3-2-1-118-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

M. U hagi Aktsiaseltsi T ja V. S vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-824

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. U kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Jaanus Ikla.

Kostja V. S (isikukood xxxxxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

30. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2006. a otsus osas, millega ringkonnakohus

jättis Harju Maakohtu 4. jaanuari 2006. a otsuse muutmata, ning saata asi selles osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. U (hageja) esitas 7. juulil 2004. a Tallinna Linnakohtule (Harju Maakohtule) hagi V. S (kostja I)

ja Aktsiaseltsi T (kostja II) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluse kestel

täpsustas hageja korduvalt oma nõudeid. Hageja lõplikuks nõudeks oli mõista kostjatelt välja varalise

kahju hüvitamiseks 41 718 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 200 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt toimus 9. novembril 1996. a Harjumaal Rannamõisa teel liiklusõnnetus, kus

põrkasid kokku kostja I juhitud sõiduauto Ford Escort (omanik kostja II) ja hageja abikaasa N. U

juhitud sõiduauto Ford Orion. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus hageja abikaasa ja tema juhitud

sõiduauto hävines täielikult. Liiklusõnnetuse põhjustas kostja I, kes tunnistas esialgses seletuskirjas,

et põrkas kokku vastassuunavööndis sõitnud autoga, sest oli päikesest pimestatud.

Kriminaalmenetluse käigus muutis kostja I oma ütlusi ja leidis, et liiklusõnnetuses oli süüdi hageja

abikaasa. Kostja I valitud sõidukiirus ei vastanud teeoludele ja tal ei olnud liiklusõnnetuse hetkel

kehtivat juhiluba. Kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista liiklusõnnetusega tekitatud varalise

kahju hüvitamiseks 41 718 krooni, mis koosneb hävinud sõiduki Ford Orion maksumusest 28 000

krooni, hageja abikaasa matusekuludest 10 998 krooni, õnnetuses osalenud auto pukseerimise

kuludest 1400 krooni ja parkimiskuludest 1320 krooni. Samuti tuleb kostjalt I välja mõista

mittevaralise kahju hüvitamiseks 200 000 krooni. See kahju tekkis hagejal seoses abikaasa surma ja

pikaajaliste hingeliste kannatustega, kostja I käitumisega pärast hageja abikaasa surma ning hageja

heaolu langusega. Hageja leiab, et kui kohtu arvates saab osaliselt kahju välja mõista kostjalt II, siis

tuleb seda teha ulatuses, milles jäetakse kahju kostjalt I välja mõistmata.

2. Kostja I hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on liiklusõnnetuse suhtes toimunud

kriminaalmenetluses tuvastatud, et tema käitumises pole kuriteo koosseisu. Hageja ei ole esitanud

tõendeid, mis lükkaksid ümber kriminaalasjas kogutud tõendid ja nende alusel tehtud järelduse, et

liiklusõnnetuses oli süüdi hageja abikaasa. Liiklusõnnetuse asjaolusid ei ole võimalik välja selgitada

tsiviilkohtumenetluse käigus. Hagiavaldusest ja selle täpsustusest ei nähtu mittevaralise kahju

tekkimise aluseid.

3. Kostja II leidis, et tema vastu suunatud nõue on alusetu ja põhjendamatu. Kostja I ei tegutsenud

liiklusõnnetuse toimumise päeval kostja II korraldusi täites. Kostjate vahel ei olnud töösuhet, pealegi

toimus õnnetus puhkepäeval. Hageja ei ole esile toonud, milliseid liikluseeskirja sätteid kostja I

rikkus. Samuti ei ole tõendatud, et rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et liiklusõnnetus toimus hageja abikaasa süül. Hagist ei selgu,

kuidas hageja arvestab mittevaralise kahju suurust.

4. Harju Maakohus jättis 4. jaanuari 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust.

Tsiviilkoodeksi (TsK) § 458 järgi on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema

ohuga lähikonnale (transpordiorganisatsioonid, tööstusettevõtted, ehitused, autovaldajad jt),

kohustatud hüvitama suurema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu

jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel.

Asja materjalidest nähtuvalt oli mõlemal liiklusõnnetuses osalenud juhil juhiluba olemas.

Kriminaalasjas Politseiameti kohtuekspertiisi ja kriminalistika büroo 30. jaanuaril 1997. a koostatud

ekspertiisiaktist (ekspert Vambola Vaal) nähtuvalt toimus sõiduautode kokkupõrge sõidutee keskosa

lähedal olukorras, kus kostja I juhitud sõiduauto Ford Escort oli juba kaldunud vastassuunavööndisse.

Kostja I seletuste kohaselt kaldus hageja abikaasa juhitud sõiduk Ford Orion Tallinna poolt Tabasalu

poole liikudes oma sõiduraja keskelt vastassuunavööndisse. Selle manöövri toimumisele on

tuginenud nii eksperdid Vambola Vaal ja Ahto Edovald kui ka liiklusekspert Mati Songisepp.

30. jaanuari 1997. a ekspertiisiakti kohaselt pidi sõiduauto Ford Escort juht enne kokkupõrke

toimumist intensiivselt pidurdama ja tegema manöövri paremale, mis tingis sõiduauto külglibisemise

vasakule poole. Sõiduauto Ford Orion oli kokkupõrkel liikunud suhteliselt tee keskosal ning oli

suundumas mõningase nurga all vasakult paremale. Seega tuleb pidada reaalseks, et sõiduauto Ford

Escort juhi ekstreemse liikumisreþiimi muutmise vajaduse tingis sõiduauto Ford Orion liikumine tee

keskosa suunas (võimalik, et ka üle sõidutee telgjoone). Selline eksperdi arvamus sõiduautode

liikumise kohta ühtib ka kostja I seletustega. Politseiameti kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse

29. jaanuari 1999. a ekspertiisiaktis märkisid eksperdid V. Vaal ja A. Edovald, et neil ei ole võimalik

anda ühest arvamust, kas sõiduauto Ford Escort juhil oli võimalik liiklusõnnetust vältida, sest pole

arvulisi andmeid sõidukite vastastikuse kauguse kohta reaalse liiklusohu tekkimise hetkel sõiduauto

Ford Escort juhile. Ekspertide arvamuse kohaselt võib üksnes väita, et liiklusohtliku olukorra

põhjustas sõiduauto Ford Orion liikumine vastutulevate sõidukite olemasolul vähemalt osaliselt

nende teepoolel. Vastupidise arvamuse liiklusõnnetuse põhjustaja kohta on andnud ekspert Mati

Songisepp. Tema 31. märtsil 1998. a koostatud ekspertiisiakti kohaselt tuleb liiklusõnnetuse

tehniliseks põhjuseks pidada seda, et sõiduauto Ford Escort juht kasutas libedal teel liikumisel valesid

juhtimisvõtteid. Järsu pidurdamise asemel oleks kostja I pidanud säilitama juhitavuse ja pidurdama

kiiruse alandamiseks väikese pidurdusjõuga või ainult küttesegu juurdevoolu vähendamisega. Samas

nähtub kriminaalasja lõpetamise 29. jaanuari 1999. a määrusest, et selle eksperdiarvamuse

kujundamisel aluseks võetud uurimiseksperimendi katsed on tehtud teadmata või arvestamata

toimikus olevat faktilist materjali. Seda on määruse kohaselt möönnud ka ekspert ise. Seega ei tõenda

tema arvamus veenvalt, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja I, kes kasutas valesid juhtimisvõtteid.

Hageja tugineb oma väidetes kostja I seletuskirjale, milles ta olevat vahetult pärast liiklusõnnetust

tunnistanud oma süüd selle põhjustamises. Niisugust seletuskirja kriminaaltoimikus ja asja

materjalides aga ei ole. Tunnistaja O. G ütlustest nähtub, et temale andis naise käekirjaga kirjutatud

seletuskirja üle uurija Meesak (Metsak). Selles seletuskirjas oli kostja I kirjutanud, et sõitis kiirusega

80 km/h Kloogaranna poolt, talle paistis päike silma ja seetõttu toimus kokkupõrge. Tunnistaja E-

S. M ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, kas ta avarii sündmuskohal edastas mõne dokumendi või mitte.

Tunnistaja A. P on oma ütlustega tõendanud, et ta jõudis sündmuskohale esimese politseipatrulli

koosseisus, kuid selleks ajaks oli kostja I juba kiirabiga ära viidud ja seletuskirja õnnetuse toimumise

kohta ei olnud kelleltki võtta. Kostja I seletuste kohaselt toimetati ta pärast avariid haiglasse ja

vahetult pärast avariid temalt mingit seletust ei võetud. Ebatõenäoline on, et kirjaliku seletuse sai

kostjalt I võtta keegi kõrvaline isik. Tunnistaja O. G ütlused seletuskirja kirjutamise kohta ei ole

usaldusväärsed, sest need ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. O. G tunnistuste kohaselt nägi ta

sündmuskohal pikka pidurdusjälge suunal Tallinn-Tabasalu ja seda jälge nägi ta ka kriminaaltoimikus

olevatel sündmuskoha fotodel. Asja materjalidele lisatud vaatlusprotokolli ja sündmuste ülevaatuse

protokolli juurde lisatud skeemilt pidurdusjälgi aga ei nähtu.

Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja I. Liikluseeskirja

(LE) p 86 järgi tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piirides; p 89

sätestab, et sõidukiga, mida pole nimetatud eeskirja p-des 90 ja 91, tohib asula sõiduteel sõita

pärisuunavööndis mis tahes rajal eeldusel, et täidetakse eeskirja p 62 nõudeid. Asulavälisel teel tuleb

sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal. Asjas on veenvalt tõendamist leidnud, et hageja abikaasa

juhitud sõiduki Ford Orion liikumine (kaldumine vastassuunavööndisse) oli liiklusõnnetuse

toimumise määravaks tingimuseks. Hageja nõue kostja II vastu on põhjendamata ja tõendamata.

Ainuüksi suurema ohu allika omandiõigusega ei kaasne kahju hüvitamise kohustust. Liiklusõnnetus

toimus puhkepäeval ja kostja I ei täitnud sel päeval kostja II antud töökorraldusi või kohustusi.

Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Selle paragrahvi alusel tuleb moraalse kahjuna hüvitada

püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika- ja närvitegevuse

häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning

elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 172 lg 2 järgi kuulub isikule tekitatud moraalne kahju selle tekitanud isiku poolt

hüvitamisele. Mittevaralise kahju olemasolu peab tõendama hageja. Hageja nõue mittevaralise kahju

hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostjad põhjustasid liiklusõnnetuse.

Samuti ei ole tõendatud, et hageja heaolu on abikaasa surma tõttu langenud.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palus kostjalt I enda kasuks välja mõista varalise

kahju hüvitamiseks 41 718 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 000 krooni (kokku

191 718 krooni). Hageja esitas ringkonnakohtule avalduse kostja II vastu esitatud hagist loobumiseks,

paludes otsuse selles osas tühistada ja asja menetluse lõpetada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. mai 2006. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi

jäeti kostja II vastu rahuldamata, ja lõpetas selle hageja nõude osas menetluse. Ülejäänud osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud hagist loobumine kostja II suhtes tuleb vastu võtta ja

lõpetada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 4 järgi selles osas asja menetlus. Hageja

on esitanud sellekohase avalduse ja ei esine asjaolusid, mis võiksid olla aluseks hagist loobumise

vastuvõtmisest keeldumiseks.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega kostja I vastu

esitatud hagi jäeti rahuldamata. Kuigi maakohtu otsus tehti avalikult teatavaks 1. jaanuaril 2006. a

jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kehtivuse ajal, toimus sellele eelnev menetlus varasema

seaduse kohaselt. Seega kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus järgis asja lahendamisel enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Vaidlusaluse asja lahendamisel

on oluline tuvastada, kes liiklusõnnetuses osalenutest oli õnnetuse põhjustamises süüdi. Kuivõrd kahe

suurema ohu allika kokkupõrkes neist ühele osalisele tekitatud kahju hüvitamise nõue saab põhineda

teise osalise poolt liiklusõnnetuse süülisel põhjustamisel, pidi hageja vastavalt TsMS § 91 lg-s 1

sätestatud tõendamiskoormise üldisele jaotusele tõendama, et kostja I oli kahju tekitanud

liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Seega piisab hagi rahuldamata jätmiseks, kui kostja I süüd

liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole tuvastatud. Esitatud tõenditega ei ole kostja I süü tõendatud.

Vaidluse lahendamiseks ei ole määravat tähtsust sellel, kas sõiduautot Ford Orion juhtinud hageja

abikaasa süü on tõendatud või mitte. Samas võib nõustuda maakohtu järeldusega, et liiklusõnnetuse

põhjustamises on süüdi sõiduauto Ford Orion juht, kelle sõiduki liikumine vähemalt osaliselt

vastutulevate sõidukite teepoolel tekitas liiklusohtliku olukorra. Kokkupõrke vältimiseks sõiduauto

Ford Escort juht pidurdas ja tegi manöövri paremale, mille tagajärjel kaotas sõiduk juhitavuse ja

toimus kokkupõrge. Maakohus on selle järelduse aluseks olevaid tõendeid üksikasjalikult

analüüsinud. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kriminaaltoimiku

liiklustehnilise ekspertiisi aktides üksnes eeldatud, et sõiduauto Ford Orion liikus enne kokkupõrget

tee keskosal. Aktidest nähtub, et eksperdid on sündmuskoha andmetest ja õnnetuses osalenud autode

vigastustest lähtudes arvestanud välja sõidukite avariieelsed liikumissuunad. Nende põhjal on peetud

reaalseks, et sõiduauto Ford Escort juhi ekstreemse liikumisreþiimi muutuse vajaduse tingis

sõiduauto Ford Orion liikumine tee keskosa suunal (võimalik, et isegi üle tee telgjoone). Eksperdid

on oma järeldusi akti uurimuslikus osas põhjendanud. Sellest, et ekspertidel ei olnud võimalik

määrata sõiduauto Ford Orion liikumistrajektoori sõidutee ristsuunas enne kokkupõrke toimumist, ei

saa järeldada, et järeldused, mida eksperdid pidasid võimalikuks teha, on väärad. Ekspertide

küsitlemisel kohtuistungil ei palunud hageja selgitada neil küsimusi, millele ta apellatsioonkaebuses

tugineb kui vastuoludele eksperdiarvamustes. Hageja väite kinnituseks, et tehniliselt ei olnud

võimalik tema abikaasa juhitud sõiduauto kaldumine vastassuunavööndisse ja oma suunavööndisse

naasmine, ei ole tõendeid esitatud. Maakohus ei rajanud oma järeldusi üksnes kriminaalasjas tehtud

ekspertiisidele, vaid tõendite kogumile.

Kuna sõiduauto Ford Escort kaotas juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse juhi tehtud manöövri

tõttu, mille omakorda tingis sõiduauto Ford Orion loodud liiklusohtlik olukord, siis ei saa Ford

Escorti juhti liiklusõnnetuse põhjustamises süüdlaseks lugeda. Seda vaatamata asjaolule, et

kokkupõrge toimus sõidutee keskosa lähedal olukorras, kus Ford Escort oli juba kaldunud

vastassuunavööndisse. Ka kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest, mis on tsiviilasjas

dokumentaalseks tõendiks, nähtub, et üle kahe aasta kestnud uurimise tulemusena jõudis uurijaks

olnud pädev ametiisik õnnetuse mehhanismi osas maakohtuga samale järeldusele. Tema järeldus

põhineb kriminaaltoimiku materjalidel, sealhulgas sündmuskoha vaatlusel saadud andmetel,

pealtnägijate ja sündmuskohale saabunud ametnike selgitustel, eksperdiarvamustel ja teistel uurimise

käigus kogutud tõenditel. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kriminaalasja

menetluse lõpetamise määruses ning selle aluseks olevates teistes dokumentaalsetes tõendites

kirjeldatu. Vaidlusalusel ajal nähti kriminaalasjade menetluskord kohtueelseks uurimiseks, sh tõendite

kogumiseks ja uurija lahendite peale edasikaebamiseks ette kriminaalmenetluse koodeksis. Seega ei

ole tsiviilasjas esitatavate tõenditega võimalik tuvastada, millised tõendid kriminaalasja eeluurimisel

koguti. Kriminaaltoimiku materjalide hulgas ei ole väidetavalt vahetult pärast õnnetust kostja I

kirjutatud seletuskirja. Ka uurija O. G ei ole kriminaalasja uurimise käigus väitnud, et tema käes

oleks niisugune seletuskiri olnud ja et ta oleks selle kellelegi üle andnud. Samuti ei ole ta väitnud

midagi selle kohta, mida kostja I pidas liiklusõnnetuse põhjuseks. Vastupidi, enda poolt uurijale üle

antud dokumente loetledes ei ole O. G niisugust seletuskirja maininud, kuigi oleks pidanud seda enda

ametit ja töökogemust arvestades tegema, kui seletuskiri oleks tõepoolest olemas olnud ja selles oleks

kostja I õnnetuse asjaolusid kirjeldanud. Kriminaalasja uurimisel kogutud materjalidest saab kohus

tõenditena arvestada üksnes kriminaalasja toimikus olevaid materjale. Juba ainuüksi sellest tulenevalt

ei pidanud maakohus tunnistajana üle kuulama V. O küsimuses, kas uurimise käigus võeti kostjalt I

seletus või mitte. Peale selle ei ole vaidlusaluses tsiviilasjas tõendamise esemeks kostja I poolt

seletuse kirjutamine või oma süü tunnistamine, vaid faktilised asjaolud, mis võimaldavad väita, et

kostja I on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Hageja ei ole väitnud, nagu oleksid V. O teada

liiklusõnnetuse või sellega vahetult seotud asjaolud. Ka sellest tulenevalt ei ole hageja taotletud tõend

asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohtu otsus

jäeti muutmata, ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja jagas asjas valesti poolte

tõendamiskoormise. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I süü liiklusõnnetuse

põhjustamises peab tõendama hageja. Tsiviilkoodeksi § 448 lg 2 kohaselt tuleb kahju tekitanud isiku

süüd eeldada ja TsK §-s 458 sätestatu ei välista suurema ohu allika valdaja süülist vastutust. Kohtud

on tuvastanud, et kostja I kaldus vastassuunavööndisse. Vastassuunavööndis sõitmine on aga

õigusvastane tegu. Seega peab kostja I tõendama, et ta ei olnud liikluseeskirja rikkumises süüdi.

Kohtud tuvastasid kriminaaltoimiku ekspertiisiaktidele tuginedes valesti, et liiklusõnnetuse põhjustas

hageja abikaasa. Kohtud ei ole põhjendanud, mille alusel said eksperdid jõuda järeldusele, et

vaatamata liiklusõnnetuse toimumisele kostja I jaoks vastassuunavööndis oli liiklusõnnetuse

põhjustajaks oma sõidusuunas asunud hageja abikaasa juhitud sõiduki kaldumine

vastassuunavööndisse mingil ajal enne liiklusõnnetust. Eksperdid märkisid samas, et ühelgi viisil ei

saa sõidukite avariieelset liikumist arvutuslikult tuvastada. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mille põhjal

saaks teha järeldusi selle kohta, kuidas liikus hageja abikaasa juhitud sõiduk enne liiklusõnnetust.

Kohtud ei ole võimaldanud välja selgitada asjaolu, et kostja I andis pärast liiklusõnnetuse toimumist

seletuskirja, milles tunnistas ennast õnnetuse toimumises süüdi. Hageja taotles V. O tunnistajana

ülekuulamist, kes oleks osanud anda selle kohta selgitusi. Maakohus jättis hageja taotluse

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendus tunnistaja ülekuulamata jätmise kohta jääb hagejale

arusaamatuks. Ringkonnakohus ei ole samuti põhjendanud, miks jäid tähelepanuta

apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus eiras otsuse tegemisel O. G antud tunnistusi.

Ringkonnakohus jättis täielikult tähelepanuta apellatsioonkaebuse põhjendused mittevaralise kahju

väljamõistmise kohta. Põhiseaduse § 25 alusel tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada muu hulgas ka

hingeline valu, mida hageja on kannatanud liiklusõnnetuse üleelamise ning kostja I poolt hageja

abikaasa au ja väärikust alandava käitumise tõttu. Kostja I ebaaus käitumine seisneb peamiselt pärast

liiklusõnnetust antud seletuskirja ja selles kajastatud asjaolude hilisemas eitamises. Hageja tervis on

oluliselt halvenenud, muu hulgas on häiritud tema närvitegevus.

8. Kostja I ei ole vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2

alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Liiklusõnnetuse toimumise ajal reguleeris suurema ohu allika tekitatud kahju hüvitamist TsK

§ 458. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli hagi jätta selle sätte alusel rahuldamata, sest

hageja ei tõendanud TsMS § 91 lg 1 järgi, et kostja I oli kahju tekitanud liiklusõnnetuse

põhjustamises süüdi. Ringkonnakohus leidis, et hagi rahuldamata jätmiseks piisab, kui kostja I süüd

liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole tuvastatud. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et

eeltoodud järeldust tehes kohaldas ringkonnakohus vääralt TsK § 458 ja jagas asjas valesti poolte

tõendamiskoormise.

Tsiviilkoodeksi § 458 kohaselt on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema

ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et

kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega tuleb viidatud sättest tuleneva

vastutuse kohaldamiseks kannatanul tõendada põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allika toime

ja kahju vahel. Kannatanu ei pea aga tõendama suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo

õigusvastasust ega süüd. Samale seisukohale asus Riigikohus oma 21. novembri 2005. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05 (RT III 2005, 41, 405). Samuti on Riigikohus oma varasemates lahendites

korduvalt märkinud, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise

korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema

ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Kui liiklusõnnetuse põhjustas mõlema suurema ohu allika

juhi süüline käitumine, tuleb tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestada ka mõlema sõidukijuhi

süü suurust. Seejuures tuleb silmas pidada, et tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 tuleb süüd eeldada

(vt 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-05 (RT III 2005, 14, 141), 10. septembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-04 (RT III 2004, 23, 254) ja 8. veebruari 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-11-00 (RT III 2000, 5, 54).

Seega, kui mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid rikkusid liikluseeskirja, pidi

ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuma mõlema sõidukijuhi süü eeldusest. Poolte

tõendamiskoormist ei muuda asjaolu, et kahe suurema ohu allika kokkupõrkes on tekitatud kahju

ühele liiklusõnnetuses osalenule. Kohtud tuvastasid, et hageja abikaasa rikkus LE p 86 ja 89.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas liikluseeskirja sätteid rikkus ka

kostja I. Samuti tuleb ringkonnakohtul põhjendada, kas esineb asjaolusid, mis välistavad ühe või teise

sõidukijuhi süü. Selleks tuleb analüüsida mõlema liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto juhi käitumise

asjaolusid (hageja abikaasa juhitud sõiduki liikumise põhjused tee keskosa suunas ja kostja I juhitud

sõiduki liikumine vastassuunavööndis). Kohtud on asja lahendamisel tuginenud Politseiameti

kohtuekspertiisi ja kriminalistika büroo 30. jaanuaril 1997. a koostatud ekspertiisiaktile (ekspert

V. Vaal) (kriminaalasja toimik, lk-d 51-54) ning Politseiameti kohtuekspertiisi ja kriminalistika

keskuse 29. jaanuaril 1999. a koostatud ekspertiisiaktile (eksperdid V. Vaal ja A. Edovald)

(kriminaalasja toimik, lk-d 130-132). 30. jaanuari 1997. a ekspertiisiaktist tulenevalt ei ole välistatud

võimalus, et liiklusohtliku olukorra võis tekitada nii sõiduauto Ford Orion kui ka sõiduauto Ford

Escort juht. 29. jaanuari 1999. a ekspertiisiaktis märgiti, et ekspertidel ei ole võimalik anda ühest

arvamust sõiduauto Ford Escort juhi liiklusõnnetuse vältimise võimaluse kohta, sest puuduvad

objektiivsed arvulised andmed sõidukite vastastikuse kauguse kohta reaalse liiklusohu tekkimise

hetkel sõiduauto Ford Escort juhile. Kui asjas esitatud tõendid ei välista kummagi sõidukijuhi süüd

liiklusõnnetuse põhjustamises, tuleb TsK § 458 järgi lähtuda eeldusest, et liiklusõnnetuse on

põhjustanud nii hageja abikaasa kui ka kostja I süüline käitumine ning kostja I tsiviilvastutuse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada mõlema juhi süü suurust. Kui olemasolevate tõendite alusel ei ole

võimalik mõlema sõidukijuhi süü suurust kindlaks määrata, tuleb lähtuda mõlema sõidukijuhi

võrdsest süüst. Kui liiklusõnnetuse põhjustas ainult hageja abikaasa süüline käitumine, siis jääb

liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju täies ulatuses tema enda kanda.

11. Kolleegium märgib, et tulenevalt PS §-st 25 peab suurema ohu allika valdaja TsK § 458 alusel

hüvitama kogu tekitatud kahju - nii varalise kui ka mittevaralise kahju. Suurema ohu allika valdaja

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise problemaatikat on Riigikohus käsitlenud 10. märtsi 1999. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6-99 (RT III 1999, 11, 109), samuti 14. detsembri 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-04 (RT III 2005, 2, 11).

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

menetlusõiguse norme. Maakohus jättis hageja taotluse tunnistaja V. O ülekuulamiseks rahuldamata,

leides, et tunnistaja ütlused liiklusõnnetuse kohta ei ole asjakohased (tunnistaja ei ole liiklusõnnetust

pealt näinud) (tlk 140). Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ei ole hageja taotletud tõend

asjakohane. Asja lahendamisel omavad tähtsust sõidukijuhtide süüküsimusega seotud faktilised

asjaolud, mitte aga see, kas kostja I kirjutas seletuse või tunnistas väidetavalt oma süüd

liiklusõnnetuse põhjustamises. Hageja ei ole väitnud, nagu oleksid kõnealusele tunnistajale teada

liiklusõnnetuse või sellega vahetult seotud asjaolud. Kui ka kostja I oli pärast liiklusõnnetuse

toimumist antud seletuses ennast süüdi tunnistanud, ei välista see võimalust, et hilisemas

kohtumenetluses tuvastatakse tema vastutuse puudumine TsK § 458 alusel. Ringkonnakohus

analüüsis apellatsioonkaebuse väitest tulenevalt ka uurija O. G tunnistusi. Samuti on väär hageja

seisukoht, et ringkonnakohtul tuli vastata apellatsioonkaebuse põhjendustele mittevaralise kahju

väljamõistmise kohta. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmise korral ei pidanud

ringkonnakohus vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik