3-1-1-87-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-87-06

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

H.N. väärteoasi liiklusseaduse §-de 7417 ja 7431 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. aprilli 2006. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-06-893

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann ja kohtuvälise

menetleja ametnik Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. aprilli 2006. a kohtuotsus H.N. väärteoasjas osas, millega jäeti rahuldamata H.N.

kaebus ja muutmata kohtuvälise menetleja otsus liiklusseaduse § 7431 lg 1 järgi ja saata väärteoasi selles osas uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.N-le koostati 18. jaanuaril 2006. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta tagurdas otsa jalakäijale, kes sai liiklusõnnetuse

tagajärjel tervisekahjustusi. Juht lahkus sündmuskohalt ja jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus teatamine

oli kohustuslik. Sellega rikkus H.N. liikluseeskirja (LE) § 45 p 3, § 105 ja § 227 nõudeid, pannes toime väärteo liiklusseaduse

(LS) §-de 7417 ja 7431 järgi.

Kohtuvälise menetleja 12. veebruari 2006. a otsusega karistati H.N. § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut (4500

krooni) ja 7431 lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut (8100 krooni).

2. H.N. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtusse, taotledes otsuse tühistamist LS § 7431 lg 1

kohaldamise ja selle järgi karistamise osas ning väärteomenetluse lõpetamist selles osas väärteomenetluse seadustiku (VTMS)

§ 29 lg 1 p 1 alusel.

3. Harju Maakohtu 6. aprilli 2006. a kohtuotsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja H.N. kaebus rahuldamata.

Kohus sedastas, et H.N. karistamises LS § 7417 järgi vaidlust ei ole. Kaebuse esitaja võttis õigeks, et veendumata oma

tegevuse ohutuses, tagurdas ta väärteoprotokollis kirjeldatud asjaoludel jalakäijale otsa.

Kohus luges aga eksitavaks ja paljasõnaliseks kaebaja väite, et ta ei märganud jalakäijale otsasõitu ja seetõttu lahkuski

avariipaigast politseile teatamata.

Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et LS § 7431 lg 1 näeb ette väärteokaristuse üksnes tahtliku teo eest. Kohus märkis,

et vastavalt KarS § 15 lg-le 3 on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Arvestades kaebaja väidet, et ta ei

lahkunud avariikohalt tahtlikult, tuli kohus järeldusele, et H.N. tuleb karistada ettevaatmatusega toimepandud väärteo eest LS

§ 7431 järgi.

Kohus leidis, et karistuse määramisel on arvesse võetud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku

sätete rikkumisi kohus ei tuvastanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann, kes palub otsuse

tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kassaator on seisukohal, et LS § 7431 lg 1 näeb vastutuse ette üksnes liiklusõnnetusest tahtliku mitteteatamise eest. Kaebuses

korratakse väidet, et H.N. ei lahkunud sündmuskohalt tahtlikult. Tagurdamisel ei märganud ta jalakäijat ning teadmata, et oli

põhjustanud liiklusõnnetuse, sõitis ta sündmuskohalt ära politseisse koheselt teatamata. Asja materjalidega on tõendatud, et

H.N. helistas umbes viie kuni kümne minuti pärast ise politseisse, kuna oli saanud sündmust pealtnäinud tuttavalt teada, et ta

oli põhjustanud liiklusõnnetuse. Sellest tulenevalt puuduvad kaitsja arvates H.N. käitumises LS § 7431 lg-s 1 kirjeldatud

süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

5. Riigikohtu istungil jäi H.N. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu kohtuotsuse tühistada ja

väärteomenetluse lõpetada. Kohtuvälise menetleja ametnik leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kõnealuses väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et juhtides 1. augustil 2005. a mootorsõidukit, ei veendunud menetlusalune

isik tagurdamisel selle ohutuses, sõitis otsa tema juhitud sõiduauto taga viibinud jalakäijale ja lahkus seejärel liiklusõnnetuse

sündmuskohalt. Menetlusalune isik on põhjendanud liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist asjaoluga, et ei märganud

tagurdamisel jalakäijat, ei tundnud otsasõitu ega teadnud seega liiklusõnnetuse toimumisest, kuid saades sellest mõned minutid

hiljem telefonitsi teada oma tuttavalt, pöördus ta kohe politsei poole.

7. Liiklusseaduse § 7431 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile

teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Liikluseeskirja § 227, mille rikkumist heideti

menetlusalusele isikule ette väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, sätestab, et liiklusõnnetusest ei ole vaja

politseile teatada vaid juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d)

on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju

tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud.

Maakohtu otsusest aga ei nähtu, millise kohustuse rikkumine on menetlusalusele isikule süüks arvatud. Otsuses on küll

üldsõnaliselt märgitud, et menetlusalune isik rikkus liikluseeskirja nõudeid, kuid millises liikluseeskirja sättes sisalduvat nõuet

rikuti, seda otsusest ei selgu. Kuigi loetletud on rida tegevusi - "vastavalt liikluseeskirja nõuetele oli kaebaja kohustatud jääma

sündmuskohale, kui liiklusõnnetuses on kannatanuid, andma abivajajale esmaabi, teatama politseisse juhtunust ning ootama

politsei saabumist sündmuskohale" - ei ole need sätestatud LE §-s 227, vaid §-s 226, mille rikkumist ei ole menetlusalusele

isikule ette heidetud. Samuti ei ole menetlusalust isikut karistatud LS § 7432 lg 1 järgi, mis näeb ette karistuse liiklusõnnetuse

sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmise eest.

8. Kassaatori seisukoht, mille kohaselt näeb LS § 7431 lg 1 ette vastutuse üksnes liiklusõnnetusest politseile tahtliku

mitteteatamise eest, on ekslik.

Karistusseadustiku § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Samas on kriminaalkolleegium

6. juunil 2006. a väärteoasjas nr 3-1-1-48-05 tehtud otsuses selgitanud, et "eelnev ei tähenda, et eriosa normis ei võiks

täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks

määratlemiseks on see teatud puhkudel vältimatult vajalik. Sugugi kõigi objektiivsele väärteokoosseisule vastavate

õiguserikkumiste puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult

või ettevaatamatusest. Veelgi enam - vajalikuks võib osutuda ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi konkreetse tahtluse

vormiga. Sarnased täpsustused on iseloomulikud ka kuriteokoosseisudele. Näiteks süüteokoosseisudes kasutatavad

formuleeringud "eesmärgil" või "motiivil" eeldavad üksnes kavatsetust, mõiste "teadvalt" aga vähemalt otsest tahtlust." (RT III

2005, 22, 221). Sellise olukorraga aga LS § 7431 lg 1 puhul tegemist ei ole.

Samas märgib kriminaalkolleegium, et lahendades küsimust isiku vastutusest LS § 7431 alusel, on vaatamata eeltoodule oluline

tuvastada, kas see isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik liiklusõnnetusest ei teadnud,

ei saa ka järgneda tema vastutust LS § 7431 järgi. Seda põhjusel, et isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis

asub väljaspool tema teadmiste piire.

9. Kõnealuses väärteoasjas on menetlusalune isik kogu menetluse kestel väitnud, et ei märganud tagurdamisel jalakäijat, ei

tundnud otsasõitu ega teadnud seega liiklusõnnetuse toimumisest.

Maakohus leidis aga, et "paljasõnalised ja kohut eksitavad on kaebaja väited, et tema ei tundnud, et tagurdas otsa jalakäijale.

Antud sündmus toimus õhtusel ajal rahvarohkes kohas, jalakäija sai nii tugeva löögi autolt, et selle löögi tagajärjel ta kukkus,

sai raskelt vigastada, sündmusel oli ka tunnistajaid, kes koheselt kutsusid kohale kiirabi ja politsei. Vigastatu oli toimetatud

haiglasse, kuhu oli jäetud ravile".

Kriminaalkolleegium märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on kohus sellistele järeldustele jõudnud. Kohtuotsusest ei

selgu, milliseid tõendeid kohus uuris, millistele neist ta oma järeldustes tugines ja millised luges mitteusaldusväärseks.

Nendele küsimustele ei anna vastust ka kohtuistungi protokoll - viimasest nähtub, et peale menetlusaluse isiku ütluste ei ole

kohus mitte ühtegi teist tõendit uurinud. Seega puudub kohtuotsusest põhistus, maakohus on jätnud tõendid hindamata ja

tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7

mõttes, mis VTMS § 175 p 2 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 150 lg 1 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 6. aprilli 2006. a kohtuotsuse H.N. väärteoasjas osaliselt, s.o osas, millega jäeti rahuldamata H.N. kaebus ja

muutmata kohtuvälise menetleja otsus LS § 7431 lg 1 järgi, ja saadab väärteoasja selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris