3-3-1-57-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-57-06

Otsuse kuupäev

23. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

AS XXX XXXXX XXXXXXX kaebus Tallinna Tolliinspektuuri

11. augusti 2004. a maksuotsuse nr 16.2.2-9/96 tühistamiseks

ning tagasitäitmise ettekirjutuse tegemise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-350

Menetluse alus Riigikohtus

AS XXX XXXXX XXXXXXX kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21. september 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

AS XXX XXXXX XXXXXXX esindaja vandeadvokaat Ain

Alvin

Maksu- ja Tolliameti esindaja MTA juriidilise osakonna

haldusmenetluse talituse peajurist Lembit Sullakatko

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS XXX XXXXX XXXXXXX kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-350 ja Tallinna

Halduskohtu 19. jaanuari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-2435/2004. Teha asjas uus otsus,

millega rahuldada AS XXX XXXXX XXXXXXX kaebus ja tühistada Tallinna Tolliinspektuuri

11. augusti 2004. a maksuotsus nr 16.2.2-9/96 ning teha ettekirjutus maksuotsuse nr 16.2.2-9/96

tagasitäitmiseks.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt AS XXX XXXXX XXXXXXX kasuks välja menetluskulud

50 000 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri 11. augusti 2004. a maksuotsusega nr 16.2.2-

9/96 määrati tollimaaklerile AS-le XXX XXXXX XXXXXXX tasumiseks maksusumma 110 771

krooni. AS XXX XXXXX XXXXXXX määras Tallinna Tolliinspektuurile 28. jaanuaril, 22. aprillil,

28. mail, 10. juunil ja 26. juunil 2002. aastal esitatud kaubadeklaratsioonides deklareeritud toodetele

sooduspäritolu staatuse, märkides tollideklaratsiooni lahtrisse nr 36 tollimaksusoodustuse koodi 300.

Maksuotsuse kohaselt ei vastanud aga AS XXX XXXXX XXXXXXX kaubadeklaratsioonidele

lisatud arved Eesti Vabariigi ja Poola Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu protokolli 3 "Mõiste

"pärinevad tooted" definitsiooni ja administratiivse koostöö kohta" (protokoll 3) IV lisas kehtestatud

sõnastusele. Sõnastus peab kinnitama, et tooted on sooduspäritoluga. Arvetele nr 19/Z/2002

24. jaanuarist 2002, nr 136/Z/2002 20. juunist 2002 ja nr 135/Z/2002 20. juunist 2002 ei olnud

vastavat sõnastust üleüldse märgitud, samas kui arvetele nr 81/Z2002 18. aprillist 2002,

nr 108/Z/2002 23. maist 2002 ja nr 117/Z/2002 6. juunist 2002 märgitud sõnastus ei vastanud

protokolli 3 IV lisas toodule. Maksuotsuse kohaselt ei tõenda dokumendid, millel puudub

välislepingus ettenähtud kauba sooduspäritolu kinnitav tekst, kauba sooduspäritolu ja kaubale ei saa

vabakaubanduslepinguga ette nähtud tollimaksusoodustusi kohaldada. Ei deklarant AS XXX

XXXXX XXXXXXX ega isik, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati, Hadleri Hulgikaubanduse AS, ei

esitanud sooduspäritolu tõendavaid dokumente ka tagantjärele, tolliinspektuuri korraldusega

täiendavalt määratud tähtajaks.

2. AS XXX XXXXX XXXXXXX esitas 10. septembril 2004 Maksu- ja Tolliametile vaide

maksuotsuse tühistamiseks, mis jäeti 5. oktoobri 2004. a vaideotsusega nr 225-1 rahuldamata.

3. AS XXX XXXXX XXXXXXX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Maksu- ja

Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri 11. augusti 2004. a maksuotsus nr 16.2.2-9/96 tühistada ning teha

ettekirjutus tasutud maksusumma tagasitäitmiseks. AS XXX XXXXX XXXXXXX kaebuse kohaselt

puudub tollil alus täiendava maksusumma määramiseks, kuna toll on ise esitatud deklaratsioone

2002. aastal läbivalt, kokku viiel korral, aktsepteerinud. Vastavalt deklaratsioonide aktsepteerimise

ajal kehtinud Tolliseaduse (TS) § 44 lg-le 2 aktsepteerib toll deklaratsiooni pärast selles sisalduva

info ammendavuse ja lisadokumentide olemasolu kontrolli. Tollil oli kohustus kontrollida

päritoludokumentide olemasolu ja selles sisalduvat infot. Kõik vajalikud dokumendid oli deklarant

esitanud ja toll ei viidanud aktsepteerimisel ühelegi puudusele. Deklaratsiooni hilisem muutmine

viisil, mis toob kaasa täiendava maksusumma määramise, kahjustab AS XXX XXXXX XXXXXXX

majandustegevust. Rikutud on kaebaja õigust korraldusele ja menetlusele ning õiguspärast ootust.

Ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lg 2 kohaselt võib toll teha järelkontrolli, kuid sama artikli lg 3

kohaselt võib toll järelkontrolli käigus avastatu lahendamiseks rakendada vajalikke meetmeid üksnes

arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. Seega on järelkontroll põhjendatud siis, kui dokumente

või andmeid ei olnud võimalik või vajalik deklaratsiooni esitamise ajal kontrollida ja avastatakse uusi

asjaolusid, millele tuginedes tuleb tasuda täiendav maksusumma. Samasugust seisukohta on

väljendanud Riigikohtu halduskolleegium 15. märtsi 2004. a otsuses asjas nr 3-3-1-7-04. Kui

deklarant on teinud tema käsutuses olevad andmed kohe tollile kättesaadavaks, mille alusel toll

määrab maksusumma, hiljem muudab toll aga oma seisukohta, siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis

võimaldaks maksusummat korrigeerida.

4. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palus kaebuse rahuldamata jätta, sest tollivõlg on tekkinud

seetõttu, et tollimaakler on esitanud deklaratsioonis valeandmeid. Asjaolu, et tolliametnik ei

märganud, et arvetel on puudu arvedeklaratsioon või et selle tekst ei vasta protokolli 3 IV lisas

sätestatud sõnastusele, ei muuda vaidlustatud maksuotsust õigusvastaseks. Järelkontroll tehti sel ajal

kehtinud Tolliseadustiku § 114 lg 1 alusel. AS XXX XXXXX XXXXXXX kui tollimaakler suhtleb

vahetult tolliga ja vastutab deklareeritud andmete õigsuse eest. Tollimaakler ei taganud andmete

õigsust ega ole selgitanud, miks ta vastavat tõendit ei esitanud ja miks pole seda teinud kauba saaja

AS Hadleri Hulgikaubandus. Lähtudes rahandusministri 27. oktoobri 1999. a määrusest nr 78

"Kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi kinnitamine" (kehtetu alates

1. juulist 2002), oleks AS XXX XXXXX XXXXXXX pidanud enne deklaratsiooni lahtrisse 36

tollimaksusoodustuse koodi 300 märkimist ja lahtri 44 täitmist kontrollima, kas deklareeritav kaup

vastab protokolli 3 nõuetele ja kas on lisatud arvedeklaratsioonid. Kaebuse esitaja on pikaajalise

staažiga tollimaakler, kes peab tundma tollieeskirju. Ühestki õigusaktist ei tulene, et tolli poolt

deklarandi vea avastamine järelkontrolli käigus toob kaasa vea teinud deklarandi vabanemise

maksukohustusest. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei vabasta deklaranti vastutusest tasuda tollivõlg.

Kohese tollikontrolli põhjalikkust pärsib kaubavahetuse intensiivsus. Asjaolu, et deklareeritud kaubal

puuduvad nõuetekohased arvedeklaratsioonid ja on esitatud valeandmeid ongi uueks asjaoluks, mida

toll järelkontrolli käigus leidis. Riigikohtu 15. märtsi 2004. a otsus uue asjaolu nõudest ei ole siiski

asjakohane, sest kohus on tõlgendanud hoopis Tolliseadustiku §-i 257. Praegusel juhul tuleb

kohaldada maksuotsuse tegemise ajal jõus olnud Ühenduse tolliseadustik. Riigikohtu lahendi aluseks

olnud asjas muutis toll oma seisukohti kauba klassifitseerimise osas, sest tõlgendas reegleid teisti kui

varem. Tõlgenduse muutmine ei ole Riigikohtu seisukohalt uus asjaolu. Praegusel juhul aga asjaolu,

kui toll leiab, et deklarant on esitanud valeandmeid, ei ole õiguse tõlgenduse muutmine, vaid on uus

asjaolu. Põhjused, millal järelarvestuskannet ei tehta, on toodud ÜTS art 220 lg-s 2, millest tuleb

käesolevas asjas kõne alla vaid punkt b. Viimase rakendamine eeldab aga, et isikul ei olnud võimalik

avastada, et arvestuskannet ei ole tehtud. Nõutava hoolsuse järgimisel oleks AS XXX XXXXX

XXXXXXX pidanud asjaolu ise avastama.

5. Tallinna Halduskohtu 19. jaanuari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-2435/2004 jäeti AS XXX

XXXXX XXXXXXX kaebus rahuldamata. Kohus tuvastas, et Tallinna Tolliinspektuurile esitatud

arvetel puudus Eesti ja Poola vahelise vabakaubanduslepinguga tollimaksusoodustuse saamiseks

nõutud deklaratsioon. Protokolli 3 art 16 lg 1 kohaselt saavad Eestist pärinevad tooted importimisel

Poolasse ja Poolast pärinevad tooted importimisel Eestisse lepingukohaseid soodustusi, kui

esitatakse: (a) EUR. 1 liikumissertifikaat, mille näidis on III lisas; või (b) art 21 lg-s 1 sätestatud

juhtudel on selleks arvedeklaratsioon, mille sõnastus on IV lisas ning antakse eksportija poolt

saatelehe alusel, saabumisteatis või muu kaubadokument, mis kirjeldab neid tooteid piisavalt

detailselt. Vaidlusalustel arvetel olevat kinnitust toodete Poolas tootmise kohta ei saa võrdsustada

arvedeklaratsiooniga. Kauba tootmine Poolas ei kinnita veel, et tootmisel kasutatud tooraine pärineb

Poolast, seega ei kinnita, et toode on "sooduspäritoluga". Nii kaebuse esitaja kui ka tolliametnik pidid

deklaratsioone aktsepteerides ilmselt teadma, et arvetel puuduvad nõutud arveldusdeklaratsioonid,

kuid kaubad on deklareeritud soodustusega. Tolliametnik usaldas kaebuse esitajat kui pikaajalist

koostööpartnerit või aktsepteeris seda, et vabakaubanduslepingu tingimustele vastavad arved

esitatakse tagantjärele. Nii järelkontrolli alustamise ajal kehtinud Tolliseadustikust (§ 114 lg 1) kui ka

praegu kehtivast Ühenduse tolliseadustikust (art 78 p 2) tulenevalt oli tollil õigus juba aktsepteeritud

kaubadeklaratsioonide õigsust kontrollida. Tolliseadustik asendus 1. mail 2004 Tolliseadusega, mille

§ 106 lg 3 kohaselt kohaldatakse kaubale, mille deklaratsioon on aktsepteeritud enne Tolliseaduse

jõustumist, deklaratsiooni menetlemisel kuni Tolliseaduse jõustumiseni kehtinud Tolliseadustikku.

Vaidlusalused deklaratsioonid aktsepteeriti enne Tolliseaduse jõustumist, seega reguleeris

deklaratsioonis muudatuste tegemist Tolliseadustik. Viimane on kaebaja suhtes soodsam, sest

muudatusi võis teha vaid täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Toll tegi kolmandale isikule kolm

korraldust sooduspäritolu dokumentide esitamiseks, millele ei reageeritud. Vastavalt

vabakaubanduslepingule saab toll sisuliselt kontrollida talle esitatud arvetel olevate toodete

sooduspäritolu Poola pädevate tolliorganite abiga vaid juhul, kui tal on olemas arvedeklaratsioon.

Tolli praktika ei ole muutunud ega saanudki muutuda. Tolli korraldustele reageerimata jätmine ja

arvedeklaratsioonide esitamata jätmine on uus asjaolu - teave selle kohta, et vaidlusalustel kaupadel

puuduvad ettenähtud arvedeklaratsioonid. Kaupade saatja ei soovinud võtta endale vastutust kaupade

sooduspäritolu eest. Sellest võib järeldada, et kaubad ei ole sooduspäritoluga. Kohaldatav ei ole ÜTS

art 220 lg 2 punkt b. Kaebuse esitaja kui tollimaakler pidi olema teadlik, et arvetel märgitu ei

vastanud ettenähtud tingimustele. See tuleneb kaebaja seisukohtadest ja seda saab ka tollimaakleri

mõistliku hoolsuskohustuse järgimisel eeldada.

6. AS XXX XXXXX XXXXXXX esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse.

Apellandi arvates oli tulenevalt Tolliseaduse § 44 lg-st 1 ja protokolli 3 art 16 lg 1 p-st b tollil

kohustus kontrollida päritoludokumentide olemasolu. Toll aktsepteeris dokumendid ega põhjendanud,

mil viisil on selgunud uus asjaolu, mis ei olnud teada maksusumma määramise ajal. Kohtu seisukoht

käsitada deklaratsiooni aktsepteerimist tolli heausksusena on vastuoluline, kuivõrd kohus jõudis

samas järeldusele, et kaebaja arvedeklaratsioonide hilisem esitamata jätmine on uus asjaolu.

Tuvastamist on leidnud, et toll teadis, et kaubadeklaratsioonid ei vastanud aktsepteerimisel

Protokolli 3 sätetele, järelikult käitus toll ise õigusvastaselt. Kehtivad seadused ei võimaldanud

kaupade vabastamist valede dokumentide alusel, järelikult pidas toll ise ka deklaratsiooni

aktsepteerides dokumentide sõnastust õigeks. Tollideklaratsioonis oli võimalik muudatusi teha vaid

uue teabe olemasolul (vt ÜTS art 78 lg 3). Toll on deklaratsioone aktsepteerinud kuuel korral, seega

olnud püsivalt seisukohal, et need vastavad esitatavatele nõuetele. Toll on ka ise seisukohal, et

tegemist on tollipoolse veaga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab tollivea hindamisel arvesse

võtma muu hulgas seda, kas kompetentsed tollivõimud olid pikka aega veal põhineval seisukohal või

korrigeerisid selle kiiresti (Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2003. a otsus

liidetud kohtuasjades T-309/01 ja T-239/02: Peter Biegi Nahrungsmittel). Seega on täidetud ÜTS

art 220 lg 2 punkti b tingimus, millal järelarvestuskannet ei tehta tolli vea tõttu. Uue asjaoluna ei saa

käsitada halduspraktika või õiguse tõlgendamise muutmist, sellega kahjustatakse apellandi huve

ebaproportsionaalselt.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. aprilli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-350 AS XXX

XXXXX XXXXXXX apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes küll halduskohtu otsuse põhjendusi

ja asendades need. Ringkonnakohtu arvates puudub vaidlus selle üle, et apellandi esitatud

arvedeklaratsioonid ei olnud nõuetekohased. Asjas tuleb kohaldada Tolliseadustikku, sest

järelkontrolli alustati 2004. a veebruaris, s.o ajal, mil tuli lähtuda kuni 1. maini 2004 kehtinud

Tolliseadustikust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab, et juhul, kui haldusmenetlust

reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud norme.

Riigikohus on 15. märtsi 2004. a otsustes haldusasjades nr 3-3-1-06-04 ja 3-3-1-07-04 tõlgendanud

Tolliseadustiku § 257 ja leidnud, et täiendava maksusumma määramise aluseks saab olla üksnes uus

asjaolu, mis on faktiline asjaolu ega ole tollile deklaratsiooni aktsepteerimise ajal teada. Toll peab

seda põhjendama. Praegusel juhul uut asjaolu ei esinenud. Uueks asjaoluks ei saanud olla tolli

korraldustele reageerimata jätmine ja arvedeklaratsioonide esitamata jätmine ehk see, et juba

deklaratsioonist nähtuvale infole saadi kinnitust. Deklaratsiooni aktsepteerimise ajal kehtinud

Tolliseaduse § 44 lg 2 kohaselt oleks saanud deklaratsiooni aktsepteerida vaid pärast deklaratsioonis

sisalduva info ammendavuse ja lisadokumentide olemasolu kontrollimist, toll seda kohustust ei

täitnud. Kontrollitav ja õigusaktidega kooskõlas ei ole ka tolli väide, et ta usaldas tollimaaklerit,

samuti et kaubavahetuse intensiivsus pärssis kontrollimise põhjalikkust. Tegemist oli sellise

puudusega, mida tolliametnik oleks pidanud kindlaks tegema tavapärasest põhjalikuma kontrollita.

Miski ei viita ka sellele, et toll jäi konkreetsel juhul ootama täiendavaid dokumente, järelkontrolli

alustati ligi 2 aastat pärast deklaratsiooni aktsepteerimist. Seega oli deklaratsiooni aktsepteerimisel

tegemist tolli veaga. Kuid hinnata tuleb ka seda, kas kaebuse esitaja on ise käitunud heauskselt ja

oleks saanud viga ära hoida. ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumise

eest vastutav isik toimis heauskselt, järgis kehtivaid sätteid ja tal ei olnud võimalik viga ise avastada.

Puudub alus arvata, et apellant käitus deklaratsioonide esitamisel pahauskselt, kuid ta oleks kogenud

tollimaaklerina pidanud teadma, kuidas arvedeklaratsiooni selliselt vormistada, et tõendada kauba

sooduspäritolu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kassatsioonkaebuses palub AS XXX XXXXX XXXXXXX tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

otsus, teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta kohtukulud vastustaja kanda. Kassaator leiab

järgmist:

- deklarant käitus heauskselt, täites kõiki tolli eeskirju, tõsi, olles eksituses, nagu oli tollgi. Kolmel

arvedeklaratsioonil kuuest oli võrreldes ettenähtuga erinevus kõigest vormiline;

- kohaldada tuleb kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 ja Riigikohtu otsustes asjades

nr 3-3-1-06-04 ja nr 3-3-1-07-04 sellele antud tõlgendust;

- puudus uus asjaolu, mis oleks õigustanud maksusumma korrigeerimist. Varem teadaolevat asjaolu

ümberlükkava informatsiooni mittesaamine kaks aastat hiljem ei saa olla uus asjaolu. Tegemist oli

tolli enda eksimusega;

- ringkonnakohus lükkas küll ümber halduskohtu põhjenduse uue asjaolu kehtimise osas, kuid jättis

ise põhjendamata, mis oli selliseks uueks faktiliseks asjaoluks, mis lubas kooskõlas Tolliseadustiku §-

ga 257 maksusummat ikkagi määrata;

- uue faktilise asjaolu puudumine on iseseisvaks aluseks kaebuse rahuldamiseks ja põhjendamatu on

siduda nimetatut küsimusega deklarandi heausksusest ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses. Olukorras,

kus on tuvastatud, et Tolliseadustiku § 257 ei kuulu kohaldamisele, ei sõltu lahend deklarandi

heausksusest;

- kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et haldusaktis esitatud põhjused, miks maksusumma

määramine on lubatav, ei ole seaduslikud, siis on tuvastatud ka haldusakti õigusvastasus;

- mis puudutab ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamist, siis ringkonnakohtu põhjendused viivad olukorrani,

kus järelarvestuskannet välistavat tolliviga ei saagi esineda, kuna maakler peab vastutama veatu

deklaratsiooni eest. Kui deklarant käitub heauskselt ja toll teeb ise vea (vaidlusalusel juhul veel

korduvalt), siis ei tohiks järelarvestuskannet teha.

9. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Maksu- ja Tolliamet põhjendab oma seisukohti järgmiselt:

- Tolliseadustiku §-s 257 esitatud uus asjaolu ei kujuta endast lisatingimust, millal järelarvestuskannet

ei tehta, ilmselt on normi eeskujuks olnud ÜTS art 78 lg 3 ebaõnnestunud tõlge;

- Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-1-06-04 ja nr 3-3-1-07-04 ei saa praegusel

juhul kohaldada, sest nendes asjades oli tegemist tõlgenduse muutmisega. Kuivõrd vaidlusalusel

juhul tekkis tollil veendumus selles, et kaubad ei oma sooduspäritolu, alles pärast seda, kui kauba

saaja ja tollimaakler ei tõendanud kauba sooduspäritolu, siis ei ole toll oma seisukohti protokolli 3

tõlgendamisel muutnud;

- deklaratsiooni aktsepteerimine tolliametniku poolt ei saa tekitada tollimaakleris õiguspärast ootust,

et seda deklaratsiooni hiljem ei kontrollita. Nii on leidnud ka Riigikohus 10. mai 2006. a otsuses asjas

3-3-1-66-05;

- kassaator kui tollimaakler peab spetsialistina tollieeskirju tundma;

- Tolliseadustiku § 257 asemel tuleb kohaldada sama seadustiku § 259 lg 2 p 2 (ka ÜTS art 220 lg 2 p

b, vt Tolliseadustiku seletuskiri);

- praegusel juhul ei ole täidetud järelarvestuskande tegemata jätmise eelduseks olevad Tolliseadustiku

§ 259 lg 2 p-s 2 ja ÜTS art 220 lg 2 p-s b toodud tingimused. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei

tehta järelarvestuskannet juhul, kui on täidetud kõik neli kumuleerivat tingimust: 1) esines tolli viga;

2) seda viga ei olnud tasumise eest vastutaval isikul võimalik avastada vaatamata professionaalsetele

kogemustele ja vilumusele, mida talt eeldatakse; 3) isik käitus heauskselt; 4) isik järgis kõiki

tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid (vt ka Riigikohtu 10. mai 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05).

Ringkonnakohtu arvates ei ole täidetud tingimused 2 ja 4. Vastustaja nõustub sellega. Kassaator, kes

on tegutsenud professionaalse tollimaaklerina juba 1992. aastast, on rikkunud hoolsuskohustust, sest

oleks pidanud avastama, et kliendi esitatud arvetel puudub nõutav tekst. AS XXX XXXXX

XXXXXXX ei järginud tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid, sh rahandusministri 27. oktoobri

1999. a määrust nr 78 ja Vabariigi Valitsuse 28. aprilli 1999. a määrust nr 140. Euroopa Kohus on

leidnud, et isik peab esitama deklaratsioonis kõik tolliprotseduuri kohaldamiseks vajalikud andmed.

Samas ei ole õige kassaatori väide, et kui ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise eelduseks on deklarandi

esitatud veatu deklaratsioon, puudub regulatsioonil mõte. Näiteks juhul, kui deklarant on esitanud

ebaõiged või mittetäielikud andmed, kuid võib arvata, et ta võis ebatäielikku infot põhjendatult

omada või saada järeldusega, et see on piisav, on ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldatav (vt Euroopa Kohtu

otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt lahendid).

10. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. AS XXX XXXXX

XXXXXXX esindaja rõhutas järgmisi asjaolusid: 1) vahe deklaratsiooni aktsepteerimise ja

järelkontrolli tegemise vahel oli pikk; 2) samal ajal aktsepteeris toll kuue kuu jooksul viiel korral

samalaadseid deklaratsioone; 3) vähemalt kolme deklaratsiooni sõnastus vastas osaliselt sisu poolest

protokolli 3 lisas IV kehtestatud sõnastusele; 4) ringkonnakohus on tuvastanud, et tollimaakler ei

toiminud deklaratsiooni esitades pahauskselt. Maksu- ja Tolliameti esindaja arvates ei saanud

seadusandja eesmärgiks olla, et Tolliseadustiku § 257 kaitseks ka pahauskse võlgniku usaldust

selliselt, et Tolliseadustiku § 259 lg 2 p 2 kohalduks ainult juhul, kui toll avastab vea, mida ta ei

saanud avastada järelkontrolli käigus. Sellega kitsendataks põhjendamatult maksuhalduri õigusi

maksude sissenõudmisel. Tolliseadustiku eesmärgiks oli viia Eesti õigus vastavusse Euroopa Liidu

(EL) õigusega. Maksu- ja Tolliameti esindaja möönis, et tolliametnik oli teinud vea, kuid probleem

sai alguse sellest, et kogenud tollimaakler, kelle puhul tuleb eeldada õigusaktide tundmist, esitas

valeandmeid.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et AS-i XXX XXXXX XXXXXXX esitatud

deklaratsioonides deklareeriti soodustus ja toll aktsepteeris need deklaratsioonid. Vaidlust ei ole ka

selles, et kaubadeklaratsioonidele ei lisatud nõuetekohaseid arvedeklaratsioone, mis oleksid saanud

olla soodustuse aluseks.

Vaidlus on aga selles, kas tollil oli pärast deklaratsioonide aktsepteerimist õigus järelkontrolli käigus

täiendavat maksusummat määrata.

Selleks, et vaidlusalusele küsimusele vastata, tuleb Riigikohtu halduskolleegiumil esmalt leida,

millist õigusakti tuleb vaidluses kohaldada, ja kohaldatavat õigust tõlgendades analüüsida

tollideklaratsiooni aktsepteerimise olemust ning deklaratsiooni üle järelkontrolli tegemise lubatavust,

sh maksusumma korrigeerimise ja järelkande tegemise aluseid. Küsimus tolliveast on Riigikohtu

halduskolleegiumi arvates eraldiseisev problemaatika, mida tuleb analüüsida üksnes juhul, kui

esinesid alused maksusumma korrigeerimiseks ja järelkande tegemiseks.

12. Juhtumi asjaolud langevad ajavahemikku, mil õiguslik regulatsioon muutus ja kehtisid vastavalt

Tolliseadus, Tolliseadustik, (uus) Tolliseadus või Ühenduse tolliseadustik.

19. jaanuaril 1998 jõustunud Tolliseadus kehtis kuni 1. juulini 2002, s.o AS-i XXX XXXXX

XXXXXXX deklaratsioonide esitamise ajal, mis toimus ajavahemikul 28. jaanuarist kuni 26. juunini

2002. Ka deklaratsiooni aktsepteerimisele esitatavaid nõudeid tuleb seega tõlgendada kuni 1. juulini

2002 kehtinud Tolliseadusest lähtuvalt.

Tolliseadustik hakkas kehtima 1. juulil 2002 ja kehtis kuni 1. maini 2004. Sellesse ajavahemikku jääb

tollipoolse järelkontrolli alguse aeg (veebruar 2004).

Uus, praegu kehtiv Tolliseadus hakkas kehtima 1. mail 2004, s.t kehtis sel ajal, kui lõpetati

järelkontroll ja tehti maksuotsus (august 2004). Tolliseadus kehtib üksnes EL-i õigusega

reguleerimata osas, muus osas kohaldatakse alates 1. maist 2004 Ühenduse tolliseadustikku.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaidlusaluses asjas tuleb järelkontrollile, sh järelkande

tegemisele, kohaldada 1. juulist 2002 kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustikku. HMS § 5 lg 5

sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse

menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et menetluse kestel ei

saa muutuda menetlemise põhimõtted. Lisaks näeb alates 1. maist 2004 kehtiva Tolliseaduse § 106

lg 3 ette järgmist: "Kaubale, mille tollideklaratsioon on aktsepteeritud enne käesoleva seaduse

jõustumist, kohaldatakse tollideklaratsiooni menetlemisel kuni käesoleva seaduse jõustumiseni

kehtinud tolliseadustikku."

Seega tuleb kohaldada 19. jaanuarist 1998 kuni 1. juulini 2002 kehtinud Tolliseadust deklaratsioonide

aktsepteerimise osas ja 1. juulist 2002 kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustikku järelkontrolli

õiguspärasuse hindamise osas.

13. Deklaratsioonide esitamise ja aktsepteerimise ajal kehtinud Tolliseaduse § 44 lg 2 kohaselt

aktsepteerib toll esitatud tollideklaratsiooni pärast selles sisalduva informatsiooni ammendavuse ning

tollieeskirjades ettenähtud lisadokumentide olemasolu kontrolli, kui on tagatud kauba esitamine

tollile. Sellest tuleneb, et deklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide

kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates

kujutab deklaratsioonidele lisatud arvete sõnastuse protokolli 3 IV lisas kehtestatud sõnastusele

vastavuse kontroll endast kontrolli, mida on võimalik teha enne deklaratsiooni aktsepteerimist

tavapärasest põhjalikuma kontrollita.

Riigikohus jagab ringkonnakohtu seisukohta, et Maksu- ja Tolliameti väited sellest, et toll usaldas

maaklerit ja et kaubavahetuse intensiivsus ei lubanud kohe põhjalikku kontrolli teha, ei ole

õigusaktidega kooskõlas ega kontrollitavad. Tollil oleks olnud juhul, kui ta ei jõudnud kõiki kahtlusi

enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võimalik nõuda Tolliseaduse

§ 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks teda rahuldavat tagatist. Toll seda aga

ei teinud. Toll ei märganud deklaratsioonis esinevaid vigu ja aktsepteeris deklaratsiooni, millele

lisatud arved ei vastanud seadusest ja protokollist 3 tulenevatele nõuetele.

14. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda siiski seda, et järelkontroll ja selle tulemusena

maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud. Tolliseaduse § 44 lg 3 kohaselt võis pärast

tollideklaratsiooni aktsepteerimist toll nõuda täiendavate dokumentide esitamist tollideklaratsioonis

toodud andmete täpsustamiseks, teha tolliläbivaatust ning võtta kaubast proove ja näidiseid.

Tolliseaduse § 63 lg 6 kohaselt kehtestas impordi- ja ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise

korra rahandusminister. Rahandusministri 27. oktoobri 1999. a määrusega nr 80 kinnitatud "Impordi-

ja ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise korra" p 43 kohaselt korrigeeritakse maksusummat

täiendavate asjaolude ilmnemisel tolli algatusel või asjassepuutuva isiku taotlusel kolme aasta jooksul

arvestuskande tegemise päevast arvates ja korrigeerimisel tehakse järelarvestuskanne või

paranduskanne.

1. juulil 2002 jõustunud Tolliseadustiku § 114 lg 1 sätestas, et toll võib tollideklaratsioonis

sisalduvate andmete õigsuse või deklareerimata andmete kindlakstegemiseks pärast kauba

vabastamist, samuti deklareerimata tehingu toimumise kahtluse korral kontrollida äri- või

haldusdokumente ja asjassepuutuva kaubaga seotud sissevedu, väljavedu või neile järgnevaid

äritehinguid puudutavaid andmeid, raamatupidamise kandeid ning finantsolukorra muutust bilansis.

Tolliseadustiku § 257 kohaselt on tollil täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks õigus

korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme

kalendriaasta jooksul maksu määramise päevast arvates.

Vaidlusalusel juhul saatis Tallinna Tolliinspektuur 12. veebruaril 2004 Hadleri Hulgikaubanduse AS-

ile kutse nr 16.3-1/1306, milles paluti järelkontrolliks deklaratsioonide juurde esitada kauba

originaalarved ja kauba päritolu tõendavad dokumendid.

Seega oli järelkontroll põhimõtteliselt võimalik, kuid maksusummat oli tollil õigus korrigeerida

üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud.

15. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu Maksu- ja Tolliameti seisukohaga, et Tolliseadustiku §-s

257 sätestatud tingimus täiendavast asjaolust ei ole täiendavaks aluseks järelarvestuskande tegemata

jätmisel. Kolleegium leiab, et järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud

kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane.

Riigikohtu halduskolleegium möönab, et vastavalt kehtivale õigusele annab ÜTS art 78 võrreldes

varem kehtinud õigusega tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel

järelkande tegemiseks, mida kasutades on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus

diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida.

Samuti on EL-i õigusega reguleerimata osas alates 1. maist 2004 kohaldatava Tolliseaduse

rakendamise korral tollil õigus omal algatusel või deklarandi taotlusel teha tollideklaratsioonis pärast

kauba vabastamist muudatusi või tunnistada tollideklaratsioon kehtetuks (§ 49) ning

tollideklaratsiooni järelkontrolli käigus võib tolliametnik kasutada ÜTS art-s 78 sätestatud õigusi

(§ 50). Tollideklaratsiooni järelkontrolli tehakse ning deklareeritud kauba sooduspäritolu tõendavaid

dokumente kontrollitakse Maksukorralduse seaduses sätestatud korras.

Kuid tuleb täheldada, et juhtumi aluseks olevad sündmused toimusid enne Eesti ühinemist Euroopa

Liiduga, see tähendab enne õigusliku keskkonna vastavat muutumist. Õigusloome eesmärk võis enne

EL-iga ühinemist Poolaga sõlmitud vabakaubanduslepingu kehtimise ajal ja pärast Eesti Euroopa

Liiduga ühinemist olla vaidlusaluses küsimuses põhimõtteliselt erinev.

16. Maksu- ja Tolliameti väide, et Tolliseadustiku § 257 eeskujuks on olnud ÜTS art 78 lg 3 halb

tõlge, ei tulene õigusaktidest ega ole kontrollitav. Kuigi Tolliseadustiku seletuskirjas on märgitud, et

eelnõu koostamisel lähtuti Ühenduse tolliseadustikust ja sellele Euroopa Komisjoni määrusega

nr 2454/93/EÜ kehtestatud rakendussätetest, ei ole välistatud, et teisel lugemisel eelnõusse

lisandunud § 257 maksusumma korrigeerimisest, mida seletuskiri ei kajasta, võis omada hoopis teisi

kaalutlusi. Tollialane materiaalõigus võis enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist olla deklarandile

soodsam. Riigikohtu halduskolleegium peab sellist olukorda õiguspäraseks.

Kuigi Eestil oli kohustus viia oma õigus Euroopa Liidu õigusega vastavusse enne Euroopa Liiduga

ühinemist ja soovitavalt ka Eesti õigust vastavalt kohaldada ning tõlgendada, ei saa enne Euroopa

Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust tõlgendada automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata

Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu

kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Õiguslikult siduvaks muutus siseriikliku

õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. See

on tuletatav ka Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt Euroopa Kohtul puudub pädevus

kohtuasjades, mille asjaolud leidsid aset pärast kolmanda riigi poolt Euroopa Ühendusega

assotsiatsioonilepingu sõlmimist ja enne nimetatud riigi Euroopa Liiduga ühinemist ja käsitlevad sel

ajavahemikul juba kehtinud ja EL-i direktiiviga vastavusse viidud siseriiklikke õigusnorme (vt

näiteks Euroopa Kohtu suurkoja 10. jaanuari 2006. a otsus kohtuasjas C-302/04: Ynos kft vs. J?nos

Varga, EKL 2006, lk I-371, vt ka Euroopa Kohtu 9. veebruari 2006. a määrus kohtuasjas C-261/05:

Lakép jt, ELT C 154, 1. juuli 2006, lk 4).

Riigikohtu halduskolleegium saab praegusel juhul lähtuda kirjutatud õigusest, mitte võimaliku,

eeskujuks olnud õigusnormi heast või halvast tõlkest ja järeldab eeltoodust, et enne Eesti Euroopa

Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud

soodsamalt.

Seetõttu ei saa antud asjas kohaldada ka Riigikohtu 10. mai 2006. a otsuseid asjades nr 3-3-1-65-05 ja

3-3-1-66-05, kuivõrd need käsitlevad muutunud õigusruumis toimunud sündmustele kohaldatavat

õigust.

17. Riigikohtu halduskolleegium on juba varasemates lahendites 15. märtsist 2004. a asjades nr 3-3-

1-06-04 ja nr 3-3-1-07-04 tõlgendanud ka praeguses asjas kohaldatavat Tolliseadustiku § 257.

Kolleegium on leidnud Tolliseadustiku §-s 257 esitatud "täiendavalt ilmnenud asjaolu" kohta

järgmist: "Uus asjaolu saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni

(tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Maksusumma korrigeerimisel peab toll

põhjendama, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ning miks see asjaolu ei olnud teada esialgse

maksusumma määramise ajal. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et uue asjaoluna ei saa

käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Kui deklarant tegi kõik tema käsutuses

olevad andmed maksu koheseks õigeks määramiseks tollile kättesaadavaks, ning toll määras nende

andmete alusel maksusumma, kuid muudab hiljem oma seisukohta (näiteks kauba

klassifitseerimisreeglite rakendamise osas), siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks

maksusummat korrigeerida."

Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat tõlgendust muuta.

18. Vaidlustatavas Tallinna Tolliinspektuuri haldusaktis ei ole välja toodud maksusumma

korrigeerimist õigustavat asjaolu. Samuti ei ole põhjendatud, mil moel sai võimalik uus asjaolu tollile

teatavaks. Maksu- ja Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri 11. augusti 2004. a maksuotsuses nr 16.2.2-

9/96 on öeldud: "Antud juhul ilmnes kontrollimise käigus asjaolu, et impordi kohaldamiseks

deklarandi poolt koos kaubadeklaratsiooniga esitatud kauba päritolu tõendavad dokumendid ei

vastanud protokollis 3 kehtestatud tingimustele. Järelkontrolli käigus tehti kindlaks, et esitatud

dokumentidele ei olnud märgitud nõuetekohast Protokolli 3 IV lisas toodud sõnastust..." Asjaolu, et

deklareeritud kaubal puuduvad nõuetekohased arvedeklaratsioonid, ei saa olla uueks asjaoluks. Info

deklaratsioonile lisatud kaubadeklaratsiooni nõuetele mittevastavusest oli tollil olemas juba

maksusumma määramise ajal. Toll tegi vea nõuetele mittevastavat deklaratsiooni aktsepteerides.

Sealjuures aktsepteeris toll kuue kuu vältel viiel korral samalaadseid deklaratsioone. Järelkontrolli

alustati ligi kaks aastat pärast deklaratsiooni aktsepteerimist. Uueks asjaoluks ei saa olla varem

teadaolevat asjaolu ümberlükkava info mittesaamine - deklarandi ja kauba saaja poolt tolli

korraldustele reageerimata jätmine ja arvedeklaratsioonide esitamata jätmine.

Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et puudus täiendavalt ilmnenud asjaolu, mis

oleks õigustanud maksusumma korrigeerimist ja seega järelkande tegemist. Järelikult oli tolli

järelkande tegemine õigusvastane, mistõttu on õigusvastane ka Maksu- ja Tolliameti Tallinna

Tolliinspektuuri 11. augusti 2004. a maksuotsus nr 16.2.2-9/96.

19. Kuivõrd järelkanne ei olnud õigustatud, ei vaja täiendavat analüüsi see, kas AS-il XXX XXXXX

XXXXXXX tulnuks endal tolli viga avastada, s.t kas esinesid Tolliseadustiku § 259 lg 2 p-s 2

sätestatud alused, mil toll järelkannet ei tee. Ringkonnakohus on tuvastanud, et AS XXX XXXXX

XXXXXXX ei olnud pahauskne, kuid et ta oleks piisavalt kogenud maaklerina pidanud kehtivat

õigust tundma ja tolli vea ise avastama. Ringkonnakohus on deklarandi järelkandest vabanemise

aluste, hindamisel toetunud ÜTS art 220 lg 2 p-le b, mitte tol ajal kohaldada tulnud Tolliseadustiku

§ 259 lg 2 p-le 2. Ringkonnakohus on sellega, et analüüsis, kas tolli vea olemasolul esinevad

deklarandi vastutusest vabastamise alused, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusenorme, sest

Tolliseadustiku §-s 257 sätestatud täiendavalt ilmnenud asjaolude puudumine välistab ka

Tolliseadustiku § 259 kohaldamise.

20. Eeltoodud asjaoludel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et AS-i XXX XXXXX XXXXXXX

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

04-350 ja Tallinna Halduskohtu 19. jaanuari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-2435/2004 tuleb tühistada

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kaebus. Tühistada

tuleb Tallinna Tolliinspektuuri 11. augusti 2004. a maksuotsus nr 16.2.2-9/96. Riigikohtu

halduskolleegium teeb ettekirjutuse tühistatud maksuotsuse tagasitäitmiseks.

21. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kassatsioonkaebuse, tuleb lahendada

ka menetluskulude küsimus.

Tallinna Halduskohtus esitas AS XXX XXXXX XXXXXXX õigusabikulude nimekirja 4. jaanuarist

2005 (toimiku lk 129), mille kohaselt on õigusteenuse kulude katteks AS-i XXX XXXXX

XXXXXXX esindajale laekunud 19 824 krooni. Tallinna Halduskohtu istungil palus vastustaja

õigusabikulusid vähendada, kuivõrd esialgu planeeritud kohtuistung jäi ära kaebaja AS-i XXX

XXXXX XXXXXXX taotlusel ja selleks kahekordne ettevalmistamine on kaebajast endast tulenenud

(toimiku lk 134). Riigilõivu tasus AS XXX XXXXX XXXXXXX halduskohtu menetluses 3340

krooni 68 senti (toimiku lk-d 46 ja 54).

Tallinna Ringkonnakohtu istungil palus AS XXX XXXXX XXXXXXX jätta menetluskulud -

riigilõiv 3340 krooni 68 senti (maksekorraldus toimiku lk 151) ja õigusabikulud 6195 krooni (kulude

nimekiri 26. jaanuarist 2006 toimiku lk 196) - vastustaja kanda. Vastustajal vastuväiteid ei olnud

(ringkonnakohtu istungi protokoll, toimiku lk 199).

Riigikohtu istungil esitas AS XXX XXXXX XXXXXXX taotluse kassatsioonimenetluse katteks

laekunud õigusabikulude 27 258 krooni väljamõistmiseks. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet ei vaielnud

taotlusele vastu, leides, et summa on arvestades asja keerukust mõistlik. Seega on AS-i XXX

XXXXX XXXXXXX kantud menetluskulud kokku 59 958 krooni 36 senti, millest õigusabikulud

moodustavad 53 277 krooni ja riigilõiv 6681 krooni 36 senti. Riigikohus aktsepteerib halduskohtu

menetluses vastustaja esitatud vastuväidet kantud õigusabikulude kohta ja peab sellest tulenevalt

põhjendatuks väljamõistetavaid õigusabikulusid vähendada ning mõista vastustajalt Maksu- ja

Tolliametilt AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kasuks välja 50 000 krooni. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque