3-2-1-90-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIVILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-90-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi B hagi E Aktsiaseltsi vastu 498 881 krooni 84

sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi B kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts B (registrikood xxxxxxxx), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Olev Kuklase ja Andres Lusmägi.

Kostja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Leon Glikman.

Kolmas isik T OÜ (pankrotis, registrikood xxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi.

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja ja kolmanda isiku lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andres Lusmägi, hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev

Kuklase ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon

Glikman. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile B kassatsioonkaebuselt 31. mail 2006. a tasutud kautsjon 4989 (neli

tuhat üheksasada kaheksakümmend üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts B esitas 3. augustil 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi E Aktsiaseltsi vastu 498 881

krooni 84 sendi suuruse kindlustushüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. juunil 2003. a kindlustuslepingu, mille objektiks olid kõik

hageja hooned, seadmed, kogu inventar ning kaup ja rajatis hageja asukohas Verijärvel.

Kindlustussummaks lepiti kokku 41 500 000 krooni ja omavastutuseks 30 000 krooni. Seadmed ja

inventar kindlustati täielikult ning kostja arvestas nende võimaliku kahju maksimumsuuruse

hindamise alusena põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilist

soetamismaksumust.

12. juunil 2003. a toimus kindlustusjuhtum, kus tulekahjus hävis osaliselt kindlustatud vara, sh

masinad, seadmed ja inventar. Kostja maksis hagejale 14 902 360 krooni suuruse kindlustushüvitise.

Arvestuse tulemusena leidis kostja, et masinate, seadmete ja inventari hävimisest tekkinud arvestuslik

kahju on 9 065 398 krooni 16 senti, kauba hävimisest tekkinud kahju 1 323 849 krooni, millest kostja

hüvitas 1 293 849 krooni, vähendades kindlustushüvitist omavastutuse, s.o 30 000 krooni võrra.

Samuti arvestas kostja väljamakstavalt hüvitiselt maha kindlustusmakse tasumata osa 17 481 krooni.

29. augustil 2003. a koostatud eksperdi hinnangus leidsid eksperdid, et hageja hävinud seadmete

turuväärtus koos käibemaksuga on 24 480 280 krooni. Seega on kostja jätnud hagejale hüvitamata

hävinud masinate ja seadmete eest kindlustushüvitise 15 414 881 krooni 84 senti. Kindlustusleping

sõlmiti hageja seadmete kindlustamiseks, tagamaks hageja panga ees võetud kohustusi. Eelnimetatud

põhjusel arvestati kindlustamisel seadmete tegelikku väärtust. Kindlustuslepingu sõlmimisel vaatas

kostja hageja seadmed üle, kindlustussumma lepiti kokku kogu vara kohta, maksimaalne hüvitise

piirmäär määrati kindlaks kokkuleppel ning eraldi eksperdi hinnangut vara kohta ei koostatud. Vara

väärtuse hindamisel leppisid pooled lepingu sõlmimisel kostja esindaja poolt vara väärtusele antud

hinnanguga ja sellega seonduva maksimaalse hüvitise väljamakse summa kindlaksmääramisega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 1 kohaselt peab kostja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama

kindlustatud isikule tekkinud kahju. VÕS § 480 lg 3 kohaselt ei loeta eelnevalt määratud

kokkuleppelist kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust

kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi ajal ning sellisel juhul lähtutakse tegelikust

kindlustusväärtusest. Seega tuleb kahju arvestamisel lähtuda seadmete osas kindlustusväärtusest

kindlustusjuhtumi ajal vastavalt VÕS § 479 lõikele 1.

Kuna hageja loovutas nõude 14 916 000 krooni ulatuses inkassofirmale OÜ T, on hagejal kostja vastu

498 881 krooni 84 sendi suurune nõue.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väited turuväärtuse kohta on ainetud, kuna igasugused

väljamaksed olid piiratud kindlustussummaga. Turuväärtust kohaldatakse vaid juhul, kui see jääb alla

ülempiiriks oleva kindlustussumma. Kindlustuslepingu oluliseks osaks oleva kindlustuspakkumise

eritingimuste kohaselt määratakse seadmete ja inventari kindlustussumma ehk väljamakstava summa

ülempiir bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise

soetamismaksumusena. Pooled ei vaidle bilansilise soetamismaksumuse üle.

Kindlustuse üldtingimuste p 24.1.1 järgi on kindlustussumma hüvituspiiriks. Üldtingimuste p 32.4

järgi on võimalik vara kindlustada kas varanimekirja alusel või ilma varanimekirjata. Viimasel juhul

loetakse kindlustussummaks põhivahendite nimekirjas kajastatud bilansiline soetamisväärtus.

Kui tegelik kahju ületab kindlustussumma, siis lähtutakse kindlustussummast kui ülempiirist. VÕS §-

dest 477 ja 426 tuleneb, et juhul, kui kindlustusväärtus on madalam kui kindlustussumma, siis

lähtutakse mitte kindlustussummast kui maksimumsummast, vaid kahjust kui tegelikust väärtusest.

Arvestades amortisatsiooni, on soetamisväärtus reeglina kõrgem kui harilik väärtus. Juhul, kui

seadmed ja vara on kindlustatud ilma kindlustatava vara nimekirjata, loetakse ettevõtte

varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 32.4.2 kohaselt kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas

olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt bilansi põhivahendite nimekirjale. Bilansi

põhivahendite nimekirja iga üksikeset loetakse omaette kindlustuse objektiks ning kindlustussumma

on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise

soetamismaksumusena.

Kahju hüvitamise metoodika on seega kindlustuslepingus välja toodud. Kostja hüvitas hagejale

14 902 360 krooni 95 senti, millest masinate ja seadmete arvestuslik kahju oli 9 065 398 krooni

16 senti, hoone 3 arvestuslik kahju 3 328 260 krooni 87 senti, hoone 4 arvestuslik kahju 609 803

krooni 92 senti, tegelikud koristuskulud 622 530 krooni ja kaubakahju 1 323 849 krooni.

Kahjusummast arvati maha omavastutus 30 000 krooni ja tasumata kindlustusmakse osa 17 481

krooni. Masinate, seadmete ja inventari kahju suurus on piiratud kindlustussummaga.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 24.8 järgi ei hüvitata käibemaksuseaduse alusel

kindlustusvõtjale tagastatavat käibemaksu osa.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 22 kohaselt andsid poolte kokkuleppel eksperdi arvamuse

hävinud vara (masinad, seadmed ja inventar) turuväärtuse kohta MTG Eesti AS ja Trekken OÜ.

Eksperdi arvamuse koostamisel lisati hageja põhivarade registri nimekirjale parempoolne äärmine

tulp, kuhu eksperdid märkisid turuväärtused iga objekti kohta eraldi. Kindlustushüvitise arvestuse

tabeli parempoolne tulp, mille kohaselt kujunes hävinud masinate, seadmete ja inventari

kindlustushüvitiseks 9 065 398 krooni 16 senti, on koostatud sellest lähtudes, et iga üksikeseme

väljamaksu piir on bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikeseme bilansiline

soetamismaksumus.

Hageja on ajanud segi mõisted kindlustusväärtus ja -summa. Kindlustuslepingu sõlmimisel on hageja

esitanud andmed, millise bilansilise väärtuse ulatuses ta soovib kindlustuskaitset. Hageja esitatud

andmed vara väärtuse kohta on ka kindlustuslepingu tingimuseks. Hüvitist ei ole võimalik saada

suuremas kindlustussummas, kui seda on kindlustatud vara bilansiline väärtus. Sõlmitud

kindlustusleping ei anna alust saada vara hävimisel rohkem hüvitist kui konkreetse kindlustatud

objekti kindlustussumma ehk suurim väljamaksupiir.

Hageja esitatud 29. augusti 2003. a eksperdi arvamus tuleb jätta tähelepanuta, kuna pooled on

kokkuleppel juba objekte hinnanud ning selles arvamuses antud hinnad on toodud üksnes

orienteeruvalt.

Hageja tugineb hagis VÕS § 426 lg-le 1, § 476 lg-le 1 ja § 480 lg-le 3, mis on VÕS § 427 lg 1 järgi

dispositiivsed normid, millest pooled võivad kokkuleppel kõrvale kalduda. Kindlustuslepingu

tõlgendamisel on tähtsus eelkõige kindlustuslepingu tingimustel.

3. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel protsessi kaasatud T OÜ (pankrotis) toetas hagi.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 2. juuni 2005. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

498 881 krooni 84 senti, samuti 26 000 krooni riigilõivu ja 11 800 krooni õigusabikulu katteks.

Pooled sõlmisid 2. juunil 2003. a ettevõtte vara kindlustuse lepingu (poliis nr 414536), mille kohaselt

on kindlustussumma 41 500 000 krooni ja omavastutus 30 000 krooni. Kindlustuse objektiks olid

kõik hageja hooned, seadmed, kogu inventar ning kaup ja rajatis. 12. juunil 2003. a toimus

kindlustusjuhtum, mille tagajärjel hävisid muu hulgas kõik hageja seadmed ja kogu inventar.

Kostja kindlustuspakkumise nr R33005/2 kohaselt oli seadmete ja inventari osas vastavalt

põhivahendite nimekirjale tuleriski korral kindlustussummaks 27 400 000 krooni.

Kindlustuspakkumise märkuste lahtris oleva selgituse kohaselt on seadmete ja inventari

kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise

soetusmaksumusena. Kindlustuse objektiks loetakse kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele

võetud materiaalne vara vastavalt põhivahendite nimekirjale, v.a ehitised ja kaup. Kokkulepitud

kindlustusmakse on 69 930 krooni. Varakindlustuse kahjutoimiku nr 305320284 hüvitamise otsuse

kohaselt oli hagejale väljamakstavaks summaks 14 902 360 krooni 95 senti, millest masinate,

seadmete ja inventari arvestuslik kahju oli 9 065 398 krooni 16 senti. Hageja soovib tulekahju

tagajärjel hävinud seadmete ja inventari hüvitamiseks nende põhivahendite osas hävinud vara

tegelikku kindlustusväärtust aluseks võttes tõendada, et tema nõutav kindlustushüvitis on väiksem kui

kokkulepitud maksimaalne väljamaksusumma, s.o 41 500 000 krooni. Poolte vaidlus taandub VÕS

§ 426 lg 1 tõlgendamisele.

Kindlustuslepingus on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite

nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Ilmne on asjaolu, et kostja

pädev esindaja vaatas hageja hoonetes asuvad seadmed ja inventari üle koos hageja muu varaga,

hindas selle bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilist

soetamismaksumust aluseks võttes ning tegi hagejale kindlustuspakkumuse nende esemete osas

kindlustussummale 27 400 000 krooni. Tulenevalt VÕS § 479 lg 1 mõttest saab nimetatud summa

olla selle vara kindlustusväärtuseks ka kahjujuhtumi toimumise ajal. Pooled ei vaidle, et kindlustatud

seadmed ja inventar hävisid tulekahjus täielikult. Samuti ei ole pooled tõstatanud vaidlust selle üle,

kas vara oli ala- või ülekindlustatud.

Puuduvad andmed selle kohta, et lepingu sõlmimisel seadmete ja inventari osas oleks

kindlustussumma määramisel aluseks võetud eksperdiarvamus. Kindlustuslepingu kohaselt võrdus

seadmete ja inventari kindlustussumma nende asjade kui põhivahendite nimekirjas arvele võetud

üksikesemete bilansilise soetamismaksumusega, milleks oli 27 400 000 krooni. Lepinguvabaduse

põhimõttest lähtudes oli pooltel õigus sellises kindlustussummas kokku leppida.

Võttes arvesse kostja kindlustushüvitisena väljamakstud summat 14 902 360 krooni 95 senti, millest

masinate, seadmete ja inventari eest maksti 9 065 398 krooni 16 senti, on seadmete ja inventari

lepingulise kindlustusväärtuse ehk kindlustussumma ja väljamakstud kindlustushüvitise vahe

18 334 602 krooni. Hagejal oli kahjujuhtumist tulenev hüvitisenõue 15 414 881 krooni 84 senti. Kuna

hageja loovutas T OÜ-le 2. juunil 2003. a poolte kindlustuslepingust tuleneva nõude 14 916 000

krooni ulatuses, on hagejal kostja vastu nõue 498 881 krooni 84 senti.

Võlaõigusseaduse § 490 lg 2 alusel tuleb tähelepanuta jätta hageja esitatud eksperdi hinnang

tulekahjus hävinud vara turuväärtuse/taastamisväärtuse kohta, kostja esitatud hageja põhivarade

registrid ning MTG Eesti AS-i ja Trekken OÜ 12. juuni 2003. a arvamus, sest osundatud dokumendid

on koostatud pärast hinnatava vara täielikku hävimist. Asjas esitatud tõenditest tuleneb, et pooled

leppisid kokku seadmete ja inventari kindlustussummas 27 400 000 krooni, võttes aluseks kõigi

üksikesemete põhivahendite nimekirjas arvele võetud bilansilise soetamismaksumuse. Selles summas

määrasid pooled ka kindlustusväärtuse.

Kuna kostja hindas 2. juunil 2003. a masinate, seadmete ja inventari kindlustusväärtuseks 27 400 000

krooni, tehes hagejale lepingu sõlmimiseks vastava kindlustuspakkumise, ning vaid 10 päeva hiljem

toimunud tulekahju järel pidas kostja võimalikuks hüvitada hagejale täielikult hävinud esemete eest

vaid 9 065 398 krooni 16 senti, ei saa seda pidada õiglaseks hüvitiseks. Kindlustusandja käitumine ei

vasta kindlustusvõtja õiguspärasele ootusele saada kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise

kahju korvamiseks kindlustusandjalt õiglast hüvitist, mis võimaldaks kindlustusvõtjal materiaalses

mõttes ennistada toimunud kindlustusjuhtumile eelnenud olukord.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata, sest linnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja

rikkunud oluliselt menetlusnorme ning jätnud analüüsimata asjas tähtsust omavad tõendid.

Linnakohus jättis analüüsimata tõendid ja tuvastamata VÕS §-de 426 ja 477 asjaolud. Linnakohus

leidis ekslikult, et kindlustussumma on kindlustusväärtus. Samas jättis linnakohus tuvastamata,

milline põhivarade registris olev vara hävis, milline mitte. Kuna kohus jättis tõendina arvestamata

hageja põhivarade registrid, jääb arusaamatuks, kuidas määrati hävinud üksikesemete koosseis ning

bilansiline soetusmaksumus ja väärtus, ning milliste tõendite alusel mõisteti kostjalt välja 498 888

krooni. Linnakohus jättis lahendamata kostja vastuväite käibemaksu kohta ja arvutas väljamõistetava

summa matemaatiliselt valesti. Linnakohus jättis analüüsimata enamiku toimikus sisalduvatest

tõenditest, mis kinnitavad, et hagi on põhjendamata. Linnakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle

kohta, et pooled valisid kindlustamiseks variandi, mille kohaselt kindlustati vara ilma nimekirjata.

Linnakohus on tõenditele tuginemata teinud oletuse vara väärtuse lepingueelse fikseerimise kohta.

Linnakohtu otsus ei põhine ühelgi kahju hüvitamise metoodikal.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Kolmas isik nõustus hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidetega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. mai 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 50 944 krooni 10

senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja arvestanud ja maksnud hagejale seadmete ja

inventari eest kindlustushüvitise vastavalt kindlustuslepingule, mistõttu hagejal puudub alus nõuda

kostjalt rohkem hüvitist, kui ta on juba saanud.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p-dest 32.4.2 ja 32.4.3 nähtub, et inventari ja

seadmeid oli kostja poolt kohaldatavate tüüptingimuste kohaselt võimalik kindlustada kahel viisil:

kindlustatava vara nimekirjata või kindlustatava vara nimekirja alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et

kindlustatava vara nimekirja kindlustuslepingu sõlmimisel ei koostatud. Osundatud p 32.4.2 kohaselt

juhul, kui inventar ja seadmed on kindlustatud ilma kindlustatava vara nimekirjata, loetakse

kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt

bilansi põhivahendite nimekirjale, v.a ehitised, kaup ning p-s 6.3 loetletud vara. Kostja ongi lugenud

kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olnud ja bilansis arvele võetud vara vastavalt bilansi

põhivahendite nimekirjale. Hageja ei ole väitnud, et kostja tegi kindlustatud vara koosseisu valesti

kindlaks.

Eespool osundatud tingimuste p 32.4.2 kohaselt loetakse vara nimekirjata kindlustamisel bilansi

põhivahendite nimekirja iga üksikeset omaette kindlustuse objektiks; kindlustussumma on määratud

bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena.

Vastavalt kostja tehtud kindlustuspakkumisele, mille hageja on vastu võtnud ja milles sisalduvad

tingimused on seega lepingutingimused, on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi

põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Sellest

nähtub, et lepingu sõlmimisel rääkisid pooled ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2

sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises. Seega oli iga

kindlustusjuhtumi käigus hävinud ja bilansi põhivahendite nimekirjas arvel olnud masina, seadme või

inventari hulka kuuluva üksikeseme puhul kindlustussummaks selle bilansiline soetamismaksumus.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 10 kohaselt on kindlustussumma rahasumma, mis

on ühe kindlustusjuhtumi suhtes kindlustushüvitise ülempiiriks. Sama tuleneb VÕS § 426 lg-st 1,

mille kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud

kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks

maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Seega ei pidanud kostja hüvitama hagejale

rohkem, kui oli iga hävinud eseme bilansiline soetamismaksumus, isegi kui selle hävimisega

tekkinud kahju oli suurem.

VÕS § 477 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju

tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest

suurem. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 11.2 kohaselt on inventari ja seadmete

kindlustusväärtuseks taassoetamisväärtus või turuväärtus, kusjuures pooled ei ole vaielnud selle üle,

et lähtuda tuleb turuväärtusest. Seega ei pidanud kostja hüvitama hagejale rohkem, kui oli iga

hävinud eseme turuväärtus, isegi kui selle kindlustussumma oli suurem.

Hävinud esemete kostja arvestatud turuväärtused ja hageja taotletud turuväärtused erinevad

ebaoluliselt. Samas ei ole hageja piisavalt põhjendanud, miks tuleks arvestada tema esitatud

eksperdiarvamust.

Oma väidet, nagu oleksid pooled lepingu sõlmimisel määranud seadmete ja inventari kokkuleppelise

kindlustusväärtuse, ei ole hageja tõendanud: ainuüksi riski hindamise küsimustikus hageja märgitud

arvudest seda järeldust teha ei saa, kuna küsimustik on küll lepingu osa, kuid miski selles ei viita

asjaolule, et pooled oleksid hageja vastuseid kindlustusandja küsimustele pidanud siduvateks

lepinguteks. Mingeid muid tõendeid selle kohta ei ole hageja esitanud. Kostja tehtud pakkumisest

tuleneb kindlustussumma, mitte kindlustusväärtus. Kindlustussumma ja kindlustusväärtus ei ole

samastatavad mõisted. Kokkuleppelise kindlustusväärtuse kohta esitatud väite sisustamisel ei ole

hageja olnud järjekindel ja tema väide selle kohta, et lepingu sõlmimisel lepiti kokkuleppelises

kindlustusväärtuses kokku, ei ole usutav.

Nõustuda ei saa hagejaga ka selles, nagu oleks kostja pidanud maksma hüvitist tema nõutavas

suuruses sellest tulenevalt, et poliisile märgitud kindlustussummaks tulekahju puhul oli 41 500 000

krooni. Nimetatud summa oli kõigi kindlustatud hoonete, seadmete, kogu inventari ning kauba ja

rajatise ühine kindlustussumma, mis vastavalt VÕS § 426 lõikele 1 oli kindlustusandjapoolseks

maksimaalseks väljamaksusummaks kogu vara eest. Kokkulepe niisuguses üldises kindlustussummas

ei välistanud kokkulepet selle kohta, milline on kindlustussumma iga vara osas eraldi. Seadmete ja

inventari osas olidki pooled kokku leppinud nii arvulises kindlustussummas kõigi seadmete ja kogu

inventari eest kokku (vastavalt pakkumisele 29 900 000 krooni) kui ka selles, et iga üksikeseme osas

on kindlustussummaks selle eseme bilansiline soetusmaksumus. Kuna kindlustati vara kogum

sellesse kuuluvaid konkreetseid esemeid määratlemata, laienes kindlustuskaitse seadmete ja inventari

osas ka nendele esemetele, mida lepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, kuid mille hageja omandas

hiljem (VÕS § 476 lg 2). Seadmete ja inventari hulka kuuluva vara kogumi eest kokku oli hüvitamise

piirmääraks 29 900 000 krooni, see ei tähenda aga, nagu oleks hagejal õigus nõuda hüvitist seadmete

ja inventari eest selle piirmäära ulatuses ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p-s 32.4.2

sätestatut arvestamata ja olenemata sellest, milline oli konkreetse hävinud eseme kindlustussumma

(bilansiline soetamismaksumus) või milline oli selle eseme turuväärtus.

Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kohtukulud ümber jaotada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata asja samale kohtule uueks

läbivaatamiseks

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus määranud kindlustussumma

vastuoluliselt, kui märkis otsuses, et tuleriski puhul oli poliisi järgi kindlustussummaks 41 500 000

krooni, samas leidis aga, et iga kindlustusjuhtumi puhul oli iga kindlustusjuhtumi käigus hävinud ja

bilansi põhivahendite nimekirjas arvel olnud masina, seadme või inventari hulka kuuluva üksikeseme

puhul kindlustussummaks selle bilansiline soetamismaksumus. Vastuolus VÕS §-s 426 sätestatuga on

väide, et väljamakstava kindlustushüvitise piirmäära (kindlustussumma) kõrval võisid esineda veel

mitmed teised kindlustussummad. Linnakohus leidis õigesti, et VÕS § 426 lg 1 kohaselt peab

kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel kahju hüvitama üksnes

kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks

väljamaksusummaks (kindlustussummaks). Nimetatuga nõustus ka kostja apellatsioonkaebuses ning

ringkonnakohtul puudus vajadus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja teha vaidlustamata asjaolude

pinnalt järeldusi. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 434 lg 2 p 3. Kindlustuspoliisil

oli märgitud kindlustussumma 41 500 000 krooni, mitte selle arvutamise alused.

Kindlustuslepingu üld- ja eritingimuste vastuolu korral ei arvestanud ringkonnakohus eritingimustes

sisalduvaga. Ringkonnakohtu arvates rääkisid pooled lepingu sõlmimisel ettevõtte varakindlustuse

tingimuste p-s 32.4.2 sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises.

Hageja on järjekindlalt rõhutanud, et üksikesemete bilansiline soetamisväärtus võeti aluseks üksnes

kokkuleppelise kindlustusväärtuse määramisel. Tüüptingimusi ei soovinud pooled kohaldada.

Tulenevalt VÕS §-st 38 ja pooltevahelisest lepingust on poolte kokkulepped kindlustusväärtuse ja

kindlustussumma kohta eritingimused ja tüüptingimused neid ei mõjuta. Vastuolu korral eri- ja

üldtingimuste vahel tuleb lähtuda kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummast kui eritingimusest.

Ka kindlustuspakkumisest tuleneb kindlustussumma 41 500 000 krooni ning selles on sätestatud, et

lahknevuse korral ettevõtte varakindlustuse tingimuste ja eritingimuste vahel kehtivad eritingimused.

Ringkonnakohus ei pidanud riski hindamise küsimustikus leitud kokkuleppelist kindlustusväärtust

siduvaks lepingutingimuseks, kuigi selle allkirjastas ka kostja. Ka ei pidanud ringkonnakohus

oluliseks seda, et poliisi väljastas samuti kostja, kusjuures tema trükkis poliisile klausli, et riski

hindamise küsimustik on kindlustuslepingu lahutamatu osa.

Kindlustuslepingu kujundas kostja. Kostja kindlustusandjana kui kindlustuslepingu tugevam pool ei

saa kahju toimumisel jätta kahju hüvitamata, püüdes vaidluse korral tugineda kindlustuslepingu

tingimuste mittesiduvusele või kindlustuslepingu tingimuste hulka mittekuuluvale märkusele.

Tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus ja mõistlikult. Ringkonnakohus tuvastas valesti hageja

järjekindlusetuse väidete esitamisel. Lepingut tõlgendades on ringkonnakohus rikkunud VÕS § 29 lg-

s 5 sätestatut. Hageja ei ole ajanud segi kindlustusväärtust ja kindlustussummat ega pidanud iga

üksikeseme soetamismaksumust kindlustussummaks.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb tõendeid hinnata linnakohtust erinevalt, rikkudes

sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 653. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 669 lg 1 p 5,

kui jättis põhjendamata, miks tuleb anda hinnang esialgu vaidlustamata asjaoludele ja selle, millised

seadmed ringkonnakohtu arvates hävisid.

10. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud. Kostja

arvates ei ole hageja toonud välja ühtegi olulist materiaal- ega menetlusõiguse normi rikkumist, mis

oleks võinud viia valele otsusele. Riigikohtu pädevusse ei kuulu tõendite hindamine ja selle põhjal

juba tuvastatud poolte tahte ümbertuvastamine.

11. Kolmas isik kassatsioonkaebusele tähtajaks vastanud ei ole.

12. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja esitasid kohtule

kirjalikult oma teesid. Kostja esitas kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja, paludes

hagejalt kostja kasuks välja mõista kantud õigusabikulud 24 593 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

14. Vaidluse lahendamisel on olulised järgnevad asjaolud:

1) 2. juunil 2003. a sõlmisid pooled ettevõtte varakindlustuse lepingu, mille objektiks olid kõik

hageja hooned, seadmed, kogu inventar ning kaup ja rajatis hageja asukohas. Lepingu osadeks olid

muu hulgas riski hindamise küsimustik, kindlustuspakkumine, tulekindlustuse tingimused V101.2001

ja ettevõtte varakindlustuse tingimused V110.2001. Tuleriski kindlustussumma oli 41 500 000 krooni

ja omavastutus 30 000 krooni;

2) 12. juunil 2003. a toimus kindlustatud objektil tulekahju, mille käigus hävis kindlustatud vara, sh

hageja masinad, seadmed ja inventar;

3) kostja hüvitas hagejale kahju 14 902 360 krooni 95 sendi ulatuses, sh masinate, seadmete ja

inventari hävimise eest 9 065 398 krooni, arvestades ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001

p-s 32.4.2 sätestatut, et kindlustussumma (hüvitise piir) on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas

arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena.

4) Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas kindlustusjuhtumi tõttu hävisid kõik hageja masinad,

seadmed ja kogu inventar või üksnes osa neist. Linnakohtu otsusest nähtuvalt tuvastati, et hageja

seadmed ja inventar hävisid täielikult (linnakohtu otsuse lk-d 5!6). Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse muu hulgas sel põhjusel, et linnakohus jättis piiritlemata

hävinud ja hävimata asjad (apellatsioonkaebuse p 2.8). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

tuvastama, kas hävisid kõik hageja masinad ning seadmed ja kogu inventar või üksnes osa neist.

Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle, sh selle üle, milline oli kindlustuslepingus

kokkulepitud hüvitise maksimaalne väljamaksusumma (kindlustussumma) ! kas pooled leppisid

kokku üksnes 41 500 000 krooni suuruses kindlustussummas kogu vara kohta, sh hageja masinad,

seadmed ja inventar või lepiti masinate, seadmete ja inventari kindlustamisel lisaks kokku iga

üksikeseme kindlustussummas eraldi ja iga üksikeseme kindlustussummaks oli selle bilansiline

soetusmaksumus, mis kõigi masinate, seadmete ja kogu inventari kohta kokku oli 29 900 000 krooni.

15. Vastavalt VÕS § 422 lg-le 1 kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või

osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus).

Kindlustusjuhtum on VÕS § 423 lg 1 järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral

peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmiskohustuse. Kahjukindlustuse puhul peab

kindlustusandja VÕS § 476 lg 1 järgi hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asjade

kogumi kindlustamise korral hõlmab kindlustus VÕS § 476 lg 2 järgi kõiki asju, mis

kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad.

Millises ulatuses tuleb kahju hüvitada, sõltub sellest, kas ja kuidas on kindlustuslepingu pooled

kindlustusandja vastutuse piiramises kokku leppinud. Vastavalt VÕS § 426 lg-le 1 peab

kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama

üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks

väljamaksusummaks (kindlustussumma). Samas võib kindlustussumma VÕS § 426 lg 2 järgi olla

määratletud ka muul kujul kui maksimaalse väljamaksusummana. Viimati nimetatud sätte alusel leiab

kolleegium, et maksimaalne väljamaksusumma ei pea olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse

summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise

alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise

soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat

tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja

VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli

kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

Seega ei ole ringkonnakohus tõlgendanud vääralt VÕS § 426 ega 477.

16. Pooled vaidlevad selle üle, millises kindlustussummas kokku lepiti. Kostja arvates lepiti iga

üksiku masina, seadme ja inventarieseme kohta kokku eraldi kindlustussummas, milleks oli iga

üksikeseme bilansiline soetusmaksumus. Hageja arvates leppisid pooled tuleõnnetuste puhuks kokku

ühes kindlustussummas 41 500 000 krooni, nagu nähtub kindlustuspoliisilt. Seega tuli kohtutel

selgitada, milline oli tegelikult kokkulepitud kindlustussumma.

17. Vastavalt VÕS § 434 lg-le 1 peab kindlustusandja väljastama kindlustusvõtjale enda allkirjastatud

dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Sama paragrahvi teise lõike kolmanda punkti

kohaselt peab poliisil olema märgitud kindlustussumma või selle arvutamise alused.

Poliisist (I kd, tl 4) nähtuvalt leppisid pooled kokku kindlustussummas 41 500 000 krooni.

Kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks loeti riski hindamise küsimustikku, kindlustuspakkumist,

poliisis nimetatud kindlustustingimusi, asendiplaani, ettevõtte varakindlustuse tingimusi V110.2001

ja tuleohutusjuhendit ettevõtetele V401.2001.

Poolte allkirjastatud riski hindamise küsimustiku järgi oli kindlustatud seadmete väärtus 29 900 000

krooni (I kd, tl 54!57). Kindlustussummat sellest küsimustikust ei nähtu.

Poolte allkirjastatud kindlustuspakkumise kohaselt lepiti kokku, et kindlustuse objekti

kindlustussumma on 41 500 000 krooni, millest seadmete ja inventari kindlustussumma vastavalt

põhivahendite nimekirjale 27 400 000 krooni ja rajatisega seotud seadmete kindlustussumma

vastavalt põhivahendite nimekirjale 2 500 000 krooni, s.o kokku 29 900 000 krooni (I kd, tl-d 5!7).

Kindlustuspakkumises sisalduva teise märkuse kohaselt on seadmete ja inventari kindlustussumma

määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise

soetusmaksumusena. Kindlustuse objektiks loetakse kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele

võetud materiaalne vara vastavalt põhivahendite nimekirjale.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2 järgi loetakse kindlustuse objektiks kogu

kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt bilansi põhivahendite

nimekirjale, /.../. Bilansi põhivahendite nimekirja iga üksikeset loetakse omaette kindlustuse

objektiks. Kindlustussumma on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud

üksikesemete bilansilise soetusmaksumusena.

Kolleegium märgib, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt võib olla raskesti mõistetav, millises

kindlustussummas pooled kokku leppisid ja milline tähendus on ettevõtte varakindlustuse tingimuste

p-l 32.4.2, arvestades ka kindlustuspoliisil ja kindlustuspakkumisel märgitud kindlustussummasid.

Sellises olukorras võib eraldi võttes selge sõnastusega ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2

vajada tõlgendamist kooskõlas VÕS § 39 lg-s 1 sätestatuga.

18. Ringkonnakohus võttis ekslikult kindlustussumma määramisel aluseks vaid kindlustuspakkumises

sisalduva märkuse ja järeldas, et lepingu sõlmimisel rääkisid pooled ettevõtte varakindlustuse

tingimuste p-s 32.4.2 sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises.

Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2 ja kindlustuspakkumise teise märkuse all (vt otsuse

p 17) kirjapandu ei ole samased ja neid on võimalik mõista erinevalt. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu

otsuse põhjendustest, miks tuleb poolte ühise tahte kindlakstegemisel lähtuda vaid

kindlustuspakkumisest ning miks ei tule arvestada kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummat

41 500 000 krooni. Samamoodi sisaldub ka kindlustuspakkumises kindlustussumma 41 500 000

krooni.

Jättes vastamata hageja väidetele kindlustussumma kohta ja analüüsimata asjas tähtsust omavad

tõendid, rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh selgitama, kas pooled leppisid kokku kogu kindlustusobjekti

kindlustussummas 41 500 000 krooni või seadmete ja inventari iga üksikeseme kindlustussummas,

milleks oli iga üksikeseme bilansiline soetusmaksumus, kusjuures kõigi seadmete ja inventari osas oli

kindlustussummaks 29 900 000 krooni.

19. Siinjuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et ettevõtte varakindlustuse tingimused kui

tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel

teisiti kokku leppinud. Kui pooled leppisid kokku üksnes kogu kindlustusobjekti ühtses

kindlustussummas 41 500 000 krooni, siis ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2 ei kohaldu.

20. Kolleegium leiab, et kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises

kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud

kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul,

kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel

arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla

kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust,

mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest

kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks. Vastavalt VÕS 42 lg-le 1 võib

selline tüüptingimus olla tühine.

21. Kolleegium märgib, et olenevalt kokkulepitud kindlustussummast võib tegemist olla

alakindlustuse (VÕS § 482) või ka ülekindlustuse (VÕS § 481) juhtumiga. Kuigi pooled ei ole

tuginenud õiguslikule väitele, et kindlustusjuhtumi saabumisel oli tegemist alakindlustusega, saab

kohus vastavate asjaolude esitamisel järelduse alakindlustuse kohta ise teha. Pooltevahelise

õigussuhte kvalifitseerimine oli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 kohaselt kohtu

ülesanne ning on seda ka kehtiva TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 (RT III 2006, 20, 187)). Asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta ka

seisukoht, kas poolte esitatud asjaolude alusel on tegemist alakindlustuse juhtumiga VÕS § 482

mõttes.

22. Muud kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu