3-2-1-80-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

T. T (pankrotis) hagi T. V vastu kohtuliku kokkuleppe

tühisuse tunnustamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ja

150 000 krooni tagasinõudmiseks pankrotivarasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-2102

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. T (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik

esindaja pankrotihaldur Peeter Allikvere, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Alo Pormeister.

Kostja T. V (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik.

Asja läbivaatamise kuupäev

18. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja Alo Pormeister ja kostja lepinguline

esindaja Eerik Entsik. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2006. a otsus ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada J V T. V kassatsioonkaebuselt 19. mail 2006. a tasutud kautsjon 1500 (üks tuhat

viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. novembril 2004. a esitas T. T (pankrotis) Tallinna Linnakohtule hagi T. V vastu, milles palus

tunnistada poolte vahel 6. novembril 2003. a sõlmitud kohtuliku kokkuleppe tühisust ja mõista

kostjalt pankrotivarasse tagasi nimetatud kokkuleppe alusel hageja poolt kostjale tasutud 150 000

krooni. 24. märtsil 2005. a esitas hageja alternatiivse nõude T. T ja T. V sõlmitud kohtuliku

kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 43 lg 1 p 1 ja § 43

lg 2 alusel ning 150 000 krooni tagastamiseks T. T pankrotivarasse kehtiva PankrS § 119 lg 1 alusel.

2. Hagiavalduse kohaselt algatati Harju Maakohtu 3. novembri 2003. a määrusega füüsilise isiku T. T

pankrotimenetlus. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandamise ajutise

pankrotihalduri nõusolekuta. Harju Maakohtu 17. veebruari 2004. a otsusega kuulutati välja T. T

pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Peeter Allikvere.

Pankrotimenetluse käigus selgus, et pärast pankrotimenetluse algatamist sõlmis pankrotivõlgnik T. T

kostjana tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 hagejaks oleva T. V 6. novembril 2003. a kokkuleppe, mille

kohaselt T. T kohustus hüvitisena tasuma T. V kokku 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni kohtu

deposiitarve kaudu kohe pärast kokkuleppe kinnitamist, ja taotles kohtult menetluse lõpetamist

kohtumäärusega. Nimetatud kohustuse täitmiseks kandis T. T 31. oktoobril 2003. a Tallinna

Linnakohtu deposiitarvele 150 000 krooni. Tallinna Linnakohus kinnitas 17. novembri 2003. a

määrusega poolte kokkuleppe ja kandis T. V arveldusarvele 150 000 krooni.

PankrS § 12 lg 3 kohaselt on tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on

selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud, tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb

pankrotivarasse tagastada nagu alusetult omandatud vara. Hageja leidis, et TsMS § 73 lg 3 ja § 182

alusel kokkuleppe kinnitanud kohtumäärus ei ole õiguslikuks takistuseks hagi rahuldamisel, kuna

kohtumäärusega ei lahendatud asja sisuliselt, vaid sellega tõendati, et määruses nimetatud kokkulepe

on sõlmitud.

Kostjaga kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega kahjustas pankrotivõlgnik teiste võlausaldajate huve.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kohtulikku kokkulepet on võimalik vaidlustada üksnes protsessiõiguse

normidega ettenähtud alustel ja korras. Kohtuvaidluses kohtuliku kokkuleppe sõlmimist ei saa lugeda

võlgniku vara võõrandamiseks. Kohtulik kokkulepe ei ole tehing, seega ei saa kohaldada

tagasivõitmist. Kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määrust oli pooltel võimalik edasi kaevata,

esitades erikaebuse. Jõustunud määruse alusel kostjale üleantud 150 000 krooni ei saa lugeda

õigusliku aluseta saaduks.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 10. novembri 2005. a otsusega, millega tunnustas T. T ja T. V

6. novembril 2003. a sõlmitud kohtuliku kokkuleppe tühisust ja mõistis kostjalt hageja

pankrotivarasse välja 150 000 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Harju Maakohtu määrusega 3. novembrist 2003. a

tsiviilasjas nr 2/1-1257/03 algatati T. T pankrotimenetlus, ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Peeter

Allikvere. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri

nõusolekuta. Harju Maakohtu 17. veebruari 2004. a otsusega kuulutati välja T. T pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati Peeter Allikvere.

Asja juurde liidetud Tallinna Linnakohtu tsiviiltoimiku nr 2/243-2053/03 materjalidega on tõendatud

asjaolu, et Tallinna Linnakohtu menetluses oli alates 11. märtsist 2003. a T. V hagi OÜ T, T. T ja OÜ

N vastu 1 595 000 krooni saamiseks. Menetlus nimetatud tsiviilasjas lõpetati poolte 6. novembril

2003. a vormistatud kokkuleppe kinnitamisega kohtu poolt 17. novembril 2003. a. Nimetatud

kokkuleppe kohaselt kohustus T. T tasuma T. V kahju hüvitamiseks 418 000 krooni, millest 150 000

krooni kohustus T. T tasuma Tallinna Linnakohtu deposiitarvele enne kokkuleppe kinnitamist.

Nimetatud summa tuli kanda T. V arveldusarvele pärast kokkuleppe kinnitamise kohtumääruse

jõustumist. Sõlmitud kokkuleppe täitmiseks kandis T. T 31. oktoobril 2003. a Tallinna Linnakohtu

deposiitarvele 150 000 krooni.

Seega sõlmis pankrotivõlgnik T. T kolm päeva pärast pankrotimenetluse algatamist kokkuleppe T. V

150 000 krooni ülekandmiseks pärast kokkuleppe kinnitamist kohtu poolt. Enne 1. jaanuari 2004. a

kehtinud pankrotiseaduse § 12 lg 3 kohaselt on tühine tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri

nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 järgi kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või

ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Eeltoodust tulenevalt tunnustas kohus

6. novembri 2003. a kohtuliku kokkuleppe tühisust.

TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel

saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Pankrotimenetluses haldurile esitatud nõuetega on tõendatud, et seisuga 25. august 2003. a olid T. T

kohustused OÜ E suhtes 1 023 022 krooni 22 senti ja AS-i H ees 10 185 krooni 2 senti. Samas oli

võlgnik varatu. Seega on kohatud kostja väited, et vaidlustatud kokkuleppega ei kahjustatud

võlausaldajate huve. Vaidlustatud kokkulepe on käsitatav tehinguna, mille alusel rahuldati ühe

võlausaldaja nõue, eelistades teda teistele ja kahjustades sellega teiste võlausaldajate huve. Õige on

hageja seisukoht, et pankrotivara on igasugune võlgniku omandis olev vara, sealhulgas ka raha,

samuti varalised õigused. Raamatupidamislikult käsitletakse raha kui käibevara. VÕS § 1027

kohaselt peab isik teisele isikule alusetu rikastumise alusel temalt õigusliku aluseta saadu välja

andma. VÕS § 1028 lg l sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust

ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni T. T

pankrotivarasse.

5. Kostja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada

ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ja lahendamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus.

Kostja palub hagejalt enda kasuks välja mõista nii esimese kui teise astme kohtus kantud kohtukulu,

sealhulgas kulud advokaadi õigusabile.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. aprilli 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

tunnustati kokkuleppe tühisust, ja tegi asjas uue otsuse, millega tunnistas kokkuleppe kehtetuks.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt tagasivõitmise korras hageja kasuks välja 150 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja vaidlustanud pooltevahelist kokkulepet, s.o

võlaõiguslikku tehingut punkti 2 osas, mille kohaselt T. T kohustus tasuma T. V 418 000 krooni,

sellest 150 000 krooni tasus T. T Tallinna Linnakohtu deposiitarvele ja ülejäänud summa 268 000

krooni tuli maksta maksegraafiku kohaselt.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-148-04 kohaselt on kohtumenetluses oleva vaieldava

kohustuse osas kokkuleppe sõlmimine käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud

kompromissilepinguna. Seega asjaolu, et tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 sõlmiti vaidlusalune poolte

kokkulepe ja see kinnitati Tallinna Linnakohtu 17. novembri 2003. a määrusega, ei võta

pankrotihaldurilt õigust vaidlustada pooltevahelist kokkulepet, s.o võlaõiguslikku tehingut.

Asjaolu, et linnakohtu määrus on jõus, ei takista samuti tehingu vaidlustamist. Hageja on õigesti

märkinud, et kohtumäärus on täitedokumendiks tsiviilasjas nr 2/243-2053/03. Dispositiivsuse

põhimõtte kohaselt kuulub isikule õiguskaitsevahendi valikuõigus, st ta ise otsustab, millise nõude ta

esitab või kas ta peab üldse vajalikuks vaidlustada kohtulahendit.

Toimiku materjalide kohaselt tehti tehing ajal, mil T. T suhtes oli algatatud pankrotimenetlus ning

tema õigusi vara käsutamise osas oli piiratud. Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et

tsiviilkohtumenetluses sõlmitud kokkulepe ei ole tühine ning kokkuleppega ei võõrandatud vara.

Tallinna Linnakohtu 3. novembri 2003. a määrusega algatati T. T suhtes pankrotimenetlus ning

keelati pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Toimikust ei ilmne, et

vaidlustatud kokkuleppega võõrandati vara. Selle kokkuleppega kohustus võlgnik hüvitama kahju.

Seega on linnakohus hagi rahuldanud ekslikult tühise tehingu ja alusetu rikastumise sätete alusel.

Hagi tuleb rahuldada alternatiivse nõude alusel. Teises tsiviilkohtumenetluses sõlmitud tehingut on

võimalik vaidlustada pankrotivara tagasivõitmise korras. Tulenevalt pankrotiseaduse mõttest ei saa

võlgnik teha kokkuleppeid, mis kahjustavad teiste võlausaldajate huve, seda ka sellisel juhul, kui

kohtumäärusega ei ole võlgniku õigusi piiratud.

PankrS § 43 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, kui võlgnik tehinguga teadlikult

kahjustas võlausaldajate huve. Seejuures eeldatakse PankrS § 43 lg 2 järgi eeltoodud perioodil tehtud

tehingu korral, et võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Linnakohus tuvastas, et tehing

tehti pärast pankrotimenetluse algatamist ning enne pankroti väljakuulutamist ning sellega kahjustati

teiste võlausaldajate, sealjuures OÜ E ja AS-i H, huve. Linnakohus on seda seisukohta põhjendanud,

ringkonnakohus nõustus eeltooduga ning ei korranud otsuses olevat põhjendust tulenevalt TsMS

§ 654 lg-st 6.

Kuivõrd tehing on kehtetu, siis oli hageja õigustatud tagasi nõudma kostjale ülekantud 150 000

krooni pankrotivarasse PankrS § 119 lg 1 järgi. Kandes 150 000 krooni linnakohtu deposiitarvele,

vähendas võlgnik sellega oma vara. Samal ajal oli tal ka teisi võlgnevusi, mistõttu ta eelistas ühte

võlausaldajat teistele. Seega oli pankrotihaldur õigustatud nõudma võlgniku valdusest välja läinud

vara raha näol tagasi pankrotivarasse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tühistatud

osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtute otsused vastuolulised, kuna nendes on ühelt poolt

tunnistatud kehtetuks 6. novembril 2003. a sõlmitud kokkulepe, teiselt poolt on aga jõus Tallinna

Linnakohtu 17. novembri 2003. a määrus, millega kokkulepe kinnitati. Pärast kokkuleppe kinnitamist

reguleerib pooltevahelisi suhteid vaid kokkulepet kinnitanud kohtumäärus ning 6. novembri 2003. a

kokkuleppe õiguslik kehtivus on lõppenud.

Tallinna Linnakohtu 17. novembri 2003. a määrust erikaebusega vaidlustatud ei ole, teises kohtuasjas

seda enam vaidlustada ei saa.

Ringkonnakohus oleks pidanud analoogia alusel (tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast

PankrS § 45 kohta lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04) PankrS § 43 õigeks kohaldamiseks

kontrollima ja tuvastama, kas vaidlusalune tehing on aluseks vara võõrandamisele, kas tehinguga

kahjustati teadlikult võlausaldajate huve ning kas võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult.

Ringkonnakohus on paljasõnaliselt üksnes viidanud PankrS § 43 lg-le 2. Ringkonnakohus oleks

pidanud otsust tühistades arvestama kostja poolt esimeses kohtuastmes esitatud väiteid tehingu

kehtetuks tunnistamise nõude kohta.

Kohtud on jätnud käsitlemata küsimuse, kas pärast kokkuleppe kehtetuks tunnistamist kohtumenetlus

jätkub. Seaduses ei ole reguleeritud, millised on õiguslikud tagajärjed juhuks, kui võlausaldaja on

kohtuliku kokkuleppega loobunud enam kui 3 miljoni krooni suurusest nõudest, kuid kohtulik

kokkulepe tunnistatakse kehtetuks. Pankrotiseaduses nõuete esitamise tähtajad on aga möödas.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid hageja ja kostja esindajad kassatsioonkaebuses ja selle

vastuses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegiumi arvates on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pidi

ringkonnakohus asjas uut otsust tehes analüüsima kostja poolt Tallinna Linnakohtus hageja

alternatiivse haginõude - tehingu kehtetuks tunnistamise nõude- kohta esitatud väiteid.

Tallinna Linnakohus tunnustas kohtuliku kokkuleppe tühisust. Seejuures tugines linnakohus enne

1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS (edaspidi varasem PankrS) § 12 lg-le 3 ja TsÜS §-le 88 ning

leidis, et võlausaldajate huve on kahjustatud üht võlausaldajat teisele eelistades. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas hagi aga alternatiivse nõude alusel, tuginedes varasema PankrS § 43 lg 1 p-

le 2 ja lg-le 2. Seega on sisuliselt väär ringkonnakohtu nõustumine esimese astme kohtu

põhjendustega võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. Nendele erinevatele õigusnormidele

tuginedes asja lahendades ei saa kohtute põhjendused olla identsed, sest nende õigusnormide

koosseisulised tunnused on erinevad. Kolleegium kordab asjas nr 3-2-1-58-03 (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2003. a otsus, RT III 2003, 21, 210) märgitut, et ka siis, kui kostjat on

teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on

varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa

sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu

otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu

menetluses esitatud väidete kohta. Vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri

2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-03 (RT III 2003, 35, 364), 7. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-03 (RT III 2003, 34, 356) ja 1. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-03 (RT III

2003, 12, 118). Ka vaidlusaluses asjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei vasta selles osas seaduse

nõuetele. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 654 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse

põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

12. Eespool (p-s 11) toodu tõttu tuleb asi saata tagasi uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab

andma hinnangu kostja esitatud vastuväidetele võlausaldajate huvide kahjustamise kohta (eelkõige tl-

d 20, 41-43).

13. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide analoogia alusel varasema PankrS § 43 õige kohaldamise

vajaduse kohta. Varasema PankrS § 43 lg 2 nägi ette eelduse, mille kohaselt eeldatakse võlgniku

poolt teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamist, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist

taotletakse, on sõlmitud 10 päeva jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Kohtud on tuvastanud, et tehing

sõlmiti pärast pankrotimenetluse algatamist, st varasema PankrS § 43 lg 2 eelduse kohaldamise

tingimused on täidetud ning hageja ei pea tõendama võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist.

Eelduse ümberlükkamine on praegusel juhul kostja ülesanne. Otsuse p-des 11-12 juhtis kolleegium

tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on jätnud vääralt kostja vastavad väited hindamata.

14. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et poolte sõlmitud kohtulikku kokkulepet

on võimalik pankrotiseaduses sätestatud alustel ja korras tagasi võita, ning õigesti kohaldanud

tehingu kehtetuks tunnistamise alusena varasema PankrS-i norme, mitte kehtivat pankrotiseadust.

PankrS § 193 lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1. jaanuari 2004. a] alanud

pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus

üksnes 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele, mitte aga võlgniku varem tehtud

tehingute kehtetuks tunnistamise alustele.

Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 73 lg 3 esimese lause järgi võisid pooled menetluse

lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei olnud seadusega vastuolus. TsMS § 182 lg 4 esimese lause

kohaselt kinnitas kohus sellisel juhul poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetas asja

menetluse. Sama tulenes ka TsMS § 217 p-st 5. Vastavalt TsMS § 211 lõikele 1 oli määrus

kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustatud.

Varasema PankrS § 42 lg 1 järgi tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse paragrahvides 43, 44,

47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistis pankrotivarasse

nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning paragrahvides 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku

omandist väljaläinud vara. Kolleegium märgib, et alates 1. jaanuarist 2004. a reguleerib sarnast

olukorda PankrS § 109 lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110?114 sätestatud alustel

kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud

toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.

Asjaolu, et poolte kokkulepe kinnitati kohtu määrusega, ei tähenda seda, et nimetatud kokkulepe ei

ole tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. Kohtumäärusega TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel kinnitatud

kokkuleppe tehingulist iseloomu on kolleegium tunnistanud ka oma 22. detsembri 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29), kus märkis, et kohtumenetluses oleva vaieldava

kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud

kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka

täitedokumendiks täitemenetluses (kohtuliku kokkuleppe dualistlik iseloom). Seega oli TsMS § 182

lg 4 esimese lause alusel poolte kokkuleppe määrusega kinnitamisel kohtu poolt üksnes

protsessuaalne tähendus.

15. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamise tagajärgede kohta märgib kolleegium järgmist.

Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei tähenda kokkulepet kinnitanud kohtumääruse

kehtetuks muutumist. Iseenesest õige on kassaatori arusaam, et teises kohtuasjas ei saa enam

jõustunud kohtumäärust vaidlustada (seda oleks võimalik teha üksnes teistmise kaudu), kuid asjas ei

olegi vaidlustatud kohtumäärust, vaid kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet.

Küll võib osutuda võimatuks selle kohtumääruse sundtäitmine, sest võlgnik saab esitada selle vastu

vastuväite alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel.

TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221

lg 2 kohaselt võib kohtulahendi korral vastuväite esitada vaid siis, kui alus, millel vastuväide

põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul võib alus tekkida pärast

kokkuleppe kinnitanud kohtumääruse jõustumist, juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel

läbivaatamisel, et võlausaldajate huve peaks olema kahjustatud. Sellisel juhul ei oleks õigustatud

kohtumääruse sundtäitmine, sest selle alus - kokkulepe - on ära langenud ning puudub mõistlik

põhjendus siduda kokkuleppe pooli kohtumääruses kinnitatud kokkuleppe tekstiga, kui kokkulepet

ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri.

16. Järgmisena vastab kolleegium küsimusele, milline õiguslik tagajärg on kokkuleppe kehtetuks

tunnistamisel kostja võimalikule nõudeõigusele hageja vastu. Kolleegium näeb võimaliku

lahendusena PankrS § 102 regulatsiooni nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta. PankrS § 102 lg 1

kohaselt, kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast § 93 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, kuid

enne viimast nõuete kaitsmise koosolekut, ennistab üldkoosolek võlausaldaja taotlusel nõude

esitamise tähtaja. Kui seda regulatsiooni ei peaks olema võimalik kohaldada, on kostjal võimalus

esitada oma nõue PankrS §-s 167 sätestatud alustel ja korras pärast pankrotimenetluse lõppemist.

Kolleegium märgib, et olukord kostja nõudeõiguse osas oleks samasugune, kui kehtetuks oleks

tunnistatud kokkulepe, mida kohus pole kinnitanud.

Kolleegium möönab, et seadusandja poolt pankrotiseaduses kehtestatud tehingu tagasivõitmise

regulatsioon ei ole kõige õnnestunum selles mõttes, et see võimaldab küll tagasi võita kohtulikku

kokkulepet selle tehingulise iseloomu tõttu, kuid ebaselge on nt hagi õigeksvõtu tagasivõitmine, mis

võib samuti võlausaldajate huve kahjustada. Varasema PankrS § 42 lg 1 kohaselt võis lisaks võlgniku

tehingutele tagasi võita ka muid õigustoiminguid, mille hulka võiks kuuluda ka nt hagi

õigeksvõtmine.

17. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et 6. novembril 2003. a sõlmitud kokkuleppe kehtivus

lõppes kokkuleppe kinnitamisega ning edasi reguleeris pooltevahelisi suhteid vaid kohtumäärus.

TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel oli poolte kokkuleppe määrusega kinnitamisel kohtu poolt

eelkõige protsessuaalne tähendus - menetluse lõpetamine. Kohtulik kokkulepe ei saa tekkida enne

selle kinnitamist kohtu poolt ning samuti ei lõpeta kohtumäärus kokkuleppe kinnitamise kohta selle

kui kompromissi õiguslikku jõudu.

Seega, kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel jõudma järeldusele, et hagi tuleb

rahuldada, tuleb kehtetuks tunnistada 6. novembriga 2003. a dateeritud kokkulepe, mille kohus

kinnitas 17. novembril 2003. a.

18. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi

tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel. TsMS § 430 lg 8 üksnes avardas kohtuliku kokkuleppe

vaidlustamisvõimalusi. Ka varasem tsiviilkohtumenetluse seadustik ei takistanud kohtuliku

kokkuleppe tagasivõitmist pankrotiseaduse järgi.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa