3-2-1-96-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-96-06

Määruse kuupäev

Tartu, 24. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Justiitsministeeriumi taotlus USA Väärtpaberi Agentuuri

kaudu saabunud kohtudokumentide edastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2006. a kohtumäärus tsiviilasjas

nr 2-05-19940

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja O. P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Tarmo Sild

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2006. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. novembril 2005. a esitas Justiitsministeerium Tallinna Linnakohtule taotluse, milles palus

vastavalt Haagi 1965. a konventsioonile anda üle USA Väärtpaberi Agentuuri kaudu saabunud

kohtudokumendid äriühingule Lõhmus, Haavel & Viisemann, Kristjan Lepikule ja O. P.

15. novembri 2005. a kirjaga kohustas linnakohus O. P (edaspidi avaldaja) dokumentide

üleandmiseks ilmuma Tallinna Linnakohtusse kas 22. novembril 2005. a või 24. novembril 2005. a.

Kohtu teate sai avaldaja isiklikult kätte 18. novembril 2005. a. Nendel kuupäevadel avaldaja

linnakohtusse ei ilmunud. 28. novembril 2005. a saatis Tallinna Linnakohus avaldajale uue kutse,

milles palus tal tulla kohtudokumentidele järele 8. detsembril 2005. a kell 14.30. Ühtlasi tegi

linnakohus avaldajale trahvihoiatuse. Kohtukutse võttis vastu avaldaja isa. Avaldaja ei ilmunud kutsel

näidatud ajal linnakohtusse. 9. detsembri 2005. a määrusega karistas linnakohus avaldajat kohtu

korralduse täitmata jätmise eest enne 1. jaanuari 2006. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 32 lg 2 alusel 12 000 krooni suuruse rahatrahviga. 9. detsembril 2005. a saatis linnakohus

avaldajale kutse tulla kohtudokumentidele järele 15. detsembril 2005. a kell 14.30. Ühtlasi hoiatas

linnakohus, et avaldaja suhtes on võimalik rakendada sundtoomist. Selle kohtukutse võttis vastu

avaldaja ema. Avaldaja jättis linnakohtusse ilmumata. 16. detsembri 2005. a määrusega karistas

linnakohus avaldajat TsMS § 32 lg 3 alusel kohtu korralduse täitmata jätmise eest 32 280 krooni

suuruse rahatrahviga. 16. detsembri 2005. a kohtukutsega kohustas linnakohus avaldajat tulema

kohtudokumentidele järele 3. jaanuaril 2006. a.

2. Avaldaja lepinguline esindaja esitas 22. detsembril 2005. a linnakohtule taotluse avaldaja trahvist

vabastamiseks. Taotluse kohaselt ei anna 1965. a Haagi tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja

kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsioon (edaspidi konventsioon) kohtule

pädevust dokumentide kätteandmiseks. Dokumente saab kätte anda Justiitsministeerium. Avaldaja ei

ole saanud kätte kohtukutseid. Kohtukutsed on vastu võtnud tema vanemad, kellega avaldaja koos ei

ela. Avaldaja viimane teadaolev elukoht oli mujal. Määratud rahatrahv on ülemäära suur ja

linnakohus ei ole arvestanud, et avaldajaga on töösuhe peatatud, mistõttu tal puudub sissetulek.

3. Harju Maakohus jättis 3. märtsi 2006. a määrusega avaldaja taotluse rahuldamata. Maakohus

leidis, et tulenevalt konventsiooni artiklitest 2 ja 5 ning konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p-

dest 1 ja 2 on konventsiooni täitmisega tegeleval keskasutusel, milleks on Justiitsministeerium, õigus

korraldada dokumentide kätteandmist seaduse alusel ka muul moel kui keskasutuse kaudu. Maakohtu

otsuse kohaselt kasutatakse sõna "seadus" konventsioonis õigusakti tähenduses. Eesti Vabariigi

kohtute ja välisriigi kohtute suhtlemise korra määras kindlaks justiitsministri 2. juuni 1999. a määrus

nr 26, mille p 4.1 järgi on Eesti Vabariigi kohtud pädevad andma kätte välisriigi kohtute ja

justiitsasutuste dokumente. Dokumente antakse kätte korra p 1 ja konventsiooni art 5 järgi Eesti

Vabariigi seaduste alusel.

Maakohus leidis veel, et vastavalt TsMS § 69 lg-le 1 võis kohus trahvida isikut, kelle käitumine

takistab asja õigemat ja kiiremat läbivaatamist. Linnakohus käsitas asja läbivaatamisena

kohtudokumentide kätteandmist, mida ta menetles vastavalt hagita menetluse kohta käivatele sätetele.

Asjaolu, et kohtudokumentide kättetoimetamine ei olnud enne 1. jaanuari 2006. a eraldi menetlusena

sätestatud, ei tähenda, et kohus ei oleks saanud seda hagita menetluses menetleda. Avaldaja on

aadressil Tallinn, Aasa 8-1 linnakohtu 15. novembri 2005. a kirja isiklikult kätte saanud ega ole

linnakohtule teatanud muud aadressi. Aadressi muutusest teatati linnakohtule alles 22. detsembril

2005. a. Linnakohus luges neil asjaoludel õigesti kohtukutse avaldajale kättetoimetatuks kohtule

teadaoleval aadressil.

Avaldaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väiteid trahvi ülemäärase suuruse kohta. Ainuüksi

töösuhte peatamine ei tähenda seda, et isikul puudub vara või sissetulek. Avaldaja on kolme äriühingu

juhatuse liige ja ta on endale palganud esindajaks kõrgelt tasustatava advokaadi.

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse

tühistamist ja enda trahvist vabastamist. Avaldaja jäi oma varem esitatud põhjenduste juurde, lisades,

et tsiviilasjal puudub õiguslik alus, kuna Justiitsministeeriumi taotlus ja justiitsministri määrus ei saa

olla aluseks tsiviilasja algatamisele. TsMS § 3 lg-d 1 ja 2 ei andnud alust asja menetlemiseks

tsiviilasjana.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. mai 2006. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt Haagi 1965. a konventsioonist, selle konventsiooniga ühinemise

seaduse § 2 p-dest 1 ja 2 ning enne 15. detsembrit 2005. a kehtinud justiitsministri 2. juuni 1999. a

määruse nr 26 p-st 4 olid Eesti kohtud pädevad andma üle välisriigi kohtute ja justiitsasutuste

dokumente. Ringkonnakohus märkis, et välislepingus võib sõna "seadus" tõlgendus olla laiem ja

hõlmata ka muid õigusakte peale Riigikogu poolt seadusandlikus korras vastu võetud õigusaktide.

Siseriiklikult sätestasid kohtudokumentide kätteandmise korra TsMS § 26 lg 2 ja § 166 lg 1, mille

kohaselt tuleb kohtudokumendid toimetada adressaadile kätte isiklikult. Selleks võis maakohus

kutsuda avaldaja dokumentide isiklikuks üleandmiseks kohtusse.

Maakohus leidis õigesti, et avaldajale oli vähemalt üks kord teatatud menetlusest isiklikult ja pärast

seda ei teatanud ta oma väidetavast elukoha vahetusest. Tulenevalt TsMS § 28 lg-st 7 on linnakohus

õigesti lugenud kohtukutse avaldajale kätteantuks temaga koos elavatele isikutele kutse kätteandmise

tõttu. Pärast seda, kui avaldaja lepinguline esindaja oli esitanud maakohtule taotluse avaldaja trahvist

vabastamiseks, ei ilmunud avaldaja ikkagi dokumente vastu võtma ega volitanud seda tegema ka oma

esindajat. Eeltoodu tõttu leidis ringkonnakohus, et avaldaja trahvimine oli TsMS § 32 ja § 69 lg 1

järgi kohtu antud kohustuse täitmata jätmise eest põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis veel, et linnakohus määras trahvi TsMS § 32 lg-st 2 lähtudes õigesti.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud põhjendatud avaldaja väited trahvi ülemäärase suuruse kohta.

Avaldaja ei ole esitanud kohtule dokumente, mis tõendaksid tema varanduslikku seisundit ja

sissetulekuid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning

vabastada avaldaja trahvi tasumisest. Määruskaebuse kohaselt puudub seadus, mis võimaldaks kohtul

välisriigi kohtudokumente kätte toimetada. Justiitsministri määrus ei saa olla aluseks tsiviilasja

algatamisele. Linnakohtul ei olnud õigust kutsuda avaldajat dokumentide kätteandmiseks kohtusse,

sest tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta sellist dokumentide edastamise viisi. Rahatrahvi suurus

on põhjendamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

8. Kohtud leidsid õigesti, et avaldajat trahviti hagita asja menetluses. TsMS § 247 lg 1 sätestas hagita

asjade loetelu. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vaatas kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju,

mis seadusega olid antud kohtu pädevusse ja mis tuli läbi vaadata hagita menetluses. Konventsiooni

artikli 5 järgi annab adressaatriigi keskasutus välisriigi kohtudokumendi ise kätte või korraldab selle

kätteandmise asjakohase asutuse poolt adressaatriigi seadustega siseriiklikes protsessides tema

territooriumil olevatele isikutele dokumentide kätteandmiseks ettenähtud korras. 7. detsembril

1995. a võttis Riigikogu vastu konventsiooniga ühinemise seaduse, mis jõustus 12. jaanuaril 1996. a.

Seda seadust tuleb pidada TsMS § 247 lõikes 2 nimetatud seaduseks, millega antakse kohtu

pädevusse asju, mida vaadatakse läbi hagita menetluses.

9. Väär on avaldaja seiskoht, et linnakohtul ei olnud õigus teda kohtusse kutsuda. Vastavalt TsMS

§ 249 lõikele 1 vaatas kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita

menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 249 lg 2 esimese lause järgi vaatas kohus avalduse hagita

asjas läbi kohtuistungil avaldaja ja huvitatud isiku osavõtul. Kolleegiumi arvates ei olnud viimati

nimetatud säte kohtule kohustuslik välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamise hagita menetluses,

kuivõrd välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamine on menetlustoiming, mis seisneb

kättetoimetamise adressaadi isiku tuvastamises ja temalt allkirja võtmises välisriigi kohtudokumendi

saamise kohta. Samas võis kohus, kui ta ei määranud välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamiseks

kohtuistungit, kutsuda kättetoimetamise adressaadi kohtusse selleks, et välisriigi kohtudokument anda

adressaadile üle isiklikult allkirja vastu.

10. TsMS § 31 lg 1 järgi oli protsessiosaline kohustatud kohtule teatama, kui tema aadress asja

menetluse kestel muutus. Kolleegium jääb varasemates lahendites avaldatud seisukoha juurde, et kui

protsessiosaline jätab kohtule teatamata igast oma aadressi (viibimiskoha) muutusest, mis võib

takistada talle kohtukutse kättetoimetamist, siis vastutus sellest tuleneda võivate negatiivsete

tagajärgede eest lasub temal endal (vt kolleegiumi 15. oktoobri 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

107-03 (RT III 2003, 33, 107) ja 12. märtsi 1999. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-99 (RT III 1999,

11, 112)). Kuna avaldaja ei informeerinud linnakohut oma elukoha aadressi muutusest, siis kohaldas

linnakohus õigesti TsMS § 28 lõiget 7, lugedes kohtukutse avaldajale kätteantuks selle üleandmisega

avaldaja varem avaldatud elukohas elavatele isikutele.

11. Kuna avaldaja jättis kahel korral kohtusse ilmumata, vaatamata temale kohtukutsete

kättetoimetamisele ning trahvihoiatustele, oli linnakohtul õigus teda kahel korral trahvida kohtu antud

kohustuse täitmata jätmise eest TsMS § 32 lg 3 alusel. Iseenesest on õige ka maakohtu viide TsMS

§ 69 lõike 1, mille järgi võis kohus trahvida asja õiget ja kiiret läbivaatamist pahatahtlikult takistavat

protsessiosalist.

12. Kolleegium ei nõustu avaldaja väitega, et trahvide suurused on põhjendamata. Ringkonnakohus

märkis, et avaldaja ei ole esitanud kohtule dokumente, mis tõendaksid tema varanduslikku seisundit

ja sissetulekuid. Neid tõendeid ei ole esitatud ka määruskaebuse juurde koos põhjendusega, et neid ei

olnud võimalik esitada varem. Avaldajale määratud trahvid vastavad TsMS § 32 lõikes 2 lubatud

suurusele.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu