3-1-1-89-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-06

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi R.S. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-384

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.S. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. september 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2006. a kohtuotsus R.S. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 356 lg 1

järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.S-le esitati süüdistus KarS § 356 lg 1 järgi ebaseadusliku metsaraie toimepanemises.

Süüdistuse kohaselt kasutas R.S. ajavahemikul 1.-20. november 2003. a P maakonnas asuval kinnistul viie raietöölise abi ning

teostas eraldustel 5 ja 12 ebaseadusliku metsaraie, raiudes nimetatud eraldustel metsa hõredamaks metsaseadusega lubatust.

Sisuliselt teostati eraldustel lageraie ning tekitati looduskeskkonnale kahju 33 623.- krooni.

2. Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2006. a otsusega mõisteti R.S. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus luges tuvastatuks KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu. Raie ebaseaduslikkus tulenes

sellest, et eraldistel, kus raiet teostati, ei olnud lubatud raiuda ühtegi puud - nimetatud eraldistel oli juba varasemate raiete

käigus viidud metsa täius lubatud alammääradest madalamale. Samas leidis kohus, et selles ei saa süüdistada R.S..

Vastavalt tuvastatule oli kõnealuse kinnistu omanikuks alates 18. detsembrist 2003. a I.E.. Kinnistu omandas ta S.S-lt, keda

tehingutes esindas pankrotihaldur Ene Ahas. Viimane esitas 1. oktoobril 2003. a keskkonnateenistusele metsateatise

kavandatavate raiete kohta müüdaval kinnistul. Keskkonnateenistus tegi esitatud metsateatise alusel 7. oktoobril 2003. a

kavandatud raiete osalise keelamise kohta otsuse. Sealhulgas keelati täielikult lageraie metsaeraldistel 5 ja 12. Seepeale sõlmiti

11. oktoobril 2003. a S.S. esindaja E. Ahase ja I.E. vahel eralduste 5 ja 29 suhtes kasvava metsa raieõiguse võõrandamise

leping.

Kohtus uuritud tõendite alusel selgitati, et raie vahetuteks teostajateks olid J.L., J.R., A.L., O.S. ja J.M.. Neist esimesed kolm

teostasid raie eraldusel 12, O.S. ja J.M. aga eraldusel 5. Seega pidi R.S. ebaseadusliku metsaraie vahendlikuks täideviimiseks

soovima või vähemalt möönma, et raietöölised teostaksid ebaseadusliku raie ning olema suuteline nende tegevust ülekaalukalt

valitsema.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud aga isegi asjaolu, et R.S. oli teadlik raiet keelavast otsusest. Kuigi I.E. väitis, et ta andis kogu

asjassepuutuva dokumentatsiooni üle R.S-le, samuti asjaolu, et viimane sellega üksikasjalikult tutvus. Kohtu arvates puudus tal

ka vastav kohustus, sest tõendamist ei leidnud raie seaduslikkuse kontrollikohustuse üleminek I.E-lt kui raieõiguse omajalt

süüdistatavale. R.S. ülesanne oli vastavalt kokkuleppele küll raie korraldamine, kuid raie seaduslikkuse eest pidid vastutama

ikka töö reaalsed teostajad. Nemad aga juhindusid metsateatisest, kus olid märgitud ka eraldised, millel hiljem raie keelati.

Kohus järeldas, et raiete seaduslikkuse eest oli vastutav I.E., kellele raieõiguse võõrandaja poolt oli teatavaks tehtud ka raiete

osaline keelamine. Seejuures kinnitas J.L., et eraldistel 5 ja 12 raiet lubava metsateatise sai tema I.E. käest, ülejäänud töölised

tegutsesid juba temalt saadud juhiste alusel. Töölisi ei informeeritud raiet keelavast otsusest ja kohus asus seisukohale, et nad

ei olnud kohustatud ega ka võimelised konkreetses olukorras hindama raie seaduslikkust.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et R.S. ei olnud teostatud raie üldjuht, kellel lasunuks kontrollkohustus raie seaduslikkuse üle,

mistõttu ei saanud ta vahendlikult toime panna ka KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu.

3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör Ülle Hõrak apellatsiooni, milles taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist

ning R.S. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 356 lg 1 järgi. Sarnase apellatsiooni esitas maakohtu otsuse peale ka

Keskkonnainspektsiooni esindaja M. Lehiste.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2006. a otsusega tunnistati R.S. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks

rahaline karistus 300 päevamäära, so 15 000.- krooni. Samuti mõisteti süüdistatavalt välja 33 623.- krooni tekitatud

keskkonnakahju katteks.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et R.S. ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest. I.E. ütluste kohaselt

andis ta kogu raiet puudutava dokumentatsiooni üle R.S-le, sh ka raiet keelava otsuse, samuti oli raie keelamine kirjas

kinnitatud metateatisel. Ühtlasi oli R.S. raiet organiseerima hakates kohustatud eelnevalt veenduma raie seaduslikkuses.

Tunnistaja J.L. ütluste kohaselt näitasid I.E. ja R.S. talle metsa plaani ja soovisid lageraiet muuhulgas eraldiselt 5. Kuna mets

oli seal suhteliselt hõre, keeldus tema sealt puid lõikamast. Küll lõikas ta vastavalt R.S-lt saadud metsateatisele maha eraldisel

12 asunud kasesalu. Seejuures käis S.S. metsas ja teadis, kust töölised puid lõikavad.

Eeltoodu kinnitas kohtu arvates, et R.S. oli teadlik raie ebaseaduslikkusest. Kahtlus oleks tal pidanud tekkima vähemalt pärast

seda, kui J.L. keeldus langetamast puid eraldusel 5. Vaatamata sellele organiseeris R.S. sinna puid langetama O.S. ja J.M.,

andes neile kinnitamata metsateatise, mille kohaselt oli seal raie lubatud.

Kuna töölisi juhendas ja neile maksis töötasu R.S., leidis kohus, et tema oli raietööde üldjuht, kellel oli ka kohustus kontrollida

raie seaduslikkust. Alusetud on väited, et seda pidanuks tegema töid vahetult teostanud isikud, kuna R.S. kinnitas neile antud

raiedokumentide õigsust. Kohus ei nõustunud seetõttu ka seisukohaga, et raie seaduslikkuse kontrollimiseks oli kohustatud

I.E.. Kuna tema andis kõik dokumendid üle R.S-le, oli tal alus ka eeldada, et viimane kui raie organiseerija kontrollib ka selle

seaduslikkust.

Kohtu hinnangul pani R.S. süüteo toime vahendlikult, valitsedes töölisi ülekaaluka teadmisega. Ta tekitas töölistele

ettekujutuse, et tegemist on seadusliku raiega. Samas pidi ta pärast J.L. keeldumist eraldusel 5 raiet tegemast vähemalt

möönma, et sellel eraldusel on tegemist ebaseadusliku raiega, tegutsedes seega vähemalt kaudse tahtlusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R.S. kaitsja vandeadvokaat M. Saar kassatsiooni, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja R.S. esitatud süüdistuses õigeks mõista.

5.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust. Nii ei nõustunud ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et R.S. ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest. Selle väite kinnituseks on kohus viidanud R.S. ja I.E.

vastastamise protokollile, mida maakohtus ei uuritud ega avaldatud ning tegemist on KrMS § 15 lg 2 rikkumisega. Ja isegi kui

eeldada, et R.S. oli raie organiseerija, kes jättis raie seaduslikkuses veendumata, on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega

ettevaatamatusest.

5.2 Samuti on kohus tunnistaja J.L. ütlusi vääralt tõlgendades jõudnud järeldusele, et raiedokumendid andis talle R.S..

Tegelikkuses tunnistaja selliseid ütlusi andnud ei ole ja kohus on J.L. ütlusi tõlgendanud põhjendamatult R.S. süüstavatena.

Millegagi ei ole tõendatud, et R.S. oli raietööde üldjuht. Töid teostati metsateatiste alusel ning raha maksis töölistele

tegelikkuses I.E., tehes seda R.S. kaudu. Tasu maksmine kui teojärgne käitumine ei saa aga realiseerida süüteokoosseisu.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta on andnud tunnistajate ütlustele maakohtust sedavõrd erineva hinnangu. Kohus

on vaid märkinud, et ei nõustu maakohtuga ning esitanud enda seisukohad, jättes märkimata, milles seisnesid esimese astme

kohtu vead tõendite hindamisel.

5.3 Kassaator märgib, et vastavalt süüdistusele pani R.S. ebaseadusliku metsaraie toime tööliste "abi kasutades". Alles poolte

vaidlustes maakohtus taotles prokurör R.S. süüdimõistmist põhjendusega, et ta pani kuriteo toime vahendlikult, viies

raietöölised eksitusse. Kassatsiooni kohaselt on "abi kasutamine" ja "eksitusse viimine" karistusõiguslikult aga täiesti erinevad

mõisted, mis eeldanuks uue süüdistuse esitamist. Seda aga ei tehtud. Tunnistades R.S. süüdi kuriteo vahendlikus täideviimises,

on tegemist süüdistusaktis esitatud ja maakohtus arutatud süüdistuse radikaalse muutmisega. Sisuliselt on tegemist kohtualuse

jaoks üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Ü. Hõrak jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

6.1 Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus piisava täpsusega selgitanud, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel.

Tõendite kogum kinnitab üheselt, et R.S. oli raietööde üldjuht, kellel lasus kohustus kontrollida raie seaduslikkust. Tõendite

hindamisel ja uurimisel ei ole ringkonnakohus rikkunud KrMS § 15 lg 2 sätteid.

6.2 Eksitud ei ole ka R.S. käitumise käsitlemisel vahendliku täideviimisena. Vastavalt KarS § 21 lg-le 1 on kuriteo täideviija

isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. R.S-le esitatud süüdistusaktis on ära toodud vahendliku

täideviimise tunnused - kuriteo toimepanemine teisi isikuid ära kasutades ning uue süüdistuse esitamine ei olnud vajalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesolevas kriminaalasjas on üheks esmaseks küsimuseks, kas R.S. oli teadlik raiet keelavast otsusest ning kas I.E. andis

tema kätte kogu raietöödesse puutuva dokumentatsiooni. Kui maakohus on andnud sellele eitava vastuse, siis ringkonnakohtu

arvates on nimetatud fakt tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selle fakti tuvastamisel

oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. See toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise alljärgnevail põhjustel.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas 3-1-1-67-06 märkinud, et KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse

võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on

kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise

kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (p 7.1). Seega on

selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Nii on

kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud

tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellist seisukohta selgesõnaliselt väljendanud otsuses

nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), märkides, et täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis

vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine (p 7).

9. Kirjeldatud nõue ei laiene mitte üksnes ülekuulamisel, vaid ka vastastamisel saadud ütlustele. Ringkonnakohus on enda

seisukohtade motiveerimisel aga lubamatult tuginenud kohtueelsel uurimisel toimunud I.E. ja R.S. vastastamise protokollile.

Seda tõendit ei ole kohtuistungitel avaldatud ega ka vahetult uuritud. Seega on tegemist KrMS § 15 lg 2 nõuete eiramisega,

millega rikuti R.S. kaitseõigust.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja

valikuliselt ega ole kõrvaldanud nendevahelisi vastuolusid.

Kriminaalkolleegium osundab varasemalt korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii

erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende

samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis,

kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119).

Silmas tuleb pidada sedagi, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib

kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses

märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema

poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja

kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas

3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254).

11. Seega tuleneb eeltoodust, et määrava tähendusega on kohtu jaoks just kohtuistungil antud ütlused. Kirjeldatu valguses

suhtub Riigikohtu kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu väitesse, nagu tuleneks tunnistaja I.E. ütlustest üheselt, et ta

andis kogu raiet puudutava dokumentatsiooni, sh raiet keelava otsuse, üle R.S-le. Jääb arusaamatuks, kas kohus peab siinkohal

silmas I.E. kohtueelses menetluses või kohtuistungil antud ütlusi. Tema kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ning ei ole

seega hinnatavad otseselt R.S. süüstavatena (tl 192 jj). Neist ütlustest ei tulene tõsikindlalt, et kõik metsalõikuseks vajalikud

paberid anti R.S. kätte. I.E. peab võimalikuks, et ta võis need anda ka saemehele. Sellises olukorras peab kohus vältimatult

lahendama ka tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse. Märkigem siinkohal, et I.E-l, kui kasvava metsa raieõiguse lepingu

sõlmijal ning raieõiguse subjektile dokumentatsiooni üleandjal on tugev puutumus edaspidiselt R.S-le inkrimineeritud

tegudega. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-67-06), ei tähenda see, et kõik tunnistajad oleksid tõendusväärtuselt

võrdväärsed. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks

lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293).

12. Järeldust, et I.E. andis kõik dokumendid üle R.S-le, on ringkonnakohus põhistanud ka viitega tunnistaja J.L. ütlustele:

"tema kätte andis R.S. metsateatise ja muud paberid ja kinnitas, et metsateatis on registreeritud" (tl 243). Samas on

ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kohtueelses menetluses on J.L. andnud võrreldes kohtus antud ütlustega oluliselt

erinevaid ütlusi, kusjuures J.L. on muutnud oma ütlusi ka kohtueelse menetluse erinevates staadiumites selliselt, et need

välistavad teineteist. Seega on ringkonnakohus rajanud oma otsuse tunnistaja J.L. ühtedele kohtueelses menetluses antud

ütlustele, jättes täiesti tähelepanuta, kas kriminaalmenetluse erinevatel etappidel pidevalt oma ütlusi muutnud tunnistaja on

üldse tõendiallikana usaldusväärne. Viidates veel kord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-52-06 (vt p 10),

märgib kohtukolleegium, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul

lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid

otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist

tervikuna välja jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka kassaatori hinnanguga süüdistuse ebakonkreetsusest. Ringkonnakohus on

süüdimõistvat otsust motiveerides leidnud, et R.S. pani süüteo toime vahendlikult, valitsedes vahetuid täideviijaid teadmisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab siinkohal, et R.S-le vastavalt KrMS § 154 lg 3 p-le 2 esitatud süüdistuses ei ole teo

toimepanemise vormi määratletud. Seega ei ole ülaltoodud järelduse tegemine süüdistusaktis toodud süüdistuse alusel

võimalik.

Karistusõigus eristab rangelt täideviimist ja osavõttu. Kuna menetlusõiguslikult pole võimalik nn alternatiivse süüdistuse

esitamine, peab süüdistuses olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime

pannud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-3-9-00 - RT III 2000, 20, 220). R.S-le esitatud süüdistus

kasutab formulatsiooni "(tööliste) abi kasutades", mis viitab üheselt R.S-le kui vahetule täideviijale ja raietöölistele kui

kaasaaitajatele. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi,

mistõttu tuleb ringkonnakohtu järeldus, et R.S. pani teo toime vahendlikult, lugeda süüdistuse piiridest väljumiseks ja R.S.

kaitseõiguse rikkumiseks.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, mida tähendab süüteo vahendlik täideviimine valitsemisel

ülekaaluka teadmisega. Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija

viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma

tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-64-05 - RT

III 2005, 26, 272). Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses

määratletud. Ehk teisisõnu - süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268). Süüteo vahendlik toimepanemine

tuleb seega süüdistuses konkreetselt sisustada.

Kohtukolleegium kordab kohtuotsuses 3-1-1-130-05 (RT III 2005, 44, 429) väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks

peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata

vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.

Tähele tuleb panna sedagi, et teo valitsemine ülekaaluka teadmisega on vaid üheks süüteo vahendliku täideviimise

võimaluseks. Kohtupraktika kohaselt saab see toimuda ka ülekaaluka tahte või teatud võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159).

15. Kriminaalmenetluse seadustiku § 361 p 6 kohaselt toob kriminaalmenetluse olulise rikkumise tuvastamine kaasa

kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kohtule, kes on menetlusõigust rikkunud. Seetõttu

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2006. a kohtuotsuse R.S. süüdimõistmises ja

karistamises ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe