3-2-1-78-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-78-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

H. M hagi AS-i V vastu varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-221

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. M (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut.

Kostja AS V (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Jaan Lindmäe.

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus

ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada H. M kassatsioonkaebuselt 2. mail 2006. tasutud

kautsjon 2080 (kaks tuhat kaheksakümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. M (edaspidi hageja) esitas 24. aprillil 2003. a Valga Maakohtule hagi, milles palus AS-ilt V

(edaspidi kostja) välja mõista raviga kantud reaalsed kulutused 7943 krooni 85 senti ning liikumiseks

vajaliku sõiduki soetamismaksumus 200 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 9. oktoobril 1997. a vaevuste tõttu nimmepiirkonnas kostja

poole. Hagejal diagnoositi lumbaago, mille konservatiivne ravi ei avaldanud oodatud tulemusi.

Seetõttu tegi raviarst hageja tervisliku seisundi parandamiseks paravertebraalse blokaadi (süst L1

nivoosse). Pärast seda ilmnesid hagejal tasakaaluhäired, jäi püsima tuimus lahklihal ja reite

tagapinnal ning ta ei tundnud urineerimis- ja defekatsioonitungi. Ajavahemikus 16. oktoober 1997. a

kuni 24. oktoober 1997. a viibis hageja ravil ja uuringutel Maarjamõisa Haiglas. 8. novembril 1997. a

pöördus hageja Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus tal diagnoositi cauda

equina ("hobusesaba") sündroom (tuimus tuharatel, reite tagapinnal, valutundlikkus kehal ja jäsemete

eespinnal). 2. mail 2000. a teavitas Sotsiaalministeerium hagejat arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni

(edaspidi komisjoni) 20. aprilli 2000. a otsusest, mille kohaselt paravertebraalne blokaad ei ole

näidustatud lumbalgia ravis; paravertebraalset blokaadi ei tehtud õigesti, sest satuti

subarahnoidaalruumi ja tekitati seljaaju kahjustus. Ilmselt ei kontrollitud nõela asendit aspiratsiooni

teel või radioloogiliselt. Paravertebraalset blokaadi tehakse lokaalanesteetikumiga, analgiini lisamisel

puudub igasugune põhjendus ja see on meditsiiniline viga.

Hageja leidis, et temal tekkinud tervisekahjustus on tingitud raviarsti teostatud ebaõigest ravist ning

seetõttu on kostja tekitanud talle kahju. Hageja alakeha on sisuliselt halvatud ning ta on suuteline

läbima lühikesi vahemaid vaid kepi toel. Lisaks urineerimis- ja defekatsioonitungi mittetajumisele on

tal täielikult kadunud erektsioonivõime. Haigushoo süvenedes on hageja sunnitud nii liikumisel kui

olmetoimingute tegemisel kasutama kolmandate isikute abi.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, leides, et raviarsti määratud diagnoos ja kohaldatud ravivõte olid õiged

ning ravivõte ka sooritati õigesti. "Hobusesaba" sündroomi teket võib põhjustada ka patsiendi

haigushoo ägenemise ning tema anatoomilistest ja/või füsioloogilistest iseärasustest tulenev

koosmõju. Kostjal on diagnoositud ka disci prolaps, mis samuti võib tekitada "hobusesaba"

sündroomi.

3. Valga Maakohus jättis 1. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata, juhindudes põhiseaduse

(PS) §-st 17, tsiviilkoodeksi (TsK) §-dest 448 ja 463 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-dest 127, 1043

ja 1046. Maakohus mõistis hagejalt kohtukuludena kostja kasuks välja ekspertiisitasu 7800 krooni

ning riigituludesse riigilõivu 12 000 krooni ja ekspertiisitasu 7800 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos

kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kohus luges kohtuarstliku ekspertiisi akti, eksperdi

selgituste ning ekspertide arvamusega tõendatuks, et raviarsti valitud ravivõtte kohaldamine ja

ravimite kasutamine oli vajalik ja õige. Ekspertiisiakti ja eksperdiarvamusega luges maakohus

tõendatuks raviarsti valitud medikamentide kasutamise vajalikkuse ja õigsuse. Maakohus leidis, et

tõendatud on ka ravivõtte soorituse ja kontrolli nõuetelevastavus. Lisaks ei lugenud maakohus

piisavaks hageja esindaja viiteid ravivõtte soorituse seosele hagejal tekkinud terviserikkega.

Maakohtu otsuse kohaselt on eksperdid arvamuses väljendanud, et paravertebraalse blokaadi

tegemisel on alati risk lahuse sattumiseks seljaaju ümbritsevasse ruumi ning möönnud sellisel juhul

"hobusesaba" sündroomi tekkevõimalust. Samas pole eksperdid üheselt kinnitanud kohaldatud

ravivõtte seost hagejal tekkinud püsiva terviserikkega, vaid avaldanud, et muid hageja tervisekaardis

fikseeritud tervisehäireid ei saa põhjuslikult seostada 9. oktoobril 1997. a tehtud protseduuriga.

Samuti nähtub ekspertiisiaktist, et pärast paravertebraalse blokaadi tegemist hageja tervislik seisund

paranes. Maakohus leidis, et hageja viidatud Sotsiaalministeeriumi arstiabi kvaliteedi komisjoni

otsuse aluseks oli vale lähtediagnoos (lumbalgia), mistõttu ei saa seda otsust arvestada.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohustust hinnata seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik

seos kostja käitumise ja hagejal seeläbi tekkinud kahju vahel on täielikult tõendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kohtukuluna riigituludesse välja

498 krooni 5 senti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi rahuldamata jättes õigesti ja täielikult hinnanud asjas

olevaid tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõiguse norme.

Kohtuarstliku ekspertiisi aktist ja hageja haigusloo väljavõttest nähtub, et hagejal diagnoositi

lumbaago ning just see diagnoos ning eelnevate konservatiivsete ravivõtete ebatõhusus oli aluseks

ravivõttena paravertebraalse blokaadi kasutamisele. Väär on hageja väide, et tema suhtes rakendatud

ravivõte oli vale, kuna paravertebraalse blokaadi tegemisel kasutati süstelahusena novokaiini

kombineeritult analgiiniga. Eksperdiarvamusega on tuvastatud, et taoline süstelahus paravertebraalse

blokaadi tegemisel oli lubatud ja ei olnud meditsiiniline viga, kuivõrd blokaadi tegemisel kasutatakse

nii novokaiini kui ka novokaiini kombineeritult teiste ravimitega ning analgiini võis lisada

süstelahusesse lihaspiirkonnas valu vaigistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga,

et asja lahendamise aluseks ei saa võtta Sotsiaalministeeriumi arstiabi kvaliteedi komisjoni otsuseid

ning asjatundja P. M apellatsioonikohtu istungil antud ütlusi, mis tuginevad ravivõtte lubamatuse osas

lumbalgia diagnoosile. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines maakohus õigesti kohtuarstlikus

ekspertiisiaktis märgitule, mille kohaselt ei olnud ravivõtet kasutanud arstil vajadust kontrollida nõela

asendit aspiratsiooni teel või radioloogiliselt, kuna blokaadi eesmärgiks ei olnud viia lahust hageja

selgroogu ümbritsevatesse kudedesse. Ringkonnakohus leidis, et üheselt ei ole tõendatud see, et

süstelahus sattus hageja lülisamba kanalisse just raviarsti eksimuse tulemusena. Samuti leidis

ringkonnakohus, et piisavalt ei ole tõendatud ravivõtte soorituse seos hagejal tekkinud püsiva

terviserikkega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja menetluskulud.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et teda raviti valede ravivõtetega. Asjas on tõendatud raviarsti

süüline käitumine, saabunud kahjulik tagajärg ning otsene põhjuslik seos süülise käitumise ja

saabunud kahjuliku tagajärje vahel. Kui paravertebraalset blokaadi poleks tehtud või kui seda oleks

tehtud õigesti (ilma lahusesse analgiini lisamata ja nõela asendit jälgides), poleks hagejal tekkinud

tervisekahjustust. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus pööranud küllaldast tähelepanu

apellatsioonkaebuses osundatule, jättes kõrvale ka täiendavalt kogutud tõendid.

7. Kostja ei pea kirjalikus vastuses kassatsioonkaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu, leides, et

ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ei ole rikkunud menetlusõiguse

norme.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kuna hageja nõue hõlmab ajavahemikku nii enne kui

pärast 1. juulit 2002. a, siis tuleb asi lahendada nii tsiviilkoodeksi kui võlaõigusseaduse sätete alusel.

Enne 1. juulit 2002. a lahendati vaidlusaluses asjas esitatud nõudega sarnaseid nõudeid raviasutuse

vastu tsiviilkoodeksi 41. peatüki sätete alusel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi kohaldatakse

võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu

või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Hagejale väidetavalt kahju

põhjustanud tegu pandi toime enne 1. juulit 2002. a, mistõttu tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi

sätteid.

10. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas

kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või

kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit

ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS §-st 232 tulenevalt põhineb tõendite hindamine

asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Samad põhimõtted tulenesid enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-st 4 ja §-st 95.

Kolleegium nõustub hageja väitega, et rajades otsuse maakohtu motiividele, ei pööranud

ringkonnakohus küllaldast tähelepanu apellatsioonkaebuse põhjendustele ja jättis põhjendamatult

kõrvale täiendavalt kogutud tõendid.

11. TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo

õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu

süü. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kannatanu peab nimetatud paragrahvi alusel

tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel.

Kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahjutekitaja (vt nt

tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-97 (RT III 1997, 15, 158) ja

9. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-02 (RT III 2002, 25, 289)). Kohtud ei ole neid

vastutuse elemente analüüsinud, mistõttu jääb arusaamatuks, milliste asjaolude alusel jõudsid kohtud

järeldusele, et kostja süü hageja tervisekahjustuse tekkimises pole tõendatud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus märkis õigesti, et asja lahendamisel ei saa aluseks võtta

komisjoni otsuseid ja P. M ütlusi paravertebraalse blokaadi kui ravivõtte lubamatuse osas, kuna need

tuginevad lumbalgia diagnoosile. Kolleegium märgib sellega seonduvalt, et isegi kui eristada

lumbalgia ja lumbaago diagnoose, ei anna see alust jätta hindamata nimetatud tõendites sisalduvat

teavet analgiini kasutamise lubatavuse kohta süstelahuses ja ravivõtte sooritamise õigsuse kohta.

12. Õigusvastane oli TsK § 448 järgi muuhulgas ka patsiendile kehavigastuse tekitamine vale või

hooletu ravimisega. Kostja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks pidi kohus kontrollima, kas hageja

tervendamiseks kasutatud ravivõte (paravertebraalne blokaad) oli õigustatud, kas analgiini lisamine

süstelahusesse oli meditsiiniliselt lubatud ning kas ravivõte tehti meditsiiniliselt õigesti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti leidnud, et novokaiini ja analgiini

süstelahus oli paravertebraalse blokaadi tegemisel lubatud ja ei olnud meditsiiniline viga, kuivõrd

vastavalt eksperdiarvamusele kasutatakse blokaadi tegemisel nii novokaiini kui ka novokaiini

kombineeritult teiste ravimitega ning analgiini lisamine süstelahusesse oli lubatud just

lihaspiirkonnas valu vaigistamise eesmärgil. Samas ei hinnanud ringkonnakohus sellise seisukoha

väljatoomisel kõiki asjas olevaid tõendeid, rikkudes sellega TsMS §-s 232 sätestatut.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kohtuarstliku komisjoni ekspertiisiaktiga

(edaspidi kohtuarstlik ekspertiisiakt; I kd, tlk-d 80!86), mille kohaselt võib paravertebraalset

blokaadi kasutada nimme piirkonna valude leevendamiseks ning selle tegemiseks kasutatakse nii

novokaiini kui ka novokaiini kombineeritult teiste ravimitega. Analgiini lahust kasutatakse lihasesse

süstimiseks ja paravertebraalse blokaadi tegemiseks tavaliselt ei kasutata. Samuti pole põhjendatud,

miks ei arvestatud ekspert T. A kohtuistungitel antud selgitustega (I kd, tlk-d 121!122, 171!172),

mille kohaselt paravertebraalse blokaadi tegemiseks tavaliselt novokaiini ja analgiini kombinatsiooni

ei kasutata. Analgiinilahust võib lihasesse viia, aga see ei ole valikravim paravertebraalse blokaadi

tegemiseks. Kui analgiini ei oleks kasutatud, ei oleks tekkinud jalgade halvatust, nõrkust, tuimust.

Kohtud pole põhjendanud tunnistaja P. M kohtuistungil antud ütluste (I kd, tlk-d 174!175)

arvestamata jätmist, mille kohaselt paravertebraalseks blokaadiks analgiini ei kasutata. P. M ütlustest

nähtuvalt öeldakse 2003. aasta ravimiteraamatus "Pharmaca Estica", et analgiini ei tohi süstlas teiste

ravimitega segada. Kui blokaadi näidustamiseks oleks olnud õige lahus ja see oleks sattunud

kanalisse, siis ei oleks tekkinud püsivat kahjustust. Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni (edaspidi

komisjon) 20. aprilli 2000. a otsuse (I kd, tlk 27) kohaselt ei ole paravertebraalne blokaad lumbalgia

ravis näidustatud. Komisjoni 17. veebruari 2005. a otsuse (I kd, tlk 153) kohaselt on lumbaago ja

lumbalgia sünonüümid, mis tähendavad ühte ja sama seisundit ehk nimmepiirkonna valu, mille raviks

ei ole paravertebraalne blokaad näidustatud. Komisjoni nimetatud otsuste kohaselt puudub põhjendus

analgiini lahusega paravertebraalse blokaadi tegemiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus oma järeldustes õigesti tuginenud kohtuarstlikus

ekspertiisiaktis märgitule, mille kohaselt ei olnud ravivõtet kasutanud arstil vajadust kontrollida nõela

asendit aspiratsiooni teel või radioloogiliselt, kuivõrd paravertebraalse blokaadi eesmärgiks ei olnud

viia lahust hageja selgroogu ümbritsevatesse kudedesse. Ka selle järelduse juures ei ole hinnatud

kõiki tõendeid igakülgselt ja täiendavalt.

Kohtuarstliku ekspertiisiakti (I kd, tlk-d 80!86) kohaselt oli paravertebraalse blokaadi eesmärgiks

viia lahus selgroogu ümbritsevatesse kudedesse, kuid lahus sattus (ilmselt osaliselt) seljaaju

ümbritsevasse ruumi, mille tagajärjel tekkis cauda equina sündroom. Samast aktist nähtuvalt on

paravertebraalse blokaadi tegemisel alati risk lahuse sattumiseks seljaaju ümbritsevasse ruumi. Kuna

raviarsti eesmärk ei olnud viia lahust seljaaju kanalisse, ei pidanud ta ka protseduuri tegemise ajal

vajalikuks röntgenoloogiliselt kontrollida nõela asendit ega aspiratsiooni teel sattumist lülisamba

kanalisse. Seega kinnitab akt vaid seda, et raviarst ise ei pidanud vajalikuks kontrollida süstlanõela

asendit. Kuna paravertebraalse blokaadi tegemisel on akti kohaselt alati risk lahuse sattumiseks

seljaaju ümbritsevasse ruumi, siis kolleegiumi arvates pole oluline, kas ravivõtet teinud arst ise pidas

vajalikuks kontrollida süstlanõela asendit. Oluline on see, kas vastava eriala haritud ja kogenud arst

oleks sellise riski puhul nõela asendit kontrollinud (pidanud kontrollima). Sellist küsimust ei ole

kohtud analüüsinud, kuigi vastusest sellele oleneb, kas arst tegi ravivea või mitte. Ekspert T. A

kohtuistungitel antud selgituste (I kd, tlk-d 121!122, 171!172) kohaselt kontrollitakse

paravertebraalse blokaadi tegemisel tavaliselt süstla asendit, vaidlusalusel juhul seda ilmselt ei tehtud.

Tunnistaja P. M kohtuistungil antud ütluste (I kd, tlk-d 174!175) kohaselt tehakse blokaad

lihaskonda, esmalt veendutakse, et süstlanõel ei ole veresoones. Komisjoni 20. aprilli 2000. a otsuse

(I kd, tlk 27) ja 17. veebruari 2005. a otsuse (I kd, tlk 153) kohaselt ei tehtud paravertebraalset

blokaadi õigesti, sest satuti subarahnoidaalruumi ja tekitati seljaaju kahjustus. Komisjoni hinnangul ei

kontrollitud ilmselt nõela asendit. Need tõendid on kohtutel jäänud hindamata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas analgiini võis novokaiini süstelahusesse

lisada. Samuti tuleb hinnata, kas paravertebraalse blokaadi tegemisel järgiti ohutusnõudeid vajalikul

tasemel, st kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud

arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja

kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga. Eeltoodu alusel saab hinnata ka analgiini

kasutamist süstelahuses.

13. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagejale tehtud ravivõtte seos hagejal tekkinud

püsiva terviserikkega ei ole piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus märkis, et üheselt ei ole tõendatud

süstelahuse sattumine hageja lülisamba kanalisse just raviarsti eksimuse tulemusel. Kolleegium leiab,

et kohtud jätsid sisuliselt kostja käitumise ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose õiguslikult

hindamata. Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel

tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu

mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas

juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud

(vt nt ka tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05 (RT III 2005, 45,

441) ja tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06).

Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kontrollima, kas hagejale oleks kahju tekkinud ka siis, kui

kostja ei oleks paravertebraalset blokaadi teinud või analgiini süstelahuses kasutanud. Samuti tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas kahju oleks tekkinud ka juhul, kui enne süstelahuse viimist hageja

organismi oleks kontrollitud nõela asendit. Jaatava vastuse korral nendele küsimustele põhjuslik seos

arsti tegevuse ja kahju vahel puudub. Eitava vastuse korral on põhjuslik seos olemas. Kui hageja

tervisekahjustus võis alternatiivselt tekkida ravivea või muu asjaolu (nt tema enda tervisliku seisundi)

tõttu, mille eest arst ei vastuta, tuleb põhjuslikku seost ravivea ja kahju vahel eeldada, s.t hageja ei

pea tõendama, et muu asjaolu polnud kahju põhjuseks. Kui hageja tervisekahjustuse ja kahju

põhjuseks oli nii raviviga kui ka muu(d) asjaolu(d), mille eest arst ei vastuta, siis see ei vabasta

kostjat vastutusest, sest ka tema tegu põhjustas kahju. Kui kahju tekkimist või suurenemist põhjustas

kannatanu enda raske ettevaatamatuse tõttu muu asjaolu, siis see võib olla aluseks TsK § 462 lg 1

kohaldamisele.

14. Kolleegium märgib, et kohtul on asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate küsimuste selgitamiseks

TsMS §-st 304 tulenevalt vajadusel õigus määrata kordusekspertiis või täiendav ekspertiis, samuti

vastavalt TsMS §-le 303 küsitleda eksperte kohtuistungil. Eksperdiarvamust tuleb hinnata nagu teisigi

tõendeid TsMS §-s 232 sätestatut järgides. Muuhulgas ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamise samad põhimõtted sisaldusid osalt varem kehtinud

TsMS §-s 95. Nende sätete valguses tuleb pidada valeks maakohtu otsuses märgitut, et kohtul puudub

alus ja võimalus revideerida ekspertide arvamust ja puudub igasugune alus kahelda ekspertide ühise

arvamuse õigsuses. Seda ebaõiget seisukohta ei muutnud ka ringkonnakohus.

15. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu