3-3-1-52-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-52-06

Otsuse kuupäev

23. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

O. I. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. mai 2004. a

otsuse nr 20041187 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-157

Menetluse alus Riigikohtus

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-157 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Murru Vangla kinnipeetav O. I. (sünd 12. aprillil 1971 Kohtla-Järvel) esitas 21. mail 2003

Välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 1 p 5 alusel tähtajalise elamisloa taotluse.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus 26. mai 2004. a otsusega nr 20041187 O. I.-le

tähtajalise elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 5 ja lg 9 p 3 ning § 181 alusel. Otsuses märgiti:

1) O. I. on omanud Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega 6. juuni 1995-6. juuni 2000;

2) Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 1998. a otsusega on O. I. süüdi mõistetud KrK §-de 207 lg 1, 141

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 17 lg 4 järgi ning talle on mõistetud karistuseks 15 aastat vabadusekaotust,

karistusaeg lõpeb 13. juulil 2010. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-st 8 kustutatakse

O. I. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 13. juulil 2020. Tegemist on raske vara- ning avaliku

korra ja ühiskondliku julgeoleku vastase kuriteoga, mis on suunatud riigile oluliste õigushüvede

vastu. Sellisele isikule võidakse VS § 12 lg 5 alusel anda tähtajaline elamisluba üksnes erandkorras

kaalukate erandlike asjaolude esinemisel;

3) VS § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis

viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega ei ole põhjendatud O. I.-le

elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. Asjaolu, et O. I. soovib taotleda karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist, ei ole põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina

tähtajalise elamisloa andmise;

4) elamisloa andmisest keeldumisel arvestatakse O. I. poolt toimepandud kuritegude liiki, raskusastet

ja karistusandmete olemasolu karistusregistris, samuti seda, et taotleja ei ole väärtustanud talle antud

õigushüve - elamisluba, pannes toime raske kuriteo;

5) O. I. ja L. I. abielu on sõlmitud 14. aprillil 1990 ja neil on tütar E. I., kes on Eesti kodanik. Kuna

O. I. kannab karistust kinnipidamiskohas kuni 13. juulini 2010, ei mõjuta taotleja elamisloa omamine

või mitteomamine kuidagi tema perekonnaelu elamise võimalust karistuse kandmise ajal. Elamisloa

andmisest keeldumine ei riku O. I. perekonnaelu;

6) O. I.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste

Eestis elavate inimeste õigusi, mida O. I. on oma tahtliku tegevusega rikkunud.

3. O. I. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimetatud

otsus tühistada. Kaebuses väideti järgmist:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole haldusakti andmisel teostanud diskretsiooni

õiguspäraselt ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid järgides;

2) kaebaja on Eestis sündinud ega oma ühegi teise riigi kodakondsust. Seega pole teda elamisloast

ilmajätmisel võimalik ka ühtegi teise riiki välja saata;

3) kaebajal elavad Eestis Eesti kodanikest abikaasa ja laps ning määratlemata kodakondsusega

vanemad;

4) elamisloa puudumise tõttu ei saa ta taotleda vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamist ja elada

pärast vabanemist normaalset perekonnaelu;

5) elamisloa puudumisel peab kaebaja Eestist lahkuma, mis tähendab, et kooselu huvides peaksid ka

kaebaja abikaasa ja laps vastu tahtmist lahkuma oma kodumaalt, või siis perekond laguneb. Elamisloa

andmisest keeldumisega on rikutud Põhiseadusega tagatud õigust perekonnaelule, mis on tõsine

kaebaja põhiõiguste riive;

6) tulenevalt VS §-dest 11, 12 ja 14 on Kodakondsus- ja Migratsiooniametil õigus anda elamisluba ka

lühemaks ajaks kui 5 aastat ning tunnistada elamisluba kehtetuks niipea, kui isik ei õigusta talle riigi

poolt osutatud usaldust ning ohustab Eesti riigi julgeolekut täiendavalt mingil moel.

4. Tallinna Halduskohus jättis 15. aprilli 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-213/2004 kaebuse

rahuldamata järgmistel motiividel:

1) VS § 12 lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud

kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole

kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VS § 12 lg 5 sätestab,

et selle paragrahvi 4. lõike 5. punktis loetletud välismaalastele võidakse erandina anda tähtajaline

elamisluba. Seega on vaidlusalusel juhul tegemist KMA kaalutlusotsustusega. KMA seisukoht, et

kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus ja laad annavad alust pidada teda Eesti riigi julgeolekut

ohustavaks, on põhjendatud. O. I. on süüdi mõistetud KrK § 207 lg 1 (tulirelva või laskemoona

ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, kasutamine, vedamine, müümine või

edasiandmine, samuti laskemoona ebaseaduslik kandmine või edasitoimetamine) ja §-de 141 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 ning § 17 lg 4 järgi (võõra vara röövimise organiseerimine elule või tervisele ohtliku

vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda isikute grupi poolt, kui

see oli toime pandud relvaga või relvana kasutatava muu esemega ja isiku poolt, kes on varem toime

pannud kuriteo) ning talle on mõistetud karistuseks 15 aastat vabadusekaotust. Kuna kaebaja

vabadusekaotusliku karistuse kandmise aeg lõpeb alles 13. juulil 2010, ei ähvarda teda kuni selle

kuupäeva saabumiseni Eestist väljasaatmine ega ole tal võimalik elada koos perekonnaga ka siis, kui

tal oleks elamisluba. Seega on asjakohatud kaebaja viited PS vastavatele sätetele;

2) elamisloa taotlemise tegelikuks põhjuseks, mida kinnitas ka kaebaja ise nii kaebuses kui

kohtuistungil, on soov taotleda vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega

vabastamist. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega ei saa olla selliseks erandlikuks asjaoluks,

mis tingiks Eesti riigi julgeolekule ohtlikule isikule elamisloa andmise. Oma õigust tingimisi enne

tähtaega vabaneda on kaebajal võimalik kaitsta, vaidlustades vangla direktori või kohtu otsuse,

millega on keeldutud kaebaja avalduse menetlemisest või tema tingimisi enne tähtaega vabastamisest;

3) vaidlustatud otsus on motiveeritud nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning selle andmisel on järgitud

diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

5. O. I. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. mai 2004. a otsuse nr 20041187.

Ringkonnakohtu hinnangul oli elamisloa andmisest keeldumise otsus kaalutlusvigadega ja tuleb

seetõttu tühistada. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebaja on isik, kellele VS § 12 lg 4 p 5 kohaselt elamisluba reeglina ei anta ja kellele sama

paragrahvi lg 5 kohaselt võib elamisloa anda erandina;

2) kaebaja on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud ning käesoleva ajani määratlemata

kodakondsusega isik. Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise

elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu. Kaebajat tuleb käsitada ka kauaaegse sisserändajana,

kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusest Rec

(2000) 15 võimalik üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Kaebajale

elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära tema Eestis viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast

vabanemisel Eestist lahkuma. Viidatud Euroopa Nõukogu soovituse kohaselt tuleb sellise isiku

väljasaatmise üle otsustamisel muu hulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, riigis alalise elamise

kestust, tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete

sidemeid päritolumaaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi tuleb kuriteo toime

pannud isikute puhul kaaluda õiguserikkumise iseloomu ja raskust, isiku riigis viibimise kestust,

õiguserikkumisest möödunud aega ja isiku käitumist selle aja vältel, asjaomaste isikute kodakondsust

ja isiku perekondlikku olukorda;

3) kui isik on sündinud ja elanud ainult Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi

raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja

saata äärmiselt piiratuks. Arvestades, et kaebaja on Eestis sündinud ja kogu elu ainult Eestis elanud,

et kaebaja perekonnaliikmed (abikaasa ja alaealine tütar) on Eesti kodanikud, võib kaebajale

elamisloa andmisest keeldumine ja kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine kujutada tõsist riivet era- ja

perekonnaelu puutumatusele. Sekkumine era- ja perekonnaellu peab olema proportsionaalne, s.t

piirangute tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus. Seega eeldatakse haldusorganilt

ka kinnipeetavast elamisloa taotleja õiguste ja Põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Vaidlustatud

elamisloa andmisest keeldumise otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse läbivaatamisel kaalunud eeltoodud asjaolusid, hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema

poolt toime pandud õiguserikkumiste iseloomu ja asjaolusid ning kaebaja käitumist vanglas.

Vaidlusaluses elamisloa andmisest keeldumise otsuses on üksnes kirjeldatud kaebaja toimepandud

kuritegusid ja arvestatud neist lähtuvat ohtu riigi julgeolekule;

4) vastustaja on kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel võtnud arvesse mitteasjakohase

kaalutluse, mis võis mõjutada asja otsustamist kaebaja kahjuks. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest

ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastustest kaebusele ja apellatsioonkaebusele, et elamisloa

andmisest keeldumisel on lähtutud muuhulgas ka asjaolust, et kaebajal ei ole elamisluba VS § 181

kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel vaja. VS § 181 ei saa tõlgendada nii, et see sätestab

kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel. VS § 181 näeb küll ette, et kinnipidamiskohas ei pea

välismaalasest kinnipeetaval olema sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust, kuid

eeltoodust ei saa järeldada, et kinnipeetav ei või elamisluba taotleda ja et elamisloa andmisest saab

keelduda ainuüksi põhjendusega, et kinnipeetaval ei ole elamisloa olemasolu vajalik. Vanglast

vabanemisel peab isikul elamisluba olema ning tähtajalise elamisloa taotlus tuleb esitada ja taotluse

suhtes haldusakt elamisloa andmise kohta anda isiku kinnipidamise ajal. Kinnipeetavate elamisloa

taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute

taotlustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse

halduskohtu otsuse ning põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusega pole otsustatud isikut välja saata.

Väljasaatmine on iseseisev toiming, eeldades vastava ettekirjutuse tegemisel uue kaalutletud otsuse

tegemist. Elamisloast keeldumine ei takista uue taotluse esitamist. Seetõttu pole ringkonnakohtu

viited isiku väljasaatmise kohta asjakohased;

2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole VS § 181 kohaldanud piirava sättena. Viidati selle sätte

sõnastusele, mille järgi kinnipeetaval ei pea tingimata olema eraldi viibimisalust. O. I. viibib karistuse

täielikul ärakandmisel kinnipidamiskohas 13. juulini 2010 ja kuni selle ajani ei pea tal tingimata

olema elamisluba. Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud elamisloa andmisest

keeldumise otsusega langeb ära O. I. viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanedes Eestist

lahkuma;

3) VS § 12 lg 4 p 5 järgi keeldutakse elamisloa andmisest, kui isik on toime pannud kuriteo, mille

eest on talle mõistetud vabadusekaotus üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud ega

kustutatud. O. I.-le on määratud viisteist aastat vabadusekaotust. Erandit on võimalik teha üksnes siis,

kui esineb väga kaalukas hüve, mis kaalub üles elamisloa andmist või pikendamist keelavad sätted.

Ringkonnakohus on leidnud, et kinnipeetava elamisloa taotlus tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse

korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. O. I. taotluse menetlemisel on

lähtutud võrdse kohtlemise põhimõttest;

4) kassaator on hinnanud asjaolu, et O. I. on kauaaegne sisserändaja. Kasaator on tuvastanud, et O. I.-

le elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud, sest kaalukam on Eesti riigi kui ka

ühiskonnaliikmete turvalisus ja julgeolek. Hinnatud on isiku ohtlikkust. Isik võib vanglas oma

käitumist muuta ja vabanemisel võib temast tulenev oht olla vähenenud. Samas pole seda võimalik

hinnata ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas, kus on piiratud elukeskkond. Arvestatud on O. I.

toimepandud kuriteo liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu

karistusregistris. Asjaolusid ja tõendeid kaaludes on alust järeldada, et O. I. võib jääda tulevikus

ohtlikuks riigi julgeolekule ja tuvastatud pole erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid teha erandit

üldreeglist ja anda O. I.-le tähtajaline elamisluba;

5) O. I. perekonnaelu pole rikutud, sest talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega pole talt

võetud õigust elada perekonnaelu viisil, mis on võimalik kinnipidamiskohas viibides.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Asja materjalidest nähtuvalt taotleb O. I. tähtajalist elamisluba selleks, et esitada karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamise avaldus ja elada pärast vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabanemist normaalset perekonnaelu Eestis. O. I. väidab ka seda, et elamisloa puudumisel

peab ta Eestist lahkuma, mis tähendaks tema abikaasa ja lapse vastutahtmist Eestist lahkumist

perekonnaelu elamiseks või perekonna lagunemist.

II

9. Asja sisu osas analüüsib kolleegium kõigepealt seda, kas elamisloa andmisest keeldumise otsus

võis rikkuda O. I. õigusi. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vaidlustatud otsuses leidnud, et

Välismaalaste seaduse (VS) § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval

olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust ja seega ei ole

põhjendatud O. I.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. Kassatsioonkaebuses

väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et VS § 181 pole kohaldatud piirava sättena. Viidati selle

sätte sõnastusele, mille järgi kinnipeetaval ei pea tingimata olema eraldi viibimisalust. Veel väidab

kassaator, et O. I. viibib karistuse täielikul ärakandmisel kinnipidamiskohas 13. juulini 2010 ja kuni

selle ajani ei pea tal tingimata olema elamisluba.

Kolleegium ei nõustu kassaatori selle väitega.

10. O. I. on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse selleks, et vabaneda tingimisi enne tähtaega

kinnipidamiskohast.

11. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab: "Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises

süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui

süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast."

Justiitsministri 29. novembri 2000. a määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 tulenevalt võib

kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla

direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine.

Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 näeb ette, et vastavalt Karistusseadustiku sätetele võib vangla

direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.

Vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise nii sätestatud võimalust ei saa

kolleegiumi arvates käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval

Vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse

menetlemist vangla direktori poolt.

12. VangS § 76 lg 5 sätestas kuni 1. aprillini 2006: "Välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne

tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba."

Seega sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt

elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui

kinnipeetaval pole elamisluba.

Olukorda, mis on tekkinud 1. aprillist 2006, mil tunnistati kehtetuks VangS § 76 lg 5, ja olukorda, mis

tekkis 1. augustist 2006, mil jõustus VangS § 75 lg 5 kehtiv redaktsioon, kolleegium käesolevas asja

põhjalikult ei käsitle.

13. Eeltoodust nähtuvalt sai elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda O. I. õigusi, kui selles

otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.

14. O. I.-le on esimese astme kuriteo eest mõistetud 15 aastat vabadusekaotust ja tema karistusaeg

lõpeb 13. juulil 2010. Ennetähtaegse vabanemise võimalus avanes O. I.-l 13. juulil 2005, mil ta oli

ära kandnud 2/3 talle mõistetud karistusest. Avalduse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks sai

O. I. esitada 13. mail 2005. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis O. I. tähtajalise elamisloa

taotluse rahuldamata 26. mail 2004. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. oktoobri 2006. a otsusest

haldusasjas nr 3-3-1-53-06 nähtuvalt antakse kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale

elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta (vt nimetatud otsuse punkt 12).

Seega tehti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsus ajal, mil tähtajalise elamisloa

taotluse rahuldamise korral oleks justiitsministri 29. novembri 2000. a määrusega nr 56 vastu võetud

korra § 3 lg-st 1 tulenevalt O. I.-l olnud võimalus esitada vangla direktorile avaldus tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks.

15. Kuna elamisloa andmisest keeldumise üheks motiiviks oli see, et kinnipidamiskohas oleku ajal

pole tulenevalt VS §-st 181 O. I.-l elamisluba tarvis, siis muutis Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

vaidlustatud otsus sisuliselt võimatuks esitada tingimisi enne tähtaega vabastamise avaldust.

Kolleegium märgib, et O. I.-le aastase kestusega elamisloa andmine poleks garanteerinud

elamisluba 13. juulil 2005, kuid kaalutlusvigadega tehtud vaidlustatud otsus tõi kaasa olukorra, kus

O. I.-l polnud sisuliselt võimalust esitada avaldust tema tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.

III

16. VS §-st 181 kohaldamisel tehtud kaalutlusviga ei olnud ainus põhjus, miks ringkonnakohus

tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse. Ringkonnakohus on leidnud, et

O. I.-le elamisloa andmisest keeldumise otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse läbivaatamisel hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud

õiguserikkumiste iseloomu ja asjaolusid ning kaebaja käitumist vanglas. Vaidlusaluses elamisloa

andmisest keeldumise otsuses on üksnes kirjeldatud kaebaja toimepandud kuritegusid ja arvestatud

neist lähtuvat ohtu riigi julgeolekule.

Kolleegium soostub ringkonnakohtu selle seisukohaga. O. I. kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud

isikute hulka ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 saab talle anda elamisloa üksnes erandkorras.

Erandkorras elamisloa andmisel tuleb kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava

puhul tähendab muuhulgas ka seda, et hinnata tuleb tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu.

Nõustuda ei saa kassaatoriga, et isikust tulenevat ohtu ei saa hinnata ajal, mil isik viibib

kinnipidamiskohas, kus on piiratud elukeskkond. Kassaatori seisukoht viiks ühele kahest järeldusest.

Esiteks, kinnipidamiskohas karistust kandvale välismaalasele ei saagi erandkorras elamisluba anda,

sest vabaduses temast lähtuvat ohtu pole võimalik hinnata. Teiseks, sellisele isikule antakse

erandkorras elamisluba, hindamata temast vabaduses lähtuvat võimalikku ohtu. Kumbki järeldus pole

kolleegiumi arvates mõistlik. Näiteks on välisriigi kodaniku puhul, keda on võimalik riigist välja

saata, temast vabaduses lähtuv võimalik oht üheks asjaoluks, mida tuleb elamisloa taotluse üle

otsustamisel kaaluda.

17. Kolleegium möönab, et elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuva ohu hindamine

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt võib olla raskendatud. Kuid võimalik on kasutada

Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.

IV

18. O. I. on halduskohtule esitatud kaebuses väitnud ka seda, et elamisloa puudumisel peab ta Eestist

lahkuma, mis kahjustab tema perekonnaelu. Ringkonnakohtu otsust võib mõista selliselt, et O. I.

puhul tulnuks ringkonnakohtu arvates hinnata võimalusi saata O. I. Eestist välja. Ka on

ringkonnakohus seisukohal, et O. I.-le elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära tema Eestis

viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanemisel Eestist lahkuma. Kassaator väidab, et

ringkonnakohtu seisukohad O. I. väljasaatmise kohta pole asjakohased.

19. Kolleegium nõustub kassaatoriga. O. I. ei pidanud elamisloa puudumise tõttu Eestist lahkuma.

Küll aga võttis elamisloa puudumine temalt võimaluse taotleda ennetähtaegset vabastamist.

20. Süüdimõistva kohtuotsuse järgi lõpeb O. I.-le mõistetud karistuse kandmine 13. juulil 2010. Kuna

ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba tavapäraselt tähtajaga

üks aasta, siis ei saanud sellises olukorras O. I.-le Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. mai

2004. a otsusega elamisloa andmisest keeldumine vahetult mõjutada tema Eestis viibimist ega

kuidagigi kaasa tuua väljasaatmiskeskusse paigutamist või riigist välja saatmist.

21. Käesolevaks ajaks on aga kujunenud teistsugune olukord. VangS § 76 lg 5 on alates 1. aprillist

2006 tunnistatud kehtetuks ja enam ei nõuta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega

vabastamiseks elamisloa olemasolu. Ometi ei saa siit järeldada, et uues olukorras ei saakski elamisloa

andmisest keeldumise otsus rikkuda O. I. õigusi.

Ilma elamisloata kinnipidamiskohast vabastatud isikule antakse 1. juulil 2006 jõustunud VangS § 761

lg 1 alusel kuuekuuse kehtivusajaga vanglast vabastamise õiend. Ilma elamisloata tingimisi

vabastatud isiku õiguslikku seisundit mõjutab otseselt elamisloa puudumine, hoolimata sellest, et ta

on saanud VangS § 761 lg 1 alusel vanglast vabastamise õiendi. VangS § 761 ei sätesta, et vanglast

vabastamise õiendiga, erinevalt vanglas kinnipidamise õiendist (VangS § 18 1lg 3) saab isik tõendada

oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka ei võimalda VS § 51 teha järeldust, et vanglast vabastamise

õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Kehtiv õigus võimaldab järeldada, et

vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa

alusel Eestis viibival isikul.

Järelikult võib käesoleval ajal tingimisi enne tähtaega vabastamist soovivale isikule tähtajalise

elamisloa mitteandmine rikkuda tema õigusi, kui ta ennetähtaegselt vabastatakse.

22. Asja materjalidest nähtuvalt on O. I. Eestis sündinud ja Eestis pidevalt elanud määratlemata

kodakondsusega isik, kelle perekondlikud sidemed piirduvad Eestiga. Arvesse võttes neid asjaolusid

ja seda, et rahvusvaheline õigus üldjuhul ei kohusta teist riiki vastu võtma kodakondsuseta isikut,

tuleb O. I. puhul 2006. a jõustunud seadusemuudatuste tagajärjel kujunenud uues olukorras elamisloa

taotluse üle otsustamisel kaaluda tema Eestist väljasaatmise perspektiive. Kui isikut ei saa Eestist

välja saata, siis tuleb tema viibimine Eestis legaliseerida elamisloa alusel hoolimata sellest, et VS

§ 12 lg 4 p 5 ja lg 5 koostoimes lubavad talla elamisloa anda üksnes erandkorras.

V

23. Järgnevalt peatub kolleegium sellel, kas O. I.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega

võidi rikkuda tema õigust elada perekonnaelu. Halduskohtule esitatud kaebuses väidab O. I., et

elamisloa puudumise tõttu ei saa ta elada normaalset perekonnaelu Eestis. Kassatsioonkaebuses

väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega pole O. I.

õigust perekonnaelule rikutud, sest talt pole võetud õigust elada perekonnaelu viisil, mis on võimalik

kinnipidamiskohas viibides. Elamisloa andmise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leidnud, et elamisloa omamine või mitteomamine ei mõjuta

kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal O. I. perekonnaelu.

24. On tõsiasi, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva

kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse

ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloast

keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos

elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Vahetult mõjutab kinnipeetava

perekonnaelu süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.

25. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamine sõltus enne 1. aprilli 2006 mitte ainult

elamisloa olemasolust, vaid ka vangla direktorist, kelle otsustada on tingimisi enne tähtaega

vabastamise esildise tegemine kohtule, ning kohtust, kes otsustab tingimisi enne tähtaega karistuse

kandmisest vabastamise (VangS § 76 lg 1 ja KarS § 76 lg 2). Elamisloa taotluse põhjendamatu

rahuldamata jätmise sellist kaudset ja ebamäärast mõju ei saa kolleegiumi arvates pidada

perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.

VI

26. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld