3-2-1-100-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i H hagi R. K vastu 119 628 krooni 59 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-3691

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS H (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Margo Lemetti;

Kostja R. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti, kostja esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik, protokollija Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2006. a otsus

muutmata.

2. Välja mõista R. K 5000 (viis tuhat) krooni AS-i H kasuks kassatsiooniastmes kantud

õigusabikulu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS H (edaspidi hageja) esitas 22. juunil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi R. K (edaspidi kostja)

vastu 119 628 krooni 59 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja rendileandjana ja OÜ K-Ehitus rentnikuna 22. jaanuaril

2001. a kasutusrendi lepingu, mille alusel rendileandja andis rentniku kasutusse kaubiku Mercedes-

Benz 310D 2.9. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille järgi kostja

kohustus tagama hageja ja OÜ K-Ehitus vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate rentniku

kohustuste täitmise. Rentnik jättis tasumata rendilepingu alusel tasutavad maksed. 11. aprillil 2002. a

teavitas hageja rentnikku võla suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei tasu võlgnevust

7 päeva jooksul. Hageja lepingust tulenev nõue rentniku vastu oli 280 645 krooni 54 senti. Kuna

rentnik võlga selleks ajaks ei tasunud, lõpetati leping ennetähtaegselt. Renditud kaubik tagastati ning

hageja võõrandas selle 161 016 krooni 95 sendi eest. Kuna rentnik ei täitnud kasutusrendi lepinguga

võetud kohustusi tähtaegselt ja kohaselt ning ei hüvitanud hagejale lepingu rikkumisega põhjustatud

kahju, vastutab kostja käendajana hageja ees võlgnikuga solidaarselt.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja teostas oma tsiviilõigusi pahauskselt, sest peaaegu 3 aasta

jooksul lepingu lõpetamisest ei ole hageja rentnikule ega kostjale pretensioone esitanud ja ühendust

võtnud. Hageja võõrandas kaubiku põhjendamatult turuhinnast madalama hinnaga. Seega tekitas

hageja oma tegevusetuse ja ebapädevusega iseendale kahju. Kuna isik, kelle kohustise täitmist kostja

käendas, on likvideeritud ja 10. novembril 2004. a registrist kustutatud, tuleb tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 211 p 1 ja § 241 lg 1 p 3 alusel jätta hagi käendaja vastu rahuldamata. Hagi tuleb jätta rahuldamata

ka TsK § 211 p 2 alusel, sest käendus lõppes 3 kuu möödumisel kohustise täitmise tähtpäevast.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2006. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahju 119 628 krooni 59 senti ning kohtukulud. Maakohus tuvastas, et pooled olid

käenduslepingus kokku leppinud, et leping kehtib kuni kõigi kasutusrendi lepingust tulenevate nõuete

rahuldamiseni. Sellega välistasid pooled tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse, et

käendus lõpeb juhul, kui kreeditor 3 kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei

esita hagi käendaja vastu. Hageja teatas kostjale võlgnevusest ja lepingu ülesütlemisest. Kostja käitus

pahauskselt, jättes oma lepingulised kohustused täitmata. Maakohus leidis, et hagejal tekkinud kahju

on tõendatud vara müügiakti, vara hindamisakti ning vara müügi ja nõude arvestuse õiendiga.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel oli käendus hagi esitamise ajaks lõppenud. Hageja on

teostanud oma tsiviilõigusi pahatahtlikult, kuna nõuab võlgnevust 3 aasta möödumisel lepingu

lõpetamisest ja pärast põhivõlgniku likvideerimist. Hageja ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju

vähendamiseks, võõrandades kaubiku turuhinnast madalama hinnaga. Kostja leidis, et hagejal

tekkinud kahju suurus ei ole tõendatud. Kohus oleks pidanud kasutusrendi lepingu tõlgendamisel

lähtuma tüüptingimuste tõlgendamise sätetest.

5. Hageja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 21. aprilli 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna käendusleping sõlmiti ja kahju

tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist, kohalduvad asjas tsiviilkoodeksi sätted. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu seisukohaga, et kostja käendus ei ole käenduslepingu järgi lõppenud. Käendus

kehtib nõuete lõppemiseni ning tähendust ei ole asjaolul, et juriidilisest isikust põhivõlgnik on

kohtuvaidluse ajaks lõppenud. Maakohus lähtus kahju suuruse kindlakstegemisel põhjendatult vara

hindamisaktist ja müügiaktist. Kostja seisukohta, et vara müüdi liiga madala hinnaga, ei pidanud

ringkonnakohus arvestatavaks, kuna konjunktuuriinstituudi tõend mootorsõiduki turuväärtuse kohta

kajastab sama kategooria sõidukite keskmist turuväärtust, mitte vaidlusaluse sõiduki turuhinda.

Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu põhjendusega, et hageja ei ole käendajalt võlgnevuse

sissenõudmisele asumisega rikkunud hea usu põhimõtet. Hageja esitas kostja vastu hagi seaduses

sätestatud aegumistähtaega järgides, eelnevalt ei pidanud hageja kostjale ega põhivõlgnikule

pretensioone esitama. Kahju tekkis hagejale 2002. aasta aprillis ja kuni hagi esitamiseni see ei

suurenenud. Kohtul puudus alus vähendada kostja vastutuse määra TsK § 229 lg 2 järgi, sest

puuduvad tõendid, et hageja oleks tahtlikult või ettevaatamatult soodustanud täitmata jätmisega või

mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid selle

vähendamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi palub kostja hagejalt välja mõista kohtukulud. Kostja leiab

kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi. Pooltevahelise

käenduslepinguga ei ole TsK § 221 p 2 kohaldamine välistatud. Kuna käendusleping on erinevalt

tõlgendatav, siis oleks kohtud pidanud seda tõlgendama käendaja kui kohustatud poole kasuks.

Käendus oli lõppenud käendusega tagatud kohustise lõppemise tõttu. Kuna isik, kelle kohustise

täitmist kostja käendas, on likvideeritud ja registrist kustutatud, oleks kohtud pidanud jätma hagi TsK

§ 241 lg 1 p 3 alusel rahuldamata. Pärast põhivõlgniku likvideerimist käendajalt võla sissenõudmine

on tsiviilõiguste pahatahtlik teostamine. Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse normi, jättes tähelepanuta kostja väited, et hageja tekitas oma tegevusetuse ja

ebapädevusega endale ise kahju ning et kahju suurus ei ole tõendatud. Kohtud on jätnud

kontrollimata, millisest õigussuhtest tulenevalt nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kuna pooled

olid käenduslepingus kokku leppinud, et käendus kehtib kuni selle aluseks olevast kasutusrendi

lepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmiseni, ei kohaldu asjas TsK § 211 p 2 ning kohtul

puudus kohustus tõlgendada käenduslepingut tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg-te 1 ja 3

alusel käendaja kasuks. Kohus jättis seetõttu põhjendatult kohaldamata ka TsK § 211 p-s 1 sätestatud

käenduse lõppemise aluse. Hagi on esitatud aegumistähtaegu järgides ning kostjal on äriseadustiku

(ÄS) § 218 lg 3 alusel võimalik esitada põhivõlgniku vastu tagasinõue ka pärast põhivõlgniku

likvideerimist. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja

apellatsioonkaebuse väidetega. Kostja väide, et kohtud oleksid pidanud kontrollima pooltevahelise

õigussuhte olemasolu, on põhjendamatu ning tuleb jätta tähelepanuta.

9. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Hageja esindaja esitas

kohtukulude nimekirja, paludes kostjalt hageja kasuks kohtukulud välja mõista.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab käendajana hageja ees põhivõlgniku täitmata

kohustuse eest. Pooled ei vaidle võla olemasolu ja selle suuruse üle. Vastavalt TsMS § 688 lg-le 1

kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on

kaevatud.

12. Ringkonnakohus on märkinud, et vaidlus tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) §-st 2 tulenevalt lahendada tsiviilkoodeksi sätete

kohaselt. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele

suunatud käendusleping on kestvusleping, millele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi

võlaõigusseaduses sätestatut (vt ka tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2006. a otsust asjas nr 3-2-1-50-06

(RT III 2006, 24, 222)). Kuna vaidlusalusel juhul tekkis käendatav kohustus enne võlaõigusseaduse

jõustumist, tuleb asi VÕSRS § 12 lg 2 järgi lahendada tsiviilkoodeksi alusel.

13. Kostja väitel ei välistanud käenduslepingu pooled lepinguga TsK § 211 p 2 kohaldamist.

Kolleegium märgib, et TsK § 211 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb

käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus

ei olnud teisiti kokku lepitud. Seega ei olnud käenduslepingu pooltel keelatud sõlmida sellist

kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul,

kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi

käendaja vastu (vt ka tsiviilkolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsust asjas nr 3-2-1-21-03 (RT III 2003, 9,

92) ja 2. detsembri 2003. a otsust asjas nr 3-2-1-137-03 (RT III 2003, 36, 378)). Ringkonnakohus

tõlgendas pooltevahelise käenduslepingu sätet, mille kohaselt käendusleping kehtib kuni selle aluseks

oleva lepingu kõigi nõuete täitmiseni rentniku või käendaja poolt, ning leidis, et sellega välistasid

pooled käenduslepinguga TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse. Kolleegiumi arvates on

ringkonnakohus õigesti leidnud, et käendus ei ole lepingu järgi lõppenud.

14. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu,

et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud. Tsiviilkoodeksi

§ 211 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustise lõppemisega. Tulenevalt TsK § 241 lg 1 p-st 3 on

kohustise lõppemise aluseks juriidilise isiku likvideerimine. Kolleegium jääb oma varasema

seisukoha juurde, et TsK § 241 lg 1 p 3 tuleb alates äriseadustiku jõustumisest tõlgendada nii, et

kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja

kohustise täitmine oli tagatud. Kohustise täitmine, mis seisneb võlausaldajale raha maksmises, on

võimalik ka võlgnikust juriidilise isikuta (vt tsiviilkolleegiumi 7. veebruari 2005. a otsust asjas nr 3-

2-1-119-04 (RT III 2005, 6, 56)).

15. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole käendajalt võlgnevuse sissenõudmisele

asumisega rikkunud hea usu põhimõtet. Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu

põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene

selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni. Kostja ei ole esile toonud selliseid erilisi asjaolusid, mis

lubaks arvata, et hageja on oma nõudeõigust kuritarvitanud, s.t kostja ei ole esile toonud asjaolusid,

mis võimaldaks kostjal õigustatult arvata, et hageja tema vastu nõuet ei esitagi.

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja

väidetega, et hageja tekitas oma tegevusetuse ja ebapädevusega endale ise kahju ning et kahju suurus

ei ole tõendatud. Seega ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS §-s 654 sätestatut.

17. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning hageja on

esitanud taotluse kostjalt kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude 19 470 krooni väljamõistmiseks,

tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ning

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kostjalt välja mõista hageja

õigusabikulud. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista hageja kassatsiooniastmes

kantud õigusabikuluna 5000 krooni.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik