3-3-1-87-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-87-06

Otsuse kuupäev

22. veebruar 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

P. R. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a

korralduse nr 2450-k õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-02-36

Menetluse alus Riigikohtus

P. R. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta P. R. kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-02-36 välja osa

põhjendustest vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 31. mai 1991. a määrusega nr 147 võeti ära Tallinna Moemajale eraldatud

maa, suuruses 0,75 ha, asukohaga Lenini pst 7a, ja anti AS-le Astlanda (hilisem SRV Kinnisvara AS)

ärikeskuse ehitamiseks aadressil Maakri tn 24. Vabariigi Valitsuse 30. märtsi 1993. a korraldusega

nr 137 kohustati Maa-ametit sõlmima AS-ga Astlanda kaubanduskeskuse ehitamiseks Tallinnas,

Rävala pst 5 7706 m2 suuruse krundi rendileping 60 aastaks. Korralduse alusel sõlmis Maa-amet AS-

ga Astlanda 7. mail 1993 maarendilepingu Rävala pst 5 asuva maa kasutamiseks.

P. R. esitas 26. märtsil 1993 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile avalduse Kuke tn 9/Kana tn 10

asunud endise kinnistu nr 955 õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks. ÕVVTK

keskkomisjoni 29. aprilli 1993. a otsusega ennistati P. R. avalduse esitamise tähtaeg ja 31. mail 1993

saatis keskkomisjon P. R. avalduse linnakomisjonile menetlemiseks.

Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate

maatükkide nimekiri. Nimekirja punktis 2 märgiti ära maatükk suurusega 7706 m2, asukohaga

Tallinn, Rävala pst 5. Tallinna Linnakohtu 12. juuli 1994. a kinnistamisotsusega kinnistati maa Eesti

Vabariigi nimele. Nimetatud maatükk hõlmas ka endist kinnistut nr 955. 12. juulil 1996 sõlmiti Eesti

Vabariigi ja SRV Kinnisvara AS vahel Rävala pst 5 kinnistule 50 aastaks hoonestusõiguse seadmise

leping SRV Kinnisvara AS kasuks. Lepingu kohaselt oli hoonestaja kohustatud Rävala pst 5

kinnistule ehitama äri- ja parklahoone. 30. augustil 1996 sõlmisid SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga

Maja OÜ hoonestusõiguse ostu-müügilepingu, mille kohaselt müüja müüs ostjale 177/500 mõttelist

osa temale kuuluvast hoonestusõigusest.

25. oktoobril 1996 esitas P. R. Tallinna Linnavaraametile avalduse, milles teatas, et ta soovib

ülalnimetatud endise kinnistu nr 955 tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. novembri

1996. a otsusega nr 8195 loeti Kuke tn 9/Kana tn 10 endisel kinnistul nr 955 asunud ehitised ja krunt

omandireformi objektiks ning P. R. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks.

Harju maavanema 16. detsembri 1996. a korraldusega nr 1462 erastati Rävala pst 5 asuv kinnistu

SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le kaasomandisse mõttelistes osades vastavalt 323/500

ja 177/500. 23. detsembril 1996 sõlmiti Eesti Vabariigi ning SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja

OÜ vahel kinnistu ostu-müügileping. Ostu-müügilepingu punktis 1.3.1 kinnitab kinnistu müüja, et

lepinguobjekt ei kuulu omandireformi käigus tagastamisele ja selle suhtes pole vaidlusi ning et

lepinguobjekti suhtes ei ole ühelgi kolmandal isikul valdus-, kasutus- ega käsutusõigust ega

seaduslikku alust selliste õiguste taotlemiseks. Tallinna Linnakohtu 28. jaanuari 1997. a

kinnistamisotsusega kanti kinnistu uute omanikena kinnistusregistrisse SRV Kinnisvara AS ja

Hoiupanga Maja OÜ.

2. Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korraldusega nr 2450-k otsustati P. R.-le mitte

tagastada endise kinnistu nr 955 maad põhjusel, et sellel asub teistele isikutele kuuluv rajatis (Kuke

tänav) ja teisele isikule kuuluv ehitis (18. mai 1987. a ehitusluba, mis on käsitatav ehitisena

maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3 tähenduses) ning maa kuulub Rävala pst 3/Kuke tn 2 ehitise

juurde teenindamiseks vajaliku maana. Korraldusega otsustati alustada maa kompenseerimise

menetlust.

3. P. R. esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tunnistada linnavalitsuse 9. oktoobri

2002. a korraldus õigusvastaseks ja kohustada Tallinna linna hüvitama talle selle korralduse ning

õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju 7 590 000 kr. Kaebuse kohaselt jäi ta ilma tagastamisele

kuulunud maast. Sellega tekitati talle kahju tagastamata jäetud maa väärtuses. Vaidlus puudub

Tallinna linnale kuuluva rajatise (Kuke tänava) osas, s.o 57 m2 maa osas, mis jääb nimetatud tänava

alla.

4. Tallinna Halduskohtu 6. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-90/2004 jäeti kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

a) vaidlustatud korralduse ja kaebajale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos ning kaebaja ei

jäänud vaidlustatud korralduse tõttu ilma kõnealusest maast;

b) kui linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korraldust ei oleks antud, oleks kahju ikkagi tekkinud. Kuna

riik müüs maa 23. detsembril 1996 eraõiguslikele juriidilistele isikutele, puudus linnavalitsusel

igasugune võimalus omandireformi objektiks tunnistatud maa tagastamiseks kaebajale;

c) kuna puudub põhjuslik seos vaidlustatud korralduse ja kaebajal kahju tekkimise vahel, siis ei pea

kohus vajalikuks kontrollida vaidlustatud korralduse õiguspärasust, sest see ei omaks asja lõpliku

lahendamise seisukohalt enam tähtsust. Kahju hüvitamise taotlust ei rahuldata, kui puudub kasvõi üks

kahjunõude tekkimise eeldus. Kui korraldus ka oleks õigusvastane, siis ei võimaldaks põhjusliku

seose puudumine korralduse ja kahju tekkimise vahel kaebaja taotlust rahuldada.

5. P. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ning kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a otsusega täiendati halduskohtu otsuse motiive, kuid

P. R. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kaebaja ei ole käesolevas

asjas taotlenud kahju hüvitamist riigilt, kuigi asjas on osundatud sellele, et maa tagastamise muutis

võimatuks riigiasutuste poolt selle varasem rendileandmine ja sellele hoonestusõiguse seadmine ning

hilisem maa erastamine. Sellises olukorras peab halduskohus uurimispõhimõttest tulenevalt kaaluma,

kas juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse muutmise vajadusele. Ringkonnakohus leidis siiski, et

halduskohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Arvestades seda, et kaebajat esindavad asjas kaks

kogemustega advokaati, tuleb eeldada, et kaebaja on ise esitanud efektiivseks õiguskaitseks vajalikud

taotlused. Halduskohus ei pea uurimispõhimõttest ega selgitamiskohustusest tulenevalt kutsuma

kaebajat üles täiendama kaebust perspektiivitu kahjunõudega. Ringkonnakohtu arvates oleks

kahjunõue riigi vastu eduväljavaadeteta järgmistel põhjustel:

a) maa erastamine Harju maavanema 16. detsembri 1996. a korraldusega toimus õiguslikul alusel.

Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (MRÕMS) § 16 lg 11 sätestas tollal, et enne

nimetatud seaduse jõustumist sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel

riigimaa kasutajatel on kuue kuu jooksul, arvates sama seaduse jõustumisest, õigus taotleda lepingu

alusel kasutatava maa ostueesõigusega erastamist, arvestades Eesti Vabariigi maareformi seaduse

paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi. MRÕMS § 16 lg 11 kohaldamise eeldused on käesoleval juhul

täidetud. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus jõustus 7. juunil 1996. SRV

Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid maa ostueesõigusega erastamise avalduse

26. novembril 1996 (tl 93, I kd), seega kuue kuu jooksul arvates maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest. Tegemist oli riigimaaga ja MRS §-s 21 sätestatud

kitsendusi ei esinenud. Maa erastajateks oli SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ kui

hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajad;

b) maa rendile andmine ei olnud vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a

otsusega "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta". Vabariigi Valitsus kohustas

30. märtsi 1993. a korraldusega nr 137-k Maa-ametit sõlmima AS-ga Astlanda kaubanduskeskuse

ehitamiseks Tallinnas, Rävala pst 5 7706 m2 suuruse krundi rendilepingu 60 aastaks (RT I 1993, 17,

295). Korralduse alusel sõlmis Maa-amet 7. mail 1993 rendilepingu (tl 91). Eelpoolviidatud

Ülemnõukogu otsuse p 3 sätestas kuni 27. aprillini 1993 kehtinud redaktsioonis, et uusi tähtajata

maakasutusi võib õigusvastaselt võõrandatud maal anda vaid vastavuses maareformi seadusega või

erandina kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsuse poolt. Alates 28. aprillist 1993

keelas Ülemnõukogu otsuse p 3 maa tähtajata kasutusse andmise ning p 4 sätestas muuhulgas, et

maad, millele on esitatud tagastamise taotlus, võib esmatasandi kohaliku omavalitsuse volikogu anda

kasutusse kuni tagastamiseni tagastamist taotlevale isikule. Käesoleval juhul anti maa kasutusse 60

aastaks mitte tähtajatult. Seetõttu ei piiranud kasutuse andmist Ülemnõukogu otsuse p 3 ei varasemas

ega hilisemas redaktsioonis. Kuna kaebaja ei olnud rendile andmise ajaks taotlenud maa tagastamist,

ei puudutanud selle kasutusse andmist ka Ülemnõukogu otsuse hilisema redaktsiooni p 4;

c) Tallinna Linnavalitsus oli juba 31. mail 1991. a määruse nr 147 p-ga 1.1 võtnud Tallinna

Moemajalt ära 0,75 ha maad aadressil Lenini pst 7a ja andnud selle tähtajatuks kasutamiseks AS-le

Astlanda. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et selle määruse alusel ei tekkinud AS-l

Astlanda maakasutusõigust Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse tõttu. Ülemnõukogu otsus ei

muutnud varasemaid haldusakte maakasutusõiguse andmise kohta õigusvastaseks ega kehtetuks.

Samuti ei keelanud Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsus ega 19. detsembri 1991. a otsus "Eesti

Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta" varasema maa kasutusse andmise otsuse alusel

maa hilisemat looduses eraldamist. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse p 2.5, mille kohaselt

seni kehtinud korra kohaselt toimunud maaeraldused kuulusid ümbervormistamisele maareformi

seaduse ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras, ei lõpetanud iseenesest AS

Astlanda maakasutusõigust. Otsuse p 2.8, mis nägi ette senise maakasutuse kohta tehtud otsuste

tühistamise seoses maa tagastamisega, ei olnud tollal vaidlusaluse maatüki suhtes kohaldatav, sest

kaebaja polnud sel ajal taotlenud maa tagastamist ega isegi mitte kompenseerimist;

d) hoonestusõiguse seadmise ajaks oli vaidlusalune maa reformitud ja jäetud riigi omandisse.

Hoonestusõiguse seadmine vaidlusalusele maale toimus Eesti Vabariigi Valitsuse 15. veebruari

1994. a määrusega nr 56 kinnitatud "Riigi- ja munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks

hoonestusõiguse seadmise korra" alusel. Alates 6. maist 1995 kehtinud korra redaktsiooni p-st 33

nähtub, et senised rendilepingud võidi vormistada ümber hoonestusõiguseks, arvutades renditasu

ümber hoonestusõiguse tasuks. Hoonestusõiguse seadmise korra p 5.1 keelas küll seada

hoonestusõigust õigusvastaselt võõrandatud maale enne selle kohta esitatud tagastamise,

kompenseerimise või asendamise avalduse lahendamist, kuid selle sätte eesmärk oli välistada vaid

uue maakasutusõiguse andmist, mitte rendisuhte ümberkujundamist maakasutuseks hoonestusõiguse

alusel. Arvestada tuleb, et kuni MRS § 6 lg 2 p 4 6. juunini 1996 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli

vaidlusaluse maa kui reservmaa tagastamine riigi omandisse jätmise tõttu välistatud. Liiatigi ei

annaks ka hoonestusõiguse seadmisel tehtud viga põhjusliku seose puudumise tõttu alust

kahjunõudeks, sest maa erastamise alus oleks MRÕMS § 16 lg-st 11 võrdväärselt tulenenud nii

rendilepingust kui hoonestusõigusest;

e) õiged, kuid asjakohatud on kaebaja väited, et maa tagastamist ei takistanud selle rendileandmine,

riigi omandisse jätmine ja riigi nimele kinnistamine. Maa tagastamist takistas selle rendileandmisest

ja selle alusel hiljem kujunenud õigussuhetest tulenenud kolmandate isikute õigus maa erastamiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et MRÕMS § 16 lg-st 11 tulenes SRV Kinnisvara AS-le ja

Hoiupanga Maja OÜ-le reaalne õigus maa erastamiseks, mitte ainult formaalne õigus erastamise

taotlemiseks, nagu leiab kaebaja. Tähtsust ei oma see, millises järjekorras tuli tollal otsustada maa

tagastamine ja erastamine. Tulenevalt MRÕMS § 16 lg-st 11 ei kuulunud vaidlusalune maa juba

tagastamisavalduse esitamise hetkel enam tagastamisele, vaid erastamisele. MRÕMS § 16 lg 11 kui

rakendusnorm kujutab endast MRS § 6 lg 2 suhtes eriregulatsiooni.

Küsimuses, kas kahju võidi tekitada Tallinna Linnavalitsuse poolt, leidis ringkonnakohus, et Tallinna

Linnavalitsuse tegevuse ja haldusaktide ning vaidlusaluse maa tagastamata jäämise vahel puudus

põhjuslik seos, sest linnavalitsusel ei olnud juba alates maa tagastamise avalduse

esitamisest 25. oktoobril 1996 kohustus ja õiguslik alus kaebajale vaidlusaluse maa tagastamiseks.

Maa, mis kuulus MRÕMS § 16 lg 11 kohaselt selle kasutajatele erastamisele, ei saanud samaaegselt

kuuluda kaebajale tagastamisele. Kuna maa erastamine toimus õiguspäraselt, ei oleks

tagastamisavalduse varasem läbivaatamine andnud kaebajale efektiivsemaid õiguskaitsevõimalusi

erastamistoimingute vaidlustamiseks ja sellega maa tagastamise nõude realiseerimiseks. Tagastamise

võimalust ei avanenud ei õigusaktidest tulenenud tagastamisavalduse läbivaatamise kolmekuulise

tähtaja jooksul ega pärast seda. Vastupidi, juba kolmekuulise menetlustähtaja jooksul toimusid nii

maa erastamine kui ka selle kinnistamine kolmandate isikute omandisse. Sellega tekkisid maa

tagastamisele täiendavad õiguslikud takistused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. P. R. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada

või saata asi uueks läbivaatamiseks alamasse kohtuastmesse. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist:

1) kui ringkonnakohus leidis, et vastustajaks peaks olema ka riik, siis oleks ta pidanud otsustama ise

kaasamise küsimuse ja vajadusel saatma asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule, hoolimata sellest,

et P. R.-t esindasid vandeadvokaadid;

2) rendileping, mis sõlmiti 7. mail 1993, oli õigusvastane. Ülemnõukogu 17. oktoobri 91. a otsuse p 3

ja 4 järgi võis maad, millele on esitatud tagastamise taotlus, anda kasutusse kuni tagastamiseni

tagastamist taotlevale isikule. Käesoleval juhul ei olnud AS Astlanda maa tagastamist taotlenud

isikuks ja seega ei oleks tohtinud seda maad talle kasutusse anda. Lisaks sätestas Ülemnõukogu

17. oktoobri 1991. a otsuse p 7, et maakasutuslepingu alusel maa kasutamine ei anna eelist maa

omandiõiguse küsimuse otsustamisel;

3) kassaatoril oli esitatud kompenseerimise taotlus ja seda oli tal Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra p 30 järgi õigus muuta kuni tagastamise otsustamiseni;

4) ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsus Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta

p 2 alap 5 sätestas, et seni kehtinud korra kohaselt tehtud maaeraldused kuuluvad

ümbervormistamisele MRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Sellest sättest

tulenevalt oleks pidanud rendileandmine uuesti otsustada;

5) AS Astlanda maakasutusõigus lõppes 31. mail 1991;

6) hoonestusõiguse seadmine oli õigusvastane. Seda sellepärast, et: a) AS Astlanda maakasutusõigus

oli lõppenud 31. mail 1991; b) hoonestusõiguse seadmise leping 12. juulil 1996 sõlmiti pärast uue

MRS redaktsiooni jõustumist, mille kohaselt maa jätmine riigi omandisse maareservina (MRS § 31

lg 1 p 8) ei välistanud maa tagastamist õigustatud subjektile; c) Vabariigi Valitsuse 15. veebruari

1994. a määrusega nr 56 kinnitatud Riigi- ja munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks

hoonestusõiguse seadmise korra p 5 alap 1 sätestas, et hoonestusõigust ei seata õigusvastaselt

võõrandatud maale, mille kohta on esitatud tagastamise asendamise või kompenseerimise avaldus,

enne selle avalduse lahendamist;

7) tagastamise taotlus tulnuks lahendada enne erastamise taotlust. Maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 11 nägi ette, et isikul on õigus taotleda maa ostueesõigusega

erastamist (mitte maad ostueesõigusega erastada), ning järelikult eeldas sätte rakendamine seda, et

renditav maa ei kuulu teisele isikule tagastamisele. Seda kinnitab 23. detsembri 1996. a maa

ostueesõigusega erastamise lepingu punkti 1.3.1, milles riik kinnitas, et lepingu objekt ei kuulu

omandireformi käigus tagastamisele. Samas oli P. R. esitanud avalduse, milles ta soovis maa

tagastamist kompenseerimise asemel, juba 25. oktoobril 1996;

8) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 23 tulenevalt tuli vara tagastamine

otsustada kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. 25. oktoobril 1996

tagastamise avaldust saades oleks tulnud maa kohe tagastada, sest siis ei olnud esitatud veel avaldust

erastamiseks. Linn viivitas aga ligi 8 aastat ja siis otsustas mitte tagastada;

9) tulnuks P. R.-t informeerida, et maad kavatsetakse erastada. Siis oleks ta saanud seda vaidlustada ja

oleks õigel ajal erastamise ära hoidnud.

8. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu. Vastuses leitakse, et kassaator ei lükka ümber peamist kaebuse rahuldamata jätmise

alust, seda, et linnavalitsuse korralduse nr 2450-k ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos.

Eesti Vabariigi toiminguid ja haldusakte puudutavad väited esitab kassaator selle haldusasja

menetluses esmakordselt, need on linnavalitsusele üllatuslikud. Kassaator toetas menetluses esimeses

kohtuastmes ise seda, et riiki menetlusse ei kaasataks. Kassaator on väited toimingute õigusvastasuse

kohta esitanud valikuliselt. Näiteks jätab ta arvesse võtmata selle, et endine kinnistu nr 955 anti AS

Astlanda valdusesse juba linnavalitsuse 31. juuni 1991. määrusega nr 147; samuti jäetakse

tähelepanuta Vabariigi Valitsuse 30. märtsi 1993. a korraldus nr 137-k, ega selgitata, milles seisnes

selle korralduse õigusvastasus. Taotlus uue vastustaja kaasamiseks kassatsioonimenetluses tähendab

sisuliselt uue kaebuse esitamist Eesti Vabariigi vastu. Sellise kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtajad

on aga möödunud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kõigepealt kordab kolleegium lühidalt ringkonnakohtu neid motiive, miks kohus asus seisukohale,

et Tallinna Linnavalitsus ei ole P. R.-le kahju tekitanud.

Tallinna Ringkonnakohus leidis, et linnavalitsuse tegevuse ja haldusaktide ning vaidlusaluse maa

tagastamata jätmise vahel puudub põhjuslik seos, kuna P. R. 25. oktoobril 1996 esitatud

tagastamisavaldust ei olnud siis enam võimalik rahuldada. Enne tagastamisavalduse esitamist oli

7. juunil 1996 jõustunud MRÕMS § 16 lg 11, mis sätestas, et enne käesoleva seaduse jõustumist

sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel riigimaa kasutajatel on kuue

kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, õigus taotleda lepingu alusel kasutatava maa

ostueesõigusega erastamist, arvestades MRS §-s 21 sätestatud kitsendusi. MRÕMS § 16 lg 11

kohaldamise eeldused olid täidetud. SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid maa

ostueesõigusega erastamise avalduse 26. novembril 1996, seega kuue kuu jooksul arvates

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest. Tegemist oli riigimaaga ja

MRS §-s 21 sätestatud kitsendusi ei esinenud. Maa erastajateks olid SRV Kinnisvara AS ja

Hoiupanga Maja OÜ kui hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajad. MRÕMS § 16 lg-st 11 tulenes

SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le reaalne õigus maa erastamiseks, mitte ainult

formaalne õigus erastamise taotlemiseks. Tulenevalt MRÕMS § 16 lg-st 11 ei kuulunud vaidlusalune

maa juba tagastamisavalduse esitamise hetkel enam tagastamisele, vaid erastamisele. MRÕMS § 16

lg 11 kui rakendusnorm on erinormiks MRS § 6 lg 2 suhtes. MRÕMS § 16 lg 11 objektiks on

igasugune kasutusse antud riigimaa, sõltumata sellest, kas see oli õigusvastaselt võõrandatud või

mitte. Iseäranis ei olnud alust välistada erastamisõigust isiku kasutuses oleva riigimaa suhtes, mille

kohta ei olnud MRÕMS § 16 lg 11 jõustumise hetkeks maa tagastamise avaldust esitatud. P. R.-le

maa tagastamise võimalust ei avanenud ei õigusaktidest tulenenud tagastamisavalduse läbivaatamise

kolmekuulise tähtaja jooksul ega pärast seda. Vastupidi, juba kolmekuulise menetlustähtaja jooksul

toimusid nii maa erastamine kui ka selle kinnistamine kolmandate isikute omandisse.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub kõigi eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu põhjendustega ning

leiab, et neil põhjustel ei olnud P. R. tagastamisavaldust võimalik rahuldada. Kolleegium möönab

küll, et P. R. tagastamisavalduse esitamine 25. oktoobril 1996 ja tema subjektiks tunnistamine

25. novembril 1996 toimusid varem, kui SRV Kinnisvara AS ja Hoiupanga Maja OÜ esitasid

erastamistaotluse (26. novembril 1996), kuid see, et tagastamisavaldust ei jõutud lahendada enne

26. novembrit 1996, ei ole selle ajavahemiku pikkust arvestades õigusvastane. Pärast 26. novembrit

1996 ei olnud tagastamine aga ringkonnakohtu poolt esitatud põhjustel enam võimalik.

10. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kui Tallinna Linnavalitsus oleks kassaatorit varem informeerinud

asjaolust, et vaidlusalune maa võidakse ostueesõigusega erastada, siis oleks ta saanud vaidlustada

tema õigusi rikkuvad haldusaktid.

Kolleegium on seisukohal, et millegagi pole tõendatud, et isegi kui linnavalitsus oleks kassaatorit

õigeaegselt erastamiskavatsusest informeerinud, oleks P. R. poolt erastamiskorralduse vaidlustamine

olnud tulemuslik. Käesoleva asja lahendamisel on ringkonnakohus võtnud seisukoha, et maa

erastamine SRV Kinnisvara AS-le ja Hoiupanga Maja OÜ-le oli õiguspärane. Kolleegium ei näe

põhjust, miks oleks halduskohus pidanud jõudma vastupidisele seisukohale siis, kui

erastamiskorraldus oleks vaidlustatud kohe pärast selle andmist 1996. aastal. Mis puudutab riigi

toiminguid ja haldusakte vaidlusaluse maa suhtes, mis eelnesid maa erastamisele ja mis kassaatori

väitel olid samuti õigusvastased, siis osundab kolleegium sellele, et kuni 31. detsembrini 1999

kehtinud HKMS § 7 lg 1 järgi oli üldine tähtaeg kaebusega halduskohtusse pöördumiseks üks kuu.

Kolleegiumil puudub alus arvata, et kohtusse pöördumisel pärast 1996. aasta erastamiskorraldust

oleks P. R.-le ennistatud tähtaeg riigiorganite haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks.

11. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti leidnud, et Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a

korraldusega nr 2450-k ega ka linnavalitsuse toimingutega ei ole kassaatorile kahju tekitatud.

12. Kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et kui ringkonnakohus leidis, et kassaatorile võis kahju

tekitada Eesti Vabariik, siis oleks ringkonnakohus pidanud ise lahendama küsimuse Eesti Vabariigi

kaasamisest ja vajadusel saatma haldusasja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse.

Kolleegium kassaatori selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks tema

arvates halduskohus selgitamiskohustust ei rikkunud ning asi seetõttu esimese astme kohtusse

tagasisaatmisele ei kuulu.

Ringkonnakohus jättis asja halduskohtusse tagasi saatmata eeskätt põhjustel, et kassaatorit esindasid

asjas kaks advokaati ja et talle oli sellega tagatud piisav õigusabi. Riigikohtu halduskolleegium jagab

selles küsimuses ringkonnakohtu seisukohta. Asjakohatu on kassaatori väide, et seetõttu, et teda

esindasid vandeadvokaadid, pannakse ta halduskohtumenetluses halvemasse seisukorda kui isik, kes

esindaks end ise. Isikul, keda esindab advokaat, on eeldatavalt paremad võimalused oma õiguste

kaitsmiseks, kui ilma õiguslike teadmisteta isikul, kellel esindaja puudub. Asjaolu, et ilma

õigusteadmisteta ja esindajata isiku suhtes on halduskohtul suurem selgitamiskohustus, ei tähenda, et

selline isik on paremas olukorras kui isik, kellel on õigusteadmiste ja kogemustega esindaja.

13. Teiseks põhjuseks, miks ringkonnakohus leidis, et asja tagasisaatmine esimese astme

halduskohtule pole vajalik, oli see, et ringkonnakohtu arvates oleks kahjunõue riigi vastu

perspektiivitu. Seejärel põhjendas ringkonnakohus, miks on tema arvates vaidlusaluse maaga seotud

riigiorganite haldusaktid ja toimingud õiguspärased.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et seisukohavõtuga riigi aktide ja toimingute osas on

ringkonnakohus eksinud halduskohtumenetluse põhimõtete vastu. Haldusasjas menetletavaks

kaebuseks oli P. R. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 9. oktoobri 2002. a korralduse nr 2450-k

õigusvastaseks tunnistamiseks ja selle korraldusega ning Tallinna Linnavalitsuse toimingutega

tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastustajaks asjas oli Tallinna Linnavalitsus. Eesti Vabariik ei olnud

asjas ei vastustajaks ega ka kolmandaks isikuks. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saa kohus

ka otsuse põhjendavas osas anda hinnangut riigi haldusaktide või toimingute õiguspärasusele. Kuna

need aktid ja toimingud ei ole olnud kaebuse esemeks, ei ole alust eeldada, et kohtutoimikusse oleks

kogutud kokku kõik tõendid, mis oleksid nende aktide või toimingute õiguspärasuse hindamisel

olulised. Asjas puudub ka riigiorganite seisukoht nendes küsimustes. Samuti ei nähtu asja

materjalidest, et kaebajale oleks antud võimalus seisukohavõtuks ringkonnakohtu poolt käsitletud

riigiorganite aktide ja toimingute õigusvastasuse suhtes. Ehkki mõningaid aspekte riigi aktidest ja

toimingutest on kaebaja apellatsioonkaebuses käsitlenud, ei ole asjas toimunud õigete poolte vahel

vaidlust riigi aktide ja toimingute õiguspärasuse üle. Kaebaja põhiväide on olnud kuni

kassatsioonimenetluseni, et kahju põhjustati linnavalitsuse korralduse ja toimingutega.

Seega leidis ringkonnakohus, et vaidlusaluse maaga seotud riigi haldusaktid ja toimingud olid

õiguspärased, ennatlikult ning ebapiisava informatsiooni tingimustes. Ebapiisava informatsiooni

tingimustes ei saa kohus tõsikindlalt otsustada aktide ning toimingute õigusvastasuse või

õiguspärasuse üle.

14. P. R. kassatsioonkaebuses esitatakse väited ka vaidlusaluse maaga seotud riigiorganite aktide ja

toimingute õigusvastasuse kohta. Kuna ringkonnakohus võttis seisukoha neis küsimustes ekslikult, ei

analüüsi Riigikohtu halduskolleegium neid kassaatori väiteid. P. R.-l on võimalus taotleda

riigiorganite poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist uue kaebusega, kui tema kaebus loetakse

tähtaegseks või kui talle ennistatakse kaebuse esitamise tähtaeg.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb P. R. kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsusest

tuleb välja jätta motiivid, milles käsitletakse vaidlusaluse maaga seotud riigiorganite haldusaktide või

toimingute õiguspärasuse küsimust.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann