3-2-1-99-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-99-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

A AS-i hagi A. P vastu 59 320 krooni 61 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-00-66

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A AS (registrikood xxxxxxxx).

Kostja A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Karl Saavo.

Asja läbivaatamise kuupäev

23. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2006. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Valli Murdele A. P kassatsioonkaebuselt 23. mail 2006. a tasutud kautsjon 593

(viissada üheksakümmend kolm) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A AS esitas 22. augustil 2000. a hagi A. P vastu, paludes kostjalt välja mõista võlgnevuse 59 320

krooni 61 senti.

Hagiavalduse kohaselt on hageja 29. septembrist 1998. a 31. maini 1999. a väljastanud kostjale arve-

saatelehtede alusel mitmesuguseid materjale 59 320 krooni 61 sendi väärtuses. Kostja on kõik arvete

alusel väljastatud materjalid vastu võtnud, andes selle kohta iga kord allkirja arve-saatelehele. Kõigi

arvete maksetähtaeg oli 10 päeva alates arve allkirjastamisele järgnevast päevast. Kostja ei ole arveid

tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud arved sularahas, mille kohta dokumenti ei

koostatud. Kuna kostjal puudusid tõendid arvete tasumise kohta, siis nõustus ta sellega, et pooled

vormistavad võla laenulepinguna. 15. märtsil 1999. a sõlmis kostja A. P kui hageja esindajaga

laenulepingu 75 000 krooni põhivõla ja intresside kohta. Tartu Maakohtu 27. aprilli 2000. a

tagaseljaotsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tulenev võlgnevus 52 200

krooni. Kostja kohtuotsust ei vaidlustanud ja otsus täideti 19. juulil 2000. a. Hageja nõuab kostjalt

pahatahtlikult teist korda raha.

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. detsembri 2005. a otsusega hagi tsiviilseadustiku üldosa seaduse,

võlaõigusseaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 ning

tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1, § 174 ja § 242 lg 1 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

59 320 krooni 61 senti, samuti 6966 krooni kohtukulude katteks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue kostja vastu tõendatud arve-saatelehtedega

ning kostja kirjaliku seletusega selle kohta, et kui ta arveid maksis, siis tegi ta seda sularahas ja

maksekviitungit saamata. Kostja ei ole tõendanud, et on tasunud üle antud kaupade eest 59 320

krooni 61 senti.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt 29. septembrist 1998. a 31. maini 1999. a kaupa

59 320 krooni 61 sendi eest. Kostja seletused arvete tasumise kohta on aga segased ja on alust

kahelda nende vastavuses tegelikkusele.

Kostja kirjaliku vastuse kohaselt tasus ta arved või vähemalt osa nendest sularahas, saamata vastu

kviitungit või tðekki raha maksmise kohta. 15. märtsil 1999. a sõlmis kostja laenulepingu A. P

väidetavalt veelkord nimetatud arvete tasumiseks. Kostja seletuse kohaselt sõlmis ta laenulepingu ja

tasus selles kokkulepitud summad vastuväideteta, sest ta oli hagejale võlgu. Kostja ei ole veenvalt

põhjendanud, miks ta oli nõus laenulepingu sõlmimisega ja teist korda võla tasumisega, kui ta

väidetavalt oli vähemalt osa arveid juba tasunud. Kostja seletus, et ta usaldas A. P, ei ole kooskõlas

kostja esitatud asjaoludega. Hageja väitele, et laenuleping sõlmiti enne viimaste arvete esitamist,

mistõttu ei saa laenulepingut lugeda seotuks hageja arvetega, ei esitanud kostja ühtegi mõistlikku

vastuväidet. Kui A. P ja kostja 15. märtsi 1999. a laenuleping oli rahatu, siis oleks kostja pidanud

seda vaidlustama vastavas kohtuasjas, kuid laenulepingu täitmiseks esitatud hagi on rahuldatud

tagaseljaotsusega ja kohtuotsus on täidetud.

Arvete tasumine sularahas kviitungit saamata, A. P ja hageja väidetav samastamine laenulepingu

sõlmimisel ning rahatu laenulepingu vaidlustamata jätmine ei tähenda seda, et kostjal ei ole kohustust

hageja vastu.

Kostja esindaja väited nõude loovutamise kohta A. P on oletuslikud ja tõendamata. Audiitor Aime

Terasmaa kirjaliku arvamuse ja kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei takista hageja bilansist

ebatõenäoliselt laekuva ja lootusetuks tunnistatud nõude väljakandmine nimetatud nõude

sissenõudmist võlgnikult. Raamatupidamise dokumentidest, juhatuse ja nõukogu protokollidest ning

lepingutest ei nähtu, et ettevõte oleks kostja võlast tuleneva nõude loovutanud.

Tähtsust ei ole asjaolul, kas ja kui palju andis A. P isiklikku raha kostja tegevuseks ning kuidas võlga

kustutati.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Kohus hindas tõendeid vääralt, kohaldas vale seadust ning rikkus

oluliselt protsessiõiguse norme. Kohus ei arvestanud audiitori kohtuistungil antud ütlustega, mille

kohaselt maksis A. P oma laenu arvel hagejale kostja võlad, ega kostja kohtuistungil antud ütlustega,

mille kohaselt tekkis kostjal hageja ees võlgnevus, mis vormistati laenulepinguna. A. P on varemgi

vormistanud teiste isikute võlgnevused temale kuuluva äriühingu ees laenulepinguna.

Maakohus ei taganud kohtuistungil kostjale asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalust ega

selgitanud välja hageja nõudeid, mistõttu ei suutnud kostja oma vastuväiteid tõendada. Kohus pidi

juhtima kostja tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele.

Maakohus jättis kohaldamata TsK § 175, mille mõtte kohaselt peab kreeditor pakutud täitmise vastu

võtma, kui kolmas isik pakub täitmist võlgniku eest. Sellisel juhul vabaneb võlgnik täitmise

kohustusest. Kuna hageja võttis vastu A. P pakutud raha võlgade katteks (audiitori kinnitus), kaotas

hageja õiguse nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Tähtsust ei ole asjaolul, kas nõude loovutamise

leping oli vormistatud või mitte.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2006. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2450 krooni õigusabikulude

katteks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja jättis hagejale

tasumata arve-saatelehtede alusel 59 320 krooni 61 senti. A. P kui eraisik (samal ajal hageja seaduslik

esindaja) ja kostja sõlmisid laenulepingu 75 000 krooni laenamiseks kostjale. Kostjalt on nimetatud

summa laenajale tagaseljaotsusega välja mõistetud. A. P laenas hagejale 219 370 krooni. A. P laenuna

ülekantud summa arvel kattis hageja lootusetute deebitoride arved, sh kostja võla 59 320 krooni 61

senti.

Pooled vaidlevad selle üle, kas A. P ja kostja vormistasid kostja võlgnevuse hagejale ümber laenuks

ja/või kas A. P tasus hagejale kostja võla.

Asjas esitatud tõendite alusel ei saa lugeda tõendatuks kostja väidet, et kostja võlgnevus hagejale on

ümber vormistatud laenuks. Laenulepingus puudub viide, et laenusuhtena vormistati ümber varasem

kohustus. Samuti on laenulepingust tulenev A. P nõue kostja vastu tagaseljaotsusega rahuldatud.

Kostja ei esitanud nimetatud hagimenetluses vastuväiteid, et tegemist on muu suhte

ümbervormistamisega või rahatu lepinguga. Kostja täitis selle nõude. Kuigi tegemist oli

tagaseljaotsusega, kus hageja ei tõendanud oma väiteid, on kostja käitumine eelmises menetluses üks

asjaoludest, millele käesolevas asjas saab anda hinnangu ning mis kaudselt kinnitab hageja väidet, et

käesolevas asjas on tegemist teise nõudega. Ka kriminaalasjas tehtud kohtulahend ei tõenda, et kostja

võlakohustus hageja ees vormistati ümber laenusuhteks A. P kui eraisikuga.

Esitatud tõendite alusel puudub alus tuvastada, et A. P on hagejale eraisikuna tasunud võla kostja

eest. A. P nimetatud asjaolu kinnitanud ei ole. Esitatud tõenditest ei nähtu, et A. P ja kostja sõlmitud

laenulepingus oleks laenu kasutamise otstarbeks olnud kostja võla kustutamine. Asjaolu, et hageja

juhatus otsustas A. P saadud laenuga katta muu hulgas kostja võla, ei saa tõlgendada selliselt, et

kolmas isik (A. P) oleks kostja kohustuse hageja ees täitnud ning sellega oleks hageja oma

nõudeõiguse kostja vastu kaotanud.

Kostja väide TsK § 175 kohaldamise kohta ei ole asjakohane. A. P ei pannud keegi kohustust kostja

müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Samuti ei täitnud A. P kellegi, sh kostja kohustusi.

Seega ei saa kolmanda isiku poolt täitmise vastuvõtmisena käsitada asjaolu, et hageja kustutas A. P

antud laenu arvel kostja võlgnevuse.

Eelnimetatud asjaolude ning asjas esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada, et hageja nõudeõigus

kostja vastu on läinud üle A. P.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Hagimenetluses määravad pooled oma nõude ja

vastuväite alused ning ka tõendid, mida nad nende kinnitamiseks soovivad esitada. Kostjal oli

piisavalt aega ja võimalusi taotluste ja tõendite esitamiseks. Kuna kostja esitatud vastuväited on

osaliselt vastuolulised, kostja muutis neid ega tõendanud kõiki oma vastuväiteid, on ülemäärane

kostja etteheide, et maakohus ei selgitanud kostjale õiguslikku olukorda. Hageja formuleeris

hagiavalduses oma nõude arusaadavalt ning jäi oma nõude ja põhjenduste juurde ka menetluse kestel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled kostja ja A. P 15. märtsil 1999. a

sõlmitud laenulepingu õigusliku kvalifikatsiooni üle. Ringkonnakohtu otsusest järeldub, et

ringkonnakohus käsitab nimetatud laenulepingut võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 396

lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei märkinud otsuses, missuguse õigusnormi alusel ta vastavale

järeldusele jõudis. Samuti on ringkonnakohtu otsus põhjendamata, sest kohus ei ole võtnud

põhjendatud seisukohta poolte kõigi faktiliste ja õiguslike väidete kohta ega selgitanud, miks esitatud

asjaolud ei oma vaidluse lahendamisel tähendust.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei tule kohaldada TsK § 175, ega arvestanud selle sätte

kohaldamata jätmisel audiitori ütlusi selle kohta, et A. P tasus isiklike vahendite arvel kostja ja AS-i

ETTA kohustused, vältimaks hageja sattumist makseraskustesse. Samuti ei arvestanud

ringkonnakohus asjaolu, et A. P on ainuke hageja juhatuse liige ja hageja ainuaktsionär, mille tõttu on

A. P administratiivses seoses hagejaga ja tal on põhjendatud huvi hageja majandusliku kindlustatuse

vastu. Tõendite väära hindamise tõttu jõudis ringkonnakohus vale järelduseni.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale arve-saatelehtede alusel saadud kauba eest

maksma 59 320 krooni või on A. P kostja kohustuse hagejale kolmanda isikuna täitnud.

Asjas on tuvastatud järgmised olulised asjaolud:

- 29. septembrist 1998. a 31. maini 1999. a tarnis hageja kostjale arve-saatelehtede alusel

mitmesuguseid kaupu, mille eest kostja jättis hagejale tasumata 59 320 krooni;

- 15. märtsil 1999. a sõlmis kostja A. P, kes oli hageja juhatuse liige ja ainuosanik, laenulepingu

75 000 krooni laenamiseks;

- 27. aprillil 2000. a mõisteti kostjalt A. P kasuks tagaseljaotsusega välja laenulepingust tulenev

tasumata võlgnevus koos intressiga, kokku 50 000 krooni, mille kostja tasus A. P 19. juulil 2000. a;

- A. P laenas hagejale 219 370 krooni, mille arvel kattis hageja lootusetute deebitoride võlad, sh

kostja võla.

11. Tuvastatud asjaolude alusel leiab kolleegium, et kohtud rikkusid TsMS § 232 lg-t 1 ja jätsid

põhjendamatult kohaldamata TsK § 175. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vaidluse

lahendamisel ei tule kohaldada TsK § 175 lg-t 1, kuid ei nõustu sama paragrahvi teise lõike

kohaldamata jätmisega.

Vastavalt TsK § 175 lg-le 2 on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku pakutud täitmise

vastu võtma, kui seadusest lepingust või kohustise olemusest ei tulene kodaniku kohustus täita

kohustus isiklikult. Arve-saatelehtede alusel kaupade tarnimisest tekkinud võlgniku kohustus tasuda

saadud kaupade eest ei ole isiklik kohustus. Seega saab sellise kohustuse täita kostja eest ka kolmas

isik ja võlausaldaja on kohustatud kolmandalt isikult täitmise vastu võtma.

Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et TsK § 175 lg 2 tuleb jätta kohaldamata seetõttu, et

A. P ei täitnud kostja kohustust ja sellepärast ei saa A. P saadud laenuraha arvel kostja võla

kustutamist hageja bilansis käsitada kolmanda isiku täitmisena. Ringkonnakohus ei hinnanud TsK

§ 175 lg 2 kohaldamata jätmisel audiitori ütlusi selle kohta, et A. P tasus isiklike vahendite arvel

kostja ja AS-i ETTA kohustused, vältimaks hageja sattumist makseraskustesse. Samuti jättis

ringkonnakohus arvestamata asjaolu, et nähtuvalt praeguses asjas tõendina esitatud Tartu

Ringkonnakohtu 10. novembri 2004. a otsuse kirjeldavast osast on A. P kriminaalasjas esitatud

apellatsioonkaebuses vaidlustanud esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse muu hulgas põhjusel, et

kohus on jätnud hindamata hageja audiitori A. Terasmaa ütlused, millest nähtuvalt tasus A. P isiklike

vahendite arvel kostja ja AS-i ETTA kohustused, vältimaks hageja sattumist makseraskustesse (tl

252, I kd). Vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses

sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte

nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõiki asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 järgi

hinnates selgitama, kas A. P tasus hagejale kostja võla. Kui A. P tasus kolmanda isikuna hagejale

kostja võla, siis puudub hagejal kostja vastu nõue ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kui kolmas isik

kostja võlga ei tasunud, tuleb hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse väited kostja ja A. P laenulepingu

õigusliku kvalifikatsiooni kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik