3-2-1-105-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Q AS-i hagi D. S vastu 203 840 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-432

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Q AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Lusmägi;

Kostja D. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Asko Pohla.

Asja läbivaatamise kuupäev

30. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2006. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Pohla ja Hallmägi 24. juulil 2006. a D. S

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2038 (kaks tuhat kolmkümmend kaheksa) krooni

40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. oktoobril 2002 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Odra tänaval, kus sõiduautot Audi A8 juhtinud

kostja sõitis otsa vastassuunas otse liikunud sõiduautole, mis kuulus Mihhail Stakantsikovile

(edaspidi kannatanu) ja mida juhtis V. M. Kostjal tekkis tsiviilvastutus liikluskahju põhjustamise eest.

Tallinna Politseiprefektuuris koostati liiklusõnnetuse akt, millele kostja kirjutas alla ning millest

nähtub, et kostja lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata. Tallinna

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 11. novembri 2002. a otsusega väärteoasjas

nr 2310,02,076903 (edaspidi otsus väärteoasjas) karistati kostjat muu hulgas liiklusseaduse (LS)

§ 7432 alusel rahatrahviga liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest.

Hageja Q AS oli kindlustanud kostja tsiviilvastutuse kohustusliku liikluskindlustuse lepinguga.

Kannatanul tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel 191 340 krooni suurune liikluskahju, mille hageja talle

hüvitas. Hagejal tekkis liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 7 alusel regressiõigus kostja

kui kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kuna kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt,

rikkudes kehtivaid õigusakte. Lisaks kandis hageja kindlustusjuhtumi käsitlemisel kulutusi 12 500

krooni, mida tal on õigus kostjalt LKindlS § 48 lg 3 alusel sisse nõuda. Hageja palus kostjalt kokku

välja mõista 203 840 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et ei põgenenud liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Tallinna

Linnakohtu 13. märtsi 2003. a otsusega tühistati otsus väärteoasjas osaliselt. Linnakohus tuvastas, et

kostja ei ole süüdi liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises ega

liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemises. Seega pole hagejal õigust esitada kostja vastu

regressinõuet.

3. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud.

Maakohus tuvastas, et kostja ei ole süüdi liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete

rikkumises ega liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemises. Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2003. a

otsusega kohtuasjas nr 4-85/03 tühistati osaliselt otsus väärteoasjas. Linnakohus tunnistas kostja

süüdi LS § 7417 alusel ning määras talle karistuseks rahatrahvi 135 trahviühikut, s.o 8100 krooni.

Linnakohus tühistas Tallinna Politseiprefektuuri otsuse kostja suhtes LS § 7431 ja LS § 7432

kohaldamise osas. Hageja ei tõendanud, et kostja põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt juhtunust

ettenähtud korras politseile teatamata. Asja materjalidele lisatud arstitõendi kohaselt pöördus kostja

erapolikliinikusse Balneom 12. oktoobril 2002. a kell 22.05. Liiklusõnnetuse teate kohaselt toimus

liiklusõnnetus 12. oktoobril 2002. a kell 20.00. Arstitõendi kohaselt võivad kostjale pandud

diagnoosiga kaasneda teadvuse kaotus, peapööritus, peavalu, iiveldus, oksendamine, nõrkus.

Ainuüksi fakt, et liiklusõnnetuse toimumise ja polikliinikusse jõudmise vahe on kaks tundi, ei tõenda

kostja põgenemist liiklusõnnetuse sündmuskohalt juhtunust politseile ettenähtud korras teatamata.

Kostjal võisid kaasneda vastavalt diagnoosile nõrkus, teadvuse kaotus ja muud nähud, mis tingisid

viivituse. Seega on Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2003. a otsusega tuvastatud, et kostja ei ole süüdi

liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises ega liiklusõnnetuse toimumise kohalt

põgenemises. Tunnistaja V. M ütlused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja kohtukulud. Hageja leidis, et maakohus jättis

tuvastamata, kas kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt ja kas kostja rikkus sellega kehtivaid

õigusakte.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus leidis, et hageja regressinõue LKindlS § 48 lg 2 p 7 ja lg 3

alusel on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Nõude suuruse üle pooled ei vaidle ja seega tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista 203 840 krooni.

LKindlS § 48 lg 2 p 7 sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada regressinõue kahju tekitanud

sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid

õigusakte. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt nõutakse koos regressinõudega sisse ka juhtumi käsitlemise

kulud.

LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel esitatud regressihagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa iseenesest olla

see, et sõiduki juhti ei ole väärteomenetluses karistatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise

eest. Regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt

õigusvastase lahkumise ka siis, kui sõiduki juhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Seega

tuleb tuvastada, kas kostja rikkus liikluseeskirja (LE) või liiklusseaduse sätteid liiklusõnnetuse

sündmuskohalt lahkudes.

LE §-st 227 tuleneb, et liiklusõnnetusest politseile teatamine on kohustuslik juhul, kui

liiklusõnnetuses tekitati varaline kahju ning juhid või juht ja kahju saaja ei ole üksmeelel vastutuse

küsimuses või kui kahju saaja ei ole teada. Kuna liiklusõnnetusega põhjustati varaline kahju, oleks

kostja pidanud välja selgitama, kas liiklusõnnetuse osalised on kahju põhjustamises ühel meelel, ja

vajadusel teatama liiklusõnnetusest politseile. Seega rikkus kostja LE § 227. Samuti ei täitnud kostja

LE §-s 225 sätestatut, jättes tegutsemata viisil, mis oleks taganud ohutu liiklemise, ja jättis esitamata

teisele liiklusõnnetuse osalisele kindlustuspoliisi või dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta.

Regressinõude rahuldamise eelduseks on see, et liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja lahkus

süüliselt liiklusõnnetuse paigast. Kuna kostja väitis, et ta ei käitunud süüliselt, oli ta enne 1. jaanuari

2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi varasem TsMS) § 91 lg 1 järgi

kohustatud seda asjaolu tõendama. Kostja esitatud arstitõendist ei saa teha järeldust, et ta oli pärast

liiklusõnnetust seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas ta käitub. Pole

tõendatud, et kostja ei saanud liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkudes aru oma tegevusest ja ei

suutnud seda juhtida.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtkulud 21 050 krooni ja riigituludesse

riigilõivu 10 750 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja Riigikohtul teha asjas uus

otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et olukorras, kus isikut ei ole väärteomenetluses karistatud liiklusõnnetuse

sündmuskohalt põgenemise eest, võib üldkohus tsiviilasja lahendades anda hinnangu, kas isik lahkus

liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Seevastu juhul, kui

väärteomenetluses on lõplikult tuvastatud, et isikut ei saa karistada LS § 7432 alusel, ei saa tsiviilasja

menetlev kohus sellest hoolimata asuda seisukohale, et isik lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ja

tegi seda rikkudes kehtivaid õigusakte. Kuna kostja on lõplikult õigeks mõistetud liiklusõnnetuse

sündmuskohalt põgenemises, tõstatab ringkonnakohtu otsus küsimuse põhiseaduse (PS) § 23 lg 3

rikkumisest. Seega puudub alus LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui leidis, et kostja lahkus liiklusõnnetuse

sündmuskohalt kehtivaid õigusakte rikkudes. Ringkonnakohus ei kaalunud võimalust, kas LE §-de

225 ja 227 väidetavas rikkumises esines kostja süü. Ka ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas kostja

väidetavas teos võisid esineda õigusvastasust välistavad asjaolud.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole

tõendanud kostja põgenemist liiklusõnnetuse sündmuskohalt ja tunnistaja V. M ei andnud ütlusi selle

kohta, mida ta ise liiklusõnnetuse sündmuskohal nägi. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga,

et kuna kostja väitis, et ta ei käitunud süüliselt, oli ta varasema TsMS § 91 lg 1 järgi kohustatud seda

asjaolu tõendama. Kuna hageja rajas oma nõude LKindlS § 48 lg 2 p-le 7, oleks hageja ise pidanud

tõendama, et kostja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ka seda, miks ta ei loe üldtuntuks, et pärast rasket

liiklusõnnetust on isik ðokiseisundis ning tal esineb põrutus, mistõttu isiku käitumine on tõenäoliselt

juhitamatu. Kostja oli vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist seisundis, mis välistas tema tegude

õigusvastasuse ja süülisuse.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et kostja taotleb Riigikohtult sisuliselt

tõendite ümberhindamist. Ringkonnakohus ei ole valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega

rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja lahkumine liiklusõnnetuse

paigalt oli süüline ja et kostja pole tõendanud, et ta ei saanud liiklusõnnetuse toimumise kohalt

lahkudes aru oma tegevusest ja ei suutnud seda juhtida.

Kostja ajab segamini süütuse presumptsiooni ja oma teo tsiviilõiguslikud tagajärjed. Ta ei vaidlusta

seda, et ta on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Vaidlus lepingust tulenevate kohustuste täitmise

üle kuulub tsiviilkohtu pädevusse, mistõttu oma lepinguliste kohustuste täitmisega mittenõustumist ei

saa kuidagi samastada väärteos süüdimõistmisega ega PS § 23 lg 3 rikkumisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus kostja kui

kindlustusvõtja vastu esitada LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel kannatanule makstud hüvitise tagasinõue

ehk regressinõue ning sellest tulenevalt nõuda LKindlS § 48 lg 3 alusel ka kindlustusjuhtumi

käsitluse põhjendatud kulu hüvitamist.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et regressinõude rahuldamiseks eelviidatud alusel

peab hageja tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja õnnetusjuhtumi toimumise

kohalt lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega.

Samas on ringkonnakohus valesti tuvastanud LE §-de 225 ja 227 rikkumise kostja poolt kui LKindlS

§ 48 lg 2 p 7 kohaldamise eelduse. Need sätted reguleerivad mootorsõiduki juhi kohustusi

liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust.

Asjakohane oli tuvastada üksnes seda, kas kostja rikkus LS § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse

sündmuskohalt.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude

lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka

siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. See seisukoht on kooskõlas

kolleegiumi 11. oktoobri 2005. a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-97-05 (RT III 2005, 32, 326).

Kuid ringkonnakohus jättis vääralt tähelepanuta asjaolu, et kostja suhtes lõpetati väärteomenetlus

liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise, s.o LS § 7432 rikkumise osas. Kohtuasjas nr 3-2-1-41-05

11. mail 2005. a tehtud otsuses (RT III 2005, 17, 181) leidis kolleegium, et kriminaalasjas kogutud

tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks.

Sama põhimõte kehtib kolleegiumi arvates ka väärteomenetluses kogutud tõendite ja

väärteomenetluses tehtud otsuste kohta. Seega oleksid kohtud pidanud kostja poolt LS § 7432

rikkumise kui LKindlS § 48 lg 1 p 7 kohaldamise eelduse tuvastamiseks hindama väärteomenetluses

kostja kohta tehtud kohtuotsust koos muude tõenditega.

11. Ringkonnakohus eeldas valesti kostja süüd LS § 7432 rikkumises, rikkudes sellega varasema

TsMS § 91 lõiget 1. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050

lg 1). Hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitist.

Hageja nõude aluseks on kostja poolt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkumine kehtivaid

õigusakte rikkudes, s.o põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt LS § 7432 mõttes. Kuna

karistusseadustiku § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses

süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Järelikult pidi hageja varasema TsMS § 91 lg 1

järgi tõendama LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 7432

järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises.

12. Kostja poolt LS § 7432 rikkumise tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust üksnes see, kas ta sai

liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkudes aru oma tegevusest ja kas ta suutis oma tegusid juhtida.

Liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine ei pruugi olla süüline ka selle tõttu, et kostja vajas

edasilükkamatult arstiabi ning ta pidi selleks lahkuma sündmuskohalt. See, millal ta arsti juurde

jõudis, ei ole iseenesest oluline.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus seega kõiki tõendeid hinnates tuvastama, kas on

tõendatud kostja põgenemine (süüline lahkumine) liiklusõnnetuse sündmuskohalt LS § 7432

tähenduses. Kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt, siis

omab see asjaolu tähtsust üksnes LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamise jaoks. Tegemist ei ole sellisel

juhul kostja süüdimõistmisega LS § 7432 alusel ning PS § 23 lg 3 rikkumise küsimust ei teki.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu