3-3-1-42-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-06

Otsuse kuupäev

30. november 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jaak Luik

Kohtuasi

V. V. kaebus Tartu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja

23. märtsi 2005. a korralduse nr 331 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

05-466

Menetluse alus Riigikohtus

V. V. ja Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta V. V. ja Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebused rahuldamata.

Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2006. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-05-466,

asendades selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

Arvata kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna juhataja 23. märtsi 2005. a korraldusega nr 331 volitati

OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" pearaamatupidajat kasutama ja käsutama Tartu linna nimel, kes

on piiratud teovõimega V. V. eestkostja, V. V. pensioni ning teostama järgmisi pangatoiminguid Eesti

Vabariigis registreeritud pankades: arvelduskonto avamine ja sulgemine, püsikorralduste ja arvelduste

tegemine.

2. Nimetatud korralduse peale esitas V. V. poeg V. V. Tartu Linnavalitsusele 16. juunil 2005 vaide.

Tartu Linnavalitsuse 5. mai 2005. a korraldusega nr 700 jäeti vaie rahuldamata.

3. V. V. esitas 16. juunil 2005. a kaebuse Tartu Halduskohtule Tartu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna

juhataja 23. märtsi 2005. a korralduse nr 331 tühistamise ja tagasitäitmise nõudes. Kaebaja leiab, et

sotsiaalabi osakonna juhataja vaidlustatud korraldus on vastuolus kehtiva õigusega järgmistel

põhjustel:

1) seda ei ole andnud pädev organ. Tartu Maakohtu 1. märtsi 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 2-148/00

on eestkostjaks määratud Tartu linn. Perekonnaseaduse (PKS) § 95 lg 5 kohaselt täidab

eestkosteasutus eestkostja ülesandeid kuni eestkostja määramiseni kohtu poolt. Suhetes teiste

isikutega on juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks selle isiku juhatus või seda asendav organ.

Esindusõiguse saab anda Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 kohaselt tehinguga või see

võib tuleneda seadusest. Tartu Linnavolikogu 18. detsembri 2003. a määrusega nr 55 on Tartu

Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonda volitatud otsustama Perekonnaseaduses sätestatud Tartu linna kui

eestkosteasutuse pädevuses olevaid küsimusi. Samas sellest määrusest ei tulene aga osakonna

edasivolitamise õigus;

2) haldusmenetluses tuleb tagada isiku õigused ja võimaldada isikul menetluses osaleda. Käesoleval

juhul ei ole haldusorgan järginud haldusmenetluse seaduse §-dest 11, 35 ja 36 tulenevaid kohustusi,

mistõttu kaebajal puudus võimalus osaleda menetluses ning tutvuda dokumentidega, esitaja arvamusi

ja vastuväiteid jne;

3) vaidlustatud korraldus ei ole antud kehtiva õiguse alusel. Põhiseaduse §-st 32 tulenevalt saab

omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel. Igaühel on õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Ka HKMS § 3 kohaselt võib haldusmenetluses isiku

õigusi ja vabadusi piirata ainult seaduse alusel. Sotsiaalosakonna korraldus on antud linna

seadusjärgse esindusõiguse piire ületades. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 4 lg 2 kohaselt loetakse enne

1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik piiratud teovõimega isikuks. TsMS § 260

(lõige 4 teovõimetuks tunnistamise asjas kohtuotsuse tegemise aja redaktsioonis ning lõige 3 VÕSRS

§ 112 kehtestatud redaktsioonis) kohaselt teovõime piiramise kohtuotsuses märgitakse, milliseid

tehinguid piiratud teovõimega isik võib teha ainult eestkostja nõusolekul. Tartu Maakohtu 1. märtsis

2001. a otsuses ei ole märgitud, et isik ei või üldse iseseisvalt tehinguid teha. Seega puuduvad Tartu

Linnavalitsusel volitused teha tehinguid eestkostetava varaga eestkostetava eest ja tahte vastaselt.

Ekslik on ka linnavalitsuse põhjendus, et tegemist on sotsiaalteenuse pakkumisega ja selle eest tasu

küsimisega vastavalt Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-le 45. Selline tasu võtmine saab toimuda

ainult isiku tahet arvestades. Asjassepuutuv on sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrus nr 4

"Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded", sest nimetatud akt

reguleerib hoolekandeasutuses viibimise finantseerimise korda. Nimetatud määrus tuleks aga jätta

kohaldamata, sest see on vastuolus Põhiseaduse §-ga 4.

4. Kaebaja lisas kaebusele taotluse sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määruse nr 4

"Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded" kohaldamata

jätmiseks.

5. Tartu Linnavalitsuse vastuses kaebusele leiti, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi ega

piira tema vabadusi, mistõttu kaebus tuleks jätta rahuldamata.

Kaebuse väidete osas leidis linnavalitsus järgmist:

1) Tartu linn on Tartu Maakohtu 1. märtsi 2001. a kohtuotsuse alusel V. V. seaduslik esindaja, kelle

kohustuseks on Perekonnaseaduse § 92 alusel eestkostetava isiklike ja varaliste õiguste ja huvide

kaitse. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2003. a kohtuotsuse alusel suunati eestkostetav Jõgeva

Sotsiaalkeskusesse "Elukaar". Sotsiaalhoolekande seaduse § 45 alusel võib isikult võtta temale

osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 4 on ette nähtud,

et ööpäevaringse hooldamise korral tasub isik majutuskulud ja toitlustamiskulud. Tasu võtmine

toimub vastavalt teenuse osutaja ja isiku või teenuse osutaja ja tema seadusliku esindaja vahel

sõlmitud lepingule. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse

"Elukaar" vahel on leping sõlmitud 1. aprillil 2005. Selle lepingu kohaselt osaleb teenuse kasutaja

hoolduskulude tasumisel 85% elatusrahaga;

2) Tartu linn linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna kaudu on andnud sotsiaalkeskuse töötajale õiguse

kasutada ja käsutada Tartu linna kui eestkostja nimel eestkostetava pensioni ja pangaarvet ehk õigust,

mida eestkostjal endal on olemas;

3) VÕSRS § 4 lg-st 2 koostoimes TsMS § 260 lg-ga 4 tuleneb, et enne 1. juulit 2002 teovõimetuks

tunnistatud isik ei või iseseisvalt tehinguid teha ja tehingute üle otsustamise õigus on eestkostjal;

4) HMS § 8 lg 2 näeb ette, et isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel,

määratakse haldusorganisiseselt, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud sättele

ning Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) § 22 lg-le 2 tuginedes võttis Tartu

Linnavolikogu 18. detsembril 2003 vastu määruse nr 55, millega volitati Tartu Linnavalitsuse

sotsiaalabi osakonda otsustama Perekonnaseaduses sätestatud Tartu linna kui eestkosteasutuse

pädevuses olevaid küsimusi. Seega olid sotsiaalabi osakonnal kõik volitused andmaks välja

vaieldavat korraldust.

6. Tartu Halduskohtu 21. septembri 2005. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-287/05 jäeti V. V.

kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduse kohaselt sätestab SHS § 45, et isikult võib osutatava sotsiaalteenuse eest

võtta tasu. Sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 4 on ette nähtud, et ööpäevaringse

hooldamise teenuse puhul tasub isik majutuskulud ja toitlustamiskulud. Leping OÜ Jõgeva

Sotsiaalkeskuse "Elukaar" ja Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna vahel on sõlmitud 1. aprillil

2005. Lepingu kohaselt osaleb teenuse kasutaja 85% elatusrahaga hoolduskulude tasumisel. Kuna

V. V. on tunnistatud teovõimetuks, sõlmis lepingu teenuse osutajaga tema seadusliku esindajana Tartu

linn. Tartu linn linnavalitsuse kaudu on andnud sotsiaalkeskuse juhatajale õiguse kasutada ja käsutada

Tartu linna kui eestkostja nimel eestkostetava pangaarvet ehk õigust, mis eestkostjal endal on olemas.

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei riiva kaebuse esitaja õigusi.

7. Tartu Halduskohtu 21. septembri 2005. a kohtuotsuse peale esitas V. V. apellatsioonkaebuse.

Kaebaja taotles kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja taotluse osas mitte kohaldada sotsiaalministri 3. jaanuari

2002. a määrust nr 4. Samas on kohus nimetatud akti kohaldanud;

2) kohus ei ole hinnanud kõiki kaebuse väiteid ega kontrollinud akti formaalset õiguspärasust;

3) kohus on ekslikult tõlgendanud VÕSRS § 4 lg-t 2. VÕSRS ei näe ette võimalust, et piiratud

teovõime saanud isiku eestkostja võiks eestkostetava isiku vara selle isiku nõusolekuta ja teadmata

võõrandada. Puudub kohtuotsus, millega V. V. õigusi oleks pärast 1. juulit 2002 täiendavalt piiratud.

8. Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2006. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-466 rahuldati

V. V. kaebus osaliselt. Kohus tühistas Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 23. märtsi 2005. a

korralduse nr 331, kuid jättis rahuldamata V. V. taotluse korralduse tagasitäitmiseks. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt:

1) vaidlustatud korraldus ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p 2 alusel. Eestkosteasutuse pädevuses on

korraldada eestkostetava igapäevaelu ja tema vara kasutamisega seonduvat. Seetõttu oli linnavalitsuse

sotsiaalabi osakond ka käsitletaval juhul pädev vastu võtma otsust V. V. pensioni käsutamist

puudutavates küsimustes;

2) õige on apellandi väide, et Tartu linn kui eestkostja ei saanud anda volitusi eestkostetava pensioni

käsutamiseks väljapoole Tartu linna kui eestkosteasutust. Keeld eestkostjale anda volitusi

eestkostetava vara käsutamiseks kolmandatele isikutele tuleneb eelkõige PKS §-de 98 ja 99 ning

TsÜS §-de 10 ja 11 mõttest, milliste kohaselt peab eestkostja kui seaduslik esindaja tagama

eestkostetava huvide maksimaalse kaitse. Volituse andmine on lubamatu ka seetõttu, et volitatud

isikuks V. V. pensioni käsutamisel on OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskus "Elukaar", kes on ise tehingu teiseks

pooleks V. V.-le hooldusteenuse osutamisel. Volituste sellisel andmisel ei ole välistatud huvide

konflikti olemasolu;

3) taotlus haldusakti tagasitäitmiseks ei ole põhjendatud, kuna V. V. pensioni kasutamine on toimunud

V. V. ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel 4. veebruaril 2005 sõlmitud hooldusteenuse

osutamise lepingu täitmiseks ja vastavalt sellele lepingule;

4) kuna V. V. viibib hoolekandeasutuses mitte kohtuotsuse alusel, vaid tema poolt sõlmitud lepingu

alusel, ei saa tema viibimist hoolekandeasutuses lugeda ebaseaduslikuks. Hooldeteenuse osutamise

eest saab nõuda tasu ning vastav kokkulepe sisaldub poolte lepingus. Seetõttu ei ole asjakohased

apellandi väited sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määruse nr 4 Põhiseadusele mittevastavusest.

9. Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2006. a kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V. V. ja

Tartu Linnavalitsus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. V. V. kassatsioonkaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse osaliselt

rahuldamata jätmisel rikkunud põhiõigusi ja menetlusnorme. Kassaatori väidete kohaselt:

1) kohtuotsus ei arvesta asjaoluga, et V. V. oli paigutatud hoolekandeasutusse tahtevastaselt Tartu

Maakohtu 29. jaanuari 2003. a kohtuotsuse (tsiviilasi nr 2-1952/02) alusel. Järelikult puudus isikul

tahe ka hoolekandeteenust osta ja selleks lepingut sõlmida;

2) ringkonnakohtu otsus ei arvesta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2005. a otsusega asjas

nr 3-2-1-141-05 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 24. novembri 2005. a otsusega asjas nr 3-3-1-61-05.

Nimetatud otsuste kohaselt ei saa Tartu linna määrata eestkostjaks. Eestkosteasutusele võib panna

kuni eestkostja määramiseni vaid eestkostja ülesannete täitmise;

3) puudub kohtuotsus, milliseid tehinguid V. V. võib teha ainult eestkostja nõusolekul. Tartu

Maakohtu 1. märtsi 2001. a otsuses nr 2-148/00 ei ole märgitud, et isik ei või iseseisvalt käsutada

oma pensioni ja sooritada iseseisvalt pangatoiminguid. Seega puuduvad Tartu linnal üldse volitused

V. V. pensioni ja arvelduskonto käsutamiseks. Kohus ega seadusandja ei ole Tartu linnale vastavaid

volitusi andnud;

4) kuna Tartu linnal puuduvad kohtu poolt antud ja seadusele vastavad volitused, oli tegemist vara

tahtevastase võõrandamisega. Selline sundvõõrandatud vara oleks tulnud tagastada;

5) SHS § 45 ei ole selles asjas võimalik kohaldada, sest vastavalt SHS § 32 on sotsiaalteenuste eest

tasu võtmisel vajalik arvestada isiku tahtega. Tartu Halduskohtu 9. veebruari 2006. a jõustunud

kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-1185 on leitud, et aastase tähtaja möödumisel Tartu Maakohtu

29. jaanuari 2003. a otsusest, millega V. V. tema tahte vastaselt hoolekandeasutusse paigutati, lõppes

ka tema hoolekandeasutuses hoidmise õigus. Kassaator leiab, et seetõttu ei saanud isikul olla ka

mingisuguseid maksekohustusi isiku ees, kes teda Tartu Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse

tagajärjel tahtevastaselt kinni pidas.

Kassaator taotleb vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osaliselt ja tühistatud osas asja uueks

läbivaatamiseks saatmist.

11. Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses leitakse, et vaidlustatud otsuse tegemisel on

ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassatsioonkaebuses taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tartu Halduskohtu otsuse jõussejätmist. Kassatsioonkaebust

põhjendatakse järgmiselt:

1) eestkostetava pangakonto kasutamise ja käsutamise delegeerimine hoolekandeasutuse

pearaamatupidajale oli igati eestkostetava huvides. Sotsiaalkeskus on kõige paremini kursis V. V.

vajaduste ja soovidega. Samas on Tartu linnal kontroll pangakonto kasutamise üle, sest volituse

saanud isik on kohustatud esitama Tartu linnale igakuise ülevaate. V. V. huvid on tagatud ka Tartu

Linnavalitsuse, V. V. ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel sõlmitud lepinguga;

2) kehtiv õigus ei välista haldusorgani õigust volitada vastavaid ülesandeid täitma eraõiguslikku

juriidilist isikut või konkreetset sotsiaalabi pakkuva asutuse töötajat. Vaidlustatud korralduse andmise

aluseks oli KOKS § 30 lg 1 p 3, PKS § 98 lg 1 ja Tartu Linnavolikogu 18. detsembri 2003. a määrus

nr 55;

3) kui asuda seisukohale, et Tartu Linnavalitsuse sotsiaalosakond ei saa delegeerida talle seadusest

tulenevaid eestkostja kohustusi, siis ei saaks ta ka eestkostetavat hoolekandeasutusse paigutada.

Oleks ebamõistlik, aeganõudev ja igati eestkostetava huvide vastane, kui iga üksiku varakäsutuse või

tehingu tegemiseks, mida eestkostetava nimel on vajalik teha, peaks olema Tartu linna kui

haldusorgani nõusolek, või et konkreetse toimingu peaks tegema Tartu linn eestkostjana vahetult läbi

oma ametnike. Seepärast ongi Tartu linn volitanud neid isikuid, kes on eestkostetavale kõige lähemal,

täitma linna kui eestkosteasutuse funktsioone ehk esindama eestkostetavat varalistes suhetes;

4) V. V. pensioni käsutamisel sotsiaalkeskuse poolt ei esine huvide konflikti ning korraldus ei ole

vastuolus V. V. huvidega PKS § 98 ja § 99 ning TsÜS § 10 ja § 11 tähenduses. Tartu linn teeb V. V.

seadusliku esindajana tema nimel tahteavaldusi. Üksnes V. V. pangakonto käsutamise õigus on nii

hoolekandeasutuse pearaamatupidajal kui ka Tartu linnal tulenevalt korraldusest nr 331. Tartu linn

volitas sotsiaalkeskuse pearaamatupidajat V. V. pangakontot käsutama ja tegi V. V. nimel 1. aprillil

2005 tahteavalduse hoolduslepingu sõlmimiseks. Sellega Tartu linn V. V. esindajana ja tema nimel

kiitis heaks ka need varakäsutused, mida sotsiaalkeskus teeb. Seega ei ole korraldus vastuolus TsÜS

§ 131 lõikega 1.

12. Kirjalikus vastuses Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele leiab V. V., et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on V. V. tunnistatud teovõimetuks Tartu Maakohtu 1. märtsi

2001. a otsusega nr 2-148/00. Nimetatud otsusega seati V. V. üle eestkoste ning tema eestkostjaks

määrati Tartu linn. Seda kohtuotsust ei ole hiljem muudetud ega tühistatud. Tartu Maakohtu

29. jaanuari 2003. a otsuse alusel suunati V. V. 4. veebruarist 2003 Jõgeva Sotsiaalkeskusesse

"Elukaar" tähtaega määramata. Alles 1. detsembril 2005 esitas Tartu linn Tartu Maakohtule avalduse

V. V. hoolekandeasutuses hoidmise tähtaja pikendamiseks, mis jäeti rahuldamata.

4. veebruaril 2003 sõlmiti Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse

"Elukaar" vahel leping, mille kohaselt teenuse kasutaja (V. V.) osaleb 85% elatusrahaga

hoolduskulude tasumisel. Uue samasisulise lepingu sõlmisid OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskus "Elukaar" ja

Tartu Linnavalitsus 1. aprillil 2005. Viimase lepingu poolena on märgitud ka V. V., kes on lepingu

allkirjastanud. Selle lepingu kohaselt teenuse kasutaja maksab 85% pensionist hoolduskulude katteks.

Hoolekandeasutuses viibimise perioodil volitas Tartu linn hooldusasutuse töötajaid kasutama ja

käsutama V. V. pensioni ja sooritama pangatoiminguid.

Käesolevas asjas on vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna juhataja 23. märtsi

2005. a korraldus nr 331, millega Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakond volitas keskuse "Elukaar"

pearaamatupidajat kasutama ja käsutama V. V. pensioni ning teostama pangatoiminguid.

14. Kaebuse lahendamiseks tuleb eelkõige käsitleda V. V. teovõime küsimust. Tartu Maakohtu

1. märtsi 2001. a kohtuotsusega tunnistati V. V. teovõimetuks lähtudes otsuse tegemise ajal kehtinud

TsÜS § 13 lg-st 1. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada

teovõimetuks isiku, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei suuda oma tegude

tähendusest aru saada või neid juhtida. Tema üle seatakse eestkoste. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt teeb teovõimetuks tunnistatud isiku nimel tehinguid tema eestkostja. Teovõimetuks

tunnistamisel võib kohus otsustada, milliseid tehinguid võib teovõimetuks tunnistatud isik ise teha.

Vastavalt teovõimetuks tunnistamise ajal kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 260 lg-le 5

märgitakse teovõimetuks tunnistamise kohtuotsuses, kas ja milliseid tehinguid võib teovõimetu isik

ise teha. Tartu Maakohtu otsus ei näinud ette tehinguid, mida V. V. võiks iseseisvalt teha.

1. juulil 2002 jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 3 järgi juhul, kui isikule, kes

vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru

saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud

teovõimega. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 3 kohaselt määratakse isiku teovõime tehingu tegemise ajal

kehtinud seaduse kohaselt. VÕSRS § 112 p-ga 30 muudeti TsMS §-i 260. Viimatinimetatud

paragrahvi lõike 3 muudetud redaktsiooni kohaselt märgitakse kohtuotsuses, kas ja milliseid

tehinguid saab piiratud teovõimega isik teha ilma eestkostja nõusolekuta.

VÕSRS § 4 lg 2 kohaselt loetakse isik, kes on tunnistatud enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega

teovõimetuks, alates 1. juulist 2002 piiratud teovõimega isikuks, kelle üle on seatud eestkoste ning

kohtuotsusel on TsMS § 260 lg-s 4 sätestatud tagajärjed. VÕSRS § 4 lg 2 viitab sealjuures TsMS

§ 260 lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui kohus määrab eestkostja täisealisele isikule selliselt, et isik ei

või iseseisvalt tehinguid teha või eestkostja ülesannete ringi vastavalt laiendatakse, tunnistab kohus

isiku kohtuotsusega ühtlasi valimisõiguse osas teovõimetuks, mille tagajärjel isik kaotab

valimisõiguse.

Eelnimetatud sätetest tuleb järeldada, et enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud

isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus

olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust.

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg 2 kohaselt peab kohus

piiratud teovõimega isikule eestkostja määramisel otsustama, kas ja milliseid tehinguid võib piiratud

teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta. Samuti tuleb määrata aeg, millal kohus hiljemalt

otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise. Nimetatud aeg ei või olla pikem kui kolm aastat.

TsMS § 526 lg 4 kohaselt annab eestkoste seadmise määrus eestkostjale eestkostetava esindamise

õiguse. TsMS § 526 lg-st 5 tuleneb, et kui eestkostjale antakse volitus eestkostetava kõikide asjade

ajamiseks, loetakse isik ka hääleõiguse kaotanuks. Vaatamata asjaolule, et nimetatud

tsiviilkohtumenetluse sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1, võimaldavad

viidatud tsiviilkohtumenetluse sätted lahendada ka nende isikute teovõime küsimusi, kes olid

tunnistatud teovõimetuks enne 1. juulit 2002.

15. V. V. suhtes tehtud teovõimetuse otsust ei ole uuesti läbi vaadatud. Seetõttu on V. V. VÕSRS § 4

lg 2 ja TsÜS § 8 lg 3 tähenduses õiguslikult küll piiratud teovõimega, kuid samas ei nähtu

teovõimetuks tunnistamise otsusest V. V. teovõime piiramise ulatus. Arvestades senist praktikat, mille

õiguspärasuse suhtes kolleegium ei võta seisukohta, peab kolleegium V. V. täielikult piiratud

teovõimega isikuks, s.o ta ei saa iseseisvalt teha mistahes kehtivaid tehinguid. Samas TsÜS § 11 lg-

st 1 tulenevalt on eestkostja eelneval nõusolekul eestkostetava tehtud tehing kehtiv.

Käesoleva asja lahendamisel ei ole vajalik hinnata nende lepingute sõlmimise asjaolusid, mille alusel

V. V. viibis hoolekandeasutuses. Riigikohus möönab, et menetlusosalised on erinevalt hinnanud V. V.

tegelikku tervislikku seisundit, suutlikkust omada piisavalt selget ettekujutust sõlmitud tehingu ja

selle tagajärgede osas, samuti lahknevalt ja vastuoluliselt tõlgendanud V. V. võimet sõlmida kehtivaid

tehinguid.

Halduskolleegium nendib, et selgus V. V. tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue

kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3. Järelikult tuleb V. V.

teovõime piiramise vajalikkust ja ulatust hinnata TsMS § 526 kohases menetluses. V. V. puhul on

teovõime edasilükkamatu uue läbivaatamise ajendiks ka asjaolu, et nõuetekohane eestkostja V. V.-l

puudub.

16. PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja

määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kohaliku omavalitsuse asutus on

eestkosteasutuseks, kelle ülesandeks on korraldada eestkostet ja teostada ka selles valdkonnas

järelevalvet. Käesoleval juhul on 1. märtsi 2001. a kohtuotsusega eestkostjaks määratud Tartu linn.

Nimetatud otsust eestkostja määramise osas ei saa lugeda kehtivale seadusele tuginevaks, kuid seda

ei ole tsiviilkohtumenetluses vaidlustatud. Kehtiva õiguse pinnalt on aga tuletatav järeldus, et V. V.-l

puudub eestkostja ning Tartu linn on jätkuvalt eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja

nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid.

17. Kuigi Tartu linna tuleb käsitleda eestkosteasutusena, kes täidab ajutiselt eestkostja ülesandeid,

tuleb tema tegevuse õiguspärasust antud juhtumil hinnata nende nõuete kontekstis, mis seatakse

eestkostjale. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega,

eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja poolt eestkostetava

isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel tehtavad otsustused peavad olema

eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Äärmiselt oluline on välistada eestkostja tegevuses huvide

konflikt. Viimatinimetatud nõue on esinduse ja sealhulgas eestkoste aluspõhimõte, mille järgimine

loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil.

Käesoleval juhul on eestkosteasutus eestkostja funktsioonid osas, mis puudutab V. V.-le kuuluva raha

kasutamist ja käsutamist, andnud üle isikule, kes töötab V. V.-le teenust osutava eraõigusliku

hoolekandeasutuse raamatupidajana. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et teenuse tarbija raha

kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale

töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada V. V. õigusi ja huve

parimal viisil tagava abinõuna.

Eestkostetava raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine on äärmiselt oluline isiku varaliste

õiguste riive. Samal ajal on eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine eestkoste põhisisu.

Nimetatud õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga

kolmandale isikule. Halduskolleegium leiab, et eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse

üleandmiseks puudus linnavalitsusel õiguslik alus. Vaidlustatud haldusakti ei saa käsitada

edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja. Selline

pädevus on aga ainuüksi kohtul. Halduskolleegium ei nõustu Tartu Linnavalitsuse seisukohaga, et

selle haldusakti hindamisel on oluline selle akti säte, mis näeb ette hoolekandeasutuse kohustuse anda

aru hoolekandeasutusse paigutatud eestkostetava raha kasutamisest ja käsutamisest. Aruandekohustus

iseloomustab ka eestkosteasutuse ja eestkostja suhteid eestkostja üle teostatava järelevalve käigus

ning aruandekohustuse olemasolu ei muuda vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks.

Tartu Linnavalitsus on eestkostetava raha kasutamise ja käsutamise õiguse sellist üleandmist

põhjendanud ka otstarbekusega. Halduskolleegium ei pea õigeks linnavalitsuse kassatsioonkaebuses

väljendatud seisukohta, et oleks ebamõistlik, aeganõudev ja igati eestkostetava huvide vastu, kui iga

üksiku varakäsutuse või tehingu tegemiseks peaks olema Tartu linna kui haldusorgani nõusolek, või

et konkreetse toimingu peaks tegema Tartu linn oma ametniku vahendusel. Nimetatud seisukoht ei

tugine kehtivale õigusele ning lähtub ekslikust arusaamast, et kohalik omavalitsus võibki tegutseda

püsivalt eestkostjana.

18. Käesoleva asja lahendamisel ei oma sisulist tähendust V. V. kassatsioonkaebuses tõstatatud

küsimus sellest, kas kohalik omavalitsus on korrektselt määranud need omavalitsusasutused või

ametnikud, kes täidavad sotsiaalhoolekande ja eestkostega seonduvaid ülesandeid. Riigikohtu

halduskolleegium möönab, et kehtiv seadus ei sisalda juhiseid, milline kohaliku omavalitsuse organ

omab otsustuspädevust eestkoste küsimuste lahendamiseks juhul, kui eestkosteasutus täidab ajutiselt

samaaegselt ka eestkostja ülesandeid. HMS § 8 lg-st 2 tulenev üldine volitus menetleva ametniku

määramiseks võib olla eriseadusega kitsendatud, samuti võib kohaliku omavalitsuse volikogu

aktidega olla sätestatud täpsem pädevuse jaotus. Käesolevas kohtuasjas selgunud erandlike asjaolude

tõttu tulnuks ja tuleb aga vältida olukorda, kus sama struktuuriüksus või ka samad ametnikud

teostavad nii järelevalvet kui ka täidavad faktiliselt eestkostja ülesandeid.

HMS § 8 ei ole ühelgi juhul käsitletav volitusnormina, mis lubab haldusorganil loovutada oma

pädevust eraõiguslikule isikule. Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse seisukoht, et selles asjas on

HMS § 8 lg 2 selleks õiguslikuks aluseks, mis lubas eestkostja nimel anda volituse eestkostetava

pensioni kasutamiseks ja käsutamiseks eestkostjaks mitteolevale füüsilisele isikule, on seetõttu

ekslik.

19. V. V. on kohtumenetluses esitanud taotluse hoolekandeasutuses viibimise ajal V. V.-lt kinni peetud

raha tagastamiseks. Sellega seoses on ringkonnakohus konstateerinud, et V. V. viibis alates

5. veebruarist 2005 (s.o päevast, mil allkirjastati hooldusleping) hoolekandeasutuses vabatahtlikult

tema ja hoolekandeasutuse vahel sõlmitud lepingu alusel, mitte aga paigutatuna sinna tahtevastaselt

kohtuotsuse alusel. Siit järeldab kohus, et puudub alus väita V. V. hoolekandeasutuses viibimise

ebaseaduslikkust ning sellega seonduva tasu võtmise ebaseaduslikkust. Halduskolleegium rõhutab, et

käesoleva kohtuasja raames ei saa ümber hinnata pädeva kohtu otsust V. V. teovõime osas. Käesoleva

kohtuasjas ei lahendata ka küsimust sellest, kas V. V. viibis hooldekodus vabal tahtel ning kas raha

kinnipidamine toimus samuti V. V. tegelikul tahtel. Kohus ei anna hinnangut hoolduslepingule ja selle

sõlmimise asjaoludele.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et V. V. taotlus hoolekandeasutuses viibimise aja eest kinnipeetud

raha tagastamiseks ei kuulu rahuldamisele. V. V.-lt hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks oli

hooldusleping, mitte aga vaidlustatud haldusakt. Kassaator ei ole näidanud, mil viisil tekitas V. V.-le

varalist kahju asjaolu, et lepingujärgse hooldustasu pidas kinni hoolekandeasutuse raamatupidaja.

Vaidlustatud haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust

hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses

viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu

omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos vaidlustatud haldusakti ja tasu

maksmise kohustuse vahel puudub. Kassaator ei ole oma nõuet rajanud väidetele, et V. V. ei oleks

hoolekandeteenust kasutanud, või et tasu selle eest oleks olnud ülemäärane. Vaidlus selles osas

puudub. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et hoolduslepingut oleks vaidlustatud tsiviilkohtumenetluse

korras. Eeltoodud asjaoludel ei kuulu V. V. taotlus V. V. pensionilt kinni peetud summade

tagastamiseks rahuldamisele.

20. V. V. on esitanud veel taotluse jätta kohaldamata sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrus nr 4

"Sotsiaalhoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded" selle

vastuolu tõttu Põhiseadusega. Kohtud on selle taotluse jätnud rahuldamata. Riigikohtu

halduskolleegium nõustub järeldusega, et nimetatud akt ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel

määrava tähendusega, s.o asjassepuutuv. Nimetatud akt ei ole vaidlustatud korralduse andmise

aluseks, samuti ei sõltu V. V. taotluse hoolekandeasutusele tasutud raha tagastamiseks lahendamine

vahetult nimetatud määruse sätetest. Seega ei kuulu V. V. taotlus sotsiaalministri määruse

kohaldamata jätmiseks rahuldamisele.

21. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks peatuda ka V. V. kaebeõigusel. Käesolevas asjas on

V. V. esitanud kaebuse eelkõige oma ema, V. V. õiguste kaitseks. Seadusest ei tulene otseselt

lähisugulaste õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks juhul, kui see

lähisugulane ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või ta pole selleks volitatud

piiratud teovõimega isiku poolt (juhul, kui piirangud võimaldavad sellise volituse andmist).

Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks, et

selline isik saaks efektiivselt osaleda kohtumenetluses ning iseseisvalt kasutada talle kuuluvat

kohtumenetlusteovõimet, peab kohus osutama talle igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel,

sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime

hindamisel ei ole halduskohus tulenevalt halduskohtumenetluse erisustest seotud TsMS § 202 lg-

tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb

eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud.

Menetlusliku teovõime piiramise vajadus võib kõne alla tulla oludes, kus on ilmne oht, et isik ei

suuda iseseisvalt efektiivselt kaitsta oma õigusi ja vabadusi. Sellised piirangud ei tohi aga ühelgi

juhul ülemääraselt piirata isiku õigust autonoomiale ja enesemääramisele. Teovõime piiramine,

sealhulgas kohtumenetluses, on äärmuslik vahend, mida saab kohaldada tingimusel, et muul viisil ei

ole võimalik tagada isiku põhiõigusi ja vabadusi.

Eelnev ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on

oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle. Käesoleval juhul aga puudub V. V.-l

kehtestatud korras määratud eestkostja ning selle ülesandeid täidab järelevalveorgan. Kaebus on

esitatud eestkostja ja järelevalveorgani ülesandeid ühitava omavalitsusorgani haldusaktile. Sellistes

tingimustes on eestkostjaks mitteoleva lähisugulase halduskohtusse pöördumine piiratud teovõimega

isiku kaitseks õiguspärane.

Samas ei saa välistada võimalust, et konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva

haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või

varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma

väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks. Ringkonnakohtu järeldus, et kaebaja ei saa viidata

oma õiguste rikkumisele PS §-st 26 tulenevalt (perekonnaelu kaitse) seetõttu, et V. V.-l ja V. V.-l

puudub kaebuse esitamise ajal ühine perekonnaelu, ei ole erandlikke asjaolusid arvestades

põhjendatud. V. V. ja V. V. ühise pereelu takistuseks võib olla V. V. paigutamine hoolekandeasutusse.

V. V. kaebused on olnud muuhulgas suunatud ka ühise faktilise perekonnaelu taastamisele.

22. Eeltoodust lähtudes jätab halduskolleegium kassatsioonkaebused rahuldamata. Jõusse jääb Tartu

Ringkonnakohtu 15. märtsi 2006. a otsus, mille põhjendused asendatakse käesoleva otsuse

põhjendustega.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik