriiklikult vahetut toimet ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab ka sellele, et arusaamatuks

jääb, kas kohtud on enda tegevuse aluseks võtnud asjakohase raamotsuse või selle tähendust selgitava

Euroopa Kohtu otsuse - siseriikliku õiguse tõlgendamise seisukohalt saab tähendus olla vaid

esimesel. Euroopa Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral

maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine

raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud.

11.2 Ringkonnakohtu otsuses tunnistatakse selgesõnaliselt, et kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamiseks ei esine mitte ühtegi KrMS §-s 291 sätestatud alust. Samuti leiab

ringkonnakohus, et maakohus ei ole järginud KrMS § 296 lg 1 nõudeid. Vaatamata sellele leiab

ringkonnakohus, et maakohus on käitunud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisel ning nende tõendina arvestamisel seaduspäraselt. Kohtud on sellisel viisil jõudnud

kehtiva kriminaalmenetluse õiguse suhtes contra legem seisukohtadeni, milline tulemus on välistatud

ka Pupino lahendist tulenevalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et teatud menetluslik

toimimine ei saa olla üheaegselt seadusega otseselt vastuolus, kuid samas siiski õiguspärane ning

lubatav.

12. Nagu öeldud, peab siseriikliku seaduse tõlgendamisel Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse

valguses jääma piiridesse, mida võimaldab konkreetne seadus. Maa- ja ringkonnakohus on läinud

teadlikult vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga kriminaalmenetluse

seadustiku tõlgendamisel tõendite lubatavuse küsimuses.

Nii on kriminaalkolleegium selgitanud, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses

menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil

taotletud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 (RT III 2006, 33,

281). Sama seisukoht on selgesõnaliselt väljendatud ka otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 (RT III

2006, 22, 202), kus täiendavalt selgitatakse, et täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on

kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses

toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine.

Nimetatud nõuded on käesolevas kriminaalasjas täitmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322) on

selgitatud, et silmas pidades kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet on kohtu jaoks määrava

tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja ja

kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui need on avaldatud vastavalt KrMS §-le 291.

13. Õigustatult viitab kassaator, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-

86-06 (RT III 2006, 36, 305) tulenevalt ei ole tunnistaja ja kannatanu alaealisus selliseks asjaoluks,

mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes.

Samas kohtuotsuses on selgitatud, et tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud

reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava

kaitseõigusega. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et kannatanu huvide arvestamise kõrval

tuleb samaaegselt silmas pidada ka süüdistatava kaitseõigust. Sellele põhimõttele on viidatud ka

kohtute argumentatsiooni aluseks olevas Pupino lahendis. Kordamata kõike lahendis 3-1-1-86-06

öeldut, märgib kriminaalkolleegium, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on juhtudel, mil

kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud isiku ütlustel, keda

süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, ületab kaitseõiguste

kitsendamine Konventsiooni artiklis 6 lubatava piiri. Olukorras, kus J. Rosina süüd tõendavaks

ainukeseks vahetuks tõendiks on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, on selline

kaitseõiguse rikkumine aset leidnud.

Asjakohatu on ringkonnakohtu argumentatsioon, et kuna kannatanu kohtuistungile kutsuti ja ta

alguses kohtuistungil ka viibis, siis ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud, kui lubas kannatanul

lahkuda teda kohtuistungil üle kuulamata ja avaldas seejärel tema kohtueelses menetluses antud

ütlused. Tunnistaja ja samuti kannatanu ülekuulamine kohtuistungil peab tagama tõendite vahetu

uurimise põhimõtte realiseerumise ning seda ei saa kompenseerida nende pelga osalemisega

kohtuistungi alguses.

14. Kriminaalkolleegium osutab ühtlasi, et kohtud ei ole vaaginud kõiki seadusega sätestatud

võimalusi, mis annavad võimaluse tagada alaealise tunnistaja huvide kaitse kohtumenetluses. Lisaks

kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides

osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka

kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle

lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus

võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Vastavalt

KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu

kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest

varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks

just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse

abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus

mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69

lg 2 p 1). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud

võimaluste kasutamisega saab küllaldaselt kaitsta kuriteoohvreid avalikul kohtuistungil tunnistuste

andmise mõjude eest. Seega puudub kõnealuses kriminaalasjas vajadus tegelda meie menetlusõiguse

tõlgendamise piiride küsimusega, sest piisab seaduses juba ette nähtud võimaluste rakendamisest.

15. Vaatamata eeltoodule pole siiski täielikult välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole

võimeline andma ütlusi ka kirjeldatud võimaluste rakendamisel, seda näiteks liigse emotsionaalse

pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset

laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba

meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul

ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb

igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel.

16. Kolleegium peab vajalikuks kriitiliselt osutada ka käesoleva otsuse p-s 3.2 refereeritud

ringkonnakohtu seisukohale, et KrMS §-st 63 tulenevalt on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses

sätestatud tõenditele veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga

midagi tõendatuks või ei.

Seadusandja mõtte kohaselt on tõendamiseseme asjaolude (seega KrMS §-s 62 loetletud asjaolude)

tuvastamiseks võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike

(nn rangeid tõendeid). Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-s 2 sätestatu kohaselt aga on lubatud

sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid

menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks. Kohtueelses menetluses antud ütlusi ei

ole võimalik lugeda vabatõendiks. Kuna KrMS § 63 lg-s 1 esitatud loetelu sisaldab ka ütlusi, siis ei

ole kohtueelses menetluses antud ütluste puhul tegemist "käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata

tõenditega", nagu seda nõutakse KrMS § 63 lg-s 2. Kohtuotsuses saab otseselt kohtueelses

menetluses antud ütlustele tuginevalt lugeda tuvastatuks tõendamiseseme asjaolusid vaid KrMS §-

des 291 ja 294 loetletud tingimustel.

17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse J. Rosina süüdistunnistamises ja karistamises

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas ja

saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi