3-2-1-153-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-153-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. M hagi G. H vastu hüvitise 160 000 krooni saamiseks või

R. H vastu kinnisasja väljaandmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1362

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mall Saar.

Kostja G. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Li Uiga.

Kostja R. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marina Valge.

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A. M kassatsioonkaebuselt 23. novembril 2006. a tasutud kautsjon 1600 (üks tuhat

kuussada) krooni.

4. Välja mõista riigieelarvest 15 912 (viisteist tuhat üheksasada kaksteist) krooni 30 senti

Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansapank ning A. M (hageja) ja tema isa R. H 5. märtsil

2004. a laenulepingu, mille alusel andis pank hagejale ja tema isale laenu 9593 eurot (s.o ca 150 000

krooni), tagasimakse lõpptähtajaks lepiti kokku 6. veebruar 2014. a. Laen võeti selleks, et osta R. H

Räpinas Xxxx x asuv kinnistu. Laenu tagamiseks seati hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule

Võrumaal Võru vallas Sika külas. AS Hansapank kandis laenusumma üle R. H arvelduskontole.

Hageja teadmata osteti laenu eest Xxxx x kinnistu R. H abikaasale G. H, kes kanti 12. märtsil 2004. a

kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.

Kuna hageja sellise lahendusega ei nõustunud, siis sõlmisid hageja ja G. H 23. märtsil 2004. a

kinkelepingu, millega G. H kinkis Xxxx x kinnistu hagejale, ning seati ka isiklik kasutusõigus

kinnistul asuvale elamule G. H ja R. H kasuks, kuna viimased olid selle faktilised valdajad ja

kasutajad.

Hageja leppis G. H kokku, et kingib kinnistu viimasele tagasi tingimusel, et viimane võtab temalt üle

kinnistu ostuks võetud laenukohustuse ning seab laenu tagatiseks hüpoteegi Xxxx x kinnistule

olemasoleva hüpoteegi asemel.

3. juunil 2004. a sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepinguga kinkis hageja kinnistu G. H ning viimane

kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Notar ei nõustunud lepingusse panema G. H kohustusi laenu

ülevõtmise ja hüpoteegi asendamise kohta, kuid samal päeval kirjutas G. H alla avaldusele, milles

soovis AS-ilt Hansapank enda määramist laenu kaastaotlejaks hageja asemel ning hüpoteegi

asendamist hüpoteegiga Xxxx x kinnistule.

18. augustil 2004. a kinkis G. H kinnistu kohustuste täitmise vältimiseks R. H (end H). G. H ei

ilmunud 23. augustil 2004. a notari juurde ega panka hagejaga kokkuleppeid sõlmima.

23. augustil 2004. a tegi hageja G. H 3. juuni 2004. a kinkelepingust taganemise avalduse ning

ettepaneku kinnistu hagejale tagasikandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimise teel, sest G. H oli hageja

isa ja oma abikaasa R. H suhtes käitunud ebaväärikalt, keelates tal elada lepingu esemeks olevas

elamus ja korraldades 22. augustil 2004. a füüsilist vägivalda kasutades R. H väljaviskamise elamust.

Hageja palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1, § 268 lg 1, § 270, § 1032 lg 2, § 1033 lg 1 ja § 1036

alusel mõista G. H Räpinas Xxxx x asuva kinnistu eest välja hüvitis 160 000 krooni või juhul, kui

G. H ei ole võimalik hüvitist saada, kohustada R. H hagejale kinnistu välja andma, s.o üle andma

kinnistu omandiõiguse, kanda hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning mõista kinnisasi

välja kostja valdusest hageja valdusse. Hageja leidis, et G. H ei ole võimalik hüvitist saada, sest

viimasel puudub vara, millele saaks sissenõuet pöörata.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et lepingust taganemine ei olnud õiguspärane. G. H väitis, et

ostis kinnistu oma lahusvaraga, ta ei olnud laenu võtmisest teadlik ja see võeti tõenäoliselt R. H

võlgade tasumiseks, ta ei ole nõustunud laenu ja hüpoteegi ülevõtmise kohustusega. 22. augustil

2004. a R. H ei löödud, vaid ta kukkus ise peaga vastu seina. R. H ei elanud 22. augustil 2004. a

majas ega näinud konflikti pealt. R. H ei ole tehtud takistusi majas elamiseks. Ukselukk vahetati,

kuna tütar kaotas võtme, samuti oli võtit vaja R. H. R. H märkis lisaks, et hüvitise saamise võimatus

G. H saaks selguda täitemenetluse käigus, kuna riik maksab viimasele iga kuu pensioni.

3. Tartu Maakohus jättis 19. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus mõistis A. M välja Eesti

Vabariigi kasuks 8000 krooni G. H osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks ja 10 246

krooni 50 senti R. H osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et kostja näitas nii hageja kui ka R. H vastu üles

tänamatust ning jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kuna hageja

kinkis 3. juunil 2004. a kinnistu G. H ainuomandisse, ei saa lugeda õigeks hageja väidet, et kinnistu

ostmise eesmärgiks oli ühise kodu rajamine R. ja G. H. 30. märtsil 2004. a on kantud

kinnistusraamatusse R. ja G. H kasuks tasuta isiklik kasutusõigus kinnistul olevale elamule. Kuna see

kanne on kehtiv, siis ei ole kinnistu edasikinkimisega R. H rikutud hageja ega tema isa seaduslikke

õigusi ja huve. 3. juunil 2004. a kinnistut G. H kinkides ei pannud hageja G. H ühtegi kohustust. Seda

kinnitab hüpoteegi seadmata jätmine kinkelepingu sõlmimisel. Hageja 3. juunil 2004. a Hansapangale

tehtud ühepoolset avaldust ei saa käsitada hageja ja G. H vahelise lepinguna, millest võiksid tuleneda

viimase kohustused laenu ülevõtmiseks ja hüpoteegi seadmiseks. G. H allkiri avaldusel ei kinnita

usaldusväärselt sellise tahteavalduse olemasolu. Ka ei sõltunud laenukohustuse ülevõtmine hageja ja

G. H vahelisest kokkuleppest, selleks oli vaja sõlmida leping panga ja G. H vahel. Kuna G. H

realiseeris kinnistut kaaskostjale kinkides omaniku seaduslikke õigusi, siis ei saanud see väljendada

G. H jämedat tänamatust hageja ja tema isa vastu. Maakohus leidis, et hageja taganemine 3. juuni

2004. a kinkelepingust ei olnud õiguspärane, sest puudusid VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud alused.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus muutis 23. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsust menetluskulude

väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, jättes hagejalt väljamõistetud 10 246 krooni riigi

kanda, kuna nimetatud summa võrra ületab hagejalt väljamõistetud õigusabi tasu lubatavat 5% määra.

Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus

hagejalt välja kostjatele ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulud.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude G. H vastu hüvitise saamiseks seoses

kinkelepingust taganemisega või R. H vastu kingitud asja väljanõudmiseks. Hageja tugines hagi

esitamisel, menetluse käigus ja ka apellatsioonimenetluses asjaoludele, et hageja tahteavaldus oli

suunatud tasuta lepingu sõlmimisele ning et tegemist oli kinkelepinguga. Ringkonnakohus kinnitas

maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et apellandi toodud asjaoludel ei ole asjas

tõendatud VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkelepingust taganemise eelduste olemasolu.

Ringkonnakohus nõustus, et hageja isa on hagejale VÕS § 267 p 1 mõttes lähedane inimene.

Seadusandja ei ole määratlenud mõistet "jäme tänamatus", seega oli maakohus õigustatud andma

hinnangu hageja esitatud seisukohale, et jäme tänamatus väljendus keeldumises laen üle võtta ja

tagatis asendada (kokkuleppe rikkumine), kinnistu edasikinkimise soovist teavitamises,

edasikinkimises pärast seda kui hageja teavitas G. H lepingute ümbervormistamise ajast,

22. augustil 2004. a toimunud intsidendis, kus G. H takistas hageja isal enda tööriistu äraviimast ja

R. H tekitas hageja isale kehavigastusi, ning maja ukselukkude vahetamises pärast intsidendi

toimumist.

Ringkonnakohus leidis, et hageja poolt tänamatusena käsitatud kokkulepete täitmata jätmine ja

kingiks saadud kinnistu edasikinkimine pärast laenulepingu ümbervormistamise aja teadasaamist ei

ole kooskõlas hageja seisukohaga, et tegemist on tasuta lepinguga (kinkelepinguga). Ringkonnakohus

leidis, et jämeda tänamatusena ei ole alust tõlgendada asjaolu, et hageja isa ja tema abikaasa

sobimatuse tõttu oma kooselu lõpetasid. Kinkelepinguga ei saa kohustada kingisaajat abielus olema

kinkija lähedasega. Asjas esitatu põhjal on maakohus andnud õige hinnangu, et G. H käitumises

puudus jäme tänamatus hageja või tema isa suhtes. Hageja isa kasuks on kinnistusraamatusse kantud

märge isikliku kasutusõiguse kohta, nimetatud õiguse rikkumine ei ole piisavalt tõendatud ning selles

osas saab hageja isa kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, juhul kui pärast kinkelepingust taganemise

avalduse tegemist on talle tehtud takistusi kinnistu kasutamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti

maakohtu otsus muutmata ja hageja menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning saata asi selles osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas,

milles tühistati maakohtu otsus osas, milles mõisteti hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjatele

osutatud riigi õigusabi tasu.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja sõlmis

teadlikult kinkelepingu kui tasuta lepingu, kaotas ta igasuguse õiguse kingisaajalt midagi

kinkelepingu esemega seonduvalt nõuda. Kuna kostjaga kokkulepitud laenulepingu ülevõtmise ja

hüpoteegi seadmise kohustust ei olnud võimalik kinkelepingusse lisada, on formaalselt tegemist

kinkelepingust eraldiseisvate kokkulepetega, mille täitmata jätmist kohus eeldatavasti ei käsita VÕS

§ 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise alusena. Kinkelepingust taganemine jämeda

tänamatuse tõttu oli hageja jaoks ainus võimalus oma rikutud õigusi kaitsta, kuivõrd ta sai lähtuda

ainult eetilisest aspektist kokkulepete täitmata jätmisel. Hageja leiab, et kinnistu edasikinkimine on

käsitatav jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 mõttes nii hageja ja G. H vahelise kinkelepingu kui ka

G. H ja R. H vahelise kinkelepingu eesmärkidest lähtuvalt. Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on

määratlemata õigusmõiste, eetiline kategooria, mistõttu ei saa seda taandada ainult õiguslikult

korrektsele käitumisele, mis välistaks eetilise hinnangu tehingutele.

7. Kostja G. H palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostja leiab, et hageja väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid nõustub hageja taotlusega

sisustada VÕS § 267 lg-s 1 sätestatud mõiste "jäme tänamatus" kinkelepingust taganemisel.

8. Kostja R. H palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Vastuse kohaselt puudus G. H käitumises jäme tänamatus hageja vastu ning kassatsioonkaebus ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohtu järeldused tuginevad tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel

analüüsil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Asjas on tuvastatud, et 12. märtsil 2004. a kanti Xxxx x kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse

G. H. 30. märtsil 2004. a kanti kinnistusraamatusse Xxxx x kinnistu omanikuna hageja. Samal

kuupäeval kanti kinnistusraamatusse ka R. ja G. H tasuta isiklik kasutusõigus sellel kinnistul asuvale

elamule. 3. juunil 2004. a kinkis hageja Xxxx x kinnistu G. H, kes kanti 10. juunil 2004. a omanikuna

kinnistusraamatusse. 18. augustil 2004. a kinkis G. H kinnistu R. H, kes kanti kinnistu omanikuna

30. augustil 2004. a kinnistusraamatusse. 23. augustil 2004. a tegi hageja G. H avalduse, millega

taganes 3. juunil 2004. a sõlmitud kinkelepingust ning tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks.

11. Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud

G. H lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud

tähtaega. Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas G. H on

käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda.

12. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud

eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1!3 ettenähtud

juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese

vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud

koormise või tingimuse.

Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui

kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt

järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-

ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma

(seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib

kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine

võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus"

kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või

tema lähedase suhtes (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-

d 26!27 (RT III 2005, 43, 426)). Kolleegium nõustub hagejaga, et käitumise pidamine jämedaks

tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu

eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust

kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

13. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel

põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust hageja ja tema isa R. H vastu. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja isa on selle sätte tähenduses tema lähedaseks isikuks. VÕS § 267 p 1 alusel

lepingust taganemise põhjendusena on hageja toonud järgmised asjaolud: G. H keeldus laenu

ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis kinnistu edasi R. H; G. H keelas

R. H majas elada, korraldas füüsilist vägivalda kasutades R. H väljaviskamise elamust ega lubanud

tal majast kaasa võtta oma tööriistu ning oli peale kehavigastuse tekitamist hoolimatu R. H tervise

suhtes; G. H vahetas maja ukselukud, takistades R. H majja pääsemist ja oma asjade võtmist. Kohtud

on leidnud, et nendel asjaoludel ei ole tõendatud VÕS § 267 p-s 1 toodud eelduste olemasolu.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel arvestanud piisavalt selle

sätte kinkijat kaitsvat eesmärki ning on sisustanud sätte liiga kitsalt.

14. Vastavalt VÕS § 259 lg-le 1 on kinkeleping tasuta leping. Sellest tulenevalt saab nõustuda

ringkonnakohtu seisukohaga, et kinkelepinguga ei ole tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub

kingisaaja tegema vastusoorituse. Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohaga, et laenulepingu

ülevõtmise ja tagatise asendamise lubaduse täitmata jätmine ei ole käsitatav jämeda tänamatusena.

Sellise lubaduse rikkumine võib kolleegiumi arvates tuua kaasa kinkelepingust taganemise VÕS

§ 267 p 1 alusel, kui laenu ülevõtmine ja tagatise asendamine oli kinkelepingu tegemise eelduseks.

Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud on vääralt leidnud, et asjas ei ole oluline, miks

hageja kinkis kinnistu G. H.

15. Maakohus leidis, et G. H ei näidanud hageja ja tema isa vastu üles jämedat tänamatust ka sellega,

et kinkis Xxxx x kinnistu R. H. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegiumi arvates

ei ole kohtud arvestanud kinkelepingu eesmärki. Õige on hageja seisukoht, et kuigi formaalselt on

kingisaajal õigus takistamatult oma vara käsutada, sh seda edasi kinkida, peab ta siiski arvestama, et

kinke eesmärki arvestades võib selline käitumine olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda

tänamatuse tõttu.

16. Ringkonnakohus on järginud maakohtu põhjendusi ka 22. augustil 2004. a toimunud intsidendi

osas. Maakohus leidis, et kuigi R. H sai 22. augustil 2004. a kehavigastuse G. H käitumise tagajärjel,

ei ole selline tegevus enda ja oma vara kaitsmisel õigusvastane. Otsuse kohaselt ei ole kohtul

võimalik endiste abikaasade varalisest vaidlusest tekkinud tüli käsitada G. H ebaväärika käitumisena

ega jämeda tänamatuse ülesnäitamisena R. H vastu ning see ei saanud rikkuda hageja seaduslikke

õigusi ega huve. Kohtud ei ole märkinud, et kostja tegevus on hinnatav hädakaitseks või

hädaseisundis tehtud teona tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 140 ja 141 tähenduses. Kolleegiumi

arvates võib kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist pidada

kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks.

17. Vastavalt TsMS § 688 lg-tele 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega ning ei kogu ega uuri tõendeid. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama

astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sellest tulenevalt saadab kolleegium asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja lahendamisel peab ringkonnakohus otsustama, kas hageja

esitatud asjaolud said kinkelepingu eesmärki arvestades olla aluseks kinkelepingust taganemisele

VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab asja läbivaatamisel, et hagi tuleb

rahuldada, peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka hageja esitatud alternatiivnõude kohta.

18. Põlva Maakohtu 7. oktoobri 2005. a määrusega määrati G. H riigi õigusabi osutajaks

Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Li Uiga ning R. H riigi õigusabi osutajaks

Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaadi abi Marian Priks. Riigikohtus esindas R. H vastavalt

4. detsembri 2006. a kokkuleppele riigi õigusabi korras Valge & Uiga vandeadvokaat Marina Valge.

Vandeadvokaat Li Uiga on taotlenud G. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 6950

krooni 20 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Vandeadvokaat Marina Valge

on taotlenud R. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 8962 krooni 10 sendi

väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Kolleegium leiab, et esindajate taotlused tuleb

rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari

2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise

kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest

välja mõista.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik